Tegemist ei ole kuigi üllatava arenguga. Taas vangilaagriks muutunud Austraalia elanikud üritavad düstoopiliselt kodumaalt põgeneda. Ent nagu totalitaarsete riikide puhul tavaks, on see tehtud nüüd nii keeruliseks kui võimalik. Austraalias ja Uus-Meremaal toimuvat jälgides on mõrudalt koomiline lugeda Lääneriikide poolt koostatud nartsissistlikke “vabaduse edetabeleid” – pingeridu, kus populatsiooni raudse rusikaga koduaresti surunud ning permanentset tehnotroonset massjälgimist teostavad Austraalia ja Uus-Meremaa troonivad häirimatult maailma “kõige vabamate” ühiskondade tipus. Antud episood tasub meelde jätta, kui olete järgmine kord sunnitud kuulama televiisoris, ajalehes või raadios mingisugust pajatust, kus järjekordne mõttekoda jutustab, millised riigid on maailmas “vabad” ja millised mitte. Kui kellelgi on vaja ümberlükkamatut empiirilist tõestust, et seesugused edetabelid ei mõõda mitte niivõrd inimvabaduse taset, vaid kuulekust Lääneriikide eliidi geopoliitilisele diktaadile, siis täiuslikumat näidet on keeruline välja mõelda. Mitte sõnade, vaid tegude järgi…
Ameti uusima igakuise reisierandite töötlemise aruande (Monthly Travel Exemptions Processing Report) kohaselt laekus käesoleva aasta augustis kokku 37 979 taotlust riigist lahkumiseks, millest ligikaudu 15 000 olid taotlused lahkuda kauemaks kui kolmeks kuuks.
Kokku lükati tagasi 12 347 avaldust, nende hulgas ka 4460 avaldust lahkuda lühemaks ajaks kui kolmeks kuuks.
Augustis esitati peaaegu kaks korda rohkem avaldusi riigist lahkumiseks kui aasta alguses. Jaanuaris esitati avaldusi kokku 20 976 ning sellest ajast alates on peaaegu iga kuu avalduste arv kasvanud.
Austraalia on Põhja-Korea kõrval üks vähestest riikidest maailmas, kus kodanikud peavad riigist lahkumiseks luba taotlema.
Numbrid näitavad, et ehkki Austraalia on suutnud nakatumiste ning surmajuhtude arvu hoida kadestamisväärselt madalal, soovivad paljud austraallased kolida riikidesse, mis püüavad pandeemia seljataha jätta ning elu avatuna ja piirangutest minimaalselt mõjutatuna hoida.
„Kümned tuhanded inimesed on sotsiaalmeedias ja ka mujal välja öelnud, et meile aitab, et seda ei ole enam vaja,” ütles mõttekoja LibertyWorks president Andrew Cooper, kes juhtis ebaõnnestunud kohtuvaidlust Austraalia drakooniliste piiriületamise piirangute vastu.
„See emotsioon on kindlasti inimestes olemas — et meile aitab,” lisas ta.
Austraalia on Põhja-Korea kõrval üks vähestest riikidest maailmas, kus kodanikud peavad riigist lahkumiseks luba taotlema.
Paljud austraallased soovivad kolida riikidesse, mis püüavad pandeemia seljataha jätta ning elu avatuna ja piirangutest minimaalselt mõjutatuna hoida.
Numbrid avaldati ajal, mil New South Walesi osariigi elanikele kehtivad ühed kõige rangemad nii siseriiklikku kui rahvusvahelist reisimist puudutavad piirangud.
Lisaks sellele, et osariigisiseselt on (New South Wales’i osariigi) inimestel keelatud liikuda oma kodust kaugemale kui 5 kilomeetrit, on peaaegu kõik osariigid ja piirkonnad püstitanud kõrged bürokraatia barjäärid takistamaks New South Walesi elanikel nende territooriumile siseneda muul kui väga mõjuval põhjusel.
Ehkki Queenslandi osariigi piir on suure tähelepanu all seoses niinimetatud „kaastunde juhtumite” või Afganistanist naasvate sõdurite osariiki sisenemise takistamisega ajal, mil jalgpallurid ning nende naised ja tüdruksõbrad saavad vabalt liikuda, on peaaegu iga jurisdiktsioon kehtestanud sarnased piirangud New South Walesi elanike eemal hoidmiseks.
New South Wales’i osariigi siseselt on inimestel keelatud liikuda oma kodust kaugemale kui 5 kilomeetrit.
Tuhanded Victoria osariigi elanikud on samuti New South Walesi lõksu jäänud ning Victoria osariik on alles nüüd lubanud 200 neist, kes tulevad madalama riskitasemega piiriäärsetelt aladelt, piiri ületada ja karantiini jääda. Osariik ei ole suutnud avaldada andmeid selle kohta, kui paljud New South Walesi elanikud on taotlenud Victoria osariiki sisenemist.
Ka Lõuna-Austraalia osariik on kehtestanud sarnased piirangud New South Walesist tulnute suhtes.
Osariigi tervishoiu osakonna pressiesindaja ütles, et taotlusi võetakse vastu inimestelt, kes põgenevad koduvägivalla eest, kolivad töö tõttu või soovivad „kaastundeluba” sureva sugulase külastamiseks, kuid ei suutnud esitada konkreetseid numbreid või ajajooni, öeldes vaid, et taotlusi vaadatakse läbi juhtumipõhiselt.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Olles tunnistajaks, kuidas mitmes Austraalia osariigis tühistati kõigest kuudega sadade aastate jooksul kätte võidetud põhivabadused ja õigused ning suleti terve elanikkond koduaresti (viisil, mis oli mõeldamatu ka 20. sajandi kõige totalitaarsemates ühiskondades), ei ole kuigi üllatav, et need austraallased, kellel see võimalik on, on roheliselt mandrilt esimesel võimalusel põgenemas.
Kui palju on ideaalid nii üksikisikule, rahvale kui kultuurkonnale väärt, ning kui palju on viimati nimetatud omakorda väärt nende ideaalide valguses, on otseselt mõõdetav läbi ohvrite, mida ollakse valmis nende ideaalide eest tooma.
Ühtlasi paljastab ebareaalseks düstoopiaks muutunud saareriigi jätkuv käsitlemine “vaba maailma” osana, “õigusriigina” ning muudel tunnustavatel viisidel antud loosungite sisutühjuse millegi enama kui pelga ideoloogilise žabloonina väljaannete ja institutsioonide poolt, mis on minetanud oma hinnangutes igasuguse objektiivsuse ning moraalsuse.
Viimasesse kategooriasse võib tänaseks paigutada suurema osa Lääne massimeediast, mis on otsustanud moraalse hinnangu tähenduses Austraalias aset leidvat täielikult ignoreerida.
Lääne massimeedia on otsustanud moraalse hinnangu tähenduses Austraalias aset leidvat täielikult ignoreerida.
Kõrvulukustav vaikus ja apaatsus ilmse moraalse kurjuse tingimustes annab tunnistust moraalselt pankrotistunud inimestest. Kui palju on ideaalid nii üksikisikule, rahvale kui kultuurkonnale väärt, ning kui palju on viimati nimetatud omakorda väärt nende ideaalide valguses, on otseselt mõõdetav läbi ohvrite, mida ollakse valmis nende ideaalide eest tooma.
Kuna praktiliselt kõik “arenenud maailma” hulka arvatud riigid toimivad tänaseks sisuliselt identse ideoloogilise, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku mudeli alusel, annab Austraalia sotsioloogiline eksperiment tehnokraatliku düstoopiaga alust järeldada, et eilse päeva enesestmõistetavatest vabadustest ei tule homme loobuda mitte üksnes austraallastel, vaid enamikul “arenenud maailma” elanikest.
Austraalia sotsioloogiline eksperiment tehnokraatliku düstoopiaga annab alust järeldada, et eilse päeva enesestmõistetavatest vabadustest ei tule homme loobuda mitte üksnes austraallastel, vaid enamikul “arenenud maailma” elanikest.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: