AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Niall Ferguson on Briti-USA päritolu Harvardi ülikooli professor ja maailma üks kuulsamaid elavaid majandusajaloolasi. Hiljuti aset leidnud paneeldiskussioonis andis Ferguson kainestava ülevaate Vene Föderatsiooni majanduse tegelikust olukorrast, mis on tänaseks oluliselt tugevamas seisus kui Venemaale sanktsioonid kehtestanud Lääneriikidel. Ferguson nendib, et kõik käsitlused Vene majanduskriisist on objektiivsete faktide taustal puhas fantaasia ning riigile kehtestatud sanktsioonid on ühemõtteliselt läbi kukkunud. Järgnevas on toodud Fergusoni lühikokkuvõte Vene majanduse tegelikust hetkeseisust.
Niall Ferguson
Kes iganes väljendab jätkuvalt arusaama, et Venemaa on jõudmas kohe majanduskriisini, on ilmselgelt mingisuguste reaalsust nihestavate ainete mõju all. Tulgem reaalsuse juurde tagasi ning teadvustagem endale kõige olulisemaid fakte…
Kes iganes väljendab jätkuvalt arusaama, et Venemaa on jõudmas kohe majanduskriisini, on ilmselgelt mingisuguste reaalsust nihestavate ainete mõju all.
Niall Ferguson
Venemaa sõjalised kulutused on sõja jooksul ligikaudselt kahekordistunud, tõustes 3,5% pealt 7% peale. Vene Föderatsiooni eelarve puudujääk on vaid 2,4% riigi siseriiklikust kogutoodangust ning Venemaa võlgnevus on ülimadalal tasemel, moodustades vaid 14% selle aastasest kogutoodangust.
Vaid 14% SKT-st moodustav võlatase teeb Venemaast kaugelt kõige vähem võlgades oleva riigi mistahes Euroopa Liidu liikmesriigiga võrreldes. Vene riigi sissetulekutest kolmandiku moodustavad selle tulud nafta ning gaasi ekspordist, mida riik on kõik need aastad maailmaturgudel jätkanud, ilma, et Läänemaade sanktsioonid seda kuidagi peatada oleks suutnud.
Vaid 14% SKT-st moodustav võlatase teeb Venemaast kaugelt kõige vähem võlgades oleva riigi mistahes Euroopa Liidu liikmesriigiga võrreldes.
Niall Ferguson
Venemaa inflatsiooninäitaja on 8,7% peal, kuid – pangem nüüd hästi tähele – venelaste reaalsed, inflatsiooniga korrigeeritud sissetulekud on sõja-aastate jooksul kasvanud 22% võrra. Töötuse näitajad on Venemaal aga langenud tänaseks nii madalale, et töötuid riigis praktiliselt ei olegi. Venelaste vabalt kasutatav sissetulek on suurenenud sõja aastatel 47% võrra, jaemüügi näitajad rallivad, olles sõjaeelse ajaga võrreldes kasvanud 28%, samas kui tarbijate kindluse indeksid on kõrgeimaid kogu ajaloo vältel. Seega on aeg vaadata reaalsusele näkku: Venemaa-vastased majandussanktsioonid on täielikult läbi kukkunud.
Venelaste reaalsed, inflatsiooniga korrigeeritud sissetulekud on sõja-aastate jooksul kasvanud 22% võrra. Töötuse näitajad on Venemaal aga langenud tänaseks nii madalale, et töötuid riigis praktiliselt ei olegi. Venelaste vabalt kasutatav sissetulek on suurenenud sõja aastatel 47% võrra, jaemüügi näitajad rallivad, olles sõjaeelse ajaga võrreldes kasvanud 28%, samas kui tarbijate kindluse indeksid on kõrgeimaid kogu ajaloo vältel.
Niall Ferguson
Adrian Bachmanni kommentaar:
Niall Fergusoni poolt esile toodud Vene Föderatsiooni ökonomeetrilised põhinäitajad illustreerivad väga kompaktselt seda, mida iga geopoliitikat ja geoökonoomikat mõistev isik on teadnud juba enne Ukraina sõja algust, ent mille mitteteadmine või mittetunnistamine ilmestab Euroopa tänase juhtkonna kas intellektuaalselt või moraalselt hirmuäratavalt madalat kvaliteeti.
Väga lühidalt kokku võetuna on Venemaa näol tegemist riigiga, mis ei kujuta endast maailma ligi 200 riigi seas mitte pelgalt suuruselt neljandat majandust (reaalse ostujõu näitaja alusel), vaid midagi sootuks enamat. Täpsemalt on tegemist ühega vaid kolmest riigist (lisaks Hiinale ning USA-le), mille tööstuslikud, toormealased, administratiivsed ning inimkapitali ressursid on küllaldased, et toimida eneseküllaselt kõikides majandussektorites – olgugi, et varieeruva tasemega võrrelduna maailma tipptasemest.
Autarkiliste või autarkiavõimeliste majandusharude kombineerimine maailma suurima ning kaasaegseima tuumatriaadi ning kaugelt kõige lahingvõimelisema suure konventsionaalse armeega annab Venemaale unikaalse positsiooni, mis ei võimalda Lääneriikidel Venemaad ei sõjaliselt võita ega majanduslikult “surnuks kägistada”.
Autarkiliste või autarkiavõimeliste majandusharude kombineerimine maailma suurima ning kaasaegseima tuumatriaadi ning kaugelt kõige lahingvõimelisema suure konventsionaalse armeega annab Venemaale unikaalse positsiooni, mis ei võimalda Lääneriikidel Venemaad ei sõjaliselt võita ega majanduslikult “surnuks kägistada”.
Adrian Bachmann
Sestap on Lääneriikide ainsaks teostatavaks Venemaa-vastaseks (geo)strateegiaks Vene Föderatsiooni sõjaliste, majanduslike ning administratiivsete ressursside võimalikult pikaajaline kinni sidumine sõdades, mis aeglustavad Venemaa majandusliku ning militaarse potentsiaali välja arendamist, kasutades selleks Venemaa vahetus läheduses asuvaid riike ja rahvaid, kellele antud rolli etendamine läheb tõenäoliselt maksma nende eksistentsi.
Antud asjaolu muudab hetkega mõistetavaks ka Euroopa liidrite nüüdseks juba monomaanilisena näiva soovi Ukraina sõda kas maksimaalselt venitada senikaua, kuni ukrainlastel on mehi, keda rindele saata, või siis lahingtegevus “külmutada”, et Ukraina alles olevad elavjõu ressursid oleks võimalik ümber varustada ning formeerida. Hetkeseisuga tunduvad mõlemad stsenaariumid aga pigem ebatõenäolised.
Mis puudutab Moskva poolt Ukraina sõtta investeeritud materiaalseid ning inimressursse, siis need on väga väikesed võrrelduna sellega, milleks Venemaa on võimeline juhul, kui riik mobiliseeriks kõik oma ressursid sõjaks, nagu Kiiev seda teinud on. Tuletagem meelde, et 7% siseriiklikust kogutoodangust, mis Vene sõjalised kulutused hetkel riigi kogutoodangust hõlmavad (Ukrainas seevastu ligi 40%), ei moodusta kolmandikkugi vahenditest, mida Venemaa kanaliseeris militaarsfääri külma sõja ajal, rääkimata II maailmasõjast, mil Venemaa sõjalised kulutused moodustasid 55-60% riigi kogutoodangust.
Mis puudutab Moskva poolt Ukraina sõtta investeeritud materiaalseid ning inimressursse, siis need on väga väikesed võrrelduna sellega, milleks Venemaa on võimeline juhul, kui riik mobiliseeriks kõik oma ressursid sõjaks, nagu Kiiev seda teinud on. Tuletagem meelde, et 7% siseriiklikust kogutoodangust, mis Vene sõjalised kulutused hetkel riigi kogutoodangust hõlmavad (Ukrainas seevastu ligi 40%), ei moodusta kolmandikkugi vahenditest, mida Venemaa kanaliseeris militaarsfääri külma sõja ajal, rääkimata II maailmasõjast, mil Venemaa sõjalised kulutused moodustasid 55-60% riigi kogutoodangust.
Adrian Bachmann
Kokkuvõtvalt võib resümeerida, et Venemaa poolt Ukraina sõjas rakendatav strateegia pühendada nn “sõjalisele erioperatsioonile” vägagi piiratud osa oma sõjapidamise kogukapatsiteedist (7% riigi kogutoodangust, circa 2-3% mobilisatsioonivõimelistest meestest) on ootuspärane, pidades silmas vajadust kasutada oluliselt suuremaid ressursse tõenäoliselt peagi aset leidvas sõjas Euroopa riikide vastu, mille liidrid on tänaseks üha sagedamini tunnistanud avalikult plaani olla valmis minema Venemaaga sõtta käesoleva kümnendi lõpuks.
See on sõda, mida olematu lahingkogemusega sõjavägedega, sõjatööstuslikult deindustrialiseerunud (Euroopa sõjatööstuses töötab vaid 600 000 töölist Vene sõjatööstuskompleksi 4,5 miljoni vastu) ning strateegilises relvastuses mitmekümnekordselt Vene poolele alla jääval Euroopal ei oleks mingisuguseid väljavaateid võita, ent mis suudaks sellele vaatamata põhjustada Venemaale oluliselt ulatuslikumat kahju strateegilise taristu hävitamise ning inimohvrite näol.
Sedasi oleks Venemaa ja Euroopa vahelise sõja näol tegemist sõjaga, mis teeniks otseselt üksnes angloameerika võimuvõrgustike geostrateegilisi huve – sealjuures kindlasti mitte tavaameeriklaste või brittide huve. Kuid inimesed ei oma suurtes geostrateegilistes projektides sõltumata rahvusest valitseva eliidi silmis kunagi muud kui taastuva ressursi tähendust, keda on alati võimalik meelestada sõjaks, millal ja kelle vastu seda parajasti vaja on. Miljonite hukkunute elud ei oma valitsejate silmis muud väärtust kui vahendina, mille abil käivitada järjekordsetes miljonites vihaimpulss, mille abil järjekordsed miljonid surma saata, et ellujäänud saaksid isehakanud valitsejate poolt kasutatavaks ressursiks rahuajal.
Sedasi oleks Venemaa ja Euroopa vahelise sõja näol tegemist sõjaga, mis teeniks otseselt üksnes angloameerika võimuvõrgustike geostrateegilisi huve.
Adrian Bachmann
Mis puudutab Niall Fergusoni kui üht kõige mõjuvõimsamat elavat majandusajaloolast, siis tegemist on kahtlemata väga vaheda mõistusega autoriga, kes samas tunnetades sõnavabaduse üleüldist kadu jätab ilmsesti nii mõndagi välja ütlemata. Ent mees, kes julgeb põlatud tõed välja lausuda isegi poolikult, väärib rohkem tunnustust kui see, kelle huulilt ei kostu kunagi ühtegi ühiskonnas põlu all olevat tõde – ei poolikul ega terviklikul kujul.
Mõistagi on Ferguson majanduslikult ja ühiskondlikult positsioonil, kus ebamugavaid tõdesid turvalisemalt välja lausuda võib, kuigi Harvardi professori näol on tegemist positsiooniga, kuhu ükski aus mees algusest peale vaid tõde tunnistades tänapäeval Läänemaailmas enam ei jõua – see on miskit, mis on moraalselt kollapseerunud ühiskonna üheks peamiseks tunnuseks.
Miljonite hukkunute elud ei oma valitsejate silmis muud väärtust kui vahendina, mille abil käivitada järjekordsetes miljonites vihaimpulss, mille abil järjekordsed miljonid surma saata, et ellujäänud saaksid isehakanud valitsejate poolt kasutatavaks ressursiks rahuajal.
Adrian Bachmann
Läänemaailma moraalse, materiaalse ning (Venemaa-vastases sõjas peagi terendava) füüsilise kokkuvarisemise peamine põhjus seisneb tõsiasjas, et Lääneriikide kõikides võimuinstitutsioonides – olgu need riigi- või erasektoris – praktiliselt ei eksisteeri enam mehi, kes väärtustaks tõde rohkem kui “kohustuslikke valesid”, mille jaatamisest kogu nende staatus ning materiaalne heaolu ühiskonnas sõltub.
Ent tänapäeva Lääne võimusüsteemide maailmas – sõjavägedes, parlamentides, diplomaatilises korpuses, meedias, julgeolekuasutustes, suurkorporatsioonides –, kus suurehingelisi mehi enam ei eksisteeri, ei paista ühetaoliselt argade ning valede ees kapituleerunute seas individuaalne arguse akt, mida sooritatakse igapäevaselt kabinettides ja konverentsiruumides loendamatu arv kordi, millegi poolest silma, sulandudes ühtlasesse üksteisest eristamatusse massi.
Nagu Nietzsche tabavalt lausus “Õilis on kõigil risti jalus”… selline on kord vapruse ja tõearmastusega meestest tühjenenud maailma teekond.
Läänemaailma moraalse, materiaalse ning (Venemaa-vastases sõjas peagi terendava) füüsilise kokkuvarisemise peamine põhjus seisneb tõsiasjas, et Lääneriikide kõikides võimuinstitutsioonides – olgu need riigi- või erasektoris – praktiliselt ei eksisteeri enam mehi, kes väärtustaks tõde rohkem kui “kohustuslikke valesid”, mille jaatamisest kogu nende staatus ning materiaalne heaolu ühiskonnas sõltub.
Adrian Bachmann
Kuna riigiaparaatides, sõjavägedes ning massimeedias ei ole enamasti aga isegi ühe käe sõrmedel üles loetavat arvu mehi, kes julgeks lausuda avalikult ebameeldivaid tõdesid, mis suudaks sõjahävingusse viiva hullumeelsuse lõpetada, peavad loendamatud miljonid perioodiliselt surema. Kui see aeg kätte jõuab – ning kõik märgid näitavad, et see on peagi kohal – võib süülisust katastroofis otsida nende käest, kes otsustasid otsustaval hetkel vaikida.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: