Taani riik kavatseb planeedi kliimakriisist päästmise nimel hakata maksustama lehmade peeretusi. Valitsuse poolt jõustatava kava kohaselt peab pudulojuste kõhutuult hakkama maksustama alates 2030. aastast.
Väljaanne The New York Times vahendab, kuidas Taani riik hoiab jätkuvalt kinni oma kavast kehtestada kariloomade „peeretusmaks“. Kuigi uue maksu plaan on tekitanud tuliseid vaidlusi, on sellele vaatamata otsustatud alates 2030. aastast kasseerida põllumajandustootjatelt kariloomade pidamisest tekkinud süsinikdioksiidi heitkoguste eest iga tonni kohta 300 Taani krooni (~40 eurot) ning 2035. aastaks tõuseb maks 750 Taani kroonini (~100 eurot) tonni kohta.
Nagu paljude teiste põllumajandusettevõtete vastu suunatud “roheliste” sekkumiste puhul, on ka antud meede naeruväärselt ebaefektiivne väidetava probleemi lahendamisel, olles ometi märkimisväärselt tõhus abivahend riigi kontrolli tugevdamisel tootmise üle.
Nagu paljude teiste põllumajandusettevõtete vastu suunatud “roheliste” sekkumiste puhul, on ka antud meede naeruväärselt ebaefektiivne väidetava probleemi lahendamisel, olles ometi märkimisväärselt tõhus abivahend riigi kontrolli tugevdamisel tootmise üle.
Põllumajandusettevõtted (ja eriti kariloomade pidajad) on sedalaadi riikliku sekkumise jaoks kerge saak osaliselt seetõttu, et poliitiliselt kujutavad nad endast ideaalset patuoinast. Kuna välja käidud kava tundub sedavõrd naeruväärne, kardavad paljud seda isegi avalikult kritiseerida, et mitte ise naeruväärsena näida.
Ka uudist vahendanud New York Times`il on etendada oma roll selles farsis – ajakirjanikud naudivad ilmselgelt võimalust kasutada tavapäraselt surmtõsises ärirubriigis sõnu nagu „väljaheited, peer ja röhatused“, jättes mulje, nagu pärineks määrus pigem mõnest lasteraamatust, ega kujutaks endast reaalselt tõsist kodanike majandusvabaduse riivet.
Uue maksu kehtestamise kava kaitsjate sõnul on antud samm vajalik kliimamuutuste kiireloomulise probleemi lahendamiseks. Kuid isegi kui me aktsepteeriksime kliimalobistide kehva arusaama kliimateadusest, kõlavad nende väited enam kui kahtlaselt.
Loodus on liiga kompleksne süsteem, et seda oleks võimalik kirjeldada banaalsetes võrrandites ning meie teadlikkus stohhastilise ökoloogia rikkalikust ja olemuslikult mittemodelleeritavast maailmast on kahetsusväärselt madal.
Lehmade arvele kirjutatakse 5,6 tonni “CO2-ekvivalendi” tekitamine igal aastal ühe lehma kohta. Kogu see poliitiliselt motiveeritud arvestus jätab aga täiesti tähelepanuta mündi teise külje, nimelt üha enam leviva tõdemuse, et kariloomade mõju süsinikdioksiidi heitkogustele on kompleksne fenomen, olles suuresti iseennast kompenseeriv ja üsna tõenäoliselt lausa netopositiivne. Loodus on liiga kompleksne süsteem, et seda oleks võimalik kirjeldada banaalsetes võrrandites ning meie teadlikkus stohhastilise ökoloogia rikkalikust ja olemuslikult mittemodelleeritavast maailmast on kahetsusväärselt madal.
Samas langeb väljaande The New York Times enda arvele 16 979 tonni jagu CO2 heitmeid aastas, mis tähendab omakorda, et nimetatud meediaettevõtte jalajälg on sama suur kui kümne Taani piimatootja mõju “kasvuhoonegaaside” tootmises. Huvitav oleks teada, mida ütleksid ajalehe lugejad, kui väljaande jaemüügihinna tõusu näol jagataks ostjate vahel ära 730 000 dollarit maksukulu aastas alates 2030. aastast ning 1,8 miljonit dollarit veel viie aasta pärast? Vaba ajakirjanduse pooldajad küsiksid sellisel juhul tõenäoliselt igati õigustatult, et miks valitsus kasutas riigivõimu ajalehe konkurentsivõime vähendamiseks.
Lõppastmes ei olegi küsimus mõistagi ei kliimateaduses ega peeretavates lehmades. Küsimus on lakkamatult kasvavas riiklikus kontrollis inimeste elude üle ja selles, kes hõivab lõppastmes tsentraalselt juhitud majanduses kõrgeima positsiooni. Nagu tunnistas ka Taani ‚rohelise ülemineku‘ minister Jeppe Bruus ühel avameelsel hetkel: „Saastemaksu eesmärk on muuta inimeste käitumist.“
Lõppastmes ei olegi küsimus mõistagi ei kliimateaduses ega peeretavates lehmades. Küsimus on lakkamatult kasvavas riiklikus kontrollis inimeste elude üle ja selles, kes hõivab lõppastmes tsentraalselt juhitud majanduses kõrgeima positsiooni. Nagu tunnistas ka Taani ‚rohelise ülemineku‘ minister Jeppe Bruus ühel avameelsel hetkel: „Saastemaksu eesmärk on muuta inimeste käitumist.“
Valitsuse programme inimeste käitumise muutmiseks on palju lihtsam ellu viia aeglaselt, valides selleks ükshaaval spetsiaalseid ühiskonnagruppe – nagu põllumajandustootjad –, kui läbi ekstreemsete meetmete kehtestamise koheselt kogu elanikkonna üle.
Taani ministrid ei näita üles erilist innukust keskmiste inimeste kütte ja transpordiga tekitatavate heitkoguste maksustamisel, kuigi nende CO2 allikate kõrval näivad põllumajanduse heitmed pea olematud.
Kui veistepidamine ja piimatootmine kujutaks endast tõepoolest eksistentsiaalset kliimariski, siis miks mitte lihtsalt maksustada veiseliha ja piima tarbijaid, kes lõppude lõpuks annavad nõudlussignaali tootmisele?
Vastus on muidugi ilmselge: ükski poliitik ei taha, et teda nähtaks isikuna, kes tõstis või hinda keskmise Taani vanaema jaoks. Poliitiliselt on märksa lihtsam minna põllumajandustootjate kallale, teades väga hästi, et kõik põllumajandustootmise kulud kanduvad niikuinii edasi lõpptarbijatele – ainult et sellisel juhul tabaks rahva pahameel mitte enam asja eest vastutavat valitsust, vaid selle tagajärgi kannatama pidavaid põllumehi. Tegemist on vana trikiga, mida võib nimetada ka regulatiivse mõju vastutuse hägustamise skeemiks.
Praegu on veel lahtine, kas Taani riigi lehmapeeru maksustamise poliitikat saadab ka edu. Kui lähtuda Madalmaade ja Uus-Meremaa näidetest, võib plaan saada tagasilöögi, tuues põllumehed tänavatele nõudma tagasi nendelt röövitud vabadusi.
Sedasi kujutab Taani “peerumaks” endast ajalooliselt üht kõige iseäralikumat poliitikat majanduse riikliku tsentraalkontrolli alla painutamise nimel – ning nagu ajalugu on näidanud, lõppevad sellised ettevõtmised mitte just suurepäraselt.
Sedasi kujutab Taani “peerumaks” endast ajalooliselt üht kõige iseäralikumat poliitikat majanduse riikliku tsentraalkontrolli alla painutamise nimel – ning nagu ajalugu on näidanud, lõppevad sellised ettevõtmised mitte just suurepäraselt.
Adrian Bachmanni kommetaar:
Ajal, mil tööstusvõimsuse poolest Euroopa mäekõrguselt seljatanud Hiina asub oma majanduse edasi arendamise nimel rajama maailma võimsaimat elektrijaama, asuvad Euroopa riigid maksustama lehmade kõhutuult…
Ajal, mil tööstusvõimsuse poolest Euroopa mäekõrguselt seljatanud Hiina asub oma majanduse edasi arendamise nimel rajama maailma võimsaimat elektrijaama, asuvad Euroopa riigid maksustama lehmade kõhutuult…
Adrian Bachmann
Tegemist on olukorraga, mis on sedavõrd absurdne, et paarkümend aastat tagasi ei oleks antud asjade seisu peetud võimalikuks mujal kui absurdihuumorit viljelevas sketši-show`s. Ent rohepöördest kainemõistuslikkuse minetanud ning seeläbi kiiresti deindustrialiseeruvas Euroopas näikse tänaseks päevaks olevat kõik võimalik.
Mitte üksnes Taani, vaid praktiliselt kõik Euroopa riigid on tänaseks jõudnud olukorda, kus enamus valitsuste poolt vastu võetud poliitikatest ei ole mitte üksnes täiesti vastuvõetamatud enamikule elanikkonnast, vaid on tekitamas küsimusi, kas vastuvõetud otsuste eest vastutavad isikud on terve mõistuse juures.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: