Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Charles Hugh Smith
Kuidas defineerida “hästi toimivat majandust”? Antud küsimusele vastamiseks tuleb esmalt alustada küsimusest, kelle vaatenurgast peaks majandus hästi toimima.
Majandusteadlased otsivad vastuseid finantsstatistikast, kuid oluline on mõista, et kogu majandusstatistika aluseks olev “raha” moodustab vaid ühe aspekti maailmast ega aita meil tingimata reaalsust kaardistada. “Majanduse” olukorra hindamisel saab toetuda sisemajanduse koguproduktile (SKP), inflatsioonile, kaubanduspuudujäägile või ülejäägile, rahapakkumisele, koguvõlale või kogukrediidile, tootlikkusele jms, kuid seda, kes tegelikult majandusest kasu lõikab ja kes kaotab, on märgatavalt keerulisem kindlaks teha.
Rahas mõõdetav jõukus võib küll kasvada, kuid see ei tähenda, et meie elukvaliteet paraneks. Märkimisväärset osa elust ei ole võimalik taandada dollarite ja sentide tasandile, mistõttu me kipume alatasa ignoreerima kõike, mida on keeruline mõõta, ning keskenduma lihtsasti kogutavatele ehk majandusse puutuvalt finantsandmetele.
Minu hinnangul on ainus tõeliselt sobiv meetod võitjate ja kaotajate kaardistamiseks hinnata, kui palju reaalsesse maailma kuuluvaid ressursse on võimalik ühe töötunni tasu eest soetada. Teisisõnu on meil vaja vastust küsimusele, mitu tundi tuleb meil töötada selleks, et katta oma eluaseme, tervisekindlustuse, lapsehoiu, kõrghariduse, toidu, kommunaalteenuste, transpordi jms kulud.
Minu hinnangul on ainus tõeliselt sobiv meetod võitjate ja kaotajate kaardistamiseks hinnata, kui palju reaalsesse maailma kuuluvaid ressursse on võimalik ühe töötunni tasu eest soetada.
Charles Hugh Smith
Kui meil on samade ressursside soetamiseks vaja töötada rohkem tunde kui varasemalt, siis meie olukord halveneb, sõltumata sisemajanduse koguproduktist, üldisest tootlikkusest, inflatsioonist ja muudest statistilistest näitajatest. Samuti saame öelda, et kui meie töötund tagab meile varasemast rohkem reaalelulisi ressursse, siis meie olukord paraneb.
Väidan, et ainus tähendusrikas mõõdik majanduse toimimise hindamisel on sotsiaalne mobiilsus, mis koosneb kahest osast:
1. kas meie olukord on paranemas või halvenemas ehk kui palju ressursse meie töötund meile võimaldab; ning
2. kas me kogume tootlikku kapitali ehk varasid, mis toodavad tulu ja suurendavad produktiivsust, või mitte.
Ja siin ongi punkt, milles abstraktsete nähtuste kontekstis opereerivad ning sisemajanduse koguproduktile, netoväärtusele ja sissetulekutele toetumist propageerivad majandusteadlased eksivad. Sisemajanduse koguprodukt või meie sissetulekud võivad kasvada, meie eluaseme väärtus ja seeläbi ka meie “jõukus” võib ju tõusta, kuid kui töötund tagab meile reaalses maailmas vähem väärtust ja meil tuleb pingutada ainuüksi vee peal püsimise ja elementaarsete vajaduste katmise nimel, siis puudub igasugustel “positiivsetel” statistika näitudel igasugune mõte.
Sotsiaalne mobiilsus kajastab mitte üksnes sissetuleku, vaid ka tootliku kapitali omandamise suhtelist lihtsust või keerukust. Tingimustes, kus vaid üksikutel alumise 80% elanikkonna esindajatel õnnestub tootliku vara omamises väljendatuna ronida ülemise 20% sekka ning valdava enamuse inimeste jaoks jääb keskklassi eluviis põhiosas kas täiesti kättesaamatuks või eeldab erakordseid ohvreid ja õnnelikke juhuseid, saab öelda, et sotsiaalne mobiilsus ei toimi. Keskklassi eluviisi põhielementide all pean silmas kindlat karjääri või stabiilset töökohta, tervisekindlustust, oma kodu ning piisavat sissetuleku ülejääki, mis võimaldab hasartmängudele lootmise asemel soetada tootlikke varasid.
Tingimustes, kus vaid üksikutel alumise 80% elanikkonna esindajatel õnnestub tootliku vara omamises väljendatuna ronida ülemise 20% sekka ning valdava enamuse inimeste jaoks jääb keskklassi eluviis põhiosas kas täiesti kättesaamatuks või eeldab erakordseid ohvreid ja õnnelikke juhuseid, saab öelda, et sotsiaalne mobiilsus ei toimi.
Charles Hugh Smith
Majandusteadlased on meistrid kõrgtöödeldud elu propageerimises, asendades autentsuse pettuse ja imitatsiooniga. Meilt eeldatakse nõustumist, et vaid mõni aasta tagasi 24 000 dollarit maksnud auto ongi täna väärt 40 000 dollarit üksnes seetõttu, et see sisaldab rohkem digitaalseid süsteeme ja turvapatju. Selline lähenemine jätab tähelepanuta pisiasja, et meil ei ole muud valikut kui osta seda, mida täna toodetakse. Kui meil on vaja autot, siis me oleme sunnitud nüüd selle eest 40 000 dollarit maksma, ja kui see eeldab meilt oluliselt rohkem töötunde, siis on meie majanduslik olukord vaatamata lisandunud “mugavustele” halvenenud.
Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto täheldas, et ligikaudu 80% maast ja muudest tootlikest varadest kuulub 20% majapidamistele ning see suhe ei muutu eriti ajas. Muutuv tegur on sotsiaalne mobiilsus ehk kui lihtsasti on inimestel võimalik ülemise 20% hulka jõuda ning sealt välja langeda.
Majandusteadlased on meistrid kõrgtöödeldud elu propageerimises, asendades autentsuse pettuse ja imitatsiooniga. Meilt eeldatakse nõustumist, et vaid mõni aasta tagasi 24 000 dollarit maksnud auto ongi täna väärt 40 000 dollarit üksnes seetõttu, et see sisaldab rohkem digitaalseid süsteeme ja turvapatju.
Charles Hugh Smith
Olukorras, kus sissetulekut tootvate varade omanike ring koondub kitsamaks kui 80/20 jaotus, muutuvad ühiskond ja majandus ebastabiilseks ning tipu hulka kuuluvad isikud raiuvad oma privilegeerituse n-ö kivisse. Tänapäeva Ameerika Ühendriikides kuulub ligikaudu kolm neljandikku finantsvaradest 10%-le elanikkonnast. “Keskklassile” ehk alumise 50% ja ülemise 10% vahele jäävale grupile kuulub veerand ning alumisele 50%-le – ehk poolele riigi elanikkonnast – vaid hädine 2,5%. Ilmselgelt on tegemist kontsentreerituma varade jaotusega kui Pareto 80/20 suhe.
Meie majandus on äärmuslikult kallutatud väikese hulga isikute huvide kasuks. Kapitali toodetav sissetulek ja koos sellega ka võim ning suutlikkus mõjutada seadusandlust koonduvad elanikkonna tippu. Kodu ostmise ja omamise kulud on kõrgemad kui varasematel aegadel ning nõuavad hüpoteegi, kinnisvaramaksude, kindlustuse, hoolduse ja muude kulude katmiseks oluliselt rohkem töötunde. Eluasemete taskukohasus on kõigi aegade madalaimal tasemel, mis tähendab, et inimesed, kes varasematel aegadel oleksid suutnud ilma erakordsete ohvrite või perekondlikule jõukusele toetumata omale kodu soetada, ei saa seda täna enam endale lubada.
Tänapäeva Ameerika Ühendriikides kuulub ligikaudu kolm neljandikku finantsvaradest 10%-le elanikkonnast. “Keskklassile” ehk alumise 50% ja ülemise 10% vahele jäävale grupile kuulub veerand ning alumisele 50%-le – ehk poolele riigi elanikkonnast – vaid hädine 2,5%.
Charles Hugh Smith
Veel mõned aastakümned tagasi ei eeldanud kõrghariduse omandamine üliõpilaslaenu võtmist, täna seevastu eeldab see kas võlaorjust või rikaste vanemate olemasolu, sest kõrghariduse “ostmiseks” vajalike töötundide hulk on taevasse tõusnud. Keskklassile omase elukvaliteedi tagamise nimel kogutavad võlad on kujunenud normaalsuseks ning üha suurem osa sissetulekust kulub laenumaksete ja intresside katteks. Siinjuures on oluline meenutada, et laenu võtja vaatenurgast on iga tudengilaen ja hüpoteek võlg, kuid laenu andja vaatenurgast sissetulekut tootev vara. Raha, mis kulutatakse laenuintresside makseteks, ei ole võimalik kulutada tootliku kapitali omandamiseks.
Selline majandus, kus üha suurem osa elanikkonnast loodab olevikust vähem ebakindla tuleviku loomisel viimases hädas hasartmängudes vedamise peale, ei ole “hästi toimiv majandus” mitte kellegi jaoks peale ülemise 10%. Ja arvestades, et ülemise 10% elanikkonna vara on samuti hasartmänguna keskpanga kasiinosse paigutatud, moodustab statistikas väljenduv majanduse “toimimine” vaid reaalsust moonutava illusiooni.
Keskklassile omase elukvaliteedi tagamise nimel kogutavad võlad on kujunenud normaalsuseks ning üha suurem osa sissetulekust kulub laenumaksete ja intresside katteks.
Charles Hugh Smith
Artikli alguse küsimuse juurde tagasi tulles saame kokkuvõttes tõdeda, et “hästi toimiv majandus” on selline, kus töötund võimaldab enamikul inimestel astuda reaalseid samme kapitali ning eluliste ressursside omandamise suunas. Seevastu praegusel leviva ebakindluse ja väheneva sotsiaalse mobiilsuse ajastul on paljud sunnitud leppima võitlusega selle nimel, et mitte saavutatud tasemelt alla kukkuda.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuigi mastaapidelt võrreldamatult väiksem kui Ameerika Ühedriigid, kehtib Charles Hugh Smithi poolt kirjeldatud reaalsus ka Eestis ning ultimatiivselt kõikides võlapõhise rahasüsteemiga riikides, mille üldine laenukoormus on jõudnud küpsesse faasi. Need, kellel on, ja need, kellel pole, ehk inglise keeles väljendatuna “haves” ja “have nots” on kivistumas staatilistesse klassidesse, kelle vahel sotsiaalne mobiilsus on kahanenud punktini, kus mitte omajatest omajate hulka õnnestub murda üksnes erandlikult andekatel, töökatel või nahaalsetel. Samas kui privilegeeritud kastist välja pudenemine saab osaks kas eriliselt õnnetutele või saamatutele, kes kummatigi sotsiaalmajandusliku turvavõrgu poolt kinni püütakse ning tõenäoliselt taas jalule aidatakse.
Pikemas perspektiivis ei ole aga sotsiaalse mobiilsuse märgatav ja kogu populatsiooni hõlmav kasv eksisteerivas süsteemis võimalik ilma sõja või rahasüsteemi resetita, mis matemaatilise paratamatusena varem või hiljem peab aset leidma, enne kui süsteemne stagflatsioon kogu ühiskonna tootliku ressursi kannibaliseerib.
Pikemas perspektiivis ei ole aga sotsiaalse mobiilsuse märgatav ja kogu populatsiooni hõlmav kasv eksisteerivas süsteemis võimalik ilma sõja või rahasüsteemi resetita, mis matemaatilise paratamatusena varem või hiljem peab aset leidma, enne kui süsteemne stagflatsioon kogu ühiskonna tootliku ressursi kannibaliseerib.
Adrian Bachmann
Täiendavaid käsitlusi majandussüsteemi olemusest ning toimimisest on võimalik lugeda ja kuulata aga käesoleva loo lõpus viidatud lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD: