Doug Casey
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Maailmakuulus riskiinvestor Doug Casey on alates 1970-ndatest prognoosinud USA ja maailmamajanduse makrotrende ning jaganud investeerimis- ja spekuleerimise alast nõu. Tegemist on autoriga, kes ei kohku tagasi ebamugavate tõsiasjade välja lausumisest nii majanduse teemadel kui ühiskondlik-kultuuriliste süvahoovuste osas. Järgnevas intervjuus selgitab Doug Casey, kuidas alanud majanduslangus ja materiaalse elukvaliteedi kokkuvarisemine saab olema sügavam ja ulatuslikum kui 1930-ndatel aastatel ning miks kõigi poolt üha enam tunnetatud vaesumise osas valitseb massimeedias kõrvulukustav vaikus või parimal juhul ülimalt pehmendatud käsitlus.
International Man: Twitteri finantsuudiste kanal Wall Street Silver tõi välja asjaolu, et suure depressiooni ajal maksis keskmine kodu Ameerikas kolme aasta keskmise sissetuleku. Täna maksab see kaheksa aasta sissetuleku. 1930. aastatel maksis keskmine auto umbes 46% aasta sissetulekust. Täna kulub autole 85% keskmisest aastapalgast. Üür, mis varem nõudis vaid 16% keskmise ameeriklase aastasest sissetulekust, neelab täna enda alla vapustavad 42%.
Eelpool mainitud ja ka teiste makroökonoomiliste mõõdikute järgi on keskmine ameeriklane täna halvemas olukorras kui suure depressiooni ajal, mis kujutas endast Ameerika ajaloo viimase 100 aasta kõige keerulisemat majandusperioodi. Doug Casey, kuidas kommenteerite neid trende?
Doug Casey: Kuskil pole kivisse raiutud, et elu peab olema lihtne. Kuid vaatamata sellele on elu pärast kapitalismi ilmumist keskmise inimese jaoks ometi paljude põlvkondade jooksul aina paremaks läinud. Võib-olla on harjumuspärane jõukus nüüdseks keskmise inimese sedavõrd ära rikkunud, et ta on muutunud õpitud abituse all kannatavaks idioodiks, kes arvab, et sotsialism töötab ja heaoluriik võib anda kõigile mitte millegi eest midagi.
Selle tagajärjel on keskmise elatustaseme paranemise tempo aeglustunud ning ma usun, et see trend pöördub nüüd sootuks vastupidiseks. Mitmel rindel on hetkel toimumas väga häirivaid asju.
Riik – viitan siin riigile kui institutsioonile – on kõigi vaesumisprotsesside põhjustaja ja võimendaja, mis tungib oma maksude ja eeskirjade kaudu üha jõulisemalt kodanikuühiskonda. Kõige tähtsam riigi majanduslikest järelmitest on valuuta hävitamine, mida nimetatakse ka “inflatsiooniks”.
Inflatsioon muudab keskmise inimese jaoks, kes üritab säästa – ehk teisisõnu toota rohkem, kui ta tarbib – elus edasi jõudmise palju raskemaks. Seda seetõttu, et tema säästud, mis on peaaegu alati nomineeritud riiklikus omavääringus, hävitatakse tema enda silme all väärtusetuks.
Kuna keskmisel inimesel pole finantstarkust, ei mõista ta inflatsiooni aluspõhjust ja ta ei saa aru ka sellest, kuidas raha väärtuse kadumisega toime tulla. Ta on kehtiva korra tõttu lihtsalt sunnitud hakkama spekulandiks, et üritada kuidagi inflatsiooni destruktiivset mõju oma säästudele maandada. Kuid tal pole vahendeid tõhusalt spekuleerimiseks. Ta ajab spekulatsiooni paratamatult segamini hasartmängudega, milles ta on ette määratud kaotama.
International Man: Elame mitme olulise mõõdiku järgi praegu läbi rängemat perioodi kui 1930. aastad. Kuidas on võimalik, et ükski meediaväljaanne ega poliitik sellest ei räägi? Sel teemal valitseb massimeedias haudvaikus. Seetõttu on mõned analüütikud nimetanud olukorda “hääletuks depressiooniks”. Kas arvate, et praegu kestab depressioon, mida lihtsalt keeldutakse tunnistamast?
Doug Casey: Teil on täiesti õigus; see on olnud hääletu depressioon – vähemalt siiani. Kuid see depressioon on sellele vaatama tõeline ja see eskaleerub. Olen aastaid öelnud, et epohhi, millel me täna elame, hakatakse ajalooraamatutes käsitlema “suurema majandussurutisena”, mis saab ületama 1929-1946 perioodil läbi elatud suurt majandussurutist nii intensiivsuselt kui kestvuselt.
Franklin Roosevelt, kes oli kindlasti üks kahest halvimast presidendist Ameerika ajaloos, on kuulus järgneva väite poolest: “Kõik, mida me peame kartma, on hirm ise.” See on tegelikult rumal ja ebaaus aforism. Arvestades kõiki Roosevelti tegusid, mis olid universaaselt katastroofilised, oleks ta pidanud ütlema hoopiski: “Kartke. Kartke väga.” Kuid ükskõik, kui aus see ülestunnistus ka poleks, ei oleks see muutnud Roosevelti poliitikat fundamentaalselt heaks.
See toob taas kord esile, et poliitika on usalduse mäng. Poliitikute jaoks seisneb võtmeküsimus selles, kuidas rääkida suurt valet piisavalt valjusti piisavalt paljudest allikatest piisavalt palju kordi. Sellisel juhul hakkavad ametlikke narratiive uskuma kõik inimesed, kellel puudub kriitilise mõtlemise võime.
Meil on praegu väga vähe suuri uudistekanaleid ja nad kõik on omavahel seotud. Rääkivad pead televisioonis ning ajalehtedes ja ajakirjades kirjutajad on läbinud kõik täpselt sama koolisüsteemi. Nad kõik suhtlevad üksteisega, käivad samades klubides ja restoranides ning samadel pidudel. Nad usuvad kõik samu asju ning jagavad sama maailmavaadet ja ideoloogiat. Samaväärselt oluline on ka asjaolu, et nad on kõik läbi põimunud valitsusega, kus tegutsevad täpselt sama tüüpi tegelased.
Tänapäeva maailmas ei julge te öelda midagi, mis oleks vastuolus valitseva kliki poolt välja mõeldud narratiiviga sellistel teemadel nagu Covid, kliimasoojenemine või sõda Ukrainas. Niipea kui te seda teete, teid tõenäoliselt “tühistatakse”, vallandatakse või lavastatakse milleski süüdi nagu Julian Assange`i või Russell Brandi.
Varem oli ohutu rääkida vähemalt “ilmast ja teede seisundist”. Tänaseks oleme jõudnud tsensuuriga sinna punkti, kus isegi ilma ja auklike teede üle nurisemine on potentsiaalselt ohtlik tegevus. Ilmast rääkimine võib viia poliitiliselt ebakorrektsete vaadete avaldamiseni kliimamuutuste asjus. Ja parem ärge rääkige ka teedest ja autosõidust, sest see võib viia ebameeldiva aruteluni fossiilkütustest ja elektrisõidukitest. Olukord on tegelikult absurdselt naljakas. Kuid ühiskondlik diktaat on tänaseks päevaks kõigile ajusagarate vahele taotud – olge parem väike vaikne talleke ja hoidke oma suu kinni.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle enam ka majandusest rääkida. Sest tänapäeva irratsionaalses ja hüsteerilises maailmas võidakse teid majandussurutise prognoosimise eest süüdistada usalduse hävitamises.
Paljud inimesed usuvad endiselt idiootselt, nagu Franklin Roosevelt ütles, et majandus põhineb usaldusel. Nad arvavad, et me elame justkui multifilmitegelase Wiley Coyote’i maailmas, kes saab üle kalju ääre joosta ja kes ei kuku sellest hoolimata kuristikku enne, kui ta suunab pilgu alla ja märkab enda all haigutavat tühjust.
Nagu ma ütlesin, võib igaüht, kes prognoosib majanduslikku depressiooni, süüdistada selle põhjustamises. Sellest tulenevalt tunnen üha enam, et soovin praegu aset leidvatest protsessidest vaikida, lihtsalt enda säästmiseks. Ka teised inimesed võivad sedasi tunda. Nagu Voltaire ütles, ohtlik on olla tõe poolel olukorras, kus valitsus elab valedes. See on veel üks viis, kuidas oleme politseiriigiks kujunenud.
International Man: Keskklassil on üha raskem ots otsaga kokku tulla. Paljud on sotsiaalmeedias selgitanud, kui võimatuks on hinnatõusude tõttu muutunud samade toidukaupade eest maksmine, mida nad on alati ostnud. Paljud neist inimestest teenivad rohkem kui 100 000 USA dollarit aastas ja pole kunagi varem sellises olukorras olnud. Mis siin tegelikult toimub?
Doug Casey: Keskklass kaob. See kaob reaalajas meie silme all praegu.
Lenin loomulikult mitte üksnes ei prognoosinud, vaid ka propageeris sellist asjade käiku. Lenin väitis, et keskklass purustatakse üha rusuvama maksustamise ja üha kõrgema inflatsiooni veskikivide vahel. Üldiselt vihkavad kõik statistid – olgu nad siis kommunistid, natsid, sotsialistid, progressiivsed või “virgunud” – keskklassi.
Keskklassi teeb väärtuslikuks see, et nad on loovad ja ettevõtlikud. Neile meeldib oma elu üle kontrolli omada. Keskklass on ajalooliselt olnud ühiskonna kõige produktiivsemad ja iseseisvamad liikmed. Nad ei soovi kamandada teisi inimesi ja nad ei soovi, et ka neid kamandataks.
Seepärast tahavad valitsevad klassid alati keskklassist lahti saada. Nad näeks parema meelega, et peale nende eksisteeriks ainult madalama klassi proletariaat – töölised, kes teevad seda, mida neil kästakse. Nad arvavad, et “eliit” – ehk teisisõnu “õigete vaadete” ja “õigete sõpradega” isikud – peaks olema tipus. Sellised on ka inimesed, kellest koosneb Maailma Majandusfoorum.
Valitsev eliit – kes ei ole tegelikult mitte midagi enamat parasiitidest – tahab keskklassil elu raskeks teha ning võimaluse korral nad sootuks kõrvaldada. Nad pilkavad kodanlust kui midagi taunitavat, sest keskklassi kuuluvad inimesed teevad kõvasti tööd ja hoiavad teenitut kokku, et elus edasi jõuda.
Nad väidavad siiski, et armastavad prolesid, madalamaid klasse. Töölisklass ei kujuta endast eliidile ohtu, sest selle liikmed on maetud apaatiasse ja meeleheitesse. Eliit on põlastusväärne, kuid sellegipoolest võimust võtmas, sest keegi ei võta nende vastu sõna; võimu vaidlustamine on ohtlik. Keskklass jällegi ei esita endast “parematele” väljakutseid osaliselt teadmatusest, osaliselt ajupesust ja osaliselt hirmust.
International Man: Kuhu näete seda trendi lähikuudel suundumas?
Doug Casey: USA valitsusel on varjatud puudujääk 2 triljonit dollarit aastas ja see summa kasvab palju suuremaks, ka seetõttu, et ainuüksi intress sellelt maksab 1 triljonit dollarit aastas. Lisaks tahavad jakobiinid, kes praegu valitsust kontrollivad, palju-palju rohkem kulutusi.
Keskmisel 30-aastasel fikseeritud intressimääraga hüpoteeklaenul on mõnes riigi osas tänaseks 8% intress. Pole siis ime, et inimesed ei saa maju osta ega ka müüa. Samal ajal on tõenäoline, et näeme tulevikus ka pankade maksejõuetuse lainet – see saab aset leidma paratamatult, kui intressimäärad tõusevad koos inflatsiooniga. Üha vähem inimesi jõuab oma pangalaene katta, olgu siis tegemist õppelaenu, krediitkaardivõla, automaksete või hüpoteegimaksetega.
See kõik on enne, kui töötus hakkab tõusma teatatud 3% või 4% -lt, kus see praegu on, 5% või 10% ning seejärel 15% -ni või kõrgemalegi.
International Man: Mida soovitate neile, kes muretsevad kiiresti tõusvate hindade pärast?
Doug Casey: See on nõuanne, mida on raske praktikas rakendada, kuid tegelikult peaksite õppima midagi reaalmajanduse ning rahanduse ja turgude toimimise kohta. See aitab teid. Kuid see pole hetkega toimiv lahendus. See võtab aega ja hoolsust. Seega enamik inimesi ei tee seda.
Praktilised nõuanded keskmisele inimesele? Ma ütleksin, et kõige mõistlikum asi, mida saate teha – peale väärismetallist müntide ja Bitcoini ostmise – oleks hankida koopia raamatust “Alfa strateegia” (The Alpha Strategy), mille andis aastaid tagasi välja minu sõber John Pugsley.
Põhimõtteliselt soovitab autor, et inflatsiooni võitmine praktilisel ja tervemõistuslikul moel ei tähenda raha säästmist, vaid tõeliste materiaalsete objektide säästmist: toit, mida saate ladustada, lambipirnid, mida saate varuks koguda, tööriistad, mida saate kasutada. Ostke seda kõike võimaluse korral siis, kui need on soodusmüügil. Kui ostate neid hulgi, on need veelgi odavamad. Hoidke neid varuks. Raamatus on pikk nimekiri asjadest, millele te ei pruugi ise mõelda.
Mõistlik on kõike vajalikku juba omada, nii et te ei pea pidevalt poodi jooksma. Ja teid ei maksustata väärtuse suurenemise eest, kui teie poolt varutu hind poes tõuseb. Kui asjad tõeliselt halvaks lähevad, on teil asju, mida ei pruugi enam saadaval olla, erinevalt pabervaluutast või, mis veelgi hullem, keskpanga digivaluutadest (CBDC), mis on mõlemad ülepakkumises.
Pidage meeles, et depressioon võib praegu olla veel “hääletu”, kuid see ei jää enam kauaks nii. Me oleme sisenenud sügavale majandusdepressiooni ja depressioon on majandustsükkel, kus kaotavad kõik. Võitja on vaid see, kes kaotab kõige vähem.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Nagu tavapäraselt, suudab Doug Casey ka seekord tabada asjade olemust hästi resümeeritult ja inimlikult mõistetavalt. Suures pildis on viimase paari aasta jooksul alanud, Lääneriikide viimase saja aasta kiireima, elukvaliteedi languse taga nn “täiuslik torm”, mille aluspõhjuste nimekiri on kaugelt liiga pikk, et käesolevas esile tuua, ent põhilistena võib loetleda tegureid nagu:
*liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahasüsteemi piiramatu levik, mis premeerib monetaarselt maksimaalselt neid majandussubjekte (s.o finantssektori osiseid), kelle reaalväärtuse loomine on minimaalne, olematu või negatiivne;
*täielikult kontrolli alt väljunud, absurdsuse piirini üle mehitatud riigiaparaadid, mis üksnes ei hoidu lisaväärtuse loomisest, vaid muudavad lisaväärtuse loomise meelevaldse regulatsiooni piiramatu kasvu tõttu üha võimatumaks ka reaalset rikkust loovatele majandussubjektidele – põllumeestele, töösturitele, teadlastele, leiduritele, ehitajatele, teenindajatele jne;
*sõge maksusüsteem, mis kehtestab maksimaalse maksumäära reaalväärtust loovatele majandussubjektidele, demotiveerides seega reaalset rikkuseloomet ning jättes spekulatiivsele, pelgale väärtuse omandamisele (mitte loomisele) suunatud tegevused suuresti maksustamata;
*majandussüsteemi funktsionaalse toimimise mõistmise kadu ning asendumine raamatupidamisliku (s.o pelgalt monetaarse) rehkendamisega, mis produtseerib majandusprognoose ja analüüse, mis irduvad reaalsusest juba väga lühikestel ajatelgedel määral, mis muudab majandusteaduse ja prognostika tõelise teaduse paroodiaks;
*reaaltööstusliku võimsuse kokkuvarisemine ja ümberpaigutumine Läänest väljapoole – peamiselt Aasia riikidesse, kasumite maksimeerimise nimel, iseenese tööstusvõimsuse ja kvalifikatsioonide kadumise hinnaga;
*globaalse hegemoonia ihaluses mõistuse kaotanud USA ja Euroopa poliitilise eliidi tegevus, kelle soov maailma valitseda kasvab pöördvõrdeliselt USA ja Euroopa reaaltööstusliku ja militaarse võimekuse kärbumisega, mille abil oli varemalt võimalik oma võimu maailmas hegemoonina teostada. See annab järelmiks kasvavalt antagonistlikud suhted maailma suurima tööstusvõimu (Hiina) ning suurima toorainevõimuga (Venemaa), millest Lääne elanike aineline heaolu on funktsionaalselt ligi poolsada aastat üha enam sõltunud. Antud trend on pelgalt monetaarsete näitajate jälgimisse sulgunud majandusanalüütikutel (vt üle-eelmine punkt) mõistmatuks jäänud, kuna tänapäeva majandusteadlased vaatlevad üha enam mitte majandusprotsesse, vaid üksnes selle korrelaadiks olevat raha liikumist;
*absurdne haridussüsteem, mis ei õpeta tulevastele generatsioonidele/töölistele enam, kuidas mõelda, vaid mida mõelda, muutes kogu Lääne haridusinstitutsioonide võrgustiku aasta-aastalt üha kasutumaks poliitilis-ideoloogilise indoktrinatsiooni masinaks. Resultaadiks on ideoloogiliselt üha innukam, ent kompetentsuse taseme poolest üha madalama väärtusega tööjõubaas;
*üleüldine poliitilis-ühiskondlik tsensuuri ja hirmuõhkkond, mis muudab igasuguse ausa ja mõistuspärase arutelu kriitiliselt olulistes küsimustes võimatuks, ning Läänemaailma oma eilse päeva isiku- ja sõnavabaduse paragooni staatuse paroodiaks.
Kogumis kokku võetuna tähendab kogu Läänemaailma majandusliku, sotsiaalse ja rahandusliku süsteemi täielik läbikasvamine eelpool mainitud destruktiivsetest trendidest seda, et reaalsusest irdunud aparatšikute poolt juhitud tervikut ootab järgnevate aastakümnete jooksul ees politseiriigistuv pauperiseerumine.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: