S.L Kanthan
India geopoliitika analüütik S.L Kanthan analüüsib maailmaareenil aset leidvaid protsesse, üritades mõista, millised on suurte trendide aluspõhjused ja pikaajalised mõjud maailma jõuvahekordadele – seda eeskätt Ida ja Lääne mõõduvõtu kontekstis. Järgnevas artiklis arutleb Kanthan, kuidas eliit on masse alati kontrollinud läbi narratiivide, mille abil istutatakse inimeste peadesse kogum eliidile parasjagu aktuaalsete eesmärkide täide viimiseks tarvilikke hoiakuid. Sedasi võimaldavad narratiivid inimeste enesehävituslikku käitumist viisil, mis hoiab kokku politseiriigi nappe ressursse, kuna hirmus ja vihas mõistuse kaotanud inimesed võtavad oma rõhumise ülesande ise endale.
Kogu süsteem keerleb selle ümber, et enamikke inimesi on võimalik panna uskuma… mida iganes. Selleks on vaja absurdi lihtsalt lakkamatult ja jõuliselt korrutada. Ja see… töötab.
Edward Snowden
Narratiivid ehk jutustused sellest, kuidas mingi olukord on, nagu ta on, on sügavalt inimlikud ja neid võib leida igalt poolt. Me mõistame kaasa haaravat lugu intuitiivselt ja samastame ennast jutustusega rohkem kui faktide või statistikaga. Narratiividel on sestap meie jaoks emotsionaalne veetlus ja need jäävad meile ka hõlpsamini meelde.
Kellel ei oleks lemmikfilmi, mida nad on vaadanud mitmeid kordi aina uuesti ja uuesti? Või mõelge oma lastele, kes paluvad vanematel ühte ja sama lugu ikka ja jälle jutustada. Religioon koosneb samuti kütkestavatest lugudest. Parimatel avalikel esinejatel on suurepärane oskus meile lugusid jutustada. Me suhtleme ja suhtestume nii teise kui iseendaga suuresti läbi narratiivide.
Narratiivid on võrratud, aga just oma suure mõjuvõimu tõttu inimhulkade üle on neil paratamatult ka oma varjupool. Võim on kõikidel aegadel alati kontrollinud masse läbi neisse sisendatud narratiivide. Meid ümbritseb alatasa tohutu sotsiaalne surve mugandada oma maailmapilt võimu poolt ette antud jutustusse, millest erineval viisil on meil keelatud maailma tajuda. Hiljuti postitas Edward Snowden Twitterisse järgneva mõtte: “Kogu süsteem keerleb selle ümber, et enamikke inimesi on võimalik panna uskuma… mida iganes. Selleks on vaja absurdi lihtsalt lakkamatult ja jõuliselt korrutada. Ja see… töötab.”
Võim on kõikidel aegadel alati kontrollinud masse läbi neisse sisendatud narratiivide. Meid ümbritseb alatasa tohutu sotsiaalne surve mugandada oma maailmapilt võimu poolt ette antud jutustusse, millest erineval viisil on meil keelatud maailma tajuda.
Narratiivide head, halvad ja koledad omadused
Lood toovad meieni generatsioonide poolt kokku koondatud tarkused, mida saab meelde jätta ja edasi anda. Nad annavad meile juhatust ja pidepunkte, millele keerulises maailmas toetuda. Me keegi ei soovi intuitiivselt elada sellises maailmas, mis ei ole meie jaoks arusaadav. Seepärast jutustavad narratiivid meile, miks midagi juhtus ja mis võib juhtuda tulevikus.
Kui majandus kukub kokku või kahaneb, siis inimesed tahavad teada selle põhjust. Kui riigijuhid tahavad minna sõtta, siis inimestele on vaja selgitust, miks nad peavad võitlema ja kuidas seda sõda on võimalik võita. Selline uudishimulikkus on inimestele loomuomane – seepärast küsivad ka lapsed kõigi asjade puhul alati „Miks?“. Huvitaval kombel ei küsi nad kunagi „Kuidas?“.
Heal narratiivil on meile tugev emotsionaalne mõju. Lugu võib olla naljakas, tõsine või dramaatiline, aga ta ei tohiks mõjuvuse huvides olla liialt intellektuaalne. Seepärast isegi need inimesed, kellele ei meeldinud koolis ajalugu, armastasid sellele vaatamata vaadata Hollywoodi “ajaloolisi” filme.
Kui lugu üritab midagi selgitada, siis peaks see looma ka seoseid ning tooma esile huvitavaid fakte. Kui see kõik on hea, siis mis on narratiivide puhul halb? Lubage ma selgitan seda mõningate näidete abil.
- Küsige inimestelt, miks nad on liberaalid või konservatiivid ning te leiate, et neil on veenvad argumendid, miks nende poliitiline ideoloogia on õige.
- Küsitlustest selgub, et demokraadid ja vabariiklased näevad majanduse käekäiku peaaegu alati väga erinevalt, kuigi majanduslikud näitajad peaksid olema tõsiasjad, mille puhul ei tohiks erimeelsusi esineda.
- Inimestel, kes usuvad kliimakriisi, on alati palju uskumusi kohutavatest asjadest, mis parajasti planeedil Maa toimuvad.
- Geopoliitiline “ekspert” Peter Zeihan on äärmiselt populaarne ja miljonid ameeriklased korrutavad tema juttu sellest, kuidas Hiinat ähvardab kohe-kohe kokku kukkumine. Kedagi ei huvita, et tema narratiivid on ülepaisutatud, moonutatud või siis täielik väljamõeldis.
- Keda süüdistada Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas? Oleneb, kellelt küsida.
Seega, mis on siin narratiivide narratiiviks? Narratiivid on äärmiselt subjektiivsed. Need ei ole alati faktidel põhinevad või objektiivsed. Lugusid võib alati pöörata täpselt selliseks, nagu me ise soovime. Poliitika ainult narratiividest koosnebki.
Poliitika ainult narratiividest koosnebki.
Nagu ütles USA president John Kennedy „Tõe suureks vaenlaseks on väga tihti mitte vale, mis on tahtlik, väljamõeldud ja autu, vaid mingi ebamäärane müüt, mis on püsiv, veenev ja ebarealistlik. Usk müütidesse kingib meile tröösti pakkuva arvamuse, säästes meid mõtlemise ebamugavusest.“
Näiteks kasvas Ameerika Ühendriikide 1% jõukaimate inimeste varade maht vahemikus 1990 kuni 2014 400% võrra. Samal ajal ei kasvanud 50% vaeseima elanikkonna varad üldse. Rikkaimal 1% elanikkonnast on USA-s aga 30 korda sama palju vara kui vaeseimal 50% kokku.
Ülal: Ameerika elanikkonna vaeseima 50% valduses oleva vara väärtus ajavahemikus 1990 – 2016.
Ilmselgelt tahtsid inimesed selle kohta vastuseid. Põhjuseks on muidugi ebaõiglane ja röövellik majandussüsteem. Aga kuna Ameerikas on kapitalism riigiusuks ja Wall Streeti gurud on seatud selle ülempreestriteks, siis pidi selgituseks leitama hoopis midagi muud. Siis tuli avalikkuse ette Donald Trump, kes jutustas massidele uue loo sellest, kuidas see kõik olevat mehhiklaste ja hiinlaste süü. Trump lubas luua tööstuslikud töökohad ja Ameerika taas suure(pärase)ks teha.
Trump väitis, et võib riigivõla tagasi maksta, teha imelisi kaubandustehinguid välisriikidega, lahendada illegaalse immigratsiooni probleemi suure müüri abil ja lahendada mistahes probleeme valitsuses. Need kõik olid täiesti ebarealistlikud lubadused, aga… inimesed ei hoolinud.
Miks? Sest tegemist oli süümepiinadevaba ja head tunnet tekitava narratiiviga. Kokkuvõtlikult võib öelda, et narratiivide halvaks küljeks on see, et nad võivad olla täiesti irratsionaalsed ja ebateaduslikud. Tegelikult ongi kaasaegses ühiskonnas peavoolunarratiivid enamasti tasakaalutud, petlikud ja manipuleerivad.
Narratiivide relvastamine
Ameerika 2016. aasta presidendivalimimistel kurtis MSNBC uudiste saatejuht Mika Brzezinski, et Trump püüab kontrollida, mida inimesed mõtlevad. Kogemata oma alateadlikke mõtteid välja puristades lisas ta mõtlematult: „SEE on aga meedia töö.“ USA-st on tänaseks saanud valede impeerium. Narratiive kasutatakse avaliku nõusoleku genereerimiseks kõigele, milleks iganes seda parajasti vaja on, alates aktiivsest sõjategevusest ja sanktsioonidest kuni vaktsiinide, kliimamuutuste ja sotsiaalse manipulatsioonini välja.
USA-st on tänaseks saanud valede impeerium. Narratiive kasutatakse avaliku nõusoleku genereerimiseks kõigele, milleks iganes seda parajasti vaja on, alates aktiivsest sõjategevusest ja sanktsioonidest kuni vaktsiinide, kliimamuutuste ja sotsiaalse manipulatsioonini välja.
Masse manipuleeritakse kahe peamise meetodiga. Esiteks pannakse kogu Lääne meedia, ajakirjanikud ja poliitikud korrutama parasjagu soovitud agendat nagu mõistuse kaotanud zombidest stenograafid. Pidev sõnumite saatmine ja valekonsensuse loomine muudab valed masside teadvuses ajapikku tõeks.
Meetodi teine pool seisneb selles, et paralleelselt kohustusliku agenda lakkamatu korrutamisega tsenseeritakse eetrist kõik teised narratiivid ja vastukäivad faktid. Seda tehakse, vaigistades dissidentlikud hääled ka sotsiaalmeediakanalites, kuna need on lõppkokkuvõttes kõik USA kontrolli all. Kahe tehnika kombineerimine on täpselt sama programm, mida ka Hitler väga edukalt viljeles.
Kahjuks ei ole enamikel inimestel ei aega ega vaimset võimet mitte millestki kriitiliselt mõelda. Seega nad lepivad passiivselt narratiividega, mida peavoolumeedia ja „eksperdid“ nende suunas paiskavad. Hiina „spioneeriv õhupall“, mis hiljuti palju meedia tähelepanu sai, näitab, kui lihtsalt on võimalik inimesi lollitada ja tekitada massihüsteeriat ei millestki. Tegemist oli lihtsa ilmaõhupalliga, mille abil loodi rahvusliku julgeoleku kriis.
Kahjuks ei ole enamikel inimestel ei aega ega vaimset võimet mitte millestki kriitiliselt mõelda. Seega nad lepivad passiivselt narratiividega, mida peavoolumeedia ja „eksperdid“ nende suunas paiskavad.
Ülal: Kui te tahate teada, milline näeb välja tõeline luureõhupall, mida kasutatakse spioneerimiseks, siis vaadake pilti ülal.
Vaatlusõhupall on spetsiaalselt loodud navigeerimiseks ja manööverdamiseks ning sellel on kõrgtehnoloogilised seadmed kommunikatsiooniks ja järelevalveks. USA oleks pidanud sellisel juhul Hiina õhupalli ohutult alla tooma, et seda analüüsida, mitte õhupalli hävitajate ja rakettidega alla laskma.
Tegu oli täiesti üle võlli keeratud draamaga, aga samas ei saanud ju kasutamata jätta võimalust demoniseerida Hiinat. See oli tülgastav, kuidas alusetutele süüdistustele järgnes koheselt asitõendite hävitamine. Sama meetodit kasutati ka Süürias, kui USA pommitas ülikooli hoonet kõigest mõned tunnid enne ÜRO inspektorite kohale jõudmist, kes pidid uurima väidetavat keemiarelvade tootmist selles asutuses.
USA levitab lakkamatult valeuudiseid oma geopoliitiliste rivaalide kohta samal ajal kui tema enda kuritegusid peidetakse või eitatakse kui vandenõuteooriaid. Legendaarne ajakirjanik ja Pulitzeri auhinna võitja Seymour Hersh – mees, kes tõi ilmavalgele Ameerika Ühendriikide sõdurite poolt toime pandud Mỹ Lai veresauna Vietnamis ja Adu Ghraibi piinamise USA vägede poolt Iraagis – on kirjutanud üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas USA laskis õhku Nord Streami gaasitorud. Mis olid Hershi uurimusloo tagajärjed? Neid ei olnudki. Kogu lugu eitatakse ja kõik…
… Enesesööjalik Ameerika ja Lääs
Nutikas imperialistlikus riigis elavad vähemalt omad inimesed hästi, samal ajal kui eliit keskendub sellele, et terroriseerida teiste riikide inimesi. Ent Ameerika eliit ihub täna hammast ka ameeriklastele, eurooplastele ja teistele „liitlastele“. Eurooplased deindustrialiseerivad hetkel oma majandust, saboteerivad iseenda tulevikku ja riskivad ultimatiivselt kontinendi tuumaholokaustiga ning seda kõike selleks, et pikendada Ameerika ülemvõimu nende endi üle. Enamik inimesi näevad, kuidas nende varad kuivavad kokku, kuidas nende pered hävinevad ja kuidas inimesi nüüd juba selgesti mentaalselt, füüsiliselt ja spirituaalselt ruineeritakse. See kõik on võimalik vaid tänu narratiividele. Narratiivid muudavad üleliigseks autoritaarse riigikorra, mis inimesi jõuga ennasthävitavalt käituma sunniks. Selles peitub kaasaegse kurjuse leidlikkus. Narratiivid “vaba turu” ja “õhukese riigi” suurepärasusest on viinud tohutu ebavõrdsuse ja keskklassi õõnestamiseni. Rohkem kui 60% ameeriklastest elavad palgapäevast palgapäevani.
Enamik inimesi näevad, kuidas nende varad kuivavad kokku, kuidas nende pered hävinevad ja kuidas inimesi nüüd juba selgesti mentaalselt, füüsiliselt ja spirituaalselt ruineeritakse. See kõik on võimalik vaid tänu narratiividele. Narratiivid muudavad üleliigseks autoritaarse riigikorra, mis inimesi jõuga ennasthävitavalt käituma sunniks. Selles peitub kaasaegse kurjuse leidlikkus.
Narratiivid isikuvabadusest Ameerikas on pettus, kui võtta arvesse riigis kehtivat laiamõõtmelist tsensuuri ja järelevalvet. Nagu “Twitteri paberid” selgesti näitasid, teevad valitsusasutused nagu CIA, FBI, DHS ja teised laialdast koostööd sotsiaalmeediahiiglastega, et tsenseerida inimesi ja kontrollida sedasi narratiive.
Operatsioon “Pilalind” (“Operation Mockingbird” – USA eriteenistuste hiiglaslike mõõtmetega operatsioon, mille abil psühholoogilise sõjapidamise agendid imbusid juba alates 1960-ndatest edukalt Ühendriikide meediakanalitesse ning muutsid USA peavoolumeedia süvariigi meelsusmanipulatsioonide instrumendiks. Operatsiooni olemasolu ei ole eitatud ning seda ei ole kunagi ametlikult lõpetatud) on jätkuvalt elus – USA massimeedia on seega vaid pelgalt propagandavahend, mis töötab süvariigi huvides.
Kahe partei süsteem ise on võltsdemokraatia. Ameerika Ühendriikides eksisteerib plutokraatia sugemetega oligarhia, milles etendatakse massidele suuremahulisi valimisdraamasid iga nelja aasta tagant. See toimib kui hiiglaslik tõsielusari, kus inimesed ei näe, et tegu on pettusega, sest on ise selles lõksus.
Kokkuvõte
Olla osa massist on reeglina olnud kaine mõistusega kooskõlaline toimimisviis. Kuid mitte enam.
USA peavoolumeedia narratiivid mõjutavad väga tugevalt või isegi kontrollivad ka ülejäänud maailma meediat ja poliitikuid. Ning need narratiivid on suuresti faktiliselt valed, loogilistest vastuoludest pungil, moraalselt eemaletõukavad ja toksilised. Lisaks sellele ei ole meil võimalik narratiive loogiliselt üksteisest eristada.
USA peavoolumeedia narratiivid mõjutavad väga tugevalt või isegi kontrollivad ka ülejäänud maailma meediat ja poliitikuid. Ning need narratiivid on suuresti faktiliselt valed, loogilistest vastuoludest pungil, moraalselt eemaletõukavad ja toksilised.
Näiteks ei saa ameeriklased öelda: „Ma tean, et Wall Street on korrumpeerunud, aga ma siiski toetan nende sõda Venemaa vastu.“ Inimesed väljaspool USA-d ei või aga öelda: „Ma küll ei toeta Ameerika sõdu, aga ma usaldan siiski Ameerika teadust ja sotsiaalseid sõnumeid.“
Kuidas saab see sedasi olla? Sest kõik narratiivid on omavahel seotud. Me elame unifitseeritud süsteemis, mida kontrollivad samade huvidega mõjuvõimsad isikud. Aga selle teema lahkamiseks oleks vaja juba uut artiklit.
Sõltumata sellest, kui massiliselt on inimesed nendes sisalduvad sõnumid omaks võtnud, sõltumata sellest, kui kaua me oleme isegi nendesse pimesi uskunud, peame alati olema võimelised peavoolumeedia poolt meisse sisendatavaid narratiive loogiliselt ja kriitiliselt analüüsima.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
SEOTUD LOOD: