AudioMajandus & raha

Kildanafta revolutsioon on hääbumas – maailma energeetikavõimu alused nihkuvad taas

Audio leiad artikli lõpust

Ilma naftata ei eksisteeriks maailma sellisena, nagu me seda täna tunneme. Nafta toidab meie majandust, see andis plahvatusliku tõuke tööstusrevolutsioonile ning lubab meie liikumist üle kogu maailma mõõta tundides, mitte nädalates või aastates. Nafta muutis maailma väiksemaks ja võimalused suuremaks. Muutis kogu meie suhet planeediga Maa ning muutis lõplikult selle kliimat ja tema hapraid ökosüsteeme. Nafta on loonud keerulise võimusuhete ja geopoliitika võrgustiku, alustades sõdadest ning lõpetades strateegiliste allianssidega, mis kujundavad meie riike ja meie elusid nii avalikkuse ees kui kulisside taga.

„Mitte ükski teine tooraine ei ole tänapäevases maailmas suutnud omandada niivõrd keskset rolli poliitilise ja majandusliku turbulentsi tekitamises ning pole põhjust arvata, et see ei jätku,” väidetakse mõttekoja Brookings Institution poolt tehtud uurimuses.

USA suur hüpe kildanafta ja gaasi tootmises muutis kogu maailma geopoliitilist trajektoori, iseäranis Lähis-Ida jaoks, kes oli oma impeeriumi üles ehitanud just naftatootmise autonoomiale ning nafta ekspordile.

Tõenäoliselt ei ole nafta ühtki teist piirkonda niivõrd ulatuslikult ümber kujundanud kui Lähis-Ida. Regiooni looduslikud naftavarud paiskasid ta rahvusvahelise areeni keskmesse, mis ühelt poolt tõi sisse tohutuid investeeringuid piirkonna majandusse ning teiselt poolt joonistas hiiglasliku märklaua selle seljale. 1970ndatel maailma ähvardanud naftadefitsiit asetas veelgi enam võimu nende turgude kätesse, kellel oli küllaldaselt vaba tootmisvõimsust — enamik neist asus just Lähis-Idas.

„Vaba tootmisvõimsus on maailma naftaturu üks võtmeelement. Tegemist on tootmisvõimekusega, täpsemalt naftapuurkaevudega, mis ei ole töös, kuid mille saab kiiresti kasutusele võtta, kui hinnad peaksid hüppeliselt kasvama või tootmine mõnes muus piirkonnas on takistatud. Täna asub enamik maailma vabast tootmisvõimsusest Saudi Araabias ning osaliselt ka Araabia Ühendemiraatides ja Kuveidis,” kirjutas Daniel Yergin väljaandes Dallas Morning News.

Nüüd on aga mitme miljardi dollari küsimuseks saanud, kui kaua lubab kildanafta ja gaasi revolutsioon USA-l püsida globaalse energeetika ning üldisemate geopoliitiliste arutelude juhtpositsioonil.

Naftaturu võimu koondumine Lähis-Idasse ning terendav naftadefitsiidi oht on aastakümneid kujundanud USA välispoliitilisi strateegiaid. Ning siis leidis aset kildanafta revolutsioon. USA suur hüpe kildanafta ja gaasi tootmises ei lubanud Ühendriikidel mitte ainult oma enda energiaalast julgeolekut parandada ning musta kulla impordist vähem sõltuda, vaid muutis kogu maailma geopoliitilist trajektoori, iseäranis Lähis-Ida jaoks, kes oli oma impeeriumi üles ehitanud just naftatootmise autonoomiale ning nafta ekspordile.

Oma artiklis „Kuidas kiltkivi revolutsioon on globaalse poliitilise kaardi ümber kujundanud” kirjeldab Yergin, kuidas USA kiltkivi turg rebis võimu OPEC-i käest ning andis selle üle „Suurele kolmikule” — USA-le, Venemaale ja Saudi Araabiale. Yergin illustreerib seda argumenti läbi kahe näite: USA kasutamas ära oma võimu Iraani tuumaleppes ning Venemaa lõdvenev haare Euroopa maagaasiga varustamise üle. Esimesel juhul suutis USA täita tarneaugud, mille Iraani nafta puudumine USA sanktsioonide tõttu maailmaturule jättis, suurendades omakorda USA poliitilist mõjuvõimu üle maailma. Teisel juhul on üle Atlandi Euroopasse voolav odav maagaas löönud jalgealuse kõikuma Venemaal, kes on olnud aastakümneid Euroopa peamiseks maagaasiga varustajaks ning kellel on seetõttu olnud regiooni läbirääkimistelaua taga ebaproportsionaalselt suur võim.

Nafta on loonud keerulise võimusuhete ja geopoliitika võrgustiku, alustades sõdadest ning lõpetades strateegiliste allianssidega, mis kujundavad meie riike ja meie elusid nii avalikkuse ees kui kulisside taga.

Nüüd on aga mitme miljardi dollari küsimuseks saanud, kui kaua lubab kildanafta ja gaasi revolutsioon USA-l püsida globaalse energeetika ning üldisemate geopoliitiliste arutelude juhtpositsioonil. Võiks isegi väita, et see on juba lõppenud. USA kiltkivitootmise mahtude pidev vähenemine viimastel aastatel ning selle sisuliselt täielik peatumine COVID-i pandeemia tõttu, mis viis 2020. aasta aprillis WTI (West Texas Intermediate) toornafta näitaja peaaegu 40 USA dollarit allapoole nulli, on andnud põhjust seda tööstusharu korduvalt surnuks kuulutada.

Aga uus boss on kohale jõudnud. Nafta tootmismahu tipp on käeulatuses ning maailm on sukeldumas üleminekusse roheenergiale, mida eksperdid on juba aastakümneid propageerinud. Euroopas on „naftahiidudest” saamas „energeetikahiiud”, kes töötavad elu eest selle nimel, et oma portfelle mitmekesistada ning fossiilsetest kütustest vähem sõltuda. Riigid, mille fossiilkütuste tarbimine on suurem kui kellelgi teisel, näiteks Austraalia, Tšiili ja Hiina, on seadnud endale ambitsioonikad eesmärgid süsinikuneutraalsuse saavutamiseks ning paistab, et neil on ka reaalselt võimalik nendeni jõuda tänu segule vesinikust (Austraalia puhul), taastuvenergiast ja tuumaenergiast (Hiina puhul) ning Tšiilis isegi tänu energeetikaühendustele. Ka riigid, kus ei ole seatud ulatuslikke süsiniku emissiooni vähendamise eesmärke, on hakanud välja kujundama rohelisi stiimulpakette oma pandeemiajärgse majanduse taastamiseks. Keegi ei taha teistest maha jääda selles heas uues naftajärgses maailmas.

Kuula artiklit

Allikas


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.