Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Intervjuus Andrew Napolitanole selgitab Gilbert Doctorow, miks president Vladimir Putini renomee on hakanud nii Vene rahva kui eliidi seas märgatavalt langema. Doctorowi väitel on iraanlaste otsustav vastupanu USA ja Iisraeli kallaletungile õõnestamas kiiresti Vene juhtkonna tõsiseltvõetavust seoses Kremli võimetusega Ukrainas välja kuulutatud eesmärke saavutada.
Doctorowi hinnangul on surve Putinile astuda otsustavad sammud Ukraina alistamiseks kasvanud punktini, kus riiklik propaganda ei ole enam võimeline Putinit ning Vene võime rahva pahameele eest varjestama, sundides Kremlit võtma peagi kasutusele meetmed Ukraina kiireks alistamiseks – võimalik, et läbi teise rinde avamise Valgevene kaudu.
Andrew Napolitano: Teema millest viimasel ajal on olnud palju juttu puudutab Venemaa valmistumist suureks sõjaks Euroopaga. Ent enne kui me selleni jõuame, soovin teada milline on täna president Putini positsioon nii Kremli siseringis, Vene eliidi seas kui ka Vene rahva seas laiemalt. Alustame kremlist… Kuidas on Putini positsioon teie hinnangul muutunud viimastel aegadel?
Gilbert Doctorow: Mõistagi kujutab kõik see, millest me praegu räägime, teatud mõttes teelehtede pealt ennustamist – eriti mis puudutab kõigi kolme grupi arusaamu ja hinnanguid. Vaatamata sellele, et Putini suhtes sümpaatiliselt meelestatud kommentaatorid on rääkinud lakkamatult tema 80%ni ulatuvast toetusmäärast, on selge, et Putin on tänaseks jõudnud täbarasse olukorda. Selleks, et antud tõsiasjast aru saada, piisab kui vaadata, mis signaale saadetakse rahvale Vene telekanalitest.
Vaatamata sellele, et Putini suhtes sümpaatiliselt meelestatud kommentaatorid on rääkinud lakkamatult tema 80%ni ulatuvast toetusmäärast, on selge, et Putin on tänaseks jõudnud täbarasse olukorda.
Gilbert Doctorow
Alles eile nägin ma (Venemaa populaarseima telesaate juhi) Vladimir Solovjovi saadet vaadates, kuidas teleülekanne algas 20 minutilise euloogiaga sellest kui väga vene rahvas armastab Putinit ja kuivõrd ennast ohverdavalt president Putin hoolitseb vene rahva eest.
Nüüd… Meil on vaja mõista pisut taustalugu. Solovjov on üks Venemaa autoriteetseimatest meediapersoonidest, kes on aastaid olnud Moskva ajakirjanike liidu president. Talle on antud üsnagi suur tegutsemisvabadus ning mõne nädala eest tegi ta midagi, mida Vene võimueliit ei pidanud aktsepteeritavaks. Nimelt leidis alles hiljuti aset episood, kus kogu Solovjovi diskussioonisaate külaliste paneel avaldas praktiliselt avatud tekstiga kriitikat selle suhtes, kuidas Kreml on Ukraina sõda käitanud otsustusvõimetult, nõudes oluliselt agressiivsemaid samme Ukraina suunal ning Zelenski režiimi kohest likvideerimist.
Nimelt leidis alles hiljuti aset episood, kus kogu Solovjovi diskussioonisaate külaliste paneel avaldas praktiliselt avatud tekstiga kriitikat selle suhtes, kuidas Kreml on Ukraina sõda käitanud otsustusvõimetult, nõudes oluliselt agressiivsemaid samme Ukraina suunal ning Zelenski režiimi kohest likvideerimist.
Gilbert Doctorow
Möödus vaid päev ning Solovjov oli sunnitud pehmendama oma käsitlust viisil, mis on nüüdseks kulmineerunud täielikus kapitulatsioonis ning saadetes, kus peamiseks sõnumiks on saanud ülistuskõned ülemjuhatajale ning tema suurele murele Vene rahva käekäigu pärast. Ent tänaseks jätavad riigimeedia ülistuskõned Putinist üheselt ebaveenva mulje ning peegeldavad sootuks vastupidist reaalsust, milleks on tõsiasi, et nüüdseks on Putin ja tema kaaskond tõeliselt hädas.
Andrew Napolitano: See on tõepoolest märkimisväärne pööre. Ent kuidas Te hindate vene rahva meelsust antud hetkel?
Gilbert Doctorow: Vene rahvas on tänaseks riigimeedias edastatavatest sõnumitest täielikult tülpinud. Praktiliselt iga saade, mis Vene televisioonis eetrisse lastakse, algab järjekordse 15-20 minutilise klipiga Putini kõnedest. Sedasi iga päev ning seda vaatamata sellele, et need äraleierdatud sõnumid ei köida ega veena enam enamust Vene publikust. Putini isikukultus on väljunud igasugustest piiridest ning selle jätkuv peale forsseerimine annab soovitule vastupidise tulemuse, põhjustades rahvas apaatiat ning tülgastust.
Vene rahvas on tänaseks riigimeedias edastatavatest sõnumitest täielikult tülpinud. Praktiliselt iga saade, mis Vene televisioonis eetrisse lastakse, algab järjekordse 15-20 minutilise klipiga Putini kõnedest.
Gilbert Doctorow
Andrew Napolitano: Kas me võime tänaseks väita, et venelaste kannatus lõputult vältava nn “sõjalise erioperatsiooni” suhtes on viimaks katkemas?
Gilbert Doctorow: Venemaa ei ela ülejäänud maailmas aset leidva suhtes vaakumis ning USA ja Iisraeli kallaletung Iraanile raputas Vene mõtlevat eliiti selle tuumani. See sundis suurt osa Vene ühiskonnast tõdema taas kord kuidas sõda Ukrainas vindub lõputult ning esitama ülikriitilisi küsimusi selle kohta miks Vene juhtkond lubab lääneriikidel talluda tänaseks mõttetuks muutunud Vene “punastel joontel” samas kui Iraanil oli südikust anda koheselt enda vastu korraldatud rünnakutele jõuline vastus.
Erinevalt Venemaast ei ole Iraan maailmas esimese kategooria sõjaline jõud, ent iraanlased demonstreerisid sellele vaatamata oma vastuses Lääne rünnakutele vaprust ja meelekindlust, mis tõi kogu Vene rahva teadvusesse tõsiasja, et erinevalt Iraani valitsusest ei ole nende riigi juhtkond valmis riskima oma eludega, et tagada Venemaa suveräänsust.
Erinevalt Venemaast ei ole Iraan maailmas esimese kategooria sõjaline jõud, ent iraanlased demonstreerisid sellele vaatamata oma vastuses Lääne rünnakutele vaprust ja meelekindlust, mis tõi kogu Vene rahva teadvusesse tõsiasja, et erinevalt Iraani valitsusest ei ole nende riigi juhtkond valmis riskima oma eludega, et tagada Venemaa suveräänsust.
Gilbert Doctorow
Tegemist on ülimalt fundamentaalse küsimusega, sest justnimelt suveräänsus on ideaaliks, mida president Putin on oma sõnavõttudes pidevalt toonitanud Vene rahva eksistentsi seisukohalt võtmeküsimusena. Ent reaalsuses ei ole ta demonstreerinud selgroogu mitte ühelegi Lääne rünnakule ja provokatsioonile vastamaks, mis on Vene suveräänsust mitte kasvatanud, vaid iga aastaga üha kahandanud kogu maailma silmis.
Iraanlaste vaprus, otsustavus ja valmisolek riskida oma eludega oma suveräänsuse kaitsel on nüüdseks saanud ilmsiks kogu Vene rahvale, ent eriti selle intellektuaalsele eliidile. Kuigi neil on keelatud Vene võime otseselt kritiseerida, väljendavad Vene arvamusliidrite iraanlaste vaprust ja otsustavust kiitvad sõnavõtud tegelikkuses otseselt nende madalat hinnangut oma enda riigi juhtkonnale.
Andrew Napolitano: Kuidas Te seletate Putini hambutust pärast seda kui USA ja Briti eriteenistused sisuliselt aitasid korraldada atentaati rünnates Putini kompleksi droonide abil? Vähemasti teadaoleva info põhjal ei järgnenud sellele Venemaa poolt mitte mingisugust reaktsiooni.
Gilbert Doctorow: Ma olen sunnitud olema aus ning tunnistama, et mul ei ole selget vastust sellele müsteeriumile. Ent üks seletus mis võimaldab selgitada Putini reserveeritud ja alalhoidlikku käitumist selle sõja käigus on oligarhide jätkuv mõjuvõim Vene võimuladvikus.
Vaadakem lähemalt Vene keskpanga Venemaa majandusele täiesti laastavalt mõjuvat rahapoliitikat, mida juhib jätkuvalt Elvira Nabiullina. Me räägime rahapoliitikast, mis jõustab 15-20%lisi intressimäärasid, mis hävitab täielikult võimalused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arenguks ning muudab venelaste jaoks kinnisvaralaenude võtmise võimalikuks üksnes läbi riigi subsiidiumite programmide. Samas oligarhid, kes kontrollivad suuri tootmiskomplekse, ei ole kõrgetest intressimääradest kuigipalju mõjutatud tänu riigi poolt soodustingimusel antud laenudele. Seesama klikk, kes riisus Vene tootmiskomplekside ärastamise perioodil koore Jeltsini ajal, on need, kes rasvuvad jätkuvalt riigi toel.
Vaadakem lähemalt Vene keskpanga Venemaa majandusele täiesti laastavalt mõjuvat rahapoliitikat, mida juhib jätkuvalt Elvira Nabiullina. Me räägime rahapoliitikast, mis jõustab 15-20%lisi intressimäärasid, mis hävitab täielikult võimalused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arenguks ning muudab venelaste jaoks kinnisvaralaenude võtmise võimalikuks üksnes läbi riigi subsiidiumite programmide.
Gilbert Doctorow
Kui me üritame näha Vene keskpanga rahapoliitika taga mingisugust loogikat, mis peaks teenima ka riigi huve, siis teatud loogika siiski eksisteerib. Vene keskpanga talumatu intressimäärade poliitika, mis surub eratarbimise määra kunstlikult alla, on mõeldud suunama rahavoogude “hapniku” rasketööstusesse ja sõjatööstusesse ning viima Venemaa sedasi samm-sammult üle sõjamajanduse mudelile, mis on protsess, mis on nüüdseks selgesti käima lükatud.
Andrew Napolitano: Seega me võime öelda, et Venemaa valmistub olukorraks, kus Ühendriigid on distantseerumas NATOst jättes Euroopa riigid moodustama uut (Venemaa-vastast) koalitsiooni, millega nad peavad peagi silmitsi seisma?
Gilbert Doctorow: Jah see iseloomustus pädeb küll. Me ei pea kuulama Solovjovi ja teisi meediapersoone siinkohal niivõrd, vaid välisminister Lavrovi ning ekspresident Dmitri Medvedevi sõnavõtte. Vene juhtkonna jaoks ei ole jäänud märkamatuks asjaolu, et kogu Euroopa on kiirkorras militariseerumas. Euroopa tööstuse selgrooks olev Saksamaa on lülitamas osa autotööstusest ümber sõjaliseks toodanguks, olles aasta-aastalt üha võimetum võistlema Hiina elektri- ja hübriidautode laviiniga. Kantsler Merzi valitsus on suunamas rahavood autotööstusesse spetsiifiliselt ülemineku finantseerimiseks sõjatoodangule.
Andrew Napolitano: Ühes oma essees te loetlesite riigid mis on tõsiselt kaalumas NATOst eraldiseisva sõjalise bloki loomist – kas saaksite publikuga jagada millised riigid kaaluvad omavahelist sõjalist koostööd sedasi süvendada?
Gilbert Doctorow: Enne kui me need riigid üles loetleme on oluline juhtida tähelepanu asjaolule, et tegemist ei ole Euroopa Liiduga – vastupidi, tegemist on riikidega millel ei ole mingisugust soovi allutada oma sõjaväed Ursula von der Leyeni poolt juhitud euroliidu egiidi alla.
Riigid, mis räägivad üha tõsisemalt omavahelise sõjalise koostöö süvendamisest, on Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Norra ning… Ukraina. Ukraina roll antud koosluses on selge ning selleks on valmidus ohverdada vajaduse korral viimanegi ukrainlane Euroopa sõjas Venemaa vastu.
Riigid, mis räägivad üha tõsisemalt omavahelise sõjalise koostöö süvendamisest, on Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Norra ning… Ukraina. Ukraina roll antud koosluses on selge ning selleks on valmidus ohverdada vajaduse korral viimanegi ukrainlane Euroopa sõjas Venemaa vastu.
Gilbert Doctorow
Andrew Napolitano: Seega Te olete seda meelt, et Ursula von der Leyeni unistus Euroopa ühendatud relvajõududest, mis oleks mõistagi allutatud tema kui komisjoni juhi diktaadile ei ole mõeldud teostuma?
Gilbert Doctorow: Igasugune idee Eurooopa Liidu ühendatud relvajõududest on surnult sündinud fantaasia. Riikide blokk mis on praegu konvergeerumas ei kujuta endast ka NATO 2.0 versiooni… pigem on see grupp riike millel on kõige suurem tahe ning eelarvelised vahendid oma relvajõudude koordineeritud arendamiseks. Norra näiteks omab nafta ja gaasitulude tõttu kolossaalseid riiklike reserve. Prantsusmaa seevastu pakub omalt poolt tuumarelva võimekust.
Andrew Napolitano: Mis rolli mängib selles kõiges Valgevene president Vladimir Lukašenko? Kas teda võib pidada president Putini lojaalseks liitlaseks?
Gilbert Doctorow: Nii ja naa… Lukašenko on üks Euroopa kõige kauem ametis olnud riigipeadest keda on kutsutud pidevalt “Euroopa viimaseks diktaatoriks”. Mis on selge on see, et tegemist on sitke karakteriga, kellel ei ole olnud mingisuguseid kõhklusi esindamaks Valgevene huvisid ennekõike ning kes on selle nimel väga palju kordi Putiniga piike ristanud. Muuhulgas on tal õnnestunud Moskvalt korduvalt välja mängida soodsad tingimused energiakandjatele mis käitavad Valgevene tööstust ja põllumajandust, mille toodangul on otsetee Venemaa turule.
Läänes esitatud kuvand Lukašenkost kui Putini marionetist on väljamõeldis, kuna Lukašenko ei ole kunagi kõhelnud Kremlile oma nõudmisi esitamast, flirtides muuhulgas isegi ameeriklastega, et saada Moskvalt paremaid tingimusi. Praegu on aktuaalne Lukašenko visiit USAsse, seoses Trumpi administratsiooni poolt edastatud kutsega. Ameeriklaste motivatsioon on siinkohal mõistagi ilmne ning seisneb soovis Lukašenko ja Valgevene Venemaa küljest lahti kangutada. See ettevõtmine on mõistagi lootusetu, ent selge on ka see, et Lukašenkot ei ole võimalik käsitleda pelgalt Putini käepikendusena.
Erinevalt Putinist ei ole Lukašenkot lääne meedias käsitletud nn “alfa isasena”, kes ratsutab palja rinnaga hobustel – see poleks ilmselt ka praktiliselt kuigi lihtsasti teostatav imagoloogiline trikk, kuna Lukašenko on ilmselgelt ülekaaluline. Ent Lukašenko karakterist annavad kõige paremini tunnistust 2020. aastal aset leidnud sündmused, kui CIA koos oma Poola ja Leedu abilistega üritasid Valgevenes läbi viia järjekordset värvilist revolutsiooni pärast seda kui Lukašenko vangistas opositsioonijuhi kes keeldus tunnistamast oma kaotust valimistel. Pärast massidemonstratsioonide vallandumist oli Lukašenkol ja tema pojal julgust minna automaadid käes rahvahulkade ette ning deklareerida, et nemad on valmis võitluseks kui demonstrandid peaksid hakkama märatsema. Ma ei ole näinud ning õigupoolest ma ei kujutaks ka ette, et praegusel hetkel keegi Kremlist oleks valmis sellisteks etteasteteks.
Andrew Napolitano: Kuidas on Teie hinnangul Iraani vastane sõda mõjutanud Ukraina varustamist lääne relvadega?
Gilbert Doctorow: Enne kui ma sellele küsimusele vastan soovin juhtida veel tähelepanu Lukašenkole ning Valgevenele. Ei ole välistatud, et me näeme tulevikus teise rinde avamist Valgevene-Ukraina piiril. See ei tähenda, et Valgevene sõjavägi teostaks invasiooni Ukrianasse, vaid Vene relvajõudude liikumist otse Kiievi peale läbi Valgevene territooriumi. Ning see on üks stsenaarium, mis võib sellele sõjale tuua kiire lõpu viisil, mida praegu keegi ei ennusta.
Ei ole välistatud, et me näeme tulevikus teise rinde avamist Valgevene-Ukraina piiril. See ei tähenda, et Valgevene sõjavägi teostaks invasiooni Ukrianasse, vaid Vene relvajõudude liikumist otse Kiievi peale läbi Valgevene territooriumi. Ning see on üks stsenaarium, mis võib sellele sõjale tuua kiire lõpu viisil, mida praegu keegi ei ennusta.
Gilbert Doctorow
Andrew Napolitano: See oleks tõepoolest ootamatuks arenguks. Ent kuidas te kommenteerite Trumpi ja Netanyahu poolt algatatud sõda Iraanis ning selle mõju Joe Bideni administratsiooni sõjale Ukrainas.
Gilbert Doctorow: Mõistagi mõjutab Iraani vastane sõda ka sõda Ukrainas, ent peamiselt läbi selle kuidas Iraani vastased rünnakud raputasid Vene võimueliidi arusaamu.
Selge on see, et USA tingimusteta toetus Iisraelile on kahandanud olulisel määral Ukrainasse saadetavaid relvasaadetisi ning seda ennekõike õhutõrjesüsteemide osas – oleme kuulnud raporteid sellest kuidas Ühendriigid on asunud isegi Euroopas paiknevaid Patriot tüüpi seniitrakette ümber suunama Lähis-Ida sõjateatrisse. Iraani vastasesse sõtta on ümber suunatud ka mitmed uued relvasüsteemid, mis algselt telliti eurooplaste poolt, ent mida nüüd on vaja ameeriklastel endil Iraani vastaste rünnakute korraldamiseks.
Kuid tänaseks ei ole Ukraina sõjas enam määrava tähtsusega see, millisel määral lääneriigid tarnivad Ukrainale klassikalist konventsionaalset relvastust – sealhulgas Patriot raketikomplekse -, vaid asjaolu, et paljud Euroopa riigid on hakanud Kiievit varustama suurtes kogustes droonidega. Tegemist on võtmevõimekusega, millest annavad tunnistust ka Dmitri Medvedevi välja lausumised, mille kohaselt Venemaa on kaalumas Euroopa riikide droonitehaste ründamist, mis tarnivad Ukrainale relvastust. Teisisõnu – Saksamaa Ukrainat droonidega varustav tehas on Medvedevi sõnul Vene relvajõudude jaoks legitiimne sihtmärk.
Tänaseks ei ole Ukraina sõjas enam määrava tähtsusega see, millisel määral lääneriigid tarnivad Ukrainale klassikalist konventsionaalset relvastust – sealhulgas Patriot raketikomplekse -, vaid asjaolu, et paljud Euroopa riigid on hakanud Kiievit varustama suurtes kogustes droonidega.
Gilbert Doctorow
Mõistagi etendab Medvedev siinkohal tavapäraselt oma “halva politseniku” rolli, ent sõnumi edastamise fakt on vaatamata sellele kõnekas.
Andrew Napolitano: Milline on teie hinnang USA ja Iraani vahelisele relvarahule ning selle pikendamisele? Ning kuidas te tõlgendate iraanlaste tegevust hõivates kaks laeva, mille omanikuks olevad ettevõtted väidetavasti ei maksnud Teheranile nende poolt nõutud tollimaksu Homruzi väina läbimiseks?
Gilbert Doctorow: Iraanlaste julge tegutsemine ühtaegu šokeerib ning asetab Vene võimud avalikkuse ees halba valgusesse. Kõik näevad, et samal ajal kui iraanlased tegutsevad otsustavalt ja julgelt oma suveräänsuse kaitsmiseks tiražeerib Vene meedia lõputult Putini kõnesid. Iraanlased on demonstreerinud, et olles Ühendriikide poolt rünnaku all ei karda nad anda otseseid vastulööke.
Andrew Napolitano: Lõpetuseks… kuidas Te näete sõda Ukrainas arenevat oma kulminatsioonini? Ameeriklaste ja iisraellaste katse Iraani valitsus kokku kukutada ei ole tänini õnnestunud. Vastupidi – Iraani valitsus on täna ilmselt meelekindlam kui kunagi varem. USA ja Iisrael ei ole suutnud röövida Iraani tuumamaterjali, likvideerida selle ballistilisi rakette ega avada Hormuzi väina. Seega kuidas saaks seda sõda lugeda korda läinuks?
Gilbert Doctorow: Venelased näevad ja mõistavad hästi kõike seda mida te äsja laususite. Iraani sõja valguses tuleb tõdeda, et Vene analüütikud nagu Dmitri Simes ja mitmed teised on tänaseks seisukohal, et Venemaa peab Ukraina sõja nüüd otsustavalt lõpule viima. Ühiskondlik tellimus Ukrainas resoluutseks tegutsemiseks on Venemaal nii eliidi kui populatsiooni seas selgesti formeerunud ning president Putin, kes ei ole tänini sellele tellimusele vastanud ei ole seda võimeline enam ignoreerima.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Glibert Doctorow on üks kõige tasakaalukamaid, kogenumaid ning nüansitundlikumaid rahvusvaheliste suhete analüütikuid, kes omab unikaalset positsiooni tulenevalt asjaolust, et meest ei peeta “omaks” ei Lääne ega Vene poole kokkuleppelisi narratiive (ehk teisisõnu propagandat) jutlustavate kommentaatorite poolt.
Need on leerid, keda võiks anekdootlikus võtmes jagada “Venemaal on kohe raketid otsa lõppemas” ning “pärast järgmise küla langemist kukuvad Ukraina kaitseliinid peagi kokku” gruppidesse. Kumbki pool ei ole enam kui kolme aasta jooksul oma positsioone redigeerinud, vaatamata esitatud ennustuste mittepaikapidavusele.
Massiivse strateegilise kommunikatsiooni poolt võimaldatuna jätkub juba neljandat aastat meedia üleküllastamine Ukraina sõja kajastustega, mille eesmärgiks on elanikkonna hoiakute vormimine, ent mis ei kätke endas enamasti kas üldse, või kui, siis üksnes valikuliselt kõige kõnekamaid tõsiasju. Tõsiasju, mis võimaldaksid mõista Euroopa kolmveerandsajandi suurima relvakonflikti kulgu ning sõja geostrateegilist konteksti. Konteksti, milleks on angloameerika võimueliidi eesmärk likvideerida Venemaa kui geostrateegiline subjekt – vajaduse korral Ukraina, aga kui vaja, siis Euroopa või vähemasti Ida-Euroopa rahvaste eksistentsi hinnaga.
Massiivse strateegilise kommunikatsiooni poolt võimaldatuna jätkub juba neljandat aastat meedia üleküllastamine Ukraina sõja kajastustega, mille eesmärgiks on elanikkonna hoiakute vormimine, ent mis ei kätke endas enamasti kas üldse, või kui, siis üksnes valikuliselt kõige kõnekamaid tõsiasju.
Adrian Bachmann
Doctorow mõistab seevastu hästi Vene Föderatsiooni suure sõjalise kapatsiteedi ning Kremli juhtkonna väga tagasihoidliku poliitilise riskitaluvuse vahelistest kääridest tulenevat sõjalis-poliitilist realiteeti – realiteeti, mis on Vene vägede ülimalt aeglase edasi liikumise üheks kahest aluspõhjusest. Mis nendest on teine, selleni kohe jõuame.
Suures pildis on tänaseks selge, et Doctorowi põhitees Kremli kartlikkusest viia läbi Ukraina stiilis massmobilisatsioon ning lõpetada sõda kiiresti (ent Vene relvajõududele senisest kordades suuremate ohvrite hinnaga) vastab tõele.
Siinkohal jõuame punktini, kus peame juhtima tähelepanu keskse tähtsusega faktile, millele siinkirjutaja ei ole terve sõja vältel kuulnud ühtegi analüütikut tähelepanu juhtivat, ent mis pakub võtit Vene juhtkonna eesmärkide mõistmiseks. Ning selleks faktiks on asjaolu, et Vene relvajõud ei ole pärast ligi 4 aastat väldanud sõjategevust endiselt hävitanud Dneprit ületavaid sildu. See on ülesanne, mis on Vene raketi- ja lennuvägede poolt kindlasti tehniliselt teostatav ning millele järgneks kiiresti Ukraina armee varustusliinide kokkuvarisemine ning armee lahingvõime kadu rindel. Fakt, et antud ülesannet ei ole täidetud, on vastuolus igasuguse sõjapidamise loogikaga, juhul kui venelaste eesmärgiks oleks tegelikkuses ukrainlaste kiire alistamine. Samuti on Vene relvajõudude võimuses likvideerida Kiievi juhtkond raketilöökidega administratiivsetesse keskustesse ja juhtimispunktidesse.
Kuna kumbagi sõda lõpetavat sammu ei ole ligi 4 aasta jooksul astutud, on ilmne, et sõja loogika, kus Donbassi lahinguväljadel ammendatakse samaaegselt nii Ukraina elavjõud kui Lääneriikide sõjavarud, on Venemaale suuremas geostrateegilises kontekstis aktsepteeritav stsenaarium.
Kuivõrd ammenduva elavjõu ning sõjaväsimuses elanikkonnaga Ukraina ei suuda sõda võita lahinguväljal, on Lääneriikide sisuliselt ainsaks Venemaa-vastaseks meetmeks jäänud üha sügavamal Vene Föderatsiooni territooriumil paiknevate strateegiliste objektide vastaste löökide andmine kas erioperatsioonide või Kiievile üha suurema laskeraadiusega relvastuse tarnimise kaudu.
Kuivõrd ammenduva elavjõu ning sõjaväsimuses elanikkonnaga Ukraina ei suuda sõda võita lahinguväljal, on Lääneriikide sisuliselt ainsaks Venemaa-vastaseks meetmeks jäänud üha sügavamal Vene Föderatsiooni territooriumil paiknevate strateegiliste objektide vastaste löökide andmine kas erioperatsioonide või Kiievile üha suurema laskeraadiusega relvastuse tarnimise kaudu.
Adrian Bachmann
Kõigest mõne aasta eest mõeldamatult provokatiivseteks peetud sammudest kõige ohtlikumateks on tänini olnud Vene strateegiliste pommitajate baaside ning tuumaseire eelhoiatusradarite vastased rünnakud. Mõlemad kujutavad endast aktsioone, millele oleks pidanud Vene poolelt järgnema – julgema juhtkonna olemasolu korral – kas taktikaliste tuumalöökide andmine, üldmobilisatsioon koos sõja välja kuulutamisega või mõlemad korraga.
Lääneriikide valmidus tarnida Ukrainale relvasüsteeme ning operatsioonilist tuge strateegiliselt üha tundlikumate sihtmärkide ründamiseks Venemaal kujutab endast tänaseks aga kõige suuremat riski kolmanda maailmasõja vallandumisel alates II maailmasõja lõpust. Tulevikku vaadates on tõenäoline, et Venemaa punaste joonte testimine jätkub Lääneriikide (tänaseks selgesti mõistuse kaotanud või suitsidaalsuse piirini šantažeeritud) juhtkonna poolt kuni punktini, mil strateegilise vastulöögi andmine muutub alalhoidliku natuuriga Vene juhtkonna jaoks vähem riskantseks valikuks, kui jätta kasvava siseriikliku ärritatuse tingimustes löök andmata. Sedasi toimides mängitakse kui mitte Euroopa, siis kindlasti vähemasti Ida-Euroopa riikide ja rahvaste eksistentsiga.
Lääneriikide valmidus tarnida Ukrainale relvasüsteeme ning operatsioonilist tuge strateegiliselt üha tundlikumate sihtmärkide ründamiseks Venemaal kujutab endast tänaseks aga kõige suuremat riski kolmanda maailmasõja vallandumisel alates II maailmasõja lõpust.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esipilt: kovop/Shutterstock.com