Ian Welsh
Ajal, mil Vene sõja- ja rasketööstus töötab üha kõrgematel tuuridel (olles piiratud mitte tööstusvõimsuste, vaid pigem töökäte puudusest), on Euroopa tööstussektor rekordkiirusel kärbumas, oskustöölisi koondatakse miljonite kaupa tervetes tööstusharudes ning kontinendi ettevõtete konkurentsivõime on (Ukraina sõja järgsete) rekordkõrgete energiahindade tõttu maailmaturgudel kokku varisemas. Antud reaalsuse valguses muutub Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu SKT numbrite kõrvutamine mõttetuks, kuna abstraktse kogutoodangu näitaja mitmekordne ülekaal ei peegelda sõjaliselt relevantse majandusvõimsuse taset, mille poolest Venemaa ületab selgesti kogu Euroopat, kirjutab Ian Welsh.
Kas Euroopa ja Venemaa SKTd võrdlemine on täiesti mõttetu? Kui täpsemini väljenduda, siis on seesugused võrdlused lihtsalt sügavalt eksitavad. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman jagas käesolevas tekstis toodud sisemajanduse kogutoodangut (SKT) mõõtvat graafikut, et toestada väidet mille kohaselt Euroopa majanduslik võimekus ületab Vene Födratsiooni SKT näitajat neljakordselt, mistõttu pole Ameerika Ühendriikidega majanduslikult pariteetsel Euroopal mingisugust põhjust Venemaad karta.
Alustagem selle väite kriitilist vaatlust tuletades meelde koguprodukti mõõtmise kõige peamised kitsaskohad. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) näitab eranditult ja kitsapiiriliselt rahalisi tehinguid hõlmavate majanduse elementide väärtust – ehk teisisõnu jääb SKT arvestusest välja igasugune tegevus ja vahetegevus, mis teostatakse viisil, millega ei kaasu raha liikumist. Teoreetiliselt võib seega öelda, et SKP mõõdab raha vahendusel mobiliseeritavate ressursside mahtu. Minevikuaegadel, enne maa erastamist ning praktiliselt kogu majandustegevuse monetiseerimist, kui enamik inimesi elatasid end veel ühismaa saagist, oli raha poolt mobiliseeritava majandustegevuse osakaal kogu majandusringluses minimaalne.
SKT puhul on keskse tähtsusega arvestada, et tegemist on abstraktsiooniga, mis on mõeldud näitama üldist majandusaktiivsust, ent ainuüksi SKT näitajate võrdlemine ei peegelda reaalsuses, mis tüüpi ressursse raha liikumisega kaasuvalt on reaalses füüsilises maailmas mobiliseeritud.
SKT puhul on keskse tähtsusega arvestada, et tegemist on abstraktsiooniga, mis on mõeldud näitama üldist majandusaktiivsust, ent ainuüksi SKT näitajate võrdlemine ei peegelda reaalsuses, mis tüüpi ressursse raha liikumisega kaasuvalt on reaalses füüsilises maailmas mobiliseeritud.
Ian Welsh
Venemaa rakendab oma ressursse suurtes kogustes droonide ning tipptasemel rakettide, reaktiivlennukite ja muude relvasüsteemide tootmiseks, tehes seda mahtudes mis ületab Euroopa riigid kordades ning tehnoloogilisel tasemel, mis on märgatavalt kaasagsem kui Euroopa relvasüsteemide moraalselt aegunud analoogid.
Erinevalt toorainevaesest Euroopast omab Vene Föderatsioon kolossaalseid tooraine – sealhulgas vääris, ja muldmetallide – ressursse, toodab hiiglaslikus koguses naftat ja maagaasi ning omab kogu selle ressursi töötlemiseks tarvilikku mastaapset rafineerimistaristut. Mis peamine – Venemaa valdab kogu seda rasketööstuslikku ning tooraine võimekust paralleelselt küllaldase kergetööstuse sektoriga, mis suudab katta riigi vajadused.
Ajal mil Vene sõja- ja rasketööstus töötab üha kõrgematel tuuridel (olles piiratud mitte tööstusvõimsuste, vaid pigem töökäte puudusest), on Euroopa tööstussektor rekordkiirusel kärbumas, oskustöölisi koondatakse miljonite kaupa tervetes tööstusharudes ning kontinendi ettevõtete konkurentsivõime on (Ukraina sõja järgsete) rekordkõrgete energiahindade tõttu maailmaturgudel kokku varisemas. Antud reaalsuse valguses muutub Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu SKT numbrite kõrvutamine mõttetuks, kuna abstraktse kogutoodangu näitaja mitmekordne ülekaal ei peegelda sõjaliselt relevantse majandusvõimsuse taset, mille poolest Venemaa ületab selgesti kogu Euroopat.
Selline jõudude tasakaal ei ole vääramatu, kuid Venemaaga võrdsele tasemele jõudmiseks peaks Euroopa oma tööstust säilitama ja laiendama, leidma ligipääsu odavale energiale ja Euroopa olemasolevatele tooraine ressurssidele, minimeerides samas paralleelselt üleüldist ebaefektiivset püsikulude taset.
Nimetatud probleemid ei ole triviaalsed. Euroopa püüab küll kasvatada taastuvenergia tootmist, kuid antud eesmärgini jõudmiseks on veel pikk tee minna ning selles valdkonnas sõltub Euroopa jätkuvalt kriitiliselt Hiinast. Samuti on Euroopa sunnitud naftat ja toorainet importima teistest riikidest, kusjuures hetkel on lähimad ja odavaimad süsivesinikel toimivad kütused Euroopa jaoks jätkuvalt oluliselt kallimad kui oleks vaja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise tootmise alal hoidmiseks. Ameerika nafta ja maagaas on aga väga palju kallimad (kui nende ära lõigatud Vene alternatiivid).
Euroopa majanduse troostitud perspektiivid on võimendatud mitte üksnes Vene tarnete ära langemisest, vaid ka asjaolust, et pikemat aega alternatiivseks toormeallikaks olevad Aafrika riigid ei vaja enam (märkus: Hiina-poolse turult välja tõrjumise tõttu) Euroopa kaupu ega turgu, olles üha enam võtmas kurssi oma varade väärindamisele, selmet neid Euroopa korporatsioonidele võileivahinnaga ära kinkida.
Ian Welsh
Teine tavapärane toorainetarnija, kust Euroopa on ajalooliselt oma majanduse käitamiseks tarvilikke ressursse importinud, on Aafrika – eeskätt aga endised Prantsuse kolooniad. Väärib märkimist, et Prantsusmaa ei ole nende riikide võlgu kunagi kustutanud, olles samas katnud kogu regiooni oma sõjaväebaasidega ning sundinud seeläbi oma endiseid koloniaalvaldusi oma ressursse ülimalt madalate hindade eest loovutama. Euroopa majanduse troostitud perspektiivid on võimendatud mitte üksnes Vene tarnete ära langemisest, vaid ka asjaolust, et pikemat aega alternatiivseks toormeallikaks olevad Aafrika riigid ei vaja enam (märkus: Hiina-poolse turult välja tõrjumise tõttu) Euroopa kaupu ega turgu, olles üha enam võtmas kurssi oma varade väärindamisele, selmet neid Euroopa korporatsioonidele võileivahinnaga ära kinkida.
Olukord võiks olla oluliselt määral leevendatud, kui Euroopa juhiks jätkuvalt maailmatasemel tehnoloogiasektoris, kuid nagu alljärgnevast graafikust näha võime on tõde masendav. Alles 2000ndal aastal patentide registreerimise poolest Hiinat mitmekordselt ületanud Euroopa jääb tänaseks uute tehnoloogiate patenteerimise poolest Hiinale pea kümnekordselt alla.
Alles 2000ndal aastal patentide registreerimise poolest Hiinat mitmekordselt ületanud Euroopa jääb tänaseks uute tehnoloogiate patenteerimise poolest Hiinale pea kümnekordselt alla.
Ian Welsh
Väärib märkimist, et traditsioonilised tööstussektorid on jätkuvalt mõistagi olulised. Siia hulka kuuluvad näiteks tööpinkide ja tootmismasinate tootmine, teras, keemiatööstus ja muu, milles Saksamaa on ajalooliselt tugev olnud – kusjuures väärib märkimist, et Saksamaa trumpkaardiks olnud traditsiooniline autotööstus sureb tõenäoliselt välja seoses elektriautode revolutsiooniga, milles see on selgesti konkurentsivõimetu.
Kuid nii Saksamaa kui Euroopa on lasknud tänaseks oma dominantse positsiooni klassikalistes tööstusharudes käest libiseda, kompenseerimata liidripositsiooni kadu ka uute tööstusharude välja arendamisega. Õigupoolest tugineb kogu Euroopa tööstus tänini valdavalt allharudel, mis on arendatud välja alates 19. sajandi lõpust ning 20. sajandi algusest.
Lõppastmes omab SKP olulisust sõjalise potentsiaali indikaatorina üksnes selles ulatuses, mil konkreetse riigi majanduse SKTs mõõdetud allharud on rakendatavad sõjamajanduse teenistusse.
Venemaaga konkureerimise aspektist on Euroopa suutlikkus oma majanduslikke ressursse militaarse funktsiooni täitmiseks kasutada ülimalt piiratud, kuigi mitte päris olematu. Märgiks sellest on näiteks Saksamaa mürsutootmine, mis on kordades tõusnud, ent ei ole tänini saavutanud ligilähedaseltki sõjapidamiseks vajalikku taset.
Seega on kohane küsida – mis on jäänud Euroopale 21. sajandil järele ilma minetatud koloniaalimpeeriumita, kaotatud tehnoloogiasektori liidripositsioonita ning soodsate tarneteta toorainerikastest riikidest, mis ei ole enam valmis oma rikkusi endistele okupantidele poolmuidu loovutama? Vastus on ilmne – mitte kuigi palju, luues strateegilise reaalsuse, mis ennustab kontinendile ette pikaajalist mandumist. Euroopa kõdunemise kõige märkimisväärsemaks tunnuseks on asjaolu, et mitte ükski Euroopa liidritest ei tunnista olukorra reaalsust sõltumata sellest, kui ilmseks see on tänaseks saanud.
Seega on kohane küsida – mis on jäänud Euroopale 21. sajandil järele ilma minetatud koloniaalimpeeriumita, kaotatud tehnoloogiasektori liidripositsioonita ning soodsate tarneteta toorainerikastest riikidest, mis ei ole enam valmis oma rikkusi endistele okupantidele poolmuidu loovutama? Vastus on ilmne – mitte kuigi palju, luues strateegilise reaalsuse, mis ennustab kontinendile ette pikaajalist mandumist. Euroopa kõdunemise kõige märkimisväärsemaks tunnuseks on asjaolu, et mitte ükski Euroopa liidritest ei tunnista olukorra reaalsust sõltumata sellest, kui ilmseks see on tänaseks saanud.
Ian Welsh
Euroopa liidrite olematu kvaliteet peegeldub asjaolus, et nende hinnangul on kontinendi materiaalse allakäigu probleemid põhjustatud sellest, et selle töötajad ootavad jätkuvalt pensionite väljamaksmist ning omavad enne pensioneerumist veel liiga palju vabu tunde. Samal ajal kui vasakpoolsed parteid ei oma üldse mingisugust reformiplaani allakäigu peatamiseks, toovad parempoolsed erakonnad kohatuid paralleele Ameerika Ühendriikidega, üritades kopeerida kopeerimatut mudelit Euroopa tingimustesse. Sedasi ei ole oodata päästet ei Saksamaa, Prantsusmaa ega Ühendkuningriigi populistlikest parempoolsetest parteidest, millel puudub ühtaegu visioon kui võime olukorra reaalsust üldse tervenisti tunnistada.
SKP numbrite kõrvutamisest tuletatud militaarvõimekuste hindamise metoodika näitas viimasena oma suhtelist tarbetust ka India ning Pakistani vahelises konfliktis, kus üheksakordselt suuremat SKTd omav, maailma suuruselt kolmanda kogutoodangu näitajaga India jäi alla Pakistani relvajõududele. Muuhulgas ei võta SKT mõistagi arvesse korruptiivse majandustegevuse kaudu pöördumatult kaotsi läinud ressursse ega reaalse materiaalse rikkuse loomise seisukohalt nullväärtusega finantsvahenduse poolt paisutatud kogutoodangut.
Kuigi Euroopa hiiglaslik SKT number ei ole täiesti tähendusetu, ei ole ka see ligilähedaseltki adekvaatseks indikaatoriks hindamaks kontinendi sõjalist potentsiaali. Vastasel juhul oleks olemasoleva ressursi suuresti Ukrainasse suunanud Euroopa kontinendi relvade ning Ukraina kahuriliha abiga Venemaa juba alistanud, selle asemel et jätkuvalt ning lõputult Ühendriikide sõjalist ning sõjatööstuslikku tuge manguda.
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kõige olulisem fakt, mida peab maailma sõjaliste kulutuste kohta silmas pidama, on tõsiasi, et sõjandus on valdkond, kus üks dollar, euro, rubla või jüaan militaarkulutust ostab erinevates riikides täiesti erineval määral militaarvõimekust. Ehk kõige ilmekamaks näiteks ongi siinkohal maailma number kaks militaarvõim Venemaa, mis omab kordades suuremat sõjalist võimsust kui teised Euroopa suurriigid nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa kokku, kulutades samas vaid osa viimatinimetatute kokku liidetud militaarsetest väljaminekutest.
Kõige olulisem fakt, mida peab maailma sõjaliste kulutuste kohta silmas pidama, on tõsiasi, et sõjandus on valdkond, kus üks dollar, euro, rubla või jüaan militaarkulutust ostab erinevates riikides täiesti erineval määral militaarvõimekust.
Adrian Bachmann
Sama põhimõte kehtib ka Hiina Rahvavabariigi puhul, millel on samuti suuresti autonoomne sõjatööstuskompleks ning eneseküllane majandussüsteem, mis töötab sootuks teistsuguse hinnabaasi alusel kui lääneriigid. Summa summarum, kuna Venemaa ja Hiina ohvitserid, tankid ja lennukid pole kehvemad kui lääneriikidel, ent nende maksumus on 3-5 korda odavam, siis antud asjaolu muudab sõjalise võimsuse mõõtmise dollarisse konverteeritud sõjaliste kulutuste aritmeetilise võrdlemise alusel mitte reaalsust kirjeldavaks, vaid moonutavaks ettevõtmiseks.
Nominaalselt ligikaudu kolmekordselt Vene Föderatsiooni militaarkulutusi ületavate Euroopa riikide sõjatööstuskompleks on tänaseks kokku kuivanud hinnanguliselt 550 000 – 600 000 tööliseni, samas kui Vene sõjatööstuskompleksi suurust hinnatakse ligikaudu 3 000 000 töötajani, mis tõuseb ligi 6 miljonini, kui sekka arvata ka sõjatööstust varustavad tsiviiltootmis ettevõtted, mis täidavad sõjalise allhanke funktsiooni.
Kuna Venemaa ja Hiina ohvitserid, tankid ja lennukid pole kehvemad kui lääneriikidel, ent nende maksumus on 3-5 korda odavam, siis antud asjaolu muudab sõjalise võimsuse mõõtmise dollarisse konverteeritud sõjaliste kulutuste aritmeetilise võrdlemise alusel mitte reaalsust kirjeldavaks, vaid moonutavaks ettevõtmiseks.
Adrian Bachmann
Mis peamine, Vene Föderatsiooni kuus korda suurem sõjatööstuskompleks toodab kordades rohkem sõjatehnikat kui Euroopa, tehes seda hinnatasemel, mis moodustab vaid murdosa Euroopa relvade, relvaplatvormide ja moona maksumusest.
Sedasi näeme sisuliselt õpikunäidet olukorrast, kus reaalselt kordades suurema tootmisvõimsusega sõjatööstuskompleks on SKT näitaja alusel mitte peegeldatud kordades suuremana, vaid moonutatud väiksemaks. Ehk teisisõnu, kui Vene SKT kasvab saja tanki tootmisest 300 miljoni euro võrra ning Euroopa SKT kasvab kolmekümne tanki tootmisest 400 miljoni euro võrra, siis SKTs mõõdetuna on Euroopa tankitootmisvõimsus Venemaast üle 30% suurem, olles reaalsuses hoopiski vaid 30% Vene tootmisvõimsusest.
Mis peamine, Vene Föderatsiooni kuus korda suurem sõjatööstuskompleks toodab kordades rohkem sõjatehnikat kui Euroopa, tehes seda hinnatasemel, mis moodustab vaid murdosa Euroopa relvade, relvaplatvormide ja moona maksumusest.
Adrian Bachmann
Selline on väga lühidalt kokku võetuna mitte üksnes Venemaa ja Euroopa, vaid ka Hiina ning USA vaheliste sõjaliste tootmisvõimsuste reaalsuse ning selle rahalise väljenduse tegelik suhe. Kokku panduna ületavad Venemaa ja Hiina sõjatööstus aga tänaseks kogu läänemaalima kombineeritud sõjatööstusliku kapatsiteedi ilmsesti, mis on tõsiasi, mida kasvavad militaarkulutused fundamentaalsete tööstuslike, tooraineliste, finantsiliste ja inimkapitalist tulenevate realiteetide taustal üksnes vähesel määral suudavad muuta.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.