4. veebruaril lasti Atlandi ookeani kohal alla Hiina väidetavalt luureotstarbeline õhupall, mis viibis Põhja-Ameerika õhuruumis seitse päeva. Episood käivitas järjekordsed üleskutsed USA militaarkulutusi suurendada.
Tagantjärgi on selgunud, et USA kohal olevat hiljuti viibinud veel vähemalt kolm Hiina luureõhupalli. Möödunud aastatel ei ole USA radarid Ameerika õhuruumi sattunud Hiina luureõhupalle tuvastanud. Seetõttu on tekkinud kahtlused USA sõjaväe suutlikkuses sarnaseid objekte tuvastada.
Osad lobistid ja parlamentäärid on otsustanud kasutada intsidenti ettekäändena nullida igasugused katsed USA militaarkulutuste vähendamiseks.
“Kui me kulutame sõjaväele 850 miljardit dollarit aastas ja me ei suuda end kaitsta isegi õhupalli eest, siis kas te tõesti arvate, et me võiksime kulutada 900 miljardit dollarit ja saaksime need õhupallid kätte?”
Rand Paul
“Iga hädaolukorda kasutatakse ettekäändena relvajõududele veel rohkema raha küsimiseks,” ütles senaator Rand Paul, kes on väitnud, et vabariiklased peaksid lõpuks “loobuma pühast lehmast” , milleks on vaikiv kokkulepe mitte iialgi piirata Ameerika sõjalisi kulutusi. “Kui me kulutame sõjaväele 850 miljardit dollarit aastas ja me ei suuda end kaitsta isegi õhupalli eest, siis kas te tõesti arvate, et me võiksime kulutada 900 miljardit dollarit ja saaksime need õhupallid kätte?” küsis Paul.
Juba enne intsidenti oli Hiina nii vabariiklaste kui demokraatide ühiseks mureks ning kaitsekulutusi tõsteti sel majandusaastal 858 miljardi dollarini ehk 10% võrra. Osaliselt kulus see raha USA sõjalise positsiooni tugevdamiseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas. President Biden plaanibki märtsis esitada kongressile ajaloo suurima Pentagoni eelarve.
“See olukord on üsna karm meeldetuletus, et me oleme haavatavad ja et Hiina on agressiivne. Rääkides ainult ühest õhupallist,” ütles senaator Kevin Cramer (R-N.D.). “Selle intsidendi taustal on mind raske veenda, et peaksime oma kaitse-eelarves midagi kärpima.”
Senati relvajõudude komitee kõrgeim vabariiklane, Mississippi senaator Roger Wicker lisas, et kaitse-eelarve kärpimine pärast kopsakat kasvu “oleks äärmiselt rumal”.
Paljud lobistid haarasid usinasti kinni võimalusest, et pakkuda Pentagoni ametnikele ja Kapitooliumi liikmetele uusi radareid ning muid relvasüsteeme.
Bideni ja esindajatekoja vabariiklaste vastandumine küsimuses, kas siduda kulutuste vähendamine Ühendriikide võlalimiidi suurendamisega, mõjutab oluliselt Pentagoni lähikuude kuluplaane. Sarnane võitlus päädis 2011. aastal USA sõjalistele kulutustele maksimaalpiiri seadmisega kümneks aastaks. Ja siiski mitte kõik Washingtonis ei ole seda meelt, et Pentagoni eelarve on püha lehm, mida ei tohi puutuda.
Kompromisstehing, mis aeglustaks Pentagoni kasvu, kuid samas ei tõmbaks USA sõjamasinat kuskilt otsast kokku, on kõige praktilisem viis kaitsekulutuste ohjeldamiseks.
Andrew Lautz
Kompromisstehing, mis aeglustaks Pentagoni kasvu, kuid samas ei tõmbaks USA sõjamasinat kuskilt otsast kokku, on kõige praktilisem viis kaitsekulutuste ohjeldamiseks, ütles Riikliku Maksumaksjate Liidu föderaalpoliitika direktor Andrew Lautz. Lautz hoiatas “ohuinflatsiooni” eest, kui spiooniõhupalli kasutatakse ettekäändena kaitsekulutuste suurendamiseks…
Pentagon võib kaitse-eelarvet ümber prioretiseerida radarivõimekuse tõstmiseks, ütlesid kaks lobisti. Ettepanek peegeldab USA Põhja Väejuhatuse juhi kindral Glen VanHercki 6. veebruaril väljendatud muret niinimetatud “domeeniteadlikkuse lünga” pärast, mille tõttu mitmed õhupallid jäid tuvastamata.
VanHerck keeldus üksikasjadesse laskumast, kuid ta on märkinud varem avalikult, et peamine süsteem, mis vastutab USA-d ähvardavate ohtude tuvastamise eest, on riigi põhjarannikutel paiknev kaugseire radarite võrgustik, mis on juba moraalselt aegunud.
Peamine süsteem, mis vastutab USA-d ähvardavate ohtude tuvastamise eest, on riigi põhjarannikul paiknev kaugseire radarite võrgustik, mis on juba moraalselt aegunud.
glen VanHerck
Põhja hoiatussüsteemina (North Warning System) tuntud mitme miljardi dollari eest välja ehitatud pea 50 radarist koosnev radarivõrk on 14 miili laiune ja 3,000 miili pikkune ning ulatub Kanada idaosast Alaskani.
Süsteemi haldavad USA ja Kanada ühiselt ning see on tegutsenud alates 1980. aastate lõpust õhuohtude, näiteks pommituslennukite ja mandritevaheliste ballistiliste rakettide avastamiseks.
Probleem seisneb selles, et iga päev lendab üle mandri hulgaliselt objekte, koormates süsteemi, mis ei ole mõeldud otsima madalalt lendavaid või õhupallide puhul ka väga aeglaselt triivivaid asju.
VanHerck esitas sama mõtet 2021. aasta augustis Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse mõttekoja korraldatud üritusel. Tema sõnul ei töötle operaatorid umbes 90–98% radarisüsteemi poolt tuvastatud toorandmetest, kuna need filtreeritakse elektrooniliselt automaatselt enne inimesest radaripildi analüütikuni jõudmist.
“Radarite suutlikkust piiravad üle horisondi nähtavus ja maa kumerus, mis ei võimalda meil emamaalt piisavalt kaugele näha,” märkis VanHerck.
VanHerck soovitas, et radarisüsteemide uuendus võiks hõlmata täiustatud horisondiülest radarisüsteemi. Selline süsteem võiks jälgida tiibrakette ja väikseid droone, mida praegu ei ole võimalik tuvastada, ütles ta senati relvajõudude komiteele 2022. aasta märtsis.
“Meie riigi suutlikkust tuvastada ja jälgida võimalikke ohte on võimalik hüppeliselt parandada, parandades andmete kogumise, töötlemise ja jagamise viise,” põhjendas VanHerck paneelile.
Lisaks uuele radarile võimaldaks olemasoleva tehisintellekti ja masinõppe tehnoloogia rakendamine USA-l koguda ja kiiresti levitada anduritelt kogutud teavet. USA toetub ainult inimanalüütikutele, kes kammivad läbi tohutuid andmemahte, ning kriitiliste infokildude töötlemiseks ja levitamiseks võib kuluda päevi või nädalaid, ütles VanHerck.
“Meil on vaja sellele tehnoloogiale ligi pääseda, et dramaatiliselt kiirendada teabe edastamist kõigi tasandite juhtidele, kes seda vajavad,” lisas VanHerck…
Adrian Bachmanni kommentaar…
Vaadates USA sõjatööstuskompleksi poolt palgatud lobistide ning nende poolt subsideeritud senaatorite katseid kasutada ära suure tõenäosusega täiesti kahjutu Hiina meteoseire õhupalli triivimist USA õhuruumi, tekib paratamatult tunne, nagu oleks tegemist sketšishowga. Tsirkus on veenev üksnes publikule, kellel puuduvad teadmised militaariast ja optoelektroonilise luure tehnikatest.
Kogu Hiina “luureõhupalli” intsident omab maailma militaarbalansi, eeskätt aga tehnilise luure teostamise võimekuste ja tehnikate iseärasuste elementaarseid tõsiasju mõistvate isikute jaoks absurdihuumori maitset.
Kogu Hiina “luureõhupalli” intsident omab maailma militaarbalansi, eeskätt aga tehnilise luure teostamise võimekuste ja tehnikate iseärasuste elementaarseid tõsiasju mõistvate isikute jaoks absurdihuumori maitset.
Nii USA-l, Hiinal kui Vene Föderatsioonil on sadu militaarotstarbelisi satelliite. Nendest lõviosa tiirlebki oma päikesesünkroonsetel ja madalorbiitidel selleks, et teostada nii ajakriitiliste kui strateegiliste objektide seiret. Seda tehakse nii aktiivsete kui passiivsete sensorite abil, millega üritatakse luua võimalikult täpset ja ajakohast pilti potentsiaalsete vastaste võimekustest, et sedasi kogutud andmed saata kas “data dump” meetodil otse maa jaamadesse emamaast ülelennul (vanasti ka füüsiliselt fotojäädvustused maale kukutades) või põrgatada need reaalajas missioonikeskustesse geosünkroonsete retransleerimise satelliitide abil – seda juhul, kui tegemist on ajakriitiliste luureobjektidega.
Ameerika on luuresatelliitide tehnoloogias maailmas jätkuvalt liidripositsioonil. USA kosmoseluure platvormide täpsed tehnilis-taktikalised parameetrid on salastatud ning nende seirevõimekuse üle üksnes spekuleeritakse, ekstrapoleerides baastehnoloogiate – CCD moodulite, optika, datalinkide, jms – teadaolevat taset. Samas on ka Hiinal tänaseks olemas tehnoloogiliselt kõrgel tasemel luuresatelliidid, millel on võimekus teha täpse resolutsiooniga ülesvõtteid kogu USA emamaast. Seda kõike ilma õhupalle Ameerika kohal lennutamata.
Kummatigi oleks luureotstarbeliste õhupallide abil kogutav luureinfo madalama kvaliteediga, ebakindlamini kättesaadav ja poliitiliselt palju provokatiivsem kui luuresatelliitide poolt kogutu. Õhuruum on de-jure suveräänse riigi osaks – kosmoseruum seevastu ei kuulu üle 100km kõrgusel maapinnast ühegi riigi suveräänsesse domeeni, mis tõttu nii USA, Hiina kui Venemaa taluvad vastumeelselt teiste riikide satelliitide ülelende oma territooriumist, kuigi kõigil kolmel üliriigil eksisteerivad tehnilised võimekused madalorbiidil lendavad satelliidid alla tulistada.
Õhupalli kandevõime transportida luureoptikat ja/või seireradareid on palju väiksem kui maa-lähedasel orbiidil tiirleval luuresatelliidil. Selle sensoreid oleks palju ebamugavam gürostabiliseerida ning lähedasem positsioon seiratavale objektile ei kaaluks seetõttu üles optika apertuuri väiksemat võimekust võrreldes lähiorbiidil tiirlevate satelliitidega, mis teostavad sama tööd palju usaldusväärsemalt ning väiksemate riskidega.
Õhupalli kandevõime transportida luureoptikat ja/või seireradareid on palju väiksem kui maa-lähedasel orbiidil tiirleval luuresatelliidil. Selle sensoreid oleks palju ebamugavam gürostabiliseerida ning lähedasem positsioon seiratavale objektile ei kaaluks seetõttu üles optika apertuuri väiksemat võimekust võrreldes lähiorbiidil tiirlevate satelliitidega, mis teostavad sama tööd palju usaldusväärsemalt ning väiksemate riskidega. Satelliiti on võimalik positsioneerida väga täpselt soovitud maalähedasele orbiidile, kus see teostab ülima usaldusväärsusega seiret huvi pakkuvatest geograafilistest tsoonidest. Õhupall triivib seevastu väga ebatäpselt sinna, kuhu tuuled seda kannavad ning deviatsiooni määr soovitud trajektoorist muudaks selle luureplatvormina ülimalt ebausaldusväärseks.
Kokkuvõttes tundubki kogu Hiina õhupalli draama olevat massimeedia ja stratkomi koostöös loodud absurditeater, et kasutada sündmust selleks, et tekitada ameeriklaste teadvusesse müüti Hiina (reaalsuses mitte eksisteerivast) ohust USA emamaale või siis selleks, et juhtida tähelepanu eemale teistelt tähelepanu orbiiti tõusnud sündmustelt.
Ilmselt ei olegi kokkusattumuseks, et USA õhujõud hakkasid järsku maksimaalse meediashow saatel täiesti kahjutuid meteoõhupalle taevast alla tulistama. Kentsakas sündmuste kaskaad leidis aset hetkel, mil Pulizeri kirjanduspreemia laureaadist uuriv ajakirjanik Seymour Hersh avaldas paljastuse sellest, kuidas Ühendriigid hävitasid suurejoonelises sabotaaži operatsioonis Euroopa suurima tööstusriigi Saksamaa energiataristu ühe olulisema osise ehk Nord Streami gaasijuhtme. Lugu, mis muutis ühemõtteliselt nähtavaks Ameerika täieliku ülemvõimu igasuguse suveräänsuse minetanud Euroopa “liitlaste” üle, inkrimineeris Washingtoni kogu maailma silmis ja oli ebamugav, mistõttu sensatsiooniline episood “tundmatute lendavate objektidega” võimaldas masside tähelepanu ideaalselt hajutada.
Globaalse militaarbalansi kõige fundamentaalsemate tõsiasjade hulka kuulub tõdemus, et maailma kaugelt kõige suurema militaareelarvega Ameerika Ühendriikide emamaa ei ole (väljaspool tuumasõja stsenaariumit) ohustatud mitte ühegi riigi relvajõudude poolt.
Mis puudutab USA haavatavust välisriikide sõjavägede poolt, siis globaalse militaarbalansi kõige fundamentaalsemate tõsiasjade hulka kuulub tõdemus, et maailma kaugelt kõige suurema militaareelarvega Ameerika Ühendriikide emamaa ei ole (väljaspool tuumasõja stsenaariumit) ohustatud mitte ühegi riigi relvajõudude poolt. Ainsaks erandiks on siinkohal Vene Föderatsiooni võimekus anda mandri USA pihta sadu kuni tuhandeid konventsionaalseid tiibraketilööke strateegiliste pommitajate ning tuumaallveelaevade pealt. Ent ka antud stsenaarium oleks sisuliselt eskalatsiooniredeli esimeste astmete “eelmäng” USA ja Venemaa tuumavahetusele kogu tuumatriaadi spektris, ega vääri seega iseseisva konventsionaalse sõjalise ohuna pikemat käsitlust.
Maailma kõige võimsamate relvajõududega Ameerika Ühendriikidel on täiesti unikaalne privileeg, mida ei eksisteeri ei Hiinal ega Venemaal ning mis on USA sõjalembuse kõige fundamentaalsem geostrateegiline aluspõhjus.
Põhjus, miks pärast II maailmasõda aset leidnud 248st sõjast 201 algatati Ameerika Ühendriikide poolt, peitub USA unikaalses privileegis initsieerida kahe ookeani tagusest turvalisusest sõdu vastavalt oma geopoliitilisele huvile, ilma et Ühendriigid teisi riike ja rahvaid puudutavate sõdade (Iraak, Afghanistan, Vietnam, Liibüa, jne) kaudu ise vähimalgi määral eksistentsiaalselt ohustatud oleks.
Põhjus, miks pärast II maailmasõda aset leidnud 248st sõjast 201 algatati Ameerika Ühendriikide poolt, peitub USA unikaalses privileegis initsieerida kahe ookeani tagusest turvalisusest sõdu vastavalt oma geopoliitilisele huvile, ilma et Ühendriigid teisi riike ja rahvaid puudtavate sõdade (Iraak, Afghanistan, Vietnam, Liibüa, jne) kaudu ise vähimalgi määral eksistentsiaalselt ohustatud oleks. Kui isu täis saab, on võimalik laastatud sõjatandrilt iga kell koju tagasi pöörduda, olles ise kandnud kümneid kui mitte sadu kordi väiksemaid kaotusi kui rahvad, kelle territooriumil sõda toimus. Ameerika sõjad maksavad kinni aga ülejäänud maailma riigid, kuna dollari staatus reservvaluutana võimaldab Washingtonil jooksutada triljonitesse dollaritesse ulatuvaid eelarve ja jooksevkonto defitsiite, mida rahastavad ülejäänud maailma riigid, kellel on USA-ga krooniline kaubavahetuse ülejääk. Ameerika võlgu ei ole ükski riik teadupärast võimeline sisse kasseerima.
Õigupoolest ei olegi inimkonna ajaloos olnud ühtegi teist hegemoonilist jõudu peale Ameerika Ühendriikide, millel oleks senitundmatu privileeg omada maksimaalset võimet haavata oma strateegilisi rivaale, olles ise nende poolt praktiliselt haavamatu.
Õigupoolest ei olegi inimkonna ajaloos olnud ühtegi teist hegemoonilist jõudu peale Ameerika Ühendriikide, millel oleks senitundmatu privileeg omada maksimaalset võimet haavata oma strateegilisi rivaale, olles ise nende poolt praktiliselt haavamatu.
Ajalooliselt jõudis sellele staatusele kõige lähemale Mandri-Euroopast eraldatud ning 19. sajandil globaalset impeeriumi omav Ühendkuningriik, mille maailmavalitsemise sünniõiguse mentaliteet kandus 20. sajandil üle Londonist Washingtoni ja New Yorki.
Maailma rahvad on aga viimased 200 aastat jagunenud rahvasteks, kes angloameerika ülemvõimu oma isandana tunnistavad, rahvasteks, kes on hegemooniale jõumeetoditega allutatud (kusjuures esimese ja teise kategooria vahetegu on tegelikkuses keerulisem, kuna näiliselt vabatahtlik allumine on lähemal vaatlusel pigem varjatud ähvarduste ning kohaliku eliidi ära ostmise resultaat), ning rahvasteks, kes angloameerika globaalset võimu legitiimseks ei pea ning sellele vastu seisavad.
Summa summarum… Ultimatiivne tõsiasi on see, et maailma 196 riigil – kaasa arvatud Hiinal – puudub reaalsuses igasugune võimekus Mandri-USA-d sõjaliselt rünnata. Seega on narratiiv Hiina luureõhupallidest või mistahes konventsionaalsest sõjalisest ohust USA suunal illusoorne.
Summa summarum… Ultimatiivne tõsiasi on see, et maailma 196 riigil – kaasa arvatud Hiinal – puudub reaalsuses igasugune võimekus Mandri-USA-d sõjaliselt rünnata. Seega on narratiiv Hiina luureõhupallidest või mistahes konventsionaalsest sõjalisest ohust USA suunal illusoorne.
Tegemist on järjekordse näitega “kohustuslikest valedest”, mille jaatamise kohustus lasub hegemooniale allutatud, oma suveräänsuse, maailmatunnetuse ja hääle kaotanud rahvastel. Kõige enam aga hegemoonia subjektideks olevate riikide poliitilisel, militaarsel, majanduslikul ja meedia eliidil, kelle karjäärid sõltuvad hegemooni “kohustuslike valede” jaatamisest ning kellel puudub tegelikkuses autentne moraalne subjektsus.
Või siis nagu president George Walker Bushi staabiülema asetäitja Karl Rove märkis:
“Ameerika Ühendriigid on impeerium, mis loob iseenda reaalsuse. Ja kuigi te võite seda reaalsust uurida niipalju kui soovite, on see ka teie piiriks, samas kui meie jätkame vastavalt oma suvale reaalsuse vormimist oma enda parema äranägemise järgi.”
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:
MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann
KONTO NUMBER: EE271010011832141226
SELGITUS: Annetus