Sanktsioneeritud Venemaa majandus kasvab kiiremini kui ühelgi Lääneriigil

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) viimase prognoosi kohaselt kasvab Venemaa majandus käesoleval aastal 3,2 protsenti, mis ületab kõikide suurte Lääneriikide prognoositavad majanduskasvud.

IMF-i viimane aruanne on löögiks Euroopa Komisjonile, mis on jäänud tänini kindlaks Venemaa-vastaste sanktsioonide programmile ka olukorras, kus see on põhjustanud suuremat kahju Euroopa enda majandusele.

Venemaa majanduskasv ületab eeldatavasti Ameerika Ühendriikidele prognoositud 2,7-protsendilise ning Suurbritannia eeldatava 0,5-protsendilise majanduskasvu, seljatades mäekõrguselt ka Euroopa suurimate majanduste Saksamaa ja Prantsusmaa väga tagasihoidlikud 0,2- ja 0,7-protsendilised kasvunumbrid.

Lääne sanktsioonide peamine tagajärg näib seega olevat olnud Venemaa majanduse oluliselt robustsemaks muutmine. Hoolimata ajaloo kõige ulatuslikumatest sanktsioonidest, mida Lääneriigid Moskvale kehtestasid, jätkab Vene kodanike tugeva sisetarbimise najal paisuv majandus kasvamist ning kodumaised investeeringud on võimaldanud Vene kriitilistel tööstusharudel ületada sanktsioonide poolt algselt tekitatud tõrked.

Hoolimata ajaloo kõige ulatuslikumatest sanktsioonidest, mida Lääneriigid Moskvale kehtestasid, jätkab Vene kodanike tugeva sisetarbimise najal paisuv majandus kasvamist ning kodumaised investeeringud on võimaldanud Vene kriitilistel tööstusharudel ületada sanktsioonide poolt algselt tekitatud tõrked.

Erasektori roll raskuste lahendamisel on olnud hindamatu ning mis puutub energiaeksporti, mis on jätkuvalt Vene Föderatsiooni peamine tuluallikas, siis India, Hiina ja mitmed maailma lõunapoolsed riigid on avanud oma uksed pärani Moskva tarnetele, muutes Lääne ponnistused kehtestada Vene nafta hinnale ülempiir suuresti mõttetuks.

Just sõjatööstuse edu oli võtmekomponendiks, mis andis Venemaa majandusele sanktsioonidejärgselt esmase tõuke, millest riik suutis kahe ja poole aasta pikkuse relvastatud konflikti ajal kõigis teistes sektorites kasu saada.

Venemaa majanduskasvu puhul ei saa siiski eeldada, et see jätkub lõpmatuseni praeguste piirangute ja sõjapidamisele tugineva majanduse poole püüdlemise juures, kuid tundub, et lühiajaliselt ei ole olukord Moskva jaoks murettekitav.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Pärast 70 aastat väldanud katastroofilist eksperimenti sotsialistliku plaanimajandusega jäi maailma kaugelt suurimate tooraineressursside ning toona maailma suuruselt teise kvalifitseeritud tööjõubaasiga hiidriik aastakümneteks sisuliselt peata olekusse, mis puudutas koherentset majandusstrateegiat.

Kuna igasugune ratsionaalne poliitökonoomiline mõtlemine sattus NSV Liidu lagunedes põlu alla, neelas kogu postsotsialistlik ruum 1990ndatel endasse täiesti kriitikavabalt nn “Washingtoni konsensuse” nime kandva majanduspoliitika, mis hõlmas endas dollari absoluutse primaarsuse tunnistamist kaubandus- ja reservvaluutana, finantspoliitika primaarsust tööstuspoliitika ees, kodumaise tööstuse kaitseta jätmist ning nupuvajutusega Lääne finantssüsteemis loodud virtuaalkapitali absoluutset ostuõigust reaalkapitali üle (nn “kapitali vaba liikumine” – mida USA ise kunagi ei praktiseeri alates punktist, kus küsimuse alla satub kontrolli loovutamine strateegiliste tööstusharude üle).

Kuna igasugune ratsionaalne poliitökonoomiline mõtlemine sattus NSV Liidu lagunedes põlu alla, neelas kogu postsotsialistlik ruum 1990ndatel endasse täiesti kriitikavabalt nn “Washingtoni konsensuse” nime kandva majanduspoliitika, mis hõlmas endas dollari absoluutse primaarsuse tunnistamist kaubandus- ja reservvaluutana, finantspoliitika primaarsust tööstuspoliitika ees, kodumaise tööstuse kaitseta jätmist ning nupuvajutusega Lääne finantssüsteemis loodud virtuaalkapitali absoluutset ostuõigust reaalkapitali üle.

Adrian Bachmann

IMF-i ja Maailmapanga heakskiidul Venemaa poolt viljeletud poliitika ootuspäraseks (ning suure tõenäosusega ka kalkuleeritud) tagajärjeks oli olukord, mis võimaldas kogu Nõukogude Liidu, toona maailmas suuruselt teise tööstusinfrastruktuuri üles ostmist, osadeks lammutamist ning riikliku rikkuse üleüldist rüüstamist “oligarhidena” tuntud kleptokraatide grupeeringute poolt.

Kuigi 1990ndate aastate “bardakk” normaliseeriti olulisel määral 2000ndatel aastatel, jätkas Venemaa kuni Ukraina sõjani suures plaanis neoliberaalse majanduspoliitika viljelemist, tehes väikseid ja parimal juhul keskmiseid samme eneseküllase tööstusvõimsuse taastamise nimel.

Ukraina sõja järgselt Lääne poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonid sundisid Vene majandussubjekte võtma paratamatusena vastu samme, mida 30 aasta vältel kas apaatsusest, laiskusest või eneseusu puudusest teha ei söandatud. Täpsemini asuma looma majandusringlust, mis võtaks endasse minimaalselt Lääne kapitali, oskusteavet ja tootmissisendeid ning mis orienteeriks loodud lisaväärtuse siseturule ning teistesse riikidesse – peamiselt Aasia tõusvatesse tööstusmaadesse, mille tööstusvõimsus on suuresti tänu Hiinale Lääne kapatsiteedi juba ületanud.

Ultimatiivselt ei vaja Venemaa Läänest peaaegu ühtegi tootmissisendit, mida ta ei suuda kas ise lühema või pikema aja vältel luua või kompetentsi puuduse korral Hiinast importida. Sellest tulenevalt puudub Venemaal pikas perspektiivis igasugune vajadus kaubavahetuseks Läänega, kuna ainsad asjad, mida Lääs suudab toota, ent Venemaa mitte, on strateegilise majandusvõimsuse üles ehitamise tähenduses kas mõttetud ehk luksuskaubad või sellised, mida USA ja selle poolt kontrollitud riigid tehnoloogiasiirdeid piiravate lepete alusel niikuinii Venemaale ei müüks ka ilma sanktsioonipoliitika ja Ukraina sõjata.

Ultimatiivselt ei vaja Venemaa Läänest peaaegu ühtegi tootmissisendit, mida ta ei suuda kas ise lühema või pikema aja vältel luua või kompetentsi puuduse korral Hiinast importida. Sellest tulenevalt puudub Venemaal pikas perspektiivis igasugune vajadus kaubavahetuseks Läänega.

Adrian Bachmann

Seega ei ole majandussidemete Läänest lahti sõlmimine Venemaale keskmises ja pikas perspektiivis negatiivseks, vaid positiivseks nähtuseks. Strateegiliselt suboptimaalseks teeb selle Moskva jaoks üksnes asjaolu, et veel parem kui Venemaale, on Vene-Euroopa majandussidemete katkestamine USA-le, mis kindlustab seeläbi oma dominantsi hääbuva Euroopa üle viimase jaoks geoökonoomiliste alternatiivide puudumisel garanteeritult – odava Vene gaasi puudumisel tuleb eurooplastel paratamatult leppida kalli USA veeldatud versiooniga, odavate Hiina elektriautode Washingtonist dikteeritud ostukeeld sunnib eurooplased Tesladesse jms näited.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!