Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Brian Berletic
Selleks, et Ameerika suudaks Hiinat “ohjata”, peavad Ühendriigid möödapääsmatult omama sõjalist ning majanduslikku ülemvõimu Hiina üle. Ent viimastel aastatel on USA võime Hiinat survestada liikunud mööda langevat trajektoori suuresti Ühendriikide tööstusliku allakäigu tõttu, kirjutab Ameerika geopoliitika analüütik Brian Berletic.
USA primaarsete nõrkuste hulka kuulub muuhulgas riigi üha kiiremini atrofeeruv sõjatööstuslik baas, eeskätt Ameerika suutlikkus ehitada laevu, sõjalennukeid ja rakette, mis on vajalikud Pekingi sõjalise jõu piiramiseks Hiina enda ranniku lähedal.
Uudisteagentuur Associated Press tõi ühes hiljutises artiklis esile asjaolu, et USA mereväe sõjalaevade tootmine on viimase 25 aasta halvimas seisus, märkides, et see on viinud riigi „Hiinast mahajäänuks, mis puudutab Ühendriikide käsutuses olevate laevade arvu – ja see on mahajäämus, mis pidevalt suureneb“. Artiklis kirjeldatakse detailselt kriitilist tööjõupuudust ja kahanevat laevaehitusmahtu, mis on kasvanud aastakümnete pikkuse hooletuse ja halva juhtimise tõttu.
Uudisteagentuur Associated Press tõi ühes hiljutises artiklis esile asjaolu, et USA mereväe sõjalaevade tootmine on viimase 25 aasta halvimas seisus.
Brian Berletic
Antud trend peegeldab palju laiemat tööjõukriisi kogu USA sõjalis-tööstuslikus baasis, nagu on märgitud ka USA 2023. aasta riikliku kaitsetööstuse strateegia aruandes, milles tõdetakse, et Ühendriikide tööturul ei ole enam piisavalt vajalike oskustega töötajaid, et rahuldada kodumaist tootmis- ja remondinõudlust.
USA jaoks, mille rahvaarv moodustab vaid veerandi Hiina omast, on teostamatu laiendada oma haridussüsteemi lootuses toota piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, et Hiinaga konkureerida. Antud tõsiasi peegeldab USA välispoliitika samaväärselt teostamatut eesmärki säilitada oma dominants Hiina üle.
USA 2023. aasta riikliku kaitsetööstuse strateegia aruandes tõdetakse, et Ühendriikide tööturul ei ole enam piisavalt vajalike oskustega töötajaid, et rahuldada kodumaist tootmis- ja remondinõudlust.
Brian Berletic
Paljud Ühendriikide relvatööstuse esindajad loodavad, et vaatamata arvukatele puudustele suudab USA siiski leida viise, kuidas Hiinast jätkuvalt „üle olla“. Üheks näiteks antud veendumusest on äsja asutatud sõjatööstusettevõte Anduril ning selle poolt loodud tootmisprogramm nimega Arsenal.
Arsenal on loodud eesmärgiga vastata USA ja selle satelliitriikide kiireloomulistele sõjalistele vajadustele, et vältida tulevikus olukorda, kus „USA relvajõududel saaks Hiinaga peetava sõja korral relvastus otsa vähem kui nädalaga”. Selle eesmärgi täitmiseks näeb Arsenali programm ette USA relvasüsteemide kontseptsioonide lihtsustamist, kaasates nende tootmisesse suuremal hulgal tsiviiltööstuse poolt toodetud komponente ning rakendades “tarkvarapõhist tootmist” (SDM – software-defined manufacturing). Samuti näeb programm ette erinevas suurusklassis mereväedroonide massilist tootmist.
Andurili ja tema potentsiaalsete klientide jaoks on probleemiks aga tõsiasi, et mis tahes tootmisprotsessi, mille USA ettevõte Hiinaga konkureerimiseks välja ka ei töötaks, suudab Hiina veelgi efektiivsemalt ja ulatuslikumalt rakendada.
Mis tahes tootmisprotsessi, mille USA ettevõte Hiinaga konkureerimiseks välja ka ei töötaks, suudab Hiina veelgi efektiivsemalt ja ulatuslikumalt rakendada.
Brian Berletic
Portaalis Defense One 2024. aasta veebruaris ilmunud artikli kohaselt on Hiina mereväel tänaseks juba rohkem laevu kui USA-l, sh 30 uut alust, mille Hiina lisas oma laevastikku eelmisel aastal, samas kui USA merevägi suutis möödunud aastal lisada oma relvatabelisse vaid kaks uut sõjalaeva. Antud tõsiasja valguses muutub irreaalseks lootus, et USA suudaks tulevikus Hiinaga konkureerida, tõstes oma sõjalaevade tehaste toodangut 15 korda.
Samuti kuulub soovmõtlemise hulka idee, et USA suudab oma tohutu mahajäämuse suurte sõjalaevade tootmises korvata väikeste mereväe droonide tootmise kaudu, kuna Hiina omab samasugust ülekaalu USA ees nii droonide väljalaske kapatsiteedis kui ka tarkvarapõhise tootmise rakendamises.
Washingtoni geopoliitiline ambitsioon ületab tänaseks selgesti USA tööstusliku võimekuse, olles rajatud algusest peale vildakale eeldusele, et Ühendriikide ülemvõim maailma riikide üle on nii jätkusuutlik kui ka soovitav…
Washingtoni geopoliitiline ambitsioon ületab tänaseks selgesti USA tööstusliku võimekuse, olles rajatud algusest peale vildakale eeldusele, et Ühendriikide ülemvõim maailma riikide üle on nii jätkusuutlik kui ka soovitav…
Brian Berletic
… USA jaoks eksisteerib antud tõsiasju tunnistades seega vaid üks ratsionaalne tegutsemisviis, et tulla toime realiteediga, et Lääne hegemoonia on oma aja ära elanud, asendudes tänaseks mitme jõukeskusega maailmakorraga. Ühendriigid on sunnitud leidma endale selles maailmakorras uue konstruktiivse rolli, selmet jätkata sõgedat tungi kõikidele maailma riikidele oma tahet peale suruda.
Vahepeal jätkab USA relvatööstus aga tohutute riigieelarveliste summade laristamist, tehes seda Ameerika infrastruktuuri ja hariduse arvelt, hävitades sedasi paradoksaalselt neidsamu alustalasid. mille õgvendumine ongi põhjustanud USA kunagise tööstusliku esimuslikkuse käest libisemise.
Selle kõige taustal seisab nii Ameerika kui ka Hiina elanikkond silmitsi (Washingtoni Kagu-Aasia regiooni pingete kruvimisest tuleneva) üha kasvava sõjaohuga, mis võib päädida konfliktis, mida Ühendriigid ei ole tegelikult enam võimelised võitma.
Adrian Bachmanni kommentaar:
USA strateegide kinnisidee säilitada de facto kontroll maailma riikide ja rahvaste üle on viimase kümnendi jooksul saanud juurde uue õigustuse, milleks on narratiiv “agressiivselt pealetungivast Hiinast”. Hiinast, mille jõukuse ja võimsuse kasvu pidurdamiseks peavad kõik maailma riigid oma suhted Pekingiga Washingtoni huvides ohvriks tooma – kui vaja, siis oma enda rahvaste jõukuse ja julgeoleku hinnaga. Selles programmis on eesliinil Hiinaga piirnevad riigid Kagu-Aasias – Jaapan, Lõuna-Korea, Filipiinid jmt –, mille valitsused on üha kasvava Washingtoni surve all võtta vastu üha jõulisemalt Hiinat vaenavaid samme nii militaarsel, diplomaatilisel, tööstuslikul kui kaubanduslikul tasandil.
Otseselt või kaudselt USA jõuametkondadega seotud mõttekodade poolt praktiliselt kõikides maailma keeltes tiražeeritud narratiiv “agressiivselt peale tungivast Hiinast” omandab aga mõneti absurdihuumori maigu, kui omada elementaarseid teadmisi USA ning ülejäänud maailma riikide tegeliku sõjalise enesekehtestamise mõõtme kolossaalsest dispariteedist.
Washingtoni jutt “sõjaliselt üha enam peale tungivast Hiinast” paneb paratamatult muigama, kuna 90% maailma ligi 200 riigi poolt rajatud välibaasidest kuulub vaid ühele riigile, milleks ei ole Hiina, vaid USA. Huumorimoment muutub veelgi reljeefsemaks, kui võrrelda Hiina ja USA välibaaside arvu konkreetselt – teadolevalt on Ühendriigid rajanud üle planeedi hinnanguliselt 700-1000 sõjaväebaasi kokku enam kui 80 riigis, samas kui Hiina välisriikides asuvate sõjaväebaaside arv ulatub 2024. aasta seisuga nelja baasini Djiboutis, Kambodžas, Tadžikistanis ning Kuubal.
Washingtoni jutt “sõjaliselt üha enam peale tungivast Hiinast” paneb paratamatult muigama, kuna 90% maailma ligi 200 riigi poolt rajatud välibaasidest kuulub vaid ühele riigile, milleks ei ole Hiina, vaid USA. Huumorimoment muutub veelgi reljeefsemaks, kui võrrelda Hiina ja USA välibaaside arvu konkreetselt – teadolevalt on Ühendriigid rajanud üle planeedi hinnanguliselt 700-1000 sõjaväebaasi kokku enam kui 80 riigis, samas kui Hiina välisriikides asuvate sõjaväebaaside arv ulatub 2024. aasta seisuga nelja baasini Djiboutis, Kambodžas, Tadžikistanis ning Kuubal.
Adrian Bachmann
Erinevalt USA mere- ja õhuväest ei teosta Hiina relvajõud praktiliselt üldse sõjalisi õppusi ning patrullmissioone väljaspool oma õhuruumi ja akvatooriumi vahetut lähedust, samas kui Ühendriikide relvajõudude operatsiooni alad on jaotatud vastavalt planeedi geograafilistele tsoonidele, kuna Ühendriikide militaarplaneerijate avalikult välja lausutud eesmärgiks on omada nn “täisspektri dominantsi” (Full Spectrum Dominance) kogu inimkonna üle ning seda kõikides sõjapidamise domeenides ning kõikides maailma regioonides.
Washingtoni globaalse hegemoonia taotlus põrkub aasta-aastalt üha enam kokku tõsiasjaga, et kaks asjaolu, mis muutsid Ameerika võimuringkondade unistuse maailmavalitsemisest 1990ndatel viirastuslikult teostatavaks – täpsemalt NSV Liidu kui ainsa strateegilise rivaali kokkuvarisemine ning Ühendriikide vaieldamatu positsioon maailma võimsaima tööstusriigina – on mõlemad tänaseks kadunud.
Washingtoni globaalse hegemoonia taotlus põrkub aasta-aastalt üha enam kokku tõsiasjaga, et kaks asjaolu, mis muutsid Ameerika võimuringkondade unistuse maailmavalitsemisest 1990ndatel viirastuslikult teostatavaks – täpsemalt NSV Liidu kui ainsa strateegilise rivaali kokkuvarisemine ning Ühendriikide vaieldamatu positsioon maailma võimsaima tööstusriigina – on mõlemad tänaseks kadunud.
Adrian Bachmann
Hiina omab tänaseks tööstuslikku võimsust, mis ületab USA industriaalse baasi mitmekordselt, kusjuures imbalanss kaldub iga aastaga üha lootusetumalt Hiina kasuks. Neli korda suurem populatsioon, millest märgatavalt suurem osa on rakendatud reaaltööstuse, mitte teenuste sektorisse, muudab USA jaoks Hiina nurka surumise 21. sajandil ebatõenäoliseks ning täiesti võimatuks juhul, kui Washingtonil ei õnnestu survestada Jaapanit, Austraaliat ning kõiki Euroopa riike loobuma oma rahvuslikest huvidest “Hiina ohjamise” nimel, andes kogu oma tööstusbaasi Ühendriikide strateegiliste huvide realiseerimise teenistusse. Vahemärkusena olgu mainitud, et USA on juba uurimas võimalusi, kuidas kompenseerida oma sõjalaevade tootmise defitsiiti Korea ja Jaapani laevatehaste abiga.
Suur sõda Hiinaga muutub paradoksaalsel kombel seda tõenäolisemaks, mida laiemaks kärisevad Ühendriikide globaalse hegemoonia säilitamise ambitsioonide ning reaalse tööstusliku kapatsiteedi suhtelise languse (vis a vis Hiina) vahelised käärid.
Suur sõda Hiinaga muutub paradoksaalsel kombel seda tõenäolisemaks, mida laiemaks kärisevad Ühendriikide globaalse hegemoonia säilitamise ambitsioonide ning reaalse tööstusliku kapatsiteedi suhtelise languse (vis a vis Hiina) vahelised käärid.
Adrian Bachmann
Kuigi Hiina tööstuslik baas ületab tänaseks mitmekordselt Ühendriikide oma, on Hiina tänaseni suunanud oluliselt väiksema osa oma industriaalsest kapatsiteedist militaarvõimu laiendamise teenistusse. Teadmine, et kui Peking võtaks vastu põhimõttelise otsuse suunata USA-ga samaväärselt suur osa oma teaduslik-tööstuslikust võimekusest sõjalise võimsuse üles ehitamiseks, puuduksid USA-l väljavaated Hiinaga juba vähem kui kümneaastases perspektiivis sammu pidada, võib sundida Washingtoni tegema üha riskantsemaid manöövreid Hiina lähiümbruses, survestades Hiinaga piirnevaid riike provotseerima oma suurt naabrit, kellel on suutlikkus, ent tänini mitte huvi nende eksistents jõukate ning arenevate riikidena lõpetada.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: USA Mereväe kommunikatsiooni peaspetsialist Keith Devinney/Released
SEOTUD LOOD:
