Tänapäeva ühiskond teeb inimesed neurootiliseks – kuidas taastada hingerahu

Maailmas, kus meie haridussüsteem indoktrineerib meid ühtmoodi mõtlema, massimeedia tagab ühtmoodi kartmise, reklaamitööstus paneb meid samu asju ihaldama ja sotsiaalmeedia teeb lihtsaks kõigi nende häbistamise ja naeruvääristamise, kes astuvad liiga suure sammu “rivist välja”, on enamus inimesi valinud konformismi mugava tee. Kuid paljud on siiski ka neurootilised ja siit tekib küsimus: kas liiga suure ühiskondliku mugandumise ja neurootilisuse vahel eksisteerib mingisugune põhjus-tagajärg seos?

Tuntud Šveitsi psühhiaater Carl Jung uskus, et selline seos on olemas. Järgnevas loos uurime, mis on neuroos ja kuidas liigne konformism meid sellele haigusele vastuvõtlikuks muudab.

Neuroos on psühholoogiline häire, mida määratletakse püsiva ja sügava ärevuse taseme ning üldise hirmuga elu ees. Lisaks neile diagnoosi aluseks olevatele sümptomitele võib neurootiline seisund hõlmata ka depressiooni, süütunnet, foobiaid, kinnisideid ja sundmõtteid, liigset muret ja mõtete mäletsemist, unetust, ärrituvust või viha. Carl Jung väitis, et neurootiku hirm elu ees on tingitud “häiritud või vähenenud kohanemisprotsessist” (Kogutud teosed 18. köide, ing Collected Works) ning “isiksuse kui terviku morbiidsest arengust” (Kogutud teosed 10. köide). Teisisõnu, neurootik on indiviid, kes ei suuda kohaneda elu nõudmistega, kelle isiksus on selle tagajärjel kängunud ja kelle olemasolu muutub seetõttu pidevaks võitluseks raskustega ning kellele saab osaks vähe, kui üldse mingit leevendust.

Neuroos on psühholoogiline häire, mida määratletakse püsiva ja sügava ärevuse taseme ning üldise hirmuga elu ees.

Kuigi neuroos ei pruugi tingimata lõppeda surmaga, tõmbab see inimese aeglaselt, kuid kindlalt elujõust tühjaks. Neuroos hävitab meie potentsiaali, asetab meid üha kahaneva mugavustsooni kitsastesse piiridesse, täidab meid süütundega elamata elu pärast, laastab suhteid, pärsib oskuste kujundamist ning kahjustab meie füüsilist tervist kroonilise ärevuse ja depressiooni mõju tõttu kehale. Jung läks isegi nii kaugele, et nimetas neuroosi “inimese hinge agooniaks kogu selle tohutus keerukuses” (Carl Jung, Psühhoteraapia olukord tänapäeval, ing The State of Psychotherapy Today).

Jungi sõnul vallandavad neurootilise seisundi kolm tingimust. Esiteks seisab inimene silmitsi väljakutse, ülesande või probleemiga olulises eluvaldkonnas. Teiseks väldib inimene arguse, laiskuse, enesekindluse või lihtsalt rumaluse tõttu väljakutset sellele vastu astumise asemel.

Kuigi neuroos ei pruugi tingimata lõppeda surmaga, tõmbab see inimese aeglaselt, kuid kindlalt elujõust tühjaks.

“Kui jälgime neuroosi kujunemislugu tähelepanelikult, leiame kriitilise hetke, mil ilmnes mõni probleem, millest kõrvale hoiti.”
Carl Jung, Erose teooria (ing The Eros Theory)

Üksnes probleemi olemasolu, mida soovitakse vältida, ei ole neuroosi tekitamiseks piisav. Pigem on oluline kolmas tingimus ja see on kaitsemehhanismide kasutamine probleemi teadvusest välja surumiseks.

“. . . Tõsine arusaamatus oleks segi ajada probleemide olemasolu ja neuroosi. Nende kahe märkimisväärne erinevus on, et neurootik on haige, sest ta ei ole oma probleemidest teadlik. . .”
Carl Jung, Elustaadiumid (ing The Stages of Life)

Tavalised kaitsemehhanismid hõlmavad mõtete allasurumist, emotsioonide ümber suunamist teisele objektile, oma probleemide projitseerimist teisele inimesele, kompulsiivset tegevust oma tähelepanu eemal hoidmiseks, ravimite või ainete tarvitamist emotsioonide tuimestamiseks või selliste olukordade vältimist, mis sunnivad probleemi teadvustama. Kaitsemehhanismide kasutamise eest makstakse suurenenud ärevuse hinnaga, sest nagu Jung kirjutas ühe oma neurootilise patsiendi kohta:

“. . . Ebameeldivaid mõtteid maha surudes tekitas ta midagi psüühilise vaakumi taolist, mis, nagu tavaliselt juhtub, täitus järk-järgult ärevusega. Kui ta oleks end teadlikult oma mõtetega vaevanud, oleks ta teadnud, mis on puudu, ja siis poleks ta vajanud ärevusseisundeid, mis asendaksid teadlike kannatuste puudumist.”
Carl Jung, Isiksuse areng (ing The Development of Personality)

Elu ülesannetest kõrvalehoidumine ja eitamine on tänapäeval väga levinud ning see aitab kaasa neurootiliste haiguste epideemilisele tasemele.

Elu ülesannetest kõrvalehoidumine ja eitamine on tänapäeval väga levinud ning see aitab kaasa neurootiliste haiguste epideemilisele tasemele. Jung osutas mitmele tegurile, mis võivad seda põhjustada. Esiteks annavad paljud vanemad oma lastele edasi neurootilise lähenemise elule. Lapsed jäljendavad neurootilise vanema hirmu elu ees ja õpivad juba varases eas eluprobleemidest kõrvale hoidma, või nagu Jung selgitab:

“. . . laste psüühilised häired on enamasti põhjuslikult seotud vanemate psühholoogiaga ja enamikul juhtudel oleks hea pöörata rohkem tähelepanu vanemate ja õpetajate vigasele suhtumisele kui lapse psüühikale, mis iseenesest toimiks õigesti, kui seda ei häiriks vanemate kahjulik mõju.”
Carl Jung, Kogutud teosed 18. köide

Teine tegur, mis põhjustab neurooside kõrget määra, on paljude noorte täiskasvanute soovimatus täiskasvanueale lähenedes oma vanematest piisavalt eralduda. Sest kehaliselt täiskasvanuks saamine, kuid meeles lapseks jäämine tähendab kindlustamist, et inimene kannatab neurootilise haiguse käes, või nagu Jung selgitab:

“Kuigi on ebaõnn, kui lapsel pole vanemaid, on sama ohtlik, kui ta on oma perega liiga tihedalt seotud. Liiga tugev kiindumus vanematesse on tõsine takistus tema hilisemal kohanemisel maailmaga, sest kasvav inimolend ei ole määratud igavesti oma vanemate lapseks jääma.”
Carl Jung, Lapse areng ja haridus (ing Child Development and Education)

Sotsiaalsed jõud soodustavad ka laiskust ja passiivsust, mis viib neurootilise kõrvalehoidmiseni elu ülesannetest. Näiteks kasutatakse liigselt sõltuvust tekitavaid tehnoloogiaid, psühhotroopseid ja meelelahutuslikke uimasteid ning energiatootmiseks mitteoptimaalseid dieete; meil on paternalistlikud valitsused, mis pärsivad enese eest vastutamise kujunemist, ning moraalisüsteem, mis ei tõsta enam julguse ja enesega toimetuleku voorusi nende õigele kohale väärtuste panteonis.

Kuid kuigi nii paljude neurootikute olemasolul võib olla erinevaid põhjuseid, on kannataja jaoks oluline küsimus, kuidas teda ravida. Jungi sõnul sõltub lähenemine, mida peaksime neuroosi ravimiseks kasutama, sellest, kas probleem, millest me kõrvale hoiame, peitub kollektiivses inimeste, kohtade või asjade välismaailmas või meie psüühika individualistlikus sisemaailmas.

Jungi sõnul sõltub lähenemine, mida peaksime neuroosi ravimiseks kasutama, sellest, kas probleem, millest me kõrvale hoiame, peitub kollektiivses inimeste, kohtade või asjade välismaailmas või meie psüühika individualistlikus sisemaailmas.

“Minu kujutluses maailmast eksisteerib tohutu välimine reaalsus ja sama suur sisemine reaalsus; nende kahe vahel seisab inimene, näoga kord ühele ja kord teisele poole. . .”
Carl Jung, Freud ja Jung: kontrastid (ing Freud and Jung: Contrasts)

Välismaailma probleemid kipuvad väljenduma suutmatuses täita ühiskondliku elu põhinõudeid. Näiteks näevad mõned inimesed vaeva sõprade leidmise või intiimsuhete loomisega. Teised ei suuda leida tasuvat tööd ega panustada oma kogukonda. Kolmandad ei suuda arendada adekvaatset personat ehk oma isiksuse sotsiaalset külge. Need probleemid on kollektiivset laadi selles mõttes, et need kujutavad endast elu väljakutseid, millega kõik ühiskonna liikmed peavad silmitsi seisma. Jung nimetas neurootiliste haiguste juhtumeid, mis on põhjustatud nende ülesannete täitmisest kõrvalehoidmisest, “atrofeerunud kollektiivse kohanemise” näideteks (Kogutud teosed 16. köide). Seda tüüpi neuroosi all kannatavad isikud peavad muutuma “normaalsemaks” selles mõttes, et neil on vaja kujundada ühiskonnas edukaks toimimiseks vajalikke põhioskusi.

“Varem seisis patsient oma haiguse tõttu osaliselt või täielikult väljaspool elu. Seetõttu jättis ta paljud oma kohustused hooletusse, olgu siis seoses sotsiaalsete saavutuste või puhtinimlike ülesannetega. Ta peab hakkama neid kohustusi uuesti täitma, kui tahab taas terveks saada.”
Carl Jung, Psühhoanalüüsi teooria (ing The Theory of Psychoanalysis)

Mõned inimesed vastavad kõigile ühiskondliku elu nõudmistele ja saavutavad kõik maise edu märgid – abikaasa ja perekond, rahuldust pakkuv sotsiaalne elu, hea karjäär ja küllaldane materiaalne edu – ning muutuvad siiski neurootilisteks.

Kuid mõned inimesed vastavad kõigile ühiskondliku elu nõudmistele ja saavutavad kõik maise edu märgid – abikaasa ja perekond, rahuldust pakkuv sotsiaalne elu, hea karjäär ja küllaldane materiaalne edu – ning muutuvad siiski neurootilisteks. Või nagu Jung kirjutab:

“… psühhoterapeutidele on tuttav kollektiivselt kohanenud inimene, kellel on kõik olemas ja kes teeb kõike, mida tervise tagatiseks võiks mõistlikult nõuda, kuid kes on siiski haige.”
Carl Jung, Praktilise psühhoteraapia põhimõtted (ing Principles of Practical Psychotherapy)

Probleem, mida sellised neurootikud väldivad, ei asu välismaailmas, vaid psüühika sisemaailmas. Sellised inimesed kardavad oma individuaalsust ja ei võta seetõttu kuulda oma südametunnistuse kutset arendada oma olemuse isikupärast külge.

“Ta ei ole võimeline elama omaenda elu ja leidma talle kuuluvat iseloomu.”
Carl Jung, Transformatsiooni sümbolid (ing Symbols of Transformation)

Need neurootikud on liiga normaalsed, nad on liiga konformistlikud ja nende sotsiaalne edu takistab psüühika sügavuste uurimist. Kuid kuna meie olemuse individuaalse poole areng on sama hädavajalik kui meie kollektiivne areng, muudab suutmatus end teistest piisavalt eristada meid neurootiliseks, või nagu Jung kirjutab:

“On suur hulk inimesi, kelle jaoks individuaalsuse areng on esmane vajadus, eriti sellisel kultuurilisel ajastul nagu meie oma, mis on sõna otseses mõttes kollektiivsete normidega lamedaks pressitud . . . Minu kogemuste kohaselt on. . . väga palju neid, kelle jaoks individuaalsuse arendamine on hädavajalik nõue.”
Carl Jung, Psüühilisest energiast (On Psychic Energy)

Tervenemiseks peab liigagi normaalne neurootik kogema sümboolset surma või paljust tuttavast ja mugavast lahti laskmist.

Tervenemiseks peab liigagi normaalne neurootik kogema sümboolset surma või paljust tuttavast ja mugavast lahti laskmist, nii et tema olemuse individualistlik külg võiks esile kerkida, või nagu Jung ütleb:

“See, et elu kõrgeimat tippu saab väljendada surma sümboolika kaudu, on üldtuntud fakt, sest igasugune endast kaugemale kasvamine tähendab surma.”
Carl Jung, Transformatsiooni sümbolid

Iseloomuomadused, suhted, karjäärivalikud ning eriti mõtte- ja käitumisharjumused – paljud neist tuleb ohverdada, et võimaldada millegi uue sündi. Ohverdada tuleb ka meie soov sotsiaalse valideerimise järele ning mugavus, mida konformsus pakub. Sest Jungi parafraseerides tuleb meid “tõmmata endast välja teistele radadele” (Kogutud teosed 16. köide), mis võimaldavad meie iseloomu täielikku õitsemist.

“[Neurootik] peab tõepoolest valima individuaalse elu tee, mille ta on enda omaks tunnistanud, ja jätkama seda seni, kuni alateadvuse eksimatu reaktsioon ütleb talle, et ta on valel teel.”
Carl Jung, Kogutud teosed 7. köide

Iseloomuomadused, suhted, karjäärivalikud ning eriti mõtte- ja käitumisharjumused – paljud neist tuleb ohverdada, et võimaldada millegi uue sündi. Ohverdada tuleb ka meie soov sotsiaalse valideerimise järele ning mugavus, mida konformsus pakub.

Kui oleme veetnud aastaid või aastakümneid normaalsuse konformistlikku rada käies, võib isikupärasema ellusuhtumise loomine tunduda riskantne. Me võime silmitsi seista naeruvääristamisega, teistele pettumust valmistada või kaotada osa oma sotsiaalsest staatusest, kuid nagu Jung kirjutab:

“Kui soovite neuroosi ravida, peate millegagi riskima. Teha midagi ilma riski võtmata on lihtsalt ebaefektiivne . . .”
Carl Jung, Kogutud teosed 11. köide

Kuid ka neurootiliseks jäämine on risk – risk, mis ei paku mingit tasu. Me raiskame oma elu, raiskame oma potentsiaali ja oleme määratud veetma oma päevi vaevatuna ärevusest, depressioonist, enese vihkamisest ja süütundest. Ja nendena, keda vaevab liiga suure konformsuse neuroos, peaksime meeles pidama, et mõned meist lihtsalt ei sobi tänapäeva standardite järgi normaalne olemiseks, me vajame terve olemiseks ebanormaalset eksistentsi, või nagu Jung kirjutab:

“Neurootikute seas ei ole sugugi vähe neid, kes ei vaja mingeid meeldetuletusi oma sotsiaalsete kohustuste ja vastutuste osas, vaid kes on sündinud ja määratud olema pigem uute kultuuriliste ideaalide kandjad. Nad on neurootilised seni, kuni nad kummardavad autoriteedi ees ja keelduvad vabadusest, milleks nad on loodud.”
Carl Jung, Mõned olulised punktid psühhoanalüüsis (ing Some Crucial Points in Psychoanalysis)

Peame teadvustama, et neuroosivaba ja elamisväärne elu on võimalik, ent üksnes siis, kui me lõpetame lömitamise – nii individuaalselt kui kollektiivselt – amoraalsete inimeste poolt kehtestatud “kohustuslike valede” ees ning vastame kutsele elada vabade inimestena. Inimestena, kes julgevad esmalt eneses ning seejärel avalikult kuulutada tõdesid, mille allasurumine on meie neurooside, õnnetuse, heitumuse ja kurbuse aluspõhjuseks.

Adrian Bachmann

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Mis võiks olla kriteeriumiks, mille alusel saaksime hinnata nii inimese kui ühiskonna elu elamisväärsust? Kui selleks on mingisugune universaalne mõõdupuu, siis küllap peitub see rõõmu, rahu ja muretuse tasemes, mida indiviid või ühiskond on kogenud ja võimeline kogema. Ning vastupidiselt – hirmu, viha, kurbuse ja lootusetuse tase näikse olevat parimaks indikaatoriks ebaõnnestunud elust nii üksikisiku kui ühiskonna tasemel.

Sellele järgnevalt peaksime endi käest küsima… kas ühiskond, milles me nüüd ja praegu elame, ja elulised valikud, mida me oleme selles võimelised tegema, on meile aasta-aastalt pakkunud üha rohkem rõõmu, muretuse ja helguse hetki või pigem on aja möödudes hirmu, viha ja kurbuse tase närtsitanud meie võimet kogeda kõike seda, mis teeb elu elamisväärseks?

Peaksime endi käest küsima… kas ühiskond, milles me nüüd ja praegu elame, ja elulised valikud, mida me oleme selles võimelised tegema, on meile aasta-aastalt pakkunud üha rohkem rõõmu, muretuse ja helguse hetki või pigem on aja möödudes hirmu, viha ja kurbuse tase närtsitanud meie võimet kogeda kõike seda, mis teeb elu elamisväärseks?

Adrian Bachmann

Kogemus sünnib alati kogeja ning kogetu vahel ning on sellisena kordumatu ning lõppastmes ka kommunikeerimatu. Selles mõttes elab iga inimene kui mitte objektiivselt, siis subjektiivse maailma kogemise mõttes “omas maailmas”, mida saab teistega jagada määral, mil teised reaalsust samal viisil kogevad – ehk teisisõnu nn “omad inimesed”, kes mõistavad meid hästi, tajudes ümbritsevat suuresti samamoodi.

Küllap paljud Makroskoobi lugejad tunnevad, et ei ole kerge säilitada intellektuaalne ausus ning olla kontaktis moraalse, sotsiaalse ja materiaalse reaalsusega keset ühiskonda, mis on suuresti otsustanud kollektiivse hullumeelsuse kasuks, eitades reaalsust seda kramplikumalt, mida ebameeldivamaks see muutub ning mida suurem on käsu andjate ja käsu täitjate süülisus meid ümbritseva reaalsuse loomises.

Küllap paljud Makroskoobi lugejad tunnevad, et ei ole kerge säilitada intellektuaalne ausus ning olla kontaktis moraalse, sotsiaalse ja materiaalse reaalsusega keset ühiskonda, mis on suuresti otsustanud kollektiivse hullumeelsuse kasuks.

Adrian Bachmann

Olgu tegemist kas rohepöörde, maksutürannia, julgeoleku, geopoliitika, sõdade, rahvatervise, (hävinenud) iseseisvuse, (illusoorse) demokraatia või (likvideeritava) sõnavabadusega – kõik, mis meile võimu usurpeerinud isikute poolt keskse tähtsusega teemadest räägitakse, koosneb nüüdseks pooltõdedest, väljamõeldistest, silmakirjalikkusest, topeltstandarditest ning valedest. Valedest, mida surutakse peale seda jõulisemalt (ning seda katastroofilisemate tagajärgedega), mida absurdsemaks need muutuvad, nõudes ühtaegu nii faktide kui loogika vaigistamist nii avalikus diskussioonis kui sisemonoloogis.

Selline on aga tee raskekujulisele kollektiivsele neuroosile terves ühiskonnas, kus elamiseks, (karjääri tegemisest rääkimata) on nõutav sooritada järjepidevalt kohustuslikele valedele kapituleerumise akte, surudes teadlikkuse enese argusest, autusest ja kaassüülisusest üha sügavamale alateadvuse kihtidesse.

Olgu tegemist kas rohepöörde, maksutürannia, julgeoleku, geopoliitika, sõdade, rahvatervise, (hävinenud) iseseisvuse, (illusoorse) demokraatia või (likvideeritava) sõnavabadusega – kõik, mis meile võimu usurpeerinud isikute poolt keskse tähtsusega teemadest räägitakse, koosneb nüüdseks pooltõdedest, väljamõeldistest, silmakirjalikkusest, topeltstandarditest ning valedest.

Adrian Bachmann

Seega küsigem endilt… kas see on viis, kuidas ma soovin elada, ning kas see on ühiskond, mille osadusse ma soovin ennast arvata? Kui vastused nendele küsimustele on eitavad, on aeg võtta kuulda Jungi sõnu. Peame teadvustama, et neuroosivaba ja elamisväärne elu on võimalik, ent üksnes siis, kui me lõpetame lömitamise – nii individuaalselt kui kollektiivselt – amoraalsete inimeste poolt kehtestatud “kohustuslike valede” ees ning vastame kutsele elada vabade inimestena. Inimestena, kes julgevad esmalt eneses ning seejärel avalikult kuulutada tõdesid, mille allasurumine on meie neurooside, õnnetuse, heitumuse ja kurbuse aluspõhjuseks.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: