fbpx
AudioMaailmavõim & Geopoliitika

Kas Hiina ja Venemaa suudavad dollari troonilt tõugata?

AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus

Vladimir Putini ja Xi Jinpingi hiljuti aset leidnud ja kolm päeva väldanud tippkohtumise kõige kõnekam osa on tagasihoidlikku meedikajastust saanud. Putin resümeeris maratonmiitingu põhiresultaate aga järgnevalt: „Me pooldame Hiina jüaani kasutamist Venemaa ning Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika vaheliste tehingute eest tasumisel.“ Seega püüavad maailma suuruselt teine majandus ja planeedi kõige suurem energia eksportija tõmmata sihipäraselt koomale dollari ülemvõimu rahvusvahelises finantssüsteemis. Kas Hiina-Vene ühine ponnistus dollari maailmavalitsus kukutada on realistlik?  

Ameerika Ühendriikide ülemvõim maailma riikide üle toetub peamiselt dollari staatusele maailma peamise arveldusühikuna. See annab Washingtonile pretsedenditu majandusliku ja poliitilise jõu kogu maailma riikide üle. Senikaua kuni dollar on maailmamajanduse peamiseks arveldusühikuks, võib Washington oma suva järgi kehtestada teistele riikidele sanktsioone ning hoida neid sedasi eemal üksteisega vastastikku kasulike kaubandus- ja investeerimissidemete arendamisest. Muuhulgas võib Washington olla kindel, et USA avaliku sektori võlg ostetakse alati teiste riikide poolt ära.  

Ameerika Ühendriikide ülemvõim maailma riikide üle toetub peamiselt dollari staatusele maailma peamise arveldusühikuna. Senikaua kuni dollar on maailmamajanduse peamiseks arveldusühikuks, võib Washington oma suva järgi kehtestada teistele riikidele sanktsioone ning hoida neid sedasi eemal üksteisega vastastikku kasulike kaubandus- ja investeerimissidemete arendamisest.

Sanktsioonid, mis seati Venemaale peale selle sissetungi Ukrainasse, kombineerituna Washingtoni aina enam Hiinale vastanduva poliitikaga on loonud tänaseks ideaalsed eeltingimused, milles nii Venemaa kui Hiina kiirendavad oma püüdlusi eemalduda dollari kasutamisest. Vene ja Hiina keskpankade välisvaluuta reservides väheneb dollari osakaal kiiresti ning üha suurem osa kahe suurvõimu vahelisest kaubandusest arveldatakse jüaanides. Nagu Putin märkis, püüavad Peking ja Moskva oma dedollariseerimise poliitikaga ülejäänud maailma riikidele eeskuju näidata.  

Bideni valitsus on ajanud majanduslikku sõda Venemaa vastu äärmiselt eesmärgipäraselt, ehitades üles Ukrainat toetava koalitsiooni, mis koosneb enamikust maailma arenenud riikidest. See teeb keeruliseks teiste kõrgelt hinnatud stabiilsete valuutade kasuks otsustamise, nagu seda on euro või naelsterling või Kanada dollar, sest ka need riigid töötavad üheskoos Washingtoniga Venemaa vastu.  

Adrian Bachmanni vahemärkus: siinkohal tegeleb WP suuresti soovmõtlemisega – “arenenud riigid” on täiesti ambivalentne mõiste. Siinkohal oleks kohane küsida, mis “arengut” WP antud hetkel silmas peab? Moraalses mõttes on Lääneriigid ülejäänud maailma rahvaste seas ülimuslikud vaid Lääne valitseva establishmendi kujutelmades. Reaalsuses seevastu on nii Aasia, Aafrika kui Ladina-Ameerika rahvad USA ja Euroopa moraliseerimisest tüdinenud. Kui küsimuse all on aga globaalse majandusvõimu objektiivne paiknemine, siis tänase seisuga moodustavad Lääneriigid ostujõu pariteediga korrigeeritud maailma SKT-st oluliselt väiksema osa kui arenevad tööstusriigid (Hiina, India, Venemaa, Indoneesia jne). Viimased pole aga Washingtoni survest hoolimata Vene Föderatsiooni vastaste sanktsioonidega liitunud.   

President Donald Trumpi ajalooline otsus loobuda 2018. aasta mais Iraani tuumaleppest ning kehtestada Teheranile sanktsioonid oli pöördepunktiks dollari staatusele maailma majanduses.  

President Donald Trumpi ajalooline otsus loobuda 2018. aasta mais Iraani tuumaleppest ning kehtestada Teheranile sanktsioonid oli pöördepunktiks dollari staatusele maailma majanduses.  

Euroopa Liit, mis oli tungivalt Iraani sanktsioneerimise otsuse vastu, vaatas abitult, kuidas dollari ülemvõim garanteeris, et Iraan oli automaatselt jäetud kõrvale suurest osast maailmamajandusest, sealhulgas oma kaubanduspartneritest Euroopas. Jean-Claude Juncker, tollane Euroopa Komisjoni president, tegi seepeale ettepaneku suurendada euro rahvusvahelist rolli, et kaitsta Euroopat ühe riigi „iseka ühepoolsuse eest“. Euroopa Komisjon visandas seejärel tegevuskava, kuidas selle eesmärgini jõuda. 

Junckeri plaanist ei tulnud paraku midagi välja, kuna euro jätkusuutlikkuse osas eksisteerib jätkuvalt liiga palju küsitavusi. Dollari ülemvõim on tugevalt juurdunud ja seda mitmetel põhjustel. Globaalne majandus vajab üht vääringut, et süsteem oleks lihtsam ja tõhusam. Dollar on stabiilne, seda võib igal ajal osta ja müüa ning dollarit juhib suuresti turg, mitte valitsuse suva…  

Adrian Bachmanni vähemärkus: Ülaltoodud tähelepanekud dollari valitsemise põhjustest on puhtakujuline muinasjutt, mis on intellektuaalselt amüsantne igaühele, kel on kõige elementaarsem arusaam globaalse rahasüsteemi toimimisest. Dollari ülemvõimu aluseks ei ole reaalsuses üldsegi mitte pelgalt turumajanduslikud alused, vaid selle positsioon globaalsete tooraineturgude arveldusühikuna. Ultimatiivselt tugineb kogu maailmamajandus mitte äppide, vebleni kaupade või finantsinstrumentide tootmisele, vaid naftale, gaasile, rauale, väetistele, teraviljale ja muule fundamentaalsele. Primaarkaupade dollaris nomineeritud kauplemine maailmaturgudel ei ole aga spontaanne nähtus, vaid Washingtoni läbimõeldud ja jõulise geoökonoomilise poliitika resultaat. Washington Posti möödavaatamine sellest põhjapanevast tõsiasjast ei kõnele paraku soosivalt väljaande intellektuaalsest aususest.  

… Seepärast pole Hiina püüdlused jüaani rahvusvahelist rolli suurendada vilja kandnud. Iroonilisel kombel, kui president Xi tahaks USA-le väga suureks pinnuks silmas olla, eemaldaks ta oma finantssektorilt piirangud ja teeks sedasi jüaanist tõelise konkurendi dollarile. Nimetatud samm viiks Hiinat aga turgude ja vabaduste suunas, mis ei klapi Xi siseriikliku poliitilise agendaga. 

Adrian Bachmanni vahemärkus: See on veel üks narratiivne muinasjutt. Põhjus, miks Hiina ei muuda jüaani vabalt konverteeritavaks, ei tulene mingisugustest abstraktsetest ideoloogilistest kaalutlustest, vaid lihtsast tõsiasjast, et Peking ei kavatse lasta finantsspekulantidel ohustada oma majanduse alustalaks olevat vääringut ning tõmmata sedasi vett peale poolele sajandile inimkonna ajaloo kiireimale majanduskasvule. Tõsiasi on see, et maailma forex turgudel toimuvate spekulatiivsete valuutatehingute kogumaht ületab vähem kui kahe nädalaga planeedi aastase kogutoodangu ning kõigutab valuutade suhtelist väärtust üksteise suhtes kaugelt rohkem kui vastavate riikide omavaheline jooksevkontode bilanss. Peking ei soovi jüaani sisestada sellesse mängu, mis teeks jüaani haavatavaks angloameerika finantssõjapidamise instrumentidele.  

Dollari osakaal keskpankade välisvaluutareservides on üle maailma vähenenud viimase 20 aastaga 70 protsendilt 60 protsendile. See näitaja väheneb aga järjekindlalt edasi.

Kuna Washington on viimasel aastakümnel dollarit pidevalt oma poliitilistes ja majanduslikes huvides ära kasutanud, on mitmed mõjukad riigid asunud astuma samme, et vältida võimalust leida ennast kunagi sarnases olukorras nagu täna Venemaa.   

Dollari osakaal keskpankade välisvaluutareservides on üle maailma vähenenud viimase 20 aastaga 70 protsendilt 60 protsendile. See näitaja väheneb aga järjekindlalt edasi. Eurooplased ja hiinlased juba püüavad ehitada rahvusvahelisi maksesüsteeme väljaspool dollari ülemvõimu all funktsioneerivat SWIFT-süsteemi. Saudi Araabia on flirtimas ideega müüa oma naftat ka jüaanide eest ning India ostab Venemaalt naftat peamiselt kõigis teistes valuutades peale dollari. Digivääringud, millega peaaegu kõik riigid on parajasti tutvust tegemas, võivad samuti pakkuda alternatiivi dollarile. Tegelikult on Hiina keskpank ühe sellise juba loonud. Kõik need alternatiivid kujutavad endast küll rahalist lisakulu, aga viimased aastad on meile õpetanud, et riigid on valmis oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks taluma nii mõndagi.  

Me otsime hetkel üht konkreetset ja ainumat alternatiivi, mis asendaks dollari ning minu arvates ei saa see sedasi juhtuma. Aga kas dollar võib sellele vaatamata hääbuda – minetada oma positsiooni mitte läbi giljotiini, vaid pigem tuhandest nõelatorkest surmatuna? See stsenaarium tundub mulle tõenäolisem.   

Kirjanik ja investor Ruchir Sharma märgib: „Kogeme hetkel esimest korda ajaloos olukorda, kus meil on käimas rahvusvaheline finantskriis, mille käigus dollar ei ole tugevnenud, vaid nõrgenenud. Kas see võib kuulutada meile ette seda, mis on tulemas?“  

Kogeme hetkel esimest korda ajaloos olukorda, kus meil on käimas rahvusvaheline finantskriis, mille käigus dollar ei ole tugevnenud, vaid nõrgenenud.

Kirjanik ja investor Ruchir Sharma

Kui asjad peaksid tõesti olema sedasi, siis tuleks ameeriklastel valmistuda halvimaks. Kirjutasin eelmisel nädalal halbadest geopoliitilistest harjumustest, mis Washingtonil on oma konkurentsitu ülemvõimu tõttu tekkinud. See on eriti märgatav majanduslikes küsimustes.  

Ameerika poliitikud on harjunud kulutama süüdimatult, muretsemata samas USA kaubandusdefitsiidi pärast. See on viga. Ühendriikide avaliku sektori võlg on kahekümne aastaga viiekordistunud – 6,5 triljonilt dollarilt 31,5 triljoni dollarini. Föderaalreserv on lahendanud mitmeid finantskriise robustselt – suurendades kaksteist korda oma eelarvet, mis on tõusnud kahekümne aastaga 730 miljardilt dollarilt 8,7 triljoni dollarini. Oluline on mõista, et see kõik on osutunud võimalikuks ainuüksi tänu dollari unikaalsele staatusele maailma reservvaluutana.   

Kui see staatus kord kaob, satub Ameerika silmitsi tasumise tunniga, mille laadset pole maailm seni kogenud.  

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar 

Washington Post on koos New York Times`iga Ameerika n.ö “chronicle of record” ehk siis Ühendriikide establishmendi maailmnägemuse kvaasiametlik häälekandja. Kui New York Times’is on aeg-ajalt ilmunud ka Washingtoni poliitika suhtes autentselt kriitilist, kohati dissidentlikku sentimenti, siis Washington Posti renomeeks on olla selgesti Ühendriikide välispoliitilise joone apologeediks, sõltumata selle faktilisest tulemuslikkusest või moraalsest legitiimsusest.  

Sellest tulenevalt on ajalehes avaldatud mure Ameerika globaalse ülemvõimu murenemise üle tõeliselt märkimisväärne. Õigupoolest ei mäleta siinkirjutaja lähiminevikust episoodi, kus “imperiaalseks ajaleheks” peetavas väljaandes oleks avaldatud sedavõrd kainestav ülevaade Ameerika hegemoonia näilise kõigutamatuse taga peituvast süsteemsest haprusest. Seda eeskätt mis puudutab tõdemust, et stsenaariumis, kus dollar minetab oma positsiooni maailma finants- ja kaubandussüsteemi alustalana, kaotab Washington hetkeliselt lõviosa oma võimest ülejäänud maailma riike survestada, aga ka unikaalse privileegi suunata anomaalselt suurt osa Ühendriikide endiselt maailma suuruselt teisest tööstuskapatsiteedist militaarvõimsuse üleval hoidmiseks. 

Dollari ülemvõim on mitmete põhjuste seas ülekaalukalt olulisim, miks NSV Liidul ei olnud külma sõja ajal Ameerika Ühendriikidega relvavõidujooksus sisuliselt mitte mingisugust võimalust võitjaks tulla.

Dollari ülemvõim on mitmete põhjuste seas ülekaalukalt olulisim, miks NSV Liidul ei olnud külma sõja ajal relvavõidujooksus Ameerika Ühendriikidega sisuliselt mitte mingisugust võimalust võitjaks tulla. Kui NSV Liit suunas erinevatel andmetel 20-30% oma oluliselt väiksemast kogutoodangust militaarvõimu edendamiseks, mille resultaadiks oli Ühendriikidest materiaalselt märgatavalt kasinam elatustase, siis dollari poolt pakutav privileeg importida välisriikidest tarbekaupu kaugelt üle USA ekspordimahu tähendas, et Ameerika Ühendriigid võisid endale lubada nii hiiglaslikku arsenali  kui tarbekaupade (üle)küllust. Siinkohal on kohane parafraseerida Ameerika legendaarset filmimeest Michael Moore’i, kes resümeeris USA ja NSV Liidu vahelist mõõduvõttu järgnevalt: “Ajal mil venelastel olid tuumaraketid ja vaesus, olid meil tuumaraketid… aga ka Burger King, Disneyland ja MTV.”  

Dollari reservvaluuta staatus on ka põhjuseks, miks nii Venemaa kui Hiina on otsustanud relvavõidujooksust Ühendriikidega hoiduda nii palju kui vähegi võimalik senikaua, kuni dollari reservvaluuta staatus püsib.

Dollari reservvaluuta staatus on ka põhjuseks, miks nii Venemaa kui Hiina on otsustanud relvavõidujooksust Ühendriikidega hoiduda nii palju kui vähegi võimalik senikaua, kuni dollari reservvaluuta staatus püsib. Isegi kui kahe suurriigi kombineeritud tooraine ja tööstuskapatsiteet ületab oluliselt Ühendriikide oma, ei ole mõtet oma tootmisressursse relvavõidujooksu kanaliseerida olukorras, kus ülejäänud maailm maksab ameeriklaste elustandardi kinni viisil, kus kolossaalse sõjatööstuskompleksi (Ühendriikide sõjatööstukompleksis töötab umbes 3-4 miljonit väga kõrgelt kvalifitseeritud ja tasustatud töölist) ülevalpidamine ei tähenda Ameerika elanikkonnale elustandardi langust. Pisut karikeeritult väljendatuna on üle poole sajandi kestnud maailma finantsmajanduslik tööjaotus järgmine: jaapanlased ekspordivad elektroonikat, sakslased autosid, eestlased palkmaju, indoneeslased tekstiilikaupu, ameeriklased… dollarit.    

Kui tulevikus peaks saabuma moment, mil dollar on maailma reservvaluuta staatuse olulisel määral minetanud, avaneb Hiinal ning Venemaal esmakordselt ajaloos võimalus asetada Ameerika Ühendriigid ultimatiivsesse geostrateegilisse kahvlisse. Valiku ette, mis likvideeriks Ühendriikide globaalse ülemvõimu mõnekümne aastaga, ükskõik kumma valiku kasuks Washington ka ei otsustaks.  

Kui tulevikus peaks saabuma moment, mil dollar on maailma reservvaluuta staatuse olulisel määral minetanud, avaneb Hiinal ning Venemaal esmakordselt ajaloos võimalus asetada Ameerika Ühendriigid ultimatiivsesse geostrateegilisse kahvlisse. Valiku ette, mis likvideeriks Ühendriikide globaalse ülemvõimu mõnekümne aastaga, ükskõik kumma valiku kasuks Washington ka ei otsustaks.

Valikud oleksid aga järgmised: kas üritada võistelda militaarselt Hiina ja Venemaa kombineeritud võimsuse vastu, mille teaduslik-tehniline, tootmisalane ja tooraineline baas ületab tunduvalt Ühendriikide oma ning mängida sedasi (ette kaotatud) mängu ka olukorras, kus kolossaalsed militaarkulutused tähendaksid esmakordselt ameeriklaste elatustaseme drastilist langust. Või siis tunnistada kainemõistuslikult, et USA globaalne ülemvõim on kaotatud ning leppida oma staatusega mitte globaalse hegemoonina, vaid ühena maailma 3-5 suurvõimust.  

Selline on lühidalt kokku võetult inimkonna peamine geopoliitiline ja geostrateegiline dilemma järgnevatel aastakümnetel.  

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:

MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann

KONTO NUMBER: EE271010011832141226

SELGITUS: Annetus

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.