Ühiskond & Kultuur

Päästa maailma ja leida iseennast on võimalik üksnes siis, kui loobume konformsusest


AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus

“Ma lihtsalt pean olema see, kes ma tegelikult olen… ma ei saa end rohkem sinu jaoks murda. . . Kui suudad mind armastada sellena, kes ma olen, siis oleme mõlemad õnnelikumad. Kui sa seda ei suuda, püüan sellest hoolimata olla sinu armastuse vääriline.”
Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek (Self-Reliance)

19. sajandi Ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson oli veendunud, et täisväärtuslik ja rõõmus elu on võimatu inimese jaoks, kes ei ole valmis loobuma karja järgi jooksmisest. Kui me alatasa mõtleme, ütleme ja teeme sedasi, nagu meid ümbritsev mass talitab, köndistame oma isikupära ja seeläbi ka potentsiaali inimesena ning anname oma vaimse tervise (potentsiaalselt vaimuhaige) ühiskonna meelevalda. Järgnevas mõtiskluses uurime konformsusega seotud ohte ja seda mida mittekonformsus tähendas Ameerika filosoofi Ralph Waldo Emersoni jaoks. Ühtlasi ka seda, kuidas mittekonformistil on võimalik ka hulluks läinud ühiskonnas maailma paremaks teha.

“Kes iganes tahab olla inimene, peab olema mittekonformist.”
Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek

Konformism tähendab oma elu vormimist mis tahes normide, väärtuste ja ideaalide järgi, mis meie ühiskonna üle parajasti valitsevad.

Konformism tähendab oma elu vormimist mis tahes normide, väärtuste ja ideaalide järgi, mis meie ühiskonna üle parajasti valitsevad. See tähendab lasta oma eneseteadvusel kujuneda vastavalt selle kultuuri piiridele ja mallidele, mis meid ümbritsevad. Enamik inimesi kasvavad elu jooksul konformistideks, kes ei mõtle tegelikkuses oma elu ja tegude tähenduse üle – pidades ühiskonnas kehtivate hoiakute vastuvõtmist loomulikuks, et mitte öelda ainuvõimalikuks toimimisviisiks. Kuid konformsusel on paratamatu ja kõrge hind.

Nagu Emerson täheldas oma 1844. aastal peetud loengus:

“Ma maksan oma konformuse eest kohutavat hinda.”
Ralph Waldo Emerson, Uus-Inglismaa reformaatorid (New England Reformers, loeng 3. märtsil 1844. aastal – esitatud Ameerika Orjandusvastasele Ühingule)

Igas ühiskonnas soosib kalduvus konformsusele üksnes teatud iseloomuomadusi, samas kui paljudesse teistesse inimkarakteri joontesse – mis võivad olla igati hüvelised – suhtutakse ükskõikselt või põlgusega. Näiteks eelistatakse tänapäeval ekstravertsust introvertsusele, kuulekust sõnakuulmatusele ja riskipelgust riskialdis olemisele. Paljud inimesed võivad leida, et nende sisemine olemus sobitubki konformsuse vormiga, kuid on ka neid, kelle olemust massi sulandumine ei kõneta. Neile meist, kes kuuluvad konformismist väljapoole kaldujate rühma, sarnaneb konformsus kellegi teise näo kontuuride järgi valmistatud maski kandmisega. Me ei tunne end konformsuse näovarjet kandes kunagi mugavalt ja mõnikord on selle maski kandmine võimatu, ilma et tunneksime end petisena.

Neile meist, kes kuuluvad konformismist väljapoole kaldujate rühma, sarnaneb konformsus kellegi teise näo kontuuride järgi valmistatud maski kandmisega. Me ei tunne end konformsuse näovarjet kandes kunagi mugavalt ja mõnikord on selle maski kandmine võimatu, ilma et tunneksime end petisena.

Konformsusega kaasneb paratamatult ka raiskamine – raisatud aeg, raisatud võimalused ja raisatud ressursid. Teistele järele andmise ja hea mulje säilitamise nimel tegeleme sellega, mida me tegelikult ei väärtusta, lausume sõnu, millesse me ei usu, ning omandame asju, mida me ei vaja, või nagu Emerson kirjutab:

“Tavad – see, et tavatsetakse kuidagi käituda – ei anna mulle mingit võimu ja jooksutab mu hoopis võlgadesse. Me kulutame oma vaevaga teenitud sissetuleku . . . saja pisiasja peale, teadmata üldse, milleks me seda kõike vajame. Enamus kulutusi, mida me teeme, on kulutused, mida me teeme pelga konformsuse pärast.”
Ralph Waldo Emerson, Inimene kui reformaator (Man the Reformer)

Kuid konformsusest tulenevad probleemid saavad patoloogiliselt ohtlikuks alles siis, kui ühiskond nakatub valedest… Sedasi oleme tänaseks jõudnud punkti, kus poliitikud valetavad iga kord, kui sõna võtavad, haridussüsteem sisendab õpilastele lõputult valesid nii ajaloo, eetika, majanduse kui riigiteaduse küsimustes, meedia valetab oma vaatajaskonnale häbitult maailmas aset leidvate sündmuste kohta ning ettevõtted valetavad kundedele oma toodete väärtuse või ohutuse kohta. Kuna kogu ühiskond on tänapäeval valedest läbi imbunud, tähendab konformsus ühiskonna üle valitsevate narratiividega katastroofi – nii indiviidile kui ühiskonnale.

Sedasi oleme tänaseks jõudnud punkti, kus poliitikud valetavad iga kord, kui sõna võtavad, haridussüsteem sisendab õpilastele lõputult valesid nii ajaloo, eetika, majanduse kui riigiteaduse küsimustes, meedia valetab oma vaatajaskonnale häbitult maailmas aset leidvate sündmuste kohta ning ettevõtted valetavad kundedele oma toodete väärtuse või ohutuse kohta. Kuna kogu ühiskond on tänapäeval valedest läbi imbunud, tähendab konformsus ühiskonna üle valitsevate narratiividega katastroofi – nii indiviidile kui ühiskonnale.

Valedest koosnev maailmapilt meelitab meid mässima end võlgadesse, et osta asju, mida me ei vaja, ja tarbima toitu, mis kosutamise asemel kahjustab meie keha. See käseb meid olema kuulekad võimulolijatele, võtma ravimeid, mis teevad rohkem kahju kui kasu, loobuma oma tõelisest elukutsumusest raha või sotsiaalse staatuse nimel. Kui valedest koosnevate sisenduste tagajärjed depressiooni ja ärevusena kätte jõuavad, on konformistlikuks lahenduseks reaalsuse eest pagemine nutiekraanide või psühhotroopsete ravimite toel.

“Teil võib minna kõik hästi seni, kuni jooksete koos konformistidega ühes karjas. Kuid teie, kes te olete aus mees muudes asjades, teate sisimas, et kusagil teie sees elab mees, kelle ausus ulatub ka niikaugele, et ta ei põlvitaks ealeski konformistide valejumalate ees ja päeval, mil te temaga kohtute, teate, et olete saanud samuti petiseks… . See on hind, mida peate maksma – kui võtate vastu kasvõi ühe vale, peate tegelikkuses võtma vastu kogu maailmapildi, millest see vale on võrsunud.”
Ralph Waldo Emerson, Religioon

See on hind, mida peate maksma – kui võtate vastu kasvõi ühe vale, peate tegelikkuses võtma vastu kogu maailmapildi, millest see vale on võrsunud.

Ralph Waldo Emerson, Religioon

Olla mittekonformist tänapäeva maailmas tähendab seda, et loobute täielikult valedest, mis kujundavad meie ühiskonda, ja loobute ka nende valede kujundatud eneseteadvusest. See loobumisakt sillutab teed sügavale personaalsele enesemuutmisele, või nagu Emerson märgib:

“Mees, kes loobub iseendast, tuleb enda juurde.”
Ralph Waldo Emerson

Kui me loobume konformsuse harjumusest ja lõpetame massidele ebajumalaks seatud ideaalide poole püüdlemise, puhastame tee autentsema olemise seisundi tekkeks. Me võtame lõpuks ometi maha konformsuse maski ja laseme oma individuaalsel isiksusel välja paista. Kuid meie loobumine ei tohiks siinkohal piirduda enesest loobumisega. Selleks, et saada päriselt vabaks, peaksime loobuma ka seotusest kõikide organisatsioonide ja institutsioonidega, mis on võtnud meie ühiskonna üle. Sest mittekonformist peab Emersoni sõnul seisma oma, mitte kellegi teise loosungi all:

“Ainult siis, kui mees lükkab ära kogu võõra toetuse ja seisab üksi, näen ma, et ta on tugev ja valitseb. Ta nõrgeneb tegelikkuses iga oma loosungi alla värvatu lisandumisega.”
Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek

Selleks, et saada päriselt vabaks, peaksime loobuma ka seotusest kõikide organisatsioonide ja institutsioonidega, mis on võtnud meie ühiskonna üle.

Ühes loobumisaktiga, millega ta ütleb lahti ühiskondlikest valedest, peab mittekonformist valima oma elus uue marsruudi. See on vajalik, kuna pelgalt konformistlike teguviiside tagasilükkamine ilma neid millegi uuega asendamata jätab meid sihitu ja mõttetu meeleheite auku. Me vajame inimesena uusi püüdlusi, et hoida meid hõivatuna, uusi harjumusi, et hoida meie elu struktureerituna, ja uusi eesmärke, mis annaks meile sihi, mille poole liikuda. Oma elu ümberorienteerimise protsessis peaksime töötama sellega, mida loodus on meile andnud, sest oma tugevuste ja annete kasvatamise ning oma elu joondamise läbi meile rõõmu toovate püüdluste ümber vallandame enda sisimas peituva jõu ning sillutame teed imelisele elule, või nagu Emerson selgitab:

“Iga mehe hariduses on aeg, mil ta jõuab veendumuseni . . . et kuigi universum on tõepoolest täis kõike head, ei saa ükski toitev maisitera teda rikastada enne kui vaid tema oma vaeva kaudu justnimelt sellel maatükil, mis on temale harimiseks antud. Temas peituv vägi on oma olemuselt uus ja keegi peale tema enda ei tea, mis see on, mida ta teha suudab, ega saagi teada enne, kui ta on selle proovile pannud.”
Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek

Kui konformsus on viinud meid eksiteele ja me ei tea enam, kus peitub tõde või mida kujutab endast see maatükk, mida me peaksime harima, võib üksinduses aja veetmine aidata meil maailmapilti klaariks lüüa. Eemal teiste meelte kärast ja tähelepanu kõrvalejuhtimisest võib üksindus aidata meil mõista, kes me oleme ja mida me elult tahame. On hääli, kirjutas Emerson, “mida me kuuleme vaid üksinduses, hääli [mis] muutuvad nõrgaks ja kuuldamatuks niipea, kui siseneme taas ühiskonna rüppe.” (Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek).

Emerson väärtustas küll üksindust, kuid ta ei uskunud, et mittekonformist peaks olema ilmtingimata erak. Mittekonformistina edukas olemine tähendab optimaalse tasakaalu saavutamist üksinduse ja ühiskonna vahel. Me peame õppima elama teistega kooskõlas, ilma liigse vajaduseta teiste heakskiitu püüda või karja kuulumise nimel teiste eksimusi matkida. Või nagu Emerson ütles:

“Üksindus on teostamatu ja ühiskond surmav. Me peame hoidma oma pead ühes ja käsi teises. Oleme jõudnud omadega mäele, kui säilitame oma iseseisvuse teistest, kuid ei kaota oma kaastunnet teiste vastu.”
Ralph Waldo Emerson, Ühiskond ja üksindus (Society and Solitude)

Me peame õppima elama teistega kooskõlas, ilma liigse vajaduseta teiste heakskiitu püüda või karja kuulumise nimel teiste eksimusi matkida.

Paljud meist tunnistavad kaasaegse ühiskonna haigust, kuid vähesed valivad põgenemiseks mittekonformsuse tee. Selle peamiseks põhjuseks on hirm ja eeskätt hirm naeruvääristamise ja tagasilükkamise ees. Mittekonformist peab sellest hirmust üle saama või vähemalt õppima, et konstruktiivseid, mittekonformistlikke meetmeid saab võtta vastu ka hirmu küünistes olles:

“See, mida ma tegema pean, on kõik see, mis minusse päriselt puutub, mitte see, mida inimesed arvavad. See reegel. . . sobib kogu ülevuse ja õeluse eristamiseks. . . Maailmas on lihtne elada maailma arvamuse järgi; üksinduses on jällegi lihtne elada omaenese järgi; kuid tõeliselt suur mees on see, kes suudab keset rahvahulka säilitada oma omanäolisuse.”
Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek

Õppides tulema toime naeruvääristamise ja tagasilükkamisega on kasulik tunnistada selle kogemuse konstruktiivset väärtust. See ei anna meile üksnes võimalust kasvatada julgust tegutseda oma hirmudega silmitsi seistes, vaid midagi enamat. Täpsemalt seda, et need, kes kohtlevad meid põlgusega, avavad mõnikord meile endile paremini kui keegi teine meie iseloomu tõdesid, millele need, kes meist hoolivad, ei tihka tähelepanu juhtida.

Maailmas on lihtne elada maailma arvamuse järgi; üksinduses on jällegi lihtne elada omaenese järgi; kuid tõeliselt suur mees on see, kes suudab keset rahvahulka säilitada oma omanäolisuse.

Ralph Waldo Emerson, Enesega toimetulek

Kuid isegi kui naeruvääristamine ei ole konstruktiivne, isegi kui see põhineb kadedusel või valedel, võime kasutada teiste hukkamõistu motiveeriva kütusena, mis kannustab meid kõrgustesse. Või nagu Emerson kirjutab:

“Meile on kallid need, kes meid armastavad; kiired hetked, mida nendega veedame, on kompensatsiooniks suure hulga viletsuse eest; nad avardavad meie elu; kuid veel kallimad on need, kes hülgavad meid vääritutena, sest nad lisavad meile veel ühe elu: nad ehitavad meie ette taeva, millest me polnud unistanudki, ja tõmbavad meie vaimusügavustest seeläbi välja uut jõudu, õhutades meid uutele, varem kujuteldamatutele tegudele.”
Ralph Waldo Emerson, Uus-Inglismaa reformaatorid

Kui õpime võitma hirmu saada naeruvääristatud ja ära tõugatud, oleme omandanud üliolulise oskuse mittekonformsuse kunstis. Kuid meie ees seisab veel üks barjäär, mis takistab paljudel mittekonformismi teele asuda ja selleks tõkendiks on… laiskus.

Suuta sammuda just sulle ette nähtud eluteel nõuab palju tööd, distsipliini ja halastamatut tegutsemist. Emersoni mittekonformist ei ole passiivne uneleja, ta on protagonist, kes püüab maailma muuta. Kui mittekonformist valib väärt eesmärgi, jääb ta selle juurde ja teda ei eksitata kursilt kõrvale pelgalt seetõttu, et kamp konformiste ei kiida tema teguviise heaks. Nagu Emerson tõdeb:

“Kõigil inimestel on aeg-ajalt ekslevaid impulsse ja suuremeelsuse hetki. Aga kui olete kord valinud oma osa, mida soovite selles maailmas etendada, siis jääge selles enesele kindlaks ja ärge püüdke end nõrkushetkel taas maailmaga lepitada.”
Ralph Waldo Emerson, Kangelaslikkus (Heroism)

Või täiendavalt:
“Kui te tahate teenida oma venda, sest teile sobib teda teenida, siis ärge võtke oma sõnu tagasi leides, et “mõistlikud” inimesed ei kiida teid. Pidage kinni oma teost ja õnnitlege ennast, kui olete teinud midagi kummalist ja ekstravagantset ning murdnud väljapeetud ajastu monotoonsuse. Tark nõuanne, mida ma kunagi kuulsin ühele noorele inimesele antavat, ütles, et: “Tee alati seda, mida sa kardad teha.””
Ralph Waldo Emerson, Kangelaslikkus

Oluline on mõista, et mittekonformistliku elu elamine teeb meid tervemaks, õnnelikumaks ja võimsamaks. Kuid veelgi enam… See võimaldab meil saada maailmas head korda saatvaks jõuks. Me näeme seda siis, kui kogeme, et meie muutunud sisemine seisund hakkab peegelduma ka meid ümbritseva välismaailma sündmustes – või, nagu Emerson täheldas:

“Inimene näeb, kuidas tema sisemine karakter peegeldub välistes sündmustes, mida ta näib oma eluteel kohtavat. Need on sündmustejadad, mis kiirgavad temast ja saadavad teda kogu elu.”
Ralph Waldo Emerson, Elu juhtimine (The Conduct of Life)

Konformistlike inimeste mugavus elada valedes avaldub üha haigemas ühiskonnas. Mittekonformist seevastu, kes on teinud valiku joondada oma elu tõega, on võimeline aitama sõgedusse langenud maailmal tagasi terve mõistuse juurde naaseda.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Igale ühele meist on antud kordumatu kogum tugevusi ja nõrkusi, mis teeb meist persooni, kes me oleme ning… kes me teoreetiliselt olla võiksime. Kuivõrd erinevad need isikud teineteisest on pakub vastuse küsimusele, mil määral me oleme elanud ennast inimeseks, kes me oleme kutsutud olema.

Igale ühele meist on antud kordumatu kogum tugevusi ja nõrkusi, mis teeb meist persooni, kes me oleme ning… kes me teoreetiliselt olla võiksime.

adrian bachmann

Inimese tõeline paleus saab peegeldada üksnes tõde, kõige enam aga seda osa tõest, mida paleuse kandja kõige paremini ära tunneb ning mis on kõige enam osa tema olemusest. Salates maailma ees maha tõe, mida me eneses kanname – nii kingituse kui koormana – minetame me keskse osa, mis teeb meist selle, kes me oleme.

Sellest tulenevalt on alati traagiline olla tunnistajaks, kui tung turvalise konformsuse poole tasalülitab kellegi isikupära ning inimene loovutab oma mõistuse ja südametunnistuse hääle, loobudes sellest masside (alati keskpärasuse ja nõmeduse poole kalduvate) stamphoiakute kasuks.

Salates maailma ees maha tõe, mida me eneses kanname – nii kingituse kui koormana – minetame me keskse osa, mis teeb meist selle, kes me oleme.

adrian bachmann

Sestap on madalale enesealalhoiu tungile allumine valik, millega tagatakse küll sageli enese alalhoid, ent seda oma ülalhoiu – või kui soovite, siis ülevas olemise – hinnaga. Kes üritab end endale hoida – alal hoida, alal hoida iga hinna eest – see kaotab enda… alati. Kes on valmis endast loobuma, ennast ära kinkima – see leiab end ning saab võitu nii maailma üle kui maailma eest… alati.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:

MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann

KONTO NUMBER: EE271010011832141226

SELGITUS: Annetus

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.