USA suudab toota vaid pooled soovitud sõjalaevadest – selle mõjust maailmavõimu süsteemile

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

Hiljuti Pentagoni tippametniku poolt tehtud avalduse kohaselt ei suuda Ühendriikide laevatehased täita Washingtoni soovi toota aastas kolm hävitajaklassi lahinglaeva ning kolm allveelaeva.

Kaitseministeeriumi kontrolöri Mike McCordi sõnul ei suuda Ühendriikide laevatehased toota isegi kahte hävitajaklassi pealveealust aastas, muutes Pentagoni soovi lisada laevastikku 3 uut alust igal aastal teostamatuks.

“Ma saan aru soovist ehitada hävitajaklassi laevu suuremas koguses, ent kui möödunud aastal esitas kongress palve ehitada kolm laeva aastas, siis me otsustasime eraldada raha vaid kahe tarbeks, kuna me teame, et laevatehased ei suuda lihtsalt suuremat töömahtu täita. Õigupoolest ei suuda laevatehased hetkel toota isegi kahte hävitajat aastas – sellised on lihtsalt objektiivsed faktid,” nentis McCord.

Pentagoni ametniku sõnul vaevlevad kõik USA sõjatehased kvalifitseeritud tööjõu puuduses ning tarneahelate tõrgete all ning viimased andmed ei näita olukorda paranevat, mistõttu USA hävitajaklassi pealveealuste tootmisvõimsus on langenud vaid 1,5 laevani aastas (s.o kordades alla külma sõja perioodil eksisteerinud tootmisvõimsuse).

Hetkel ettenähtud plaanide kohaselt peaks Ühendriikide mereväele üle antama kaks uut hävitajaklassi pealveelaeva aastas kuni 2028. aastani.

Adrian Bachmanni kommentaar:

Kui jätta kõrvale enam kui sajas maailma riigis lasuv circa 700-1000 sõjaväebaasist koosnev baaside võrgustik, mis ületab umbes kümnekordselt kõikide teiste maailma circa 200 riigi välisriikides asuvate militaarinstallatsioonide arvu, on USA suurimaks eeliseks Hiina ning Venemaa relvajõudude ees (selgitus: ülejäänud riigid ei ole globaalse militaarbalansi tähenduses lihtsalt relevantsed) Ühendriikide laevastik, mis on tänini faktiliselt maailma ookeanide ainuvalitseja.

Jättes kõrvale Vene Föderatsiooni ning Hiina Rahvavabariigi (tõsi, kasvava) võimekuse tõrjuda USA mereväe potentsiaalseid rünnakuid oma territoriaalvete läheduses, on Ühendriikide merevägi maailmaookeanidel ohustatud üksnes piiratud määral Vene tuumaallveelaevastiku poolt, ent sisuliselt on maailma ookeanid USA laevastiku jaoks miskit, mida ingliskeelses militaarterminoloogias nimetatakse uncontested domain ehk siis sõjapidamise domeen, milles puudub vastujõud.

Ühendriikide globaalse hegemoonia säilimise seisukohalt on maailmamerede valitsemise võimekus üks võtmetähtsusega elemente, kuna see võimaldab ultimatiivse stsenaariumina Ühendriikidel blokeerida maailma riikide vahelise strateegilise koostöö, piirates (eeskätt Hiina) võimekust luua geoökonoomilisi sidemeid, mis vajavad vaba liiklemist maailma ookeanidel. Lääne meedias strateegilise kommunikatsioonina välja käidud USA mereväe võimekus tagada “maailmameredel vaba seilamise voli” tähendab geostrateegilise hoovana tegelikkuses USA võimet maailmamered omavoliliselt lukku panna – seda eeskätt strateegiliste väinade (Malaka, Hormuz, Gibraltar, jmt) kitsaskohtades – kui vajadus selleks peaks tekkima.

Soov kontrollida jätkuvalt maailmameresid, neid vajadusel blokeerides teistele riikidele, loob strateegilise taustsüsteemi, mille kontekstis mõista USA soovi tagada hiiglasliku, üle 300-st laevast koosneva mereväe jätkuva olemasolu. Reaalsuses ei ole Ühendriikide emamaa kaitsmiseks USA-l tarvis enam kui viiendikku eksisteerivast mereväest.

adrian bachmann

Soov kontrollida jätkuvalt maailmameresid, neid vajadusel blokeerides teistele riikidele, loob strateegilise taustsüsteemi, mille kontekstis mõista USA soovi tagada hiiglasliku, üle 300-st laevast koosneva mereväe jätkuva olemasolu. Reaalsuses ei ole Ühendriikide emamaa kaitsmiseks USA-l tarvis enam kui viiendikku eksisteerivast mereväest. Seetõttu omab 300-st laevast koosnev armaada oma jõudispositsioonilt ja paiknemiselt üksnes Washingtoni maailmavalitsemise ambitsiooni tagamise funktsiooni. Tulevikku vaadates on strateegiliseks võtmeküsimuseks, kas Ühendriigid suudavad varasemast kordades väiksema tootmisvõimsuse juures seda võimekust ning sellele ehituvat ambitsiooni ka tulevikus üleval hoida.

Hetkel on USA mereväe teenistuses umbes 100 suure veeväljasurvega pealvee lahinglaeva. Mõistmaks, milline saab olema mingi riigi arsenal tulevikus eksisteeriva tootmisvõimsuse tingimustes, tuleb vaatluse all oleva relvaplatvormi (laeva, lennuki, tanki, vms) aastane väljalase korrutada toodetava relvasüsteemi oodatava ekspluatatsioonitsükliga. Kuna suurte pealveelaevade puhul on selleks tavapäraselt 30-40 aastat (moderniseerimisprogrammide olemasolu korral maksimaalselt 50, lennukikandjatel rohkem), siis nähtub sellest, et USA mereväe ambitsioon omada ka tulevikus 100-st lahinglaevast koosnevat laevastikku nõuab tõepoolest võimet toota 3 suurt lahinglaeva aastas, mis seletab ka kongressi ootused. Ent viimastel aastakümnetel väga ulatuslikult deindustrialiseerunud ning üle-finantsialiseerunud USA majandus ei ole võimeline vastavat tootmisvõimsust enam tagama, kuna külma sõja lõpul veel olemas olnud tootmisvõimsus eksisteerib tänaseks vaid osaliselt.

USA sõjatööstusliku tootmiskapatsiteedi langus kombineeritud lakkamatu rahatrükiga tähendab seda, et iga ühik sõjatehnikat – sealhulgas suuri pealveelaevu – maksab Pentagonile aasta-aastalt rohkem.

adrian bachmann

USA sõjatööstusliku tootmiskapatsiteedi langus kombineeritud lakkamatu rahatrükiga tähendab seda, et iga ühik sõjatehnikat – sealhulgas suuri pealveelaevu – maksab Pentagonile aasta-aastalt rohkem.  Samas naudib (Ühendriikide tööstusvõimsuse tänaseks mitmekordselt ületanud) Hiina jätkuvalt mastaabisäästust tulenevat sõjatehnika hinna suhtelist langust, kuna Hiina on alles hiljuti asunud oma tööstusvõimsust rakendama militaartoodangu suurendamiseks ning Aasia tööstushiiu kasutamata tootmisressurss ületab Ühendriikide potentsiaalse sõjatööstusliku tootmisvõimsuse vähemalt 3-4-kordselt.

Need on faktid, millest Washingtoni geopoliitikat kujundavad strateegid on hästi teadlikud. Ühendriikide globaalse militaarse hegemoonia suurimaks ohuks on Vene Föderatsiooni unikaalsete, ent piiratud tootmisvõimsusega sõjatööstuslike tehnoloogiate kombineerumine Hiina kolossaalse tööstusliku kapatsiteediga. Antud kombinatsioon kujutaks endast kooslust, millega relvavõidujooks tähendaks Läänele kiirenenud vaesumist koos garanteeritud allajäämusega.  

Ühendriikide globaalse militaarse hegemoonia suurimaks ohuks on Vene Föderatsiooni unikaalsete, ent piiratud tootmisvõimsusega sõjatööstuslike tehnoloogiate kombineerumine Hiina kolossaalse tööstusliku kapatsiteediga.

adrian bachmann

Pikas perspektiivis peegeldab sõjalaevade tootmise konundrum Washingtoni ees seisvat suuremat geostrateegilist dilemmat. USA militaartööstuslikust võimsusest piisab 21. sajandil jätkuvalt selleks, et tagada USA staatus ühena maailma 3-4-st võimsaimast riigist, mis naudib nende seas ainsana veel aastakümneid sõjalist haavamatust konventsionaalse sõjapidamise vahendite osas. Samas ei piisa USA kahanevast sõjatööstuslikust kapatsiteedist 21. sajandil selleks, et säilitada Washingtoni unelmat maailmavalitsemisest. Võtmeküsimuseks inimkonna saatuse seisukohalt on see, kas ebareaalse unelma poole püüdlemine väärib reaalse luupainaja esile manamist III maailmasõja näol.

Allikas