Neil Oliver
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Saksa-Ameerika ajaloolane ja filosoof Hannah Arendt on kirjutanud läbinägelikult Natsi-Saksamaa julgeolekuameti ametniku Adolf Eichmanni kohtuprotsessi ülevaates kurjuse banaalsusest, märkides, et bürokraadina ei tõstnud Eichmann suure tõenäosusega oma kätt kordagi ühegi oma ohvri vastu.
Kõige toimunu abstraktsel tasemel orkestreerijana vabandas Eichmann oma osa ajaloo koledustes sellega, et ta… tegi üksnes oma tööd. Tal kästi pelgalt töötada projektijuhina ja seda ta ka tegi. Arendt toob oma arutluskäigus esile, kuidas kurjuse banaalsus seisneb paljuski selles, et teisi inimesi vaadeldakse distantsilt – mitte kui inimeste, vaid objektidena.
Kurjuse banaalsus seisneb paljuski selles, et teisi inimesi vaadeldakse distantsilt – mitte kui inimeste, vaid objektidena.
Hannah Arendt, Saksa-Ameerika ajaloolane ja filosoof
Olen viimasel ajal mõelnud palju ka ise kurjuse banaalsusele. Kuulsin seda väljendit esimest korda ajalooõpingute ajal, kuid tänasel päeval mõtisklen üha sagedamini, kui paljud meie elude suhtes võimupositsiooni omavad inimesed korraldavad teadlikult Lääne tsivilisatsiooni lammutamist. Ilmselgelt lammutatakse tänasel päeval riike, sh Suurbritanniat ja Ameerika Ühendriike, otse meie silme ees. Siinseid elamise viise võetakse tükkhaaval koost nagu demonteerimisele määratud masinat. Veelgi enam – samad inimesed, kes lammutavad tsivilisatsiooni, korraldavad ka kaasinimeste surmamist ja kõige selle taustal tantsivad nende silme ees dollarid ja naelad, mida nende banaalne kurjus neile kokku kuhjab.
Mõistagi võib banaalsus olla leebeim sõna, mida selliste inimeste kohta öelda saab. Võib ka olla, et lisaks banaalsusele, millega nad kaosest ja surmast ja hävitamisest kasu lõikavad, nad ka naudivad seda, misjuhul saaks nende tegevust nimetada kurjuseks kõige vahetumas mõttes. Ent kes saab seda kindlalt väita, nägemata iga konkreetse inimese hinge sisse? Olgu sellega kuidas on, igal juhul veedavad nad aega Lääne tsivilisatsiooni lammutustööde organiseerimisega ning saadavad selle käigus üle kogu maailma teadlikult surma sajad tuhanded mehed, naised ja lapsed.
Kuidas me peaksime sellisest käitumisest aru saama? Arvan, et oma roll on siin egol. Pean tunnistama, et esimesed 50 aastat oma elust olin liiga pime, et näha enda ümber toimuvat. Ma ei pööranud tähelepanu ei makro- ega mikrotasandi sündmustele ja seda on olnud alandav endale tunnistada. Nagu paljud teisedki, uskusin ka mina, et olen piisavalt intelligentne, üsna hästi haritud, mitu korda ülikoolis käinud, ja tean, mis on mis ja kuidas maailmas toimuvat mõista. Kuid viimased kolm-neli aastat on osutunud mu senise haridustee kõige väljakutseterohkemaks ja alandlikkusele kutsuvamaks osaks. Mulle ei ole jäänud muud võimalust kui tunnistada, et ma ei teadnud enamuse oma teadlikust elust maailma asjadest tegelikult mitte tuhkagi. Parim, mida enda kohta öelda saan, on, et olin naiivne. Olen veetnud viimased neli aastat, püüdes asjade mõistmisega järjele jõuda, ja arvan, et osa probleemist seisneb selles, et liiga paljud inimesed on ikka veel veendunud oma arukuses ja harituses, mistõttu nad on põikpäiselt keeldunud tunnistamast, et nad on kas kõike või suuremat osa maailmas toimuvast valesti mõistnud.
Liiga paljud inimesed on ikka veel veendunud oma arukuses ja harituses, mistõttu nad on põikpäiselt keeldunud tunnistamast, et nad on kas kõike või suuremat osa maailmas toimuvast valesti mõistnud.
Neil Oliver
Paljud inimesed elavad kõigele kurjale kaasa nagu kisakoor ja peavad seda õigeks ja heaks. Teate küll, vaktsiinid ja ühiskonna sulgemised ning loosungid demokraatia kaitsmisest Ukrainas ja kõik muu sarnane. Nad on kõike seda koorina juba liiga kaua kaasa karjunud ning mulle tundub, et “rumalad intelligentsed inimesed” – sest seda nad on – on otsustanud püsida tasa ja nähtamatuna, sest leppida teadmisega, et nad olid nagu mina ja paljud teised, kas liiga rumalad või vähemalt liiga kergeusklikud, et näha, mis tegelikult toimub, on liiga paljude inimeste egode jaoks talumatu.
Enamus inimesi ei suuda oma eksimust tunnistada ja see väljakutse võib neile jäädagi surmani ületamatuks. Ego takistab inimestel nii paljude asjade nägemist, sh taipamist, et riigid ja institutsioonid, kellele on antud ja usaldatud vastutus rahvaste ja kodanike ja elanike heaolu eest, ei täida oma ülesannet ning küsitav on, kas nad seda üldse kunagi teinud on.
Ego takistab inimestel nii paljude asjade nägemist, sh taipamist, et riigid ja institutsioonid, kellele on antud ja usaldatud vastutus rahvaste ja kodanike ja elanike heaolu eest, ei täida oma ülesannet ning küsitav on, kas nad seda üldse kunagi teinud on.
Neil Oliver
Egol on siin oluline roll, kuid see on vaid üks detail, selgitamaks tipp-poliitikute käitumist Ühendkuningriigis, Saksamaal, Poolas, Ameerika Ühendriikides ja mujal seoses praegu aset leidva sõjaga. Igaüks, kes üldse midagi tähele paneb, teab, et Venemaa on juba võitnud oma sõja Ukrainaga. Tegelikult on seda küll õigem nimetada asendussõjaks, milles USA ja NATO Ukrainat pelgalt karusöödana kasutasid. Kuid kuidas iganes seda ka nimetada, igal juhul on see lõpetatud, kui välja arvata surma mõistetud meeste ja poiste hädakisa.
See liisk sai Ukraina ja ukrainlaste jaoks heidetud juba aastaid tagasi. Kaks aastat tagasi, aprillis 2022, tundus loogiline, et Ukraina ja Zelenski kirjutaks alla rahuleppele Venemaaga – samale rahuleppele, mida NATO jooksupoiss Boris Johnson saadeti peatama ja mille ta ka edukalt peatas. Koos unustusehõlma saadetud rahuleppega on tänaseks oletatavasti ligikaudu 600 000 Ukraina sõdurit tehtud kahurilihaks. Ja hoolimata sellest, mida meile räägitakse, ei ole selle sõja mõte kunagi olnud demokraatia kaitsmises – selle mõte on esiteks rahas, teiseks USA ja NATO otsuses torkida Vene karu lootusega saavutada režiimimuutus Kremlis, sest režiimimuutused on USA lemmiktegevuseks –, ning kolmandaks soovis saada ligipääsu Venemaa rikkustele, eriti selle looduslikele ressurssidele.
Sadu miljardeid dollareid, naelu ja eurosid on üksikute isikute jõukuse kasvatamise nimel rahapesu ringkäigus läbi Ukraina voolanud ja ikka veel jutlustab peavoolumeedia Ühendkuningriigis ja mujal sellest, et Lääs seisab demokraatia ja vabaduse eest. Iga konkreetse jutlustaja puhul on võimatu olla kindel, miks nad ikka veel sellist juttu räägivad. Võibolla on nad lihtsalt kergeusklikud, võibolla pimestavad neid faktide suhtes nende egod – ja mõned neist on oma egode poolest kuulsad –, kuid see oleks taas kord kõige leebem hinnang nende käitumisele.
Sadu miljardeid dollareid, naelu ja eurosid on üksikute isikute jõukuse kasvatamise nimel rahapesu ringkäigus läbi Ukraina voolanud ja ikka veel jutlustab peavoolumeedia Ühendkuningriigis ja mujal sellest, et Lääs seisab demokraatia ja vabaduse eest.
Neil Oliver
Ja mõistagi peame mõtlema ka oma valitsejate ja nende niite tõmbavate nimetute ja nägudeta isikute peale. Ühendkuningriigis olid meil valimata peaminister Rishi Sunak ja valimata välisminister David Cameron, kes mõlemad rääkisid sõjast kui ärist ja sellest, et sõda kindlustab julgeolekutööstust ning on väga tulus, arvestades, et selles surevad ukrainlased ja venelased, mitte briti ega ameerika sõdurid.
USA kongressi valitud rahvaesindajad lehvitasid Ukraina lippe, et tähistada hääletusel veel kümnete miljardite dollarite kulutamise heakskiitmist Ukraina nimel – riigi nimel, mis võib veel, aga ei pruugi enam üheski tähenduslikus mõttes eksisteerida. Need on kümned miljardid dollarid, mis jõuavad ringiga tagasi Ameerika pangaarvetele, sest just sinna on need mõeldud.
Vabariiklasest rahvaesindaja ja endine evangeelne kristlik pastor Tim Walberg viitas Hiroshimale ja Nagasakile kui kõige parematele näidetele, kuidas peaks Gaza ja Venemaaga ümber käima. Tema sõnul peaksime unustama humanitaarkaalutlused ja asjaga kiiresti ühele poole saama, nagu sai tehtud Hiroshima ja Nagasaki puhul. Kujutage vaid… Evangeelne kristlik pastor ja valitud vabariiklasest rahvaesindaja USA kongressis! (Seotud lugu: USA kongresmen: Iisrael võiks sõjalise operatsiooni võita, heites Gazale tuumapommid)
Sõja kui tuluteenimise võimaluse osas on lisaks David Cameronile võtnud sõna ka USA riigisekretär Antony Blinken. Donald Trumpil, kes mitte just väga ammu kiitles, et tema lõpetaks sõja ühe päevaga, on nüüd ilmselt midagi muud mõttes, sest ka tema paistab pooldavat nende kümnete miljardite dollarite täiendavat kulutamist. Mitte miski siin ei puutu demokraatia kaitsmisesse ja rahu ning vabaduse tagamisse. Asi on pelgalt rahas ja võimus.
Nii Kennedy kui Hruštšov said tuumasõja reaalsusest üle 60 aasta tagasi aru, kuid tänapäeva infantiilsed idioodid, kes on omale küünte ja hammastega võimu juurde tee rajanud, keelduvad jäärapäiselt seda mõistmast.
Neil Oliver
Hiljuti on räägitud väljavaatest saata Briti, Prantsuse ja Ameerika väeüksused Ukrainasse võitlema – sõtta, mille Venemaa on juba võitnud igas vähegi tähenduslikus mõttes. Vladimir Putin on hoiatanud Prantsusmaad ja selle presidenti Emmanuel Macroni, et iga Ukrainasse saadetud prantsuse sõdurit ootab sama saatus, mis Napoleoni soldateid 200 aastat tagasi.
Venemaa endine peaminister Dimitri Medvedev on nimetanud Lääne valitsejaid vastutustundetuteks lurjusteks, kui mitte lausa hullumeelseteks. Ta ütles: “Lääne valitsev klass on täiesti alla käinud. See klass lihtsalt keeldub elementaarsete faktide loogiliselt ühendamisest.” Medvedev meenutas Läänele ja maailmale, et NATO sõjaväelaste Ukrainasse viimine oleks de facto Lääne ja Venemaa vahel sõja kuulutamine. Ta meenutas ka tuumasõja vältimatust, juhul kui NATO samal kursil jätkab. Keegi neist ei suuda end globaalse katastroofi eest Kapitooliumi künkal, Élysée palees ega Downing Street 10-s varjata. Medvedev märkis, et nii Kennedy kui Hruštšov said tuumasõja reaalsusest üle 60 aasta tagasi aru, kuid tänapäeva infantiilsed idioodid, kes on omale küünte ja hammastega võimu juurde tee rajanud, keelduvad jäärapäiselt seda mõistmast.
Nagu viimased kaks aastat on näidanud, juhib Venemaa seda sõjakorraldust. Tal on toimiv sõjamajandus, tema tehased töötavad ja ta toodab ohtralt sõjaks vajalikku kraami. Sõtta minna otsustades ei saa lihtsalt kogu seda masinavärki külmalt sisse lülitada. Kulub kuid, kui mitte aastaid, enne kui tehased saavutavad sõjatarvete tootmise rütmi, ja meie tehased ei ole valmis, nad seisavad külmalt ja tegevusetult. Venemaal on sügavust nii rahalises, loodusressursside kui inimeste mõttes – 100 miljonit inimest rohkem kui Ukrainal.
Ja mis meil siin Läänes reaalsusele otsa vaadates on? Meil on hulgaliselt ebaadekvaatseid juhte. Ameerika Ühendriikidel on seniilne president, kelle niite tõmbavad need, kelle jaoks sõda on kõige tulusam mäng. Üle kogu Euroopa on meil riigipead, paberimäärijad, kontorirotid, miljonäridest pankurid, kellest liigagi paljude jaoks paistab sõda mingi kauge mänguna, mida nad enda arvates suudavad mängida ja isegi võita.
Üle kogu Euroopa on meil riigipead, paberimäärijad, kontorirotid, miljonäridest pankurid, kellest liigagi paljude jaoks paistab sõda mingi kauge mänguna, mida nad enda arvates suudavad mängida ja isegi võita.
Neil Oliver
Kuid kõik eelnev on osaliselt selle tagajärg, et meie ise rahvana oleme – teadlikult või mitte, tahtlikult või mitte – andnud ära oma vastutuse iseendi ja oma armastatute eest. Liiga paljud meist jätsid meie turvalisuse tagamise liiga kauaks kellegi teise hooleks. Meie eelkäijad loobusid juba ammu praktilistest enesekaitsevõimalustest nii kodumaiste kui võõraste vaenlaste suhtes. Eesmärk oli, et kodanikud jätaksid endid kogu maailma ees täiesti kaitsetuteks nagu vastsündinud lapsed, uskudes, et riik võtab selle vastutuse omale. Ärge teie oma ilusaid peakesi enda kaitsmise teemadega vaevake, küll meie selle eest hoolitseme – sellisena kõlas uus moto.
Selline kokkulepe toimib vaid seni, kuni riik hoolib piisavalt, et meid kaitsta, ja kuni kõnealune riik oma kodanikesse vähemalt heatahtlikult suhtub, isegi hajameelse riigiga võib see toimida. Kuid on läinud nii, et meil on tänaseks riik, mis suhtub meie turvalisusesse parimal juhul ükskõikselt. Küünilisem arusaam olukorrast oleks, et riik õõnestab meie heaolu sihipäraselt, lammutab kõike, teeb elu võimatuks ja on valmis meid kõrvale heitma eesmärkide nimel, mida dikteerivad need, kes kujutlevad end maailmavalitsejatena, mitte heas vanas mõttes iseseisvate rahvusriikide esindajatena. Ühe maailmavalitsuse pooldajad on rahvusriikide tsivilisatsiooni järjekindla lammutamise taga ning nad tahavad kõik olemasoleva asendada maailmaga, mis on kujundatud ümber nende endi paleuse kohaselt.
Kuid igal juhul on meie saatus täna inimeste kätes, kes ei hooli grammigi, mis saab elanikkondadest riikides nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid. Sellise suhtumisega rahvaesindajad on isikuteks, kes meie nimel maailmaareenil sõna võtavad. Mis küll saaks valesti minna?
Igal juhul on meie saatus täna inimeste kätes, kes ei hooli grammigi, mis saab elanikkondadest riikides nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid.
Neil Oliver
Venemaa on tänaseks selgelt väljendanud, et võtab asja tõsiselt, ja see ei ole selline äri, millega Euroopa peaministrid on õppinud oma isiklikke miljoneid looma. Kahtlemata on mängus suured egod, mida võibki oodata meestelt, kes kannavad kingade sees tallakõrgendusi, et üle oma laua näha.
Parim, mida me loota võime, on, et siin on tegemist äärmuspoliitika, kõrgete panustega kes-loobub-esimesena mänguga. Olen seda varem öelnud ja ütlen uuesti, et loodan vähemalt, et need ebaadekvaatsed paabulinnud ei plaani reaalselt riskida oma isiklike ärahellitatud eludega millegi nii lõpliku näol nagu kolmas maailmasõda. Hoidku selle eest, et miski peaks nende kuuehõlma kortsutama või nende aknaid lõhkuma. Meie ülejäänute jaoks seisneb aga kriitiline probleem selles, et need idioodid paistavad meid üha kindlamalt viivat kolmandasse maailmasõtta kui mitte psühhopaatliku kavatsuse, siis vähemalt eksimuse, st olukorra valesti tõlgendamise läbi.
Loodan vähemalt, et need ebaadekvaatsed paabulinnud ei plaani reaalselt riskida oma isiklike ärahellitatud eludega millegi nii lõpliku näol nagu kolmas maailmasõda.
Neil Oliver
Raskuspunkt lasub praegu aga Ukraina sõduritel, kes teavad, et sõda on nende jaoks läbi, et nad on kaotajapool ja et kõik, mis neile tulevikus veel jäänud on, on surra niigi rikaste suureneva jõukuse nimel ja et parimal juhul mängivad nende juhid, nagu meiegi omad, kõige ohtlikumat kujuteldavat mängu meie kõigi eludega.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!