Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA asub Türgis mahitama järjekordset riigipöörde katset?

Geopoliitikat ja rahvusvahelisi suhteid analüüsiv saade „The Duran“ võttis vaatluse alla märgid, mis viitavad võimalusele, et Ameerika Ühendriigid võivad olla käivitanud projekti Türgis riigipöörde katse teostamiseks, et endale meelepärane valitsus võimule aidata.

Ameerika Ühendriikide diplomaat ning endine riikliku julgeoleku nõunik John Bolton teatas, et on liitunud „Türgi Demokraatia Projektiga“ (ingl k Turkish Democracy Project), mille eesmärgiks näib olevat Türgis riigipöörde läbiviimine ning president Recep Tayyip Erdogani kukutamine.

Nimi, mida projekt kannab, annaks justkui põhjust arvata, et tegemist on püüdlustega kehtestada Türgis demokraatlikku riigikorda, ent ei Boltoni ega ka projekti taga olevate neokonservatiivide huvid ei ole tegelikult kaugeltki seotud Türgis demokraatia päästmisega. Pilgud on seatud Erdoganile, sest ehkki Türgi on NATO liikmesriik ning peaks seeläbi eelduslikult olema ka USA liitlane, on Erdogani juhitav Türgi ajanud iseseisvalt oma asja nii Lähis-Idas, Vahemere idapiirkonnas kui ka Kesk-Aasias.

Türgi ei mängi USA mängu kaasa, vaid on otsustanud end siduda lähemalt Venemaaga, ostes ka relvastust suure idanaabri käest. See vähendab Erdogani usaldusväärsust Ameerika neokonservatiivide silmis, mis omakorda tähendab, et ta tuleb võimult eemaldada. See ongi lühidalt kokku võetuna kogu Türgi Demokraatia Projekti eesmärk.

Ameerika Ühendriikide diplomaat ning endine riikliku julgeoleku nõunik John Bolton teatas, et on liitunud „Türgi Demokraatia Projektiga“ (ingl k Turkish Democracy Project), mille eesmärgiks näib olevat Türgis riigipöörde läbiviimine ning president Recep Tayyip Erdogani kukutamine.

Sellised ettevõtmised kipuvad alati ühte moodi algama – laiaulatuslike ning spetsiifilise keelekasutusega propaganda projektidega. Tõenäoliselt hakkab meedia rääkima meile lähiajal sellest, kuidas Türgi valitsus on muutumas üha repressiivsemaks ning riik tervikuna eemaldub aina rohkem „demokraatlikest väärtustest“ ja põhimõtetest. Iseenesest on eksitav juba väide, et Erdogan on see, kes Türgi demokraatiast „päästis“, sest peaaegu kogu selle ühe sajandi vältel alates ajast, mil Türgi Osmanite riigi küljest 1920. aastatel eemaldus, on tegemist olnud diktatuuririigiga – sealhulgas tasub meeles pidada, et tegemist on NATO liikmesriigiga. Seni ei ole antud asjaolu neokonservatiividele muret valmistanud, kuid nüüd, kus on tekkinud vajadus Erdoganist vabaneda, on tegemist sobiliku ettekäändega, mille varjus türklaste riigilaev vaikselt kummuli keerata.

Bolton tunnistas väljaandele Daily Telegraph oma sõbrast Donald Rumsfeldist (USA endine kaitseminister kelle ametiajal teostati USA poolt – muuhulgas Eesti Vabariigi toetusel – kallaletung Iraagile) kirjutatud artiklis, et nende asi on üksnes riikide hävitamine, demokraatia kui sellise vastu nad huvi ei tunne ning riikide paremaks muutmine nende eesmärkide hulka ei kuulu. Seega ei tasu eeldada, et neokonservatiivide eesmärk Türgis võiks olla demokraatia kaitse ning kodusõja mitte puhkemine, üldise kaose külvamisest hoidumine ja kõik muu, mis vähegi aitab Erdogani ja tema juhitud valitsust võimult tõugata.

Bolton mainis kirjutises ka seda, et Rumsfeld ei uskunud riikide ülesehitamisse ning kindlasti mitte demokraatia sünnitamise ja selle eest hoolitsemise kohustusse. Ka ei tunnustanud Rumsfeld põhimõtet, et kui sa oled midagi ära lõhkunud, siis saab see sinu omaks. Selle asemel väitis ta kindla veendumusega, et USA sekkumine näiteks Afganistanis või Iraagis ei ole neid riike lõhkunud, vaid nende probleemid on üksnes nende endi mure. Ehk teisisõnu, riigid lammutati ära ning pärast ei olnud see enam USA probleemiks, mis kaosesse paisatud riikidest edasi sai.

Bolton tunnistas väljaandele Daily Telegraph oma sõbrast Donald Rumsfeldist (USA endine kaitseminister kelle ametiajal teostati USA poolt – muuhulgas Eesti Vabariigi toetusel – kallaletung Iraagile) kirjutatud artiklis, et nende asi on üksnes riikide hävitamine, demokraatia kui sellise vastu nad huvi ei tunne.

Erdogan on Venemaaga natukene liiga heaks sõbraks saamas, mis tähendab, et ta ei ole Washingtoni silmis enam liitlane, mis omakorda tähendab, et ta on oponent ja et temast tuleb lahti saada. See, mis juhtub Türgis pärast seda, kui on lõpuks vabanetud selle isepäisest juhist, või kas seal pärast ka mingisugune demokraatlik riigikord kujuneb, ei oma USA jaoks enam mingit tähtsust.

Siiski võib prognoosida, et neokonservatiivide plaanid Türgis ebaõnnestuvad. Türgi inimesed on väga hästi teadlikud, mis juhtus Iraagis, Liibüas ja Afganistanis ning kindlasti ei ole nad huvitatud, et sama korduks nende endi riigis. Nii võib igasugune väline surve Erdogani vastu hoopis suurendada rahva toetust praegusele Türgi valitsusele ning vähendada rahva huvi osaleda neokonservatiivide poolt mahitatud protestiaktsioonidel. See aga annaks Erdoganile kätte võimsa relva oma poliitiliste rivaalide vastu, kes on hiljuti hakanud võitma valimisi nii Ankaras, Izmiris kui Istanbulis.

Küll aga ei maksa eeldada, et neokonservatiivid oma eesmärgi täitmise nimel millegi ees risti ette lööksid. Kurdide või teiste etniliste gruppide kasutamine türklaste vastu ei ole kindlasti mõeldamatu, nagu ka siseriikliku terrorismi toetamine, olgu selle õhutajateks siis türklased ise, kurdid või keegi kolmas.

Kuna agendat viiakse täide mitte üksnes Boltoni, vaid suurema grupi neokonservatiivide poolt, siis on oodata, et projekti lükkab käima ulatuslik propaganda laine. Tõenäoliselt algab see lääneriikide meedias Türgi valitsuse ja Erdogani vastaste lugudega, mille eesmärk on luua neist paheline kuvand ning valmistada sedasi ette pinnast protestide ja meeleavalduste jaoks, mis Türgis lähitulevikus paratamatult aset leiavad.

Erdogan on Venemaaga natukene liiga heaks sõbraks saamas, mis tähendab, et ta ei ole Washingtoni silmis enam liitlane, mis omakorda tähendab, et ta on oponent ja et temast tuleb lahti saada.

Seni ei ole ükski neokonservatiivide välispoliitiline agenda ebaõnnestunud. Alati on Washingtonis leidunud ka mõistlikke inimesi, kes nende plaanidele vastu vaidlevad ning neid alla püüavad suruda, kuid tänini on nad alati neokonservatiividele, kes on suutnud infiltreeruda nii USA Riigidepartemangu kui ka luureagentuuri ning mingis ulatuses ka Pentagoni ja meediasse, alla jäänud.

Türgi-vastane agenda on kindlasti tulemas ning Türgi liiri põhjalaskmine kui üks selle täideviimise meetodeid on kindlasti ka plaanis. Arvestades Erdogani enda kohati rumalat käitumist, ei tohiks hüperinflatsiooni esile kutsumine osutuda just kuigi keeruliseks. Kindlasti on eesmärgi täitmisesse kaasatud ka kolmas sektor, mis eksisteerib Türgis nii nagu igal pool mujalgi, aga ka kurdid, keda samuti selles ettevõtmises suure tõenäosusega ära kasutatakse.

Kindlasti ei saa aga väita, et Türgi Demokraatia Projekti elluviimine saab lihtne olema. Võrreldes Iraagi ja Süüria kriisidega saab see ilmselt olema märksa suuremate mõõtmetega. Euroopa Liit on olnud hädas Lähis-Ida põgenikega, kuid see on lapsemäng võrreldes sellega, mida on oodata Türgist, juhul kui sealne olukord tõepoolest ühel hetkel kriisi lävendi ületab. Siis pole Boltonil, tema enda sõnade kohaselt, vaja teha enam muud, kui käed puhtaks pühkida ja minema jalutada, sest mis tahes vallanduv kaos Lähis-Idas ja Vahemere idakaldal ei ole enam tema probleem.

Kodusõda Türgis avaldaks paratamatult mõju ka Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja ülejäänud Vahemere piirkonnas. Jihadistide rühmitused Türgis võivad kahjustada Xinjiangi provintsi Hiinas ning pealekauba tooks selline konflikt kaasa ka põgenike hordide liikumise Euroopa suunas.

Algusest peale on olnud selge, et pärast Bideni administratsiooni ametisse astumist püüavad neokonservatiivid valitsuse vahetumist uue sõja alustamiseks ära kasutada ning Lähis-Ida oli selle kõige tõenäolisemaks sihtkohaks. Aprillis prooviti korraldada midagi Ukrainas, kuid Venemaa kiire reageerimine lämmatas selle avantüüri üpris kiiresti. Vähetõenäoliseks on saanud ka kahe suure ploki kokkupõrge, sest kolmanda maailmasõja tüüpi konflikti ei soovi mitte keegi, mistõttu leitigi lahendus Türgi näol.  

Oma ülbuses arvatakse või vähemalt loodetakse, et kriisi puhkedes suudetakse seda piisavalt ohjes hoida, et kaos jääb vaid Türgi piiridesse, kuid see on pehmelt öeldes naiivne unelm. Kodusõda Türgis avaldaks paratamatult mõju ka Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja ülejäänud Vahemere piirkonnas. Jihadistide rühmitused Türgis võivad kahjustada Xinjiangi provintsi Hiinas ning pealekauba tooks selline konflikt kaasa ka põgenike hordide liikumise Euroopa suunas.

Hiina ja Venemaa suudavad end suurema kahju tekkimise eest ilmselt siiski kaitsta, mistõttu ähvardab kõige suurem oht just USA liitlasi Lähis-Idas, ennekõike Saudi Araabiat ja Iisraeli, ning Lääne-Euroopas, mistõttu võib sellist välispoliitilist sammu pidada mitte ainult ekslikuks, vaid ka hullumeelseks. Selle katastroofilistest tagajärgedest hoolimata on see siiski omaks võetud ning viiakse ka ellu.

USA neokonservatiivid on laastanud maailmas erinevaid piirkondi ning Türgi näib olevat järgmine. Nüüd, kus Erdogan on kord sihikule võetud, on tal viimane aeg lõpetada kõik muud kemplemised ning keskenduda enda ja oma riigi kaitsmisele. Ka Erdogani oponendid peavad seda mõistma, sest neokonservatiivid ei ole nende sõbrad. Neid kasutatakse ära ning kui eesmärk täidetud saab, jäetakse nad omapäi nagu neokonservatiividele kombeks.

Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *