fbpx
AudioÜhiskond & Kultuur

Massimeedia avaldas alles hiljuti artikleid, mida täna kindlasti trükipressi ei lubataks

Autor: Caitlin Johnstone 

Vabakutseline ajakirjanik ja ühiskonnakriitik Caitlin Johnstone arutleb “vaba meedia” illusiooni üle seoses meedianarratiivide täieliku allutamisega poliitilise võimu diktaadile.   

Sattusin hiljuti The Guardianis 2014. aastal avaldatud arvamusloole pealkirjaga “See pole Venemaa, kes on Ukraina sõja äärele tõuganud“. Loo autoriks on Seumas Milne, kellest sai järgmisel aastal  Ühendkuningriigi Leiboristliku partei strateegia ja kommunikatsiooni tegevdirektor Jeremy Corbyni alluvuses. 

Pööran sellele tähelepanu, kuna selles artiklis esitatud perspektiivid on täielikus vastuolus kõigega, mida võite leida peavoolu meediast Ukraina kohta aastal 2023. Autor asetab põhiosa süüst tolle aja vägivalla ja pingete eest Ukrainas Washingtonile. Artikkel algab hoiatusega, et “sõjaoht Ukrainas kasvab” ning väidab, et Kiievis on võimul “valimata valitsus”. Sealt edasi areneb jutt üha võimukriitilisemaks. 

Soovitan tungivalt lugeda artiklit täismahus, kui soovite saada perspektiivi, kui dramaatiliselt on massimeedia asunud Ukrainat ja Venemaad puudutavaid peavoolust lahknevaid  ideid maha suruma, alustades Venemaa-hüsteeria üleskerimisest 2016. aastal ja plahvatades eksponentsiaalselt pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse eelmisel aastal. Ma kahtlen, kas  Guardiani 2014. aastal Ukraina kohta avaldatud artiklis leidub kasvõi üksainus lõik, mida tänases meediakeskkonnas lubataks ilmuda, ning seda ükskõik millises peavooluväljaandes. 

Ma kahtlen, kas  Guardiani 2014. aastal Ukraina kohta avaldatud artiklis leidub kasvõi üksainus lõik, mida tänases meediakeskkonnas lubataks ilmuda, ning seda ükskõik millises peavooluväljaandes. 

Milne kirjutab sellest, kuidas “Ukraina president asendati täiesti põhiseadusevastases riigipöördes USA valitud administratsiooniga”, ning jutustab “fašistlike rühmituste rollist tänavatel ja uues Ukraina režiimis”. Milne ütleb, et “Krimmi elanikud hääletasid ülekaalukalt Venemaaga ühinemise poolt” ja et “te ei kuule meediast eriti midagi Ukraina valitsuse imetlusest sõjaaegsete natside, kollaborantide ja pogrommide vastu või süütamisrünnakutest valitud kommunistlike juhtide kodudele ja kontoritele ega ka ekstremistliku “paremsektori” liikumise sujuvast integreerimisest Ukraina riiklikku rahvuskaarti, samal ajal kui valitsuse ultranatsionalistide antisemitismi ja valgete ülemvõimu ihalust on meediaveergudel usinalt pisendatud.” Milne väidab, et “pärast kaks aastakümmet kestnud NATO idasuunalist laienemist vallandas selle kriisi eeskätt Lääne katse tõmmata Ukraina totaalselt oma orbiidile ja kaitsestruktuuri.” 

Milne kirjutas toonases artiklis, et “Krimmi absorbeerimine Putini poolt ja tema toetus Ida-Ukraina Kiievi-vastasele ülestõusule on selgelt kaitsehoiakuga,” ning lisas, et USA ja Ühendriikide liitlased on “julgustanud meeleavaldajate sõjalist mahasurumist pärast Joe Bideni ja CIA direktori John Brennani Kiievi visiite”.  

Milne prognoosib õigesti, et “kriisi üheks tulemuseks on tõenäoliselt tihedam liit Hiina ja Venemaa vahel, kuna USA jätkab Aasias Hiina-vastasusega”, ning hoiatab ettenägelikult “suurriikide konflikti naasmise ohu” eest, kui Ukraina liigub sõjateed mööda edasi. 

Selguse huvides olgu öeldud, et Milne ajakirjanikuna ei ole mingi marginaalne figuur, kelle loo peavoolu ühe olulisima väljaande toimetus apsakana läbi lasi.  

Milne avaldas paljude aastate jooksul sadu artikleid The Guardianis ja jätkas lugude avaldamist ka poolteist aastat pärast viidatud Ukraina-loo ilmumist, lõpetades alles siis, kui ta Corbyni alluvuses tööle asus. Milne eksisteeris alati peavoolumeedia vasakus tiivas, kuid tegemist oli igati parketikõlbuliku ajakirjanikuga.  

Kõnealune Milne`i artikkel tekitas tol ajal ilmselt poleemikat ja kriitikat; ka 2014. aastal leidus palju inimesi, kes olid tema seisukohtade vastaspoolel, kuigi nende hulk ja raevukus ei ole ligilähedaseltki võrreldav nendega, kes tänapäeval kõikides Ukrainaga seotud küsimustes riiakalt konformismi diktatuuri nõudlevad.  

Milne nendib, et “suurem osa Lääne meediast loobus pärast Krimmi annekteerimist igasugusest pretensioonist võrdsele kajastusele”, nii et tema artikkel kindlasti eristus peavoolust. Kuid fakt jääb faktiks, et refereeritud artikkel avaldati The Guardianis ja et täna ei avaldataks seda mitte mingil juhul. 

Lõppude lõpuks on see sama meediakeskkond, mis survestas USA suurt CBS-i uudistekanalit tagasi võtma oma lugu sellest,  kuidas relvasaadetised Ukrainasse ei jõudnudki sinna, kuhu nad pidid jõudma. See on seesama meediakeskkond, mis survestas Amnesty Internationali vabandama, et ta Ukraina sõjakuritegude kohta üldse midagi öelda julges.

Olgem realistid… kas kujutate ette sellist artiklit Ukraina 2014. aasta sündmuste kohta ilmumas mistahes peavooluväljaandes nagu The Guardian? Kas te suudate kujutada ette hüsteeriat, mis sellele järgneks? Peavoolu narratiivi juhid histriooniliselt oma rõivaid rebimas? Zelenski-trolliparvede hullunud kihisemine sotsiaalmeedias? Lõppude lõpuks on see sama meediakeskkond, mis survestas USA suurt CBS-i uudistekanalit tagasi võtma oma lugu sellest,  kuidas relvasaadetised Ukrainasse ei jõudnudki sinna, kuhu nad pidid jõudma. See on sama meediakeskkond, mis survestas Amnesty Internationali vabandama, et ta Ukraina sõjakuritegude kohta üldse midagi öelda julges.   

Või kuidas on selle  John Pilgeri Guardiani artikliga , mis on pealkirjastatud “USA kisub meid Ukrainas sõtta Venemaaga”, alapealkirjaga “Washingtoni roll Ukrainas ja selle toetus režiimi neonatsidele avaldab tohutut mõju ülejäänud maailmale”. Tegemist on artikliga, mis avaldati kõigest kaks nädalat pärast Milne’i oma…   

Pilgeri artikkel on veelgi ketserlikum kui Milne’i oma, väites, et Washington “juhtis (2014. aasta) veebruaris riigipööret Kiievi demokraatlikult valitud valitsuse vastu” ja et “Ukraina on muudetud tänaseks CIA teemapargiks – mida juhib CIA direktor John Brennan isiklikult Kiievis – ning kümned CIA ja FBI “eriüksused” loovad “julgeolekustruktuuri”, mis juhendab metsikuid rünnakuid nende vastu, kes olid veebruaris riigipöörde vastu. ”   

Aastatel 2014-2015 “puhastati” kõikide teisitimõtlejate hääled The Guardiani ridadest välja. 

Nagu Milne, kritiseerib ka Pilger toonast meediakeskkonda, öeldes, et “propagandat” Ukrainas toimuva kohta viljeletakse “orwellilikus stiilis”. Kuid taas kord – Pilgeri artikkel leidis Guardianis avaldamist.   

Pilger on visandanud massimeedia reportaažide nihkele mõningase tausta, öeldes, et aastatel 2014-2015 “puhastati” kõikide teisitimõtlejate hääled The Guardiani ridadest välja. 

“Minu ajakirjanduslikud tekstid ei ole enam teretulnud The Guardianis, mis otsustas kolm aastat tagasi vabaneda minusugustest inimestest, puhastades välja päris palju neid, kes ütlesid seda, mida The Guardian enam ei ütle,” teatas Pilger oma 2018. aasta jaanuari raadiointervjuus

Huvitav on ka see, et 2019. aasta salastatusest vabastatud Ühendkuningriigi aruandes leiti, et Briti luureteenistused hakkasid The Guardiani ajalehte agressiivselt ründama pärast Edward Snowdeni dokumentide avaldamist 2013. aastal ja pääsesid sisse, kui väljaande peatoimetaja Alan Rusbridger asendati 2015. aasta märtsis Katharine Vineriga. Pärast seda hakkas The Guardian koheselt eemalduma kriitilistest uuriva ajakirjanduse reportaažidest ning avaldama selle asemel juhendatud “intervjuusid” MI5 ja MI6 juhtidega, võttes meelsasti osa Lääne sõjast Venemaa vastu meedia lahingutandril.  

Läänemaailm sukeldus taktsammul ja silmaklappidega täielikku Venemaa-teemalisse hüsteeriasse pärast seda, kui Hillary Clinton kaotas 2016. aastal USA presidendivalimised.

Läänemaailm sukeldus taktsammul ja silmaklappidega täielikku Venemaa-teemalisse hüsteeriasse pärast seda, kui Hillary Clinton kaotas 2016. aastal USA presidendivalimised. Seejärel hakkasime nägema selliseid asju nagu siis, kui BBC reporter manitses külalist Süüria  kohta volitamata arvamuste avaldamise eest, kuna “me oleme Venemaaga infosõjas” ning selliseid asju ei tohtivat sestap lausuda. 

See, kas te nõustute Milne’i ja Pilgeri vaatenurkadega või mitte, ei muuda tõsiasja, et mõlemad mehed võisid veel 2014. aastal öelda peavoolumeedias asju, mida nad 2023. aastal peavoolumeedias enam öelda ei tohi.  

Dramaatiline nihe meediakeskkonnast, kus standardsete Venemaa-narratiivide kriitika on lubatud, sellisesse, kus see pole enam lubatud, väärib märkimist, sest see tähendab teadlikku nihet kogu massimeedia transformatsiooni suunas täieõiguslikeks külma sõja propagandaväljaanneteks. 

Alates 2014. aastast on juhtunud paljugi, kuid pärast 2014. aastat pole midagi muutunud ajaloolistes tõsiasjades, mis leidsid aset 2014. aastal.

Alates 2014. aastast on juhtunud paljugi, kuid pärast 2014. aastat pole midagi muutunud ajaloolistes tõsiasjades, mis leidsid aset 2014. aastal. See on ikka sama aasta, mis see alati oli, sest aeg toimib nii; 2014. aastaga seoses pole midagi muutunud… välja arvatud mõtted, mida teil on lubatud selle kohta väljendada peavooluväljaannetes nagu The Guardian. 

Seda veidrat ajaloolist revisionismi on esinenud mitte ainult The Guardianis, vaid kogu peavoolumeedias. Eelmisel aastal avaldas Moon of Alabama artikli pealkirjaga “Meedia peseb puhtaks natse, keda nad varem hukka mõistsid“, mis koondab endas paljusid juhtumeid, kus  massimeedia on aastate jooksul juhtinud tähelepanu Ukraina neonatside-probleemile,  ja vastandab seda viisile, kuidas seesama massimeedia nüüd neid poolsõjaväelasi valgeks peseb ning sealjuures teeskleb, et nad on pelgalt tublid patrioodid. Venemaa sissetungile eelnenud aastatel olid Ukrainas neonatsid; nüüd ei ole Ukrainas neonatse ja neid pole kunagi olnud ja sa oled reeturlik Putini nukk, kui ütled teisiti. Ukraina neonatside-probleemis ei muutunud tegelikult midagi; ainus, mis muutus, on narratiiv. 

Kõik peaksid enesele teadvustama, et massimeedia on drastiliselt muutnud perspektiive, mida nad on valmis Ukraina kohta avaldama, ning see tõestab, et need väljaanded ei töötagi selle nimel, et aidata kaasa hästi informeeritud elanikkonna loomisele ja hõlbustada seeläbi olulisi vestlusi, vaid nad tegutsevad tegelikult teadlikult sõjapropagandafirmadena. Nad ei püüagi enam inimesi teavitada sellest, mis maailmas toimub, vaid üritavad manipuleerida sellega, kuidas inimesed maailmast mõtlevad. Ning need kaks eesmärki ei saaks olemuslikult enam vastandlikumad olla. 

Võim seisneb kontrolli omamises selle üle, mis toimub; absoluutne võim kontrollib ka seda, mida inimesed suudavad mõelda sellest, mis toimub.

Võim seisneb kontrolli omamises selle üle, mis toimub; absoluutne võim kontrollib ka seda, mida inimesed suudavad mõelda sellest, mis toimub. Nad kirjutavad ajalugu ümber, et mõjutada kontrolli selle üle, mida inimesed olevikust arvavad. Nagu Orwell ütles: “Kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku. Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku.” 

Allikas

Aita Makroskoobil edasi ilmuda

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.