Kui möödunud sajandil oli totalitarismi juhtivaks ideoloogiaks Saksamaal natsism, Itaalias fašism ning Aasias ja mujal Euroopas kommunism, siis 21. sajandil on esile kerkinud uus totalitaarne ideoloogia. See ideoloogia on üles ehitatud veendumusele, et praegusel rahvastikutasemel on inimesed parasiidid ja kui neil lastakse vabalt olla, trambivad nad emakese maa jalge alla. Tegemist on fanaatilise kinnisideega, mille kohaselt saab harmoonia meie planeedile tagasi tuua ja ökoloogilist katastroofi ära hoida üksnes juhul, kui teatud poliitikutele ja bürokraatidele antakse täielik võim meie elusid kontrollida. Mida süüa, millist energiat kasutada, kus töötada, kuidas veeta vaba aega, kui palju lapsi saada ja kuhu reisida – kõigile neile küsimustele peab vastuse andma totalitaarne valitsev klass, mitte enam vabad inimesed, kes varemalt planeerisid oma elu vaba ühiskonna seaduste ja korra raames.
“Inimkond relvastab end hirmuäratavas ja lummatud õuduses erakordseks kuriteoks.”
Carl Jung, Arhetüübid ja kollektiivne alateadvus (Archetypes and the Collective Unconscious)
Kuigi me ei saa luua taevast maa peale, võime luua põrgu ja ajalugu pakatab sellistest näidetest. Paljud neist inimtekkelistest põrgutest on sõja ja vallutuste tulemus, kuid paljud teised on selle tulemus, et valitsused kiusavad taga omaenda rahvast. Olgu need Nõukogude Liidu vangilaagrid, Kambodža tapmisväljad, natside koonduslaagrid, tutside genotsiid Rwandas või kultuurirevolutsioon Hiinas, võimunäljas poliitilised liidrid vastutavad miljonite inimeste surma eest 20. sajandil.
Kui palju oleme nendest hiljutistest õudustest õppinud? Kas kaasaegne demokraatlik valitsus võiks toime panna poliitilise tagakiusamise ja tappa osa oma elanikkonnast? Käesolevas uurime, kuidas selline risk on kõrge igas ühiskonnas, mis on piisavalt naiivne ja lambalik, et lubada totalitaarse režiimi esile kerkimist.
“. . . totalitaarne põrgu tõestab ainult seda, et inimese jõud on suurem, kui nad eales oleksid julgenud arvata, ja et inimene suudab realiseerida põrgulikke fantaasiaid, ilma et taevas langeks või maa avaneks.”
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted (Origins of Totalitarianism)
Totalitaarne valitsus on kaasaegne nähtus. See tekkis esmakordselt 20. sajandil ja nagu Rod Dreher selgitab:
“… totalitaarne ühiskond on selline, kus ideoloogia püüab välja tõrjuda kõik varasemad traditsioonid ja institutsioonid, eesmärgiga viia kõik ühiskonna aspektid selle ideoloogia kontrolli alla. Totalitaarne riik on selline, mis püüdleb ei millegi vähema kui reaalsuse totaalse vormimise ja kontrollimise poole.”
Rod Dreher, Mitte elada valede järgi (Live Not By Lies)
Oma ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks mobiliseerib totalitaarne valitsus kõik riigi mehhanismid, et rakendada elanikkonna ranget ülalt-alla kontrolli, kehtestatakse massiline jälgimissüsteem ja kõik eluvaldkonnad politiseeruvad.
Totalitaristlik meel sarnaneb skisofreenilisele meelele. Totalitarist usub pettekujutelmade võrku, millesse ta on püütud; ta klammerdub oma ideoloogilise maailmamudeli külge ka olukorras, kus ta seisab silmitsi oma ideoloogilisi luule kummutavate ümberlükkamatute tõenditega, ning kipub vihkama neid, kes üritavad tema illusioone purustada.
Kui möödunud sajandil oli totalitarismi juhtivaks ideoloogiaks Saksamaal natsism, Itaalias fašism ning Aasias ja mujal Euroopas kommunism, siis 21. sajandil on esile kerkinud uus totalitaarne ideoloogia. See ideoloogia on üles ehitatud veendumusele, et praegusel rahvastikutasemel on inimesed parasiidid ja kui neil lastakse vabalt olla, trambivad nad emakese maa jalge alla. Tegemist on fanaatilise kinnisideega, mille kohaselt saab harmoonia meie planeedile tagasi tuua ja ökoloogilist katastroofi ära hoida üksnes juhul, kui teatud poliitikutele ja bürokraatidele antakse täielik võim meie elusid kontrollida. Mida süüa, millist energiat kasutada, kus töötada, kuidas veeta vaba aega, kui palju lapsi saada ja kuhu reisida – kõigile neile küsimustele peab vastuse andma totalitaarne valitsev klass, mitte enam vabad inimesed, kes varemalt planeerisid oma elu vaba ühiskonna seaduste ja korra raames.
“[Totalitaristi] hullumeelne meel näeb ette paradiisi, kus iga tegevust ja iga objekti jälgitakse, märgistatakse ja kontrollitakse. Ei ole ruumi millegi halva eksisteerimiseks. Mitte millelgi ja mitte kellelgi ei lubata olla “paigast ära”.”
Charles Eisenstein, Fašism ja Antifestival (Fascism and the Antifestival)
Kas me anname tänapäeva maailmas järjekordsele haigete mõtetega inimrühmale võimaluse ühiskonda pettekujutelmade ideoloogia kuvandis ümber kujundada? Kas me lubame taas kord järjekordse totalitaarse režiimi tõusu? Kui me seda teeme, on tulemus sama, mis oli 20. sajandil – ühiskond hävitatakse, kõikehõlmav vaesus ja viletsus saab normiks ja paljud inimesed lihtsalt tapetakse. Et mõista, miks iga kord, kui totalitarismi katsetatakse, kujuneb see võimul oleva valitsuse poolt massimõrvadeks, peame uurima totalitaristliku poliitiku ja bürokraadi meelt. Sest kui me mõistame neid inimesi vaevavaid patoloogiaid, on selge, miks totalitaristid viivad ühiskonna hävingusse, enne kui loobuvad kursist ja tunnistavad ebaõnnestumist.
Totalitaarse valitsuse moodustavate poliitikute ja bürokraatide esimene omadus on, et nad on pettekujutelmades oma ideoloogia tõelised uskujad. Teisisõnu, nad on veendunud, et see, mida nad püüavad saavutada, on inimkonna hüvanguks ja et ühiskond oleks ilma nende valitsemiseta halvemas olukorras. Totalitaristlik meel sarnaneb skisofreenilisele meelele. Totalitarist usub pettekujutelmade võrku, millesse ta on püütud; ta klammerdub oma ideoloogilise maailmamudeli külge ka olukorras, kus ta seisab silmitsi oma ideoloogilisi luule kummutavate ümberlükkamatute tõenditega ning kipub vihkama neid, kes üritavad tema illusioone purustada.
Totalitaristide teine omadus on, et nad suhtuvad massidesse põlgusega ning näevad normaalseid mehi ja naisi alaväärsetena ja võimetutena tegema häid valikuid. Järelikult peavad massid nende endi huvides ja emakese maa heaks kuuletuma valitsusele. Totalitaristlikud inimesed kalduvad masse nii suurel hulgal oma ideoloogiliste eesmärkide realiseerimiseks ebavajalikeks pidama ja peavad seega terveid elanikkonnarühmi kasututeks sööjateks, kes maailma ülerahvastavad.
“Ainult seal, kus suuri masse [peetakse] üleliigseteks. . . on totalitaarne valitsemine. . . igal võimalikul juhul.”
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted (Origins of Totalitarianism)
Totalitaarse režiimi algstaadiumis saab valitsuse ebaõnnestumiste patuoinaks mitteusklik või dissident. Selliseid isikuid süüdistatakse valeinformatsiooni levitamises ja valitsuse kriisilahendamise suutlikkuse saboteerimises.
Totalitaristlike inimeste veel üks omadus on nende kalduvus hinnata moraalseid küsimusi utilitaristlikust vaatenurgast. Poliitiliste otsuste tegemisel kipuvad totalitaristid teisisõnu kasutama oma tegevuse õigustusena suurima hüve kriteeriume suurima hulga inimeste jaoks. Individuaalsed õigused on utilitaristile väheolulised, oluline on kollektiivi hüve ja totalitaristile tähendab kollektiivi hüve alati ideoloogiliste eesmärkide saavutamist. See utilitaarne lähenemine moraaliküsimustele peegeldab väga häiritud meelt või nagu Iain McGilchrist selgitab:
“Kalduvus võtta moraaliküsimuste hindamisel kasutusele kalkuleeriv ja utilitaarne lähenemine on märgatavam neil, kellel on vähenenud vastumeelsus teiste kahjustamise suhtes, madalam empaatia, kõrgem psühhootilisus (mida iseenesest iseloomustab vähenenud empaatia ja emotsionaalne nürimeelsus). . . ja suurem makjavellism. See on iseloomulik ka psühhopaatide moraalsele mõtlemisele. . .”
Iain McGilchrist, Asjadest (The Matter with Things)
Pettekujutelmades utoopilisse ideoloogiasse uskuja, kes näeb ennast kõrgema olendina, käsitleb maailma ülerahvastatuna ja hindab moraaliküsimusi utilitaristlikust vaatenurgast – selline on totalitaristliku inimese mõistus ja selline on meel, mis on võimeline toime panema massilisi julmusi. Pärast totalitaristide võimuletulekut on poliitilise tagakiusamise protsessi algatamiseks vaja vaid nende valitsemise vältimatut läbikukkumist. Ja nad ebaõnnestuvad, sest kõik katsed ühiskonda rangelt ülalt-alla kontrollida on algusest peale hukule määratud. Mida rohkem korda totalitaristid üritavad ühiskonnale peale suruda, seda rohkem kaost nad tekitavad ja sellise kaosega kaasneb lõputu kriiside jada. Aga kui kriisid saabuvad, siis selle asemel, et tunnistada, et süü on nende valitsemisel, suunavad totalitaristidest süüdlased süü patuoinaks tegemise protsessi kaudu teistele. Sest tõeliste usklikena ei pea totalitaristid kunagi võimalikuks, et kriis on pettekujutelmadest kantud ideoloogia ülalt-alla kontrolli teel ühiskonnale peale surumise kõrvalsaadus. Pigem veenavad nad ennast ja püüavad ka teisi veenda, et vastutus kriisi eest lasub mujal.
Kui sõnavabadus on keelatud, on mõistlike ja põhjendatud arvamustega inimestel üha raskem paljastada totalitaristlike väidete absurdsust.
Keda patuoinaks pakutakse? Totalitaarse režiimi algstaadiumis saab valitsuse ebaõnnestumiste patuoinaks mitteusklik või dissident. Selliseid isikuid süüdistatakse valeinformatsiooni levitamises ja valitsuse kriisilahendamise suutlikkuse saboteerimises. Kiire utilitaristlik kalkulatsioon peab sõnavabadust kõrvale heidetavaks ning boonuseks on totalitaristi meelest kiirem areng ideoloogiliste eesmärkide suunas. Kuid see sõnavabaduse mahasurumine on vaid esialgne samm ja ohtlik ohumärk, et ühiskond liigub vägivaldse poliitilise tagakiusamise suunas, sest nagu Arthur Versluis selgitab:
“Selle [totalitaristist] tagakiusaja rolli astumise võtmeks on doktriinide kogum, mida peetakse absoluutseks või universaalseks tõeks: seega tehakse kõik teised uskmatuks või reeturiks. . . Siit on vaid lühike samm veendumuseni, et inimese kohus on doktriine kõigile teistele peale suruda ja et selline pealesurumine on “nende enda heaks” või “ühiskonna hüvanguks”. Sellest hetkest alates ei ole kaugel tõrksate tagakiusamine ja tagakiusamise hulluses on vaid väike samm isegi massimõrva ratsionaliseerimiseni “suurema hüve” nime all.”
Arthur Versluis, Uued inkvisitsioonid (New Inquisitions)
Et liikuda teisitimõtlejate üksnes vaigistamiselt vangistamise ja nende vastu vägivalla kasutamiseni, peavad totalitaristid muutma nad nendeks, keda Hannah Arendt nimetab objektiivseteks vaenlasteks. Objektiivne vaenlane on ülim patuoinas. Need inimesed ei ole süüdi üheski kuriteos ega ohusta ühiskonda, pigem on nad mehed ja naised, kelle eluviis ei ole kooskõlas totalitaarse ideoloogiaga. Objektiivne vaenlane võib olla teatud rahvus, nad võivad olla eraomandi omanikud kommunistlikus riigis või nad võivad olla haritud klass, nagu kommunistlikus Kambodžas. Või nagu Arendt selgitab:
“. . . Natsi-Saksamaa juute ega Nõukogude Venemaa endiste valitsevate klasside järeltulijaid ei kahtlustatud tegelikult üheski vaenulikus tegevuses; nad olid kuulutatud režiimi “objektiivseteks” vaenlasteks vastavalt selle ideoloogiale. . . [objektiivne vaenlane] ei ole kunagi isik, kelle ohtlikke mõtteid tuleb provotseerida või kelle minevik õigustab kahtlusi, vaid “kalduvuste kandja” nagu haiguse kandja.”
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted (The Origins of Totalitarianism)
Ohjeldamatu ja korduv propaganda on vahend, mida kasutatakse objektiivse vaenlase loomiseks, ja selles olukorras on sõnad olulised. Sest just terminoloogia, millega objektiivset vaenlast tembeldatakse, veenab lõpuks totalitariste ja suurt osa avalikkusest, et vägivalda saab nende vastu õiguspäraselt kasutada. Või nagu Donald Dutton kirjutab oma raamatus “Genotsiidi psühholoogia”:
“… [totalitaristlike] inimeste levinud arusaam on, et nende sihtrühm on kahjurid või viirus.”
Donald Dutton, Genotsiidi psühholoogia (The Psychology of Genocide)
Et liikuda teisitimõtlejate üksnes vaigistamiselt vangistamise ja nende vastu vägivalla kasutamiseni, peavad totalitaristid muutma nad nendeks, keda Hannah Arendt nimetab objektiivseteks vaenlasteks. Objektiivne vaenlane on ülim patuoinas.
Kriisi süvenedes muutub ka propaganda, mida kasutatakse objektiivse vaenlase demoniseerimiseks. Totalitaristid püüavad üha meeleheitlikumalt süüst kõrvale hiilida ning kui sõnavabadus on keelatud, on mõistlike ja põhjendatud arvamustega inimestel üha raskem paljastada totalitaristlike väidete absurdsust. Ka massid on meeleheitel – soovides põgeneda taandareneva ühiskonna viletsuse ja kokkuvariseva majanduse eest, vajavad ka nemad kedagi, keda süüdistada. Kui propaganda on edukas, pöördub masside pettumus objektiivse vaenlase vastu ja sillutatakse pinnast lõpliku kuriteo toimepanemiseks:
“Kui [objektiivsed vaenlased] on kahjurid,” kirjutab Arendt, “on loogiline, et nad tuleks tappa mürkgaasiga; kui nad on mandunud, ei tohiks neil lasta elanikkonda saastada. . .”
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted (The Origins of Totalitarianism)
Kuid mitte valitsev klass ei pane toime vägivalda objektiivse vaenlase vastu, vaid niinimetatud normaalsed mehed ja naised, kes hõivavad valitsusbürokraatia madalamaid tasemeid. Kuidas saavad need isikud selliseid kohutavaid kuritegusid toime panna? Ja kuidas saab nii suurt osa elanikkonnast veenda toetama poliitilist tagakiusamist või vähemalt käed rüpes istuma ja vaatama, kuidas süütutelt meestelt ja naistelt nende õigused ära võetakse, neid vangistatakse ja seejärel varakult hauda aetakse? Järgmises loos uurime neid küsimusi.
“Tee totalitaarse ülemvõimuni viib läbi paljude vaheetappide . . . [Selle protsessi käigus] keelduvad terve mõistus ja “normaalsed inimesed” uskumast, et kõik on võimalik.”
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted (The Origins of Totalitarianism)
Allikas: Patuoinaks tegemine ja tee poliitilise tagakiusamiseni (academyofideas.com)
Foto: Catenca / Shutterstock.com