28. veebruaril väisas Vene riikliku gaasikonglomeraadi juhatuse esimees Aleksei Miller Iraani, et arendada kahe maailma kõige suuremate maagaasi reservidega riigi energeetikaalast koostööd.
Milleri visiit järgnes möödunud aastal Moskva ja Teherani poolt allkirjastatud lepingule, millega Vene pool lubab investeerida Iraani gaasi- ja naftamaardlate välja arendamisse 40 miljardit dollarit. Leping sõlmiti Gazpromi ning Iraani rahvusliku naftakompanii vahel.
Vahetult enne visiiti kohtus Miller Iraani suuraadiku Kazem Jalaliga, kellega võeti teemaks energeetikaalane koostöö laiemalt.
2022. aasta juulis Gazpromi ja Iraani rahvusliku naftakompanii vahel allkirjastatud memorandum kutsub Vene poolt üles investeerima Iraani nafta ja gaasimaardlate arendamisse 40 miljardit dollarit. Juhul kui tehing realiseeruks kokkulepitud mahus, oleks tegemist kõige suurema investeeringuga Iraani energeetikatööstuse ajaloos.
Juhul kui tehing realiseeruks kokkulepitud mahus, oleks tegemist kõige suurema investeeringuga Iraani energeetikatööstuse ajaloos.
Vene gaasikontsern võtaks endale kohustuse arendada välja Iraani Põhja-Parsi ja Kishi gaasimaardlad, eesmärgiga lisada Iraani gaasitootmisesse 100 miljardi kuupmeetri jagu veeldatud maagaasi päevas (Adrian Bachmanni remark: tegemist on märkimisväärselt suure kogusega, mis on võrdne umbes neljandikuga kogu Euroopa Liidu circa 400 miljardi kuupmeetrini ulatuvast päevasest gaasitarbimisest).
Gazprom on võtnud endale lepingulise kohustuse arendada välja kuus naftavälja ning mitmeid veeldatud maagaasi gaasijuhtmed.
Iraan ja Venemaa omavad kokku umbes 80 triljoni kuupmeetri suuruseid gaasireserve, mis moodustavad hinnanguliselt 40% planeedi maagaasi varudest.
Iraan ja Venemaa omavad kokku umbes 80 triljoni kuupmeetri suuruseid gaasireserve, mis moodustavad hinnanguliselt 40% planeedi maagaasi varudest.
2022. aasta oktoobriks oli memorandumis ette nähtud projektidest 6,5 miljardi dollari ulatuses allkirjastatud lepinguid.
Aastaid Ühendriikide ja Iisraeli surve tõttu rahvusvaheliste sanktsioonide all elanud Teheran kasutab Ukraina sõja järgselt Lääne energeetikaturgudelt väljuva Venemaa suutlikkust arendada välja Iraani hiiglaslikud energiaressursid ning omandada Venemaalt varemalt kättesaamatuid tehnoloogiaid. Moskva ja Teherani koostöö hõlmab muuhulgas Vene moodsate hävitajate tarnet Iraani õhujõududele ning Iraani droonide eksporti Vene relvajõudude kasutusse. Koostöö alustalaks on saamas kahe riigi pangandussüsteemide ja finantsinfrastruktuuri ühendamine viisil, mis on autonoomne Lääneriikide poolt hallatavast rahvusvahelisest finantstaristust.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Maailma 196 riigi hulgas kuulub Iraan kümne kõige suuremat geopoliitilist kaalu omava riigi hulka. Kõige elementaarsemad teadmised geostrateegiast koos pilguheiduga maailmakaardile teevad ilmsiks tõsiasja, et Iraan ja Venemaa on kaks riiki, mis võivad tandemina tegutsedes kontrollida kogu maismaasilda Aasia ning Euroopa vahel. Ning see on tõsiasi, mille kaalu on raske ülehinnata.
Iraani-Vene koostöö näol on tegemist realiteedi, või vähemasti potentsiaalse realiteediga, mis omab erakordset geostrateegilist kaalu ning seda eeskätt Ameerika Ühendriikide globaalsele ülemvõimule piiride seadmise tähenduses.
Iraan ja Venemaa on kaks riiki, mis võivad tandemina tegutsedes kontrollida kogu maismaasilda Aasia ning Euroopa vahel. … Iraani-Vene koostöö näol on tegemist realiteedi, või vähemasti potentsiaalse realiteediga, mis omab erakordset geostrateegilist kaalu ning seda eeskätt Ameerika Ühendriikide globaalsele ülemvõimule piiride seadmise tähenduses.
Seda tulenevalt tõsiasjast, et USA laevastik kontrollib endiselt ainsana maailmameresid ning omab seetõttu monopoolset võimet projitseerida militaarjõudu mistahes punkti maailmas, koos võimega sulgeda mereteed teiste riikide vahelisele kauba- ja energiakandjate vedudele. Seda on Ühendriikide merevägi võimeline tegema nii maailma ookeanide avarustes kui planeedi merekaubanduse strateegilistes kitsaskohtades: Malaka ja Hormuzi väinades, Gibraltaril, Suezi ning Panama kanalites. Need on maailmakaubanduse sõlmpunktid, mille vahetus läheduses asuvad – mitte kokkusattumusena – suured USA mereväebaasid.
USA laevastik kontrollib endiselt ainsana maailmameresid ning omab seetõttu monopoolset võimet projitseerida militaarjõudu mistahes punkti maailmas, koos võimega sulgeda mereteed teiste riikide vahelisele kauba- ja energiakandjate vedudele.
Ülal: USA mereväe peamised logistikabaasid maailmas. Nagu näha, on USA positsioneerinud oma mereväe tugipunktid maailma võtmetähtsusega mereteede vahetusse lähedusse. See tagab Ühendriikidele militaarse võimekuse blokkeerida erinevatel kontinentidel paiknevate riikide omavaheline koostöö ning takistada Washingtoni poliitilisele diktaadile mitte alluvate riikide vahelise kaubavahetuse edendamist olukorras, kus poliitilis-diplomaatilis-finantsiline surve osutub selleks ebapiisavaks. Seda vähemalt senikaua, kuni Hiina Rahvavabariik ei ole loonud ning Vene Föderatsioonil taastatud n.ö “sinise ookeani” laevastikku, mis Ühendriikide maailmamerede valitsemise monopoli suudaks kõigutada. Ülejäänud maailma riigid on geostrateegiliste süvajõujoonte paikapanemisel pelgalt pealtvaataja rollis.
Kuigi meretransport on endiselt kuluefektiivseimaks transpordi liigiks ning lõviosa maailma kaubanduse mahust kulgeb mööda mereteid, võimaldab raudteetransport Aasia ja Euroopa vahelist kaubavahetuse ja energeetika alast koostööd sellisel viisil, mis pole Ühendriikide poolt kontrollitav.
Raudteetransport võimaldab Aasia ja Euroopa vahelist kaubavahetuse ja energeetika alast koostööd sellisel viisil, mis pole Ühendriikide poolt kontrollitav.
Vahemärkusena olgu mainitud, et Lääne-Euroopa merevägedel praktiliselt puudub globaalse jõu projitseerimise võimekus ning see piiratud maailmameredel võitlemise kapatsiteet, mis Briti ja Prantsusmaa merevägedel eksisteerib, sõltub lõppastmes tervenisti Ühendriikide militaarsatelliitide kommunikatsiooni ja täppisrelvastuse juhtimise toest. Ultimatiivselt on Ameerika Ühendriikide mereväe võimekus umbes sama suur kui ülejäänud planeedi riikidel kokku ning see on võimekus, mis on piiratud primaarselt Vene ja Hiina territoriaalvete läheduses ning maailmameredel sekundaarselt ka Vene tuumaallveelaevastiku poolt.
Mis puudutab Venemaa ja Iraani vahelist energeetikakoostööd, siis siinkohal on tegemist mugavusabieluga, mis sobib nii Moskvale kui Teheranile väga hästi. Juhul kui Venemaal ja Iraanil õnnestuks omavahelisse koostöösse haarata ka Katar, oleks võimalik tekitada kõigest kolmest riigist moodustuv kartell, mis kontrolliks umbes poolt planeedi maagaasi varudest ning oleks võimeline dikteerima nii Idale kui Läänele maagaasi hindu. Seda eriti olukorras, kus energiakandjate kauplemine viiakse järk-järgult väljapoole Lääneriikide administreeritud energiafutuuride turge – suur osa sellest käib endiselt läbi NYMEXi ja Chicago toorainebörside.
Juhul kui Venemaal ja Iraanil õnnestuks omavahelisse koostöösse haarata ka Katar, oleks võimalik tekitada kõigest kolmest riigist moodustuv kartell, mis kontrolliks umbes poolt planeedi maagaasi varudest ning oleks võimeline dikteerima nii Idale kui Läänele maagaasi hindu.
Võib olla täiesti kindel, et Ameerika Ühendriigid teevad kõik enda võimuses oleva, et kõikvõimalike Washingtoni ja New Yorgi kontrolli alt väljas olevate rahvusvaheliste partnerluste välja kujunemist pidurdada.
“Värviliste revolutsioonide” abil riikide üle võtmine on ajalooliselt selleks kõige efektiivsem ja ökonoomsem meetod olnud. Kui isegi suures välisriigis revolutsiooni korraldamine ja riigiaparaadi ära ostmine maksab Washingtonile reeglina mõned miljardid dollarid, siis välisriikide füüsiline hävitamine või okupeerimine militaarse instrumendi abil läheb ajaloolise keskmise alusel ameeriklastele maksma sadu, kui mitte tuhandeid miljardeid dollareid. Iraagi ja Afganistani sõdade kogumaksumus ulatub tänase seisuga umbes 8000 miljardi dollarini (s.o umbes 10 aasta Saksamaa eksporditulusid).
USA poolt II maailmasõja järgselt üle maailma kukutatud valitsuste nimekiri on väga pikk, ent ei ole juhuseks, et esimene kord, kui Ühendriigid likvideerisid valitsuse, mis ei vastanud Washingtoni huvidele, oli Iraanis 1953. aastal, kui Teheranis kukutati Ameerika eriteenistuste spetsialistide abil (ning Ühendkuningriigi mahitusel) Mohammed Mosaddeghi valitsus. Samas pole viimastel aastakümnetel värvilise revolutsiooni korduvad katsed ei Teheranis ega Moskvas vilja kandnud.
Suures pildis on Venemaa ja Iraani vahel allkirjastatud leping osa suuremast nihkest Euraasia suurriikide geostrategilisele konsolideerumisele väljaspool Ameerika Ühendriikide poolt domineeritud maailmakorda. Veelgi kaalukam kui äsja allkirjastatud 40 miljardi dollariline lepe Venemaa ja Iraani vahel, oli 2021. aasta märtsis Hiina ja Iraani poolt allkirjastatud 25 aastane komplekslepe, mis näeb ette 400 miljardi dollari suuruses Pekingi investeeringuid Iraani.
Veelgi kaalukam kui äsja allkirjastatud 40 miljardi dollariline lepe Venemaa ja Iraani vahel, oli 2021. aasta märtsis Hiina ja Iraani poolt allkirjastatud 25 aastane komplekslepe, mis näeb ette 400 miljardi dollari suuruses Pekingi investeeringuid Iraani.
Veelgi suuremas plaanis on tegemist maailmakorra jõujoonte nihkumisega eemale Ameerika Ühendriikide poolt suveräänselt valitsetud “unipolaarsest” maailmakorrast, mitmete jõukeskustega süsteemi. Juba käivitunud protsessi käitavad jõud ületavad Washingtoni ja “kollektiivse Lääne” süsteemsed ressursid olemasolevat korda säilitada. Järgnevate aastakümnete võtmeküsimuseks saab olema, kas üleminek unipolaarselt maailmakorralt multipolaarsele süsteemile saab toimuma koos või ilma III maailmasõjata.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: