Täiendus – see artikkel on nüüd ka kuulatav:
Adrian Bachmanni audiokommentaar:
Brandon Smith avab maailmas peadpööritava kiirusega kehtestatava totalitaarse ühiskonnakorralduse algupära läbi ajaloos esineva türannia tekkimise üldise mudeli. Autor vaatleb türanniat sünnitava eliidi ja seda täide viiva massi käitumist suure läbinägelikkusega, jõudes tõdemuseni, et totalitaarsust sünnitav “kollektiivne vaim” on võimeline hävitama “rohkem inimesi, kui mis tahes aatomipomm”. Kas see on teekond, millel soovime edasi tormata, teades, kuhu see viib?
Adrian Bachmann
Ajaloolehekülgi kummitab üks põhimõtteline küsimus, millele pole seniajani suudetud pakkuda rahuldavat vastust. Kuigi paljud on üritanud leida universaalset aluspõhjust, miks ja kuidas türannia ühiskondades välja kujuneb, ei ole tänini suudetud leida vastust, mis tungiks nähtuse juurpõhjuseni.
Liigagi lihtne on lasta isiklikel eelarvamustel kujundada tehtavaid järeldusi ning tõmmata piir, millest edasi ollakse teadlikus teadmatuses võimu ja vandenõude eriliselt ebameeldivate tunnuste osas. Teisisõnu, ollakse valmis kaevama teatud piirini, et siis väita, et auku tegelikult ei eksisteerigi.
Üldine arusaam autokraatia ja oligarhia olemusest on see, et inimesed on „lollid” ja kergesti manipuleeritavad järgima karismaatilisi juhte, kes annavad lubadusi, millest nad kunagi kinni ei pea. See seletus on banaalne ja ülemäära lihtsustatud. Tegelikult nõuab suure hulga inimeste diktatuuri meelitamine niivõrd ulatuslikku ja kompleksset manipulatsiooni, et selle täide viimiseks peab olema ülimalt hea arusaam inimpsühholoogiast.
Totalitarism on edukas üksnes seetõttu, et igas ühiskonnas on mingi hulk inimesi, kellele see salamisi meeldib ning kes just seda tahavadki.
Tänapäeval ei saa enamikku inimesi relvaähvardusel alluma sundida, vähemalt mitte kohe. Inimeste kuuletuma panemiseks tuleb nad üle kavaldada, kuid mitte ainult – neid tuleb veenda, et kõik oli algusest peale NENDE ENDI MÕTE. Ilma sellise enesetsensuuri ja eneseorjastamise dünaamikata hakkab rahvas varem või hiljem mässama, olgu režiim kui tahes julm. Tuhandeaastane türannia ei saa eksisteerida, kui mingi hulk inimesi ei ole pandud seda toetama või sellest otseselt kasu ei saa.
Siit me leiamegi totalitarismi tõelise võtme – see on edukas üksnes seetõttu, et igas ühiskonnas on mingi hulk inimesi, kellele see salamisi meeldib ning kes just seda tahavadki. Neid inimesi võiks nimetada „kasulikeks idiootideks”, kuid asi on tegelikult palju keerulisem. Nad ei pruugi olla täielikus teadmatuses sellest, mida nad teevad; nad mõistavad vähemalt osaliselt, et aitavad kaasa teiste inimeste õiguste hävitamisele ja naudivad seda. Loomulikult leidub ka elitariste ja globaliste, kes suruvad peale vandenõusid ning ajavad taga üha suuremat ja suuremat mõjuvõimu, kuid ka nemad ei suudaks väga midagi saavutada ilma meie endi seas elava sotsiopaatilise kõrvalekaldega armee abita.
Maailmas on kahte tüüpi inimesi: need, kes tahavad teisi kontrollida, ja need, kes tahavad, et neid rahule jäetaks.
See kummaline ja destruktiivne omadus on praeguste koroonapiirangute ja sunniviisilise vaktsineerimise kampaaniate valguses väga silmatorkav. On ilmselge, et meie seas on neid, kellele lähevad ülemäära korda kõikide teiste inimeste isiklikku tervist puudutavad otsused. Teadus ja statistika tõestavad, et neil ei ole kuigipalju põhjust viiruse pärast muretseda, kuid nad otsustavad seda teadmist ignoreerida. Sisimas janunevad nad võimu järele. Nad on oma võltsnarratiivist teinud uue kultuse, millele truuduse vandumist nad kõigilt nõuavad ning mida ülistades on nad kõrvale heitnud igasuguse loogika. Nad ei hooli faktidest – üksnes sellest, et me kuuletuksime.
Aga… me ei kuuletu!
Ja sedasi leiabki eepiline konflikt alguse; lugu, mis on sama vana kui tsivilisatsioon. Maailmas on kahte tüüpi inimesi: need, kes tahavad teisi kontrollida, ja need, kes tahavad, et neid rahule jäetaks. Mis kontrollifanaatikuid motiveerib? Miks nad on sellised, nagu nad on? Analüüsime mõningaid põhjuseid.
Hirmu mootor
On inimesi, keda motiveerib edu, eneseteostus, lootus, heaolu, usk, optimism, armastus ja au. Ja siis on inimesed, keda motiveerib hirm. On sadu erinevaid hirme, kuid väike valik võimalusi, kuidas neile reageerida. Kollektivistid reageerivad hirmule meeleheitliku vajadusega kõike oma keskkonnas viimse detailini kontrollida; nad usuvad, et kui nad saavad inimesi ja sündmusi mingis ulatuses juhtida, suudavad nad seeläbi elimineerida ootamatused ja olla hirmust vabad. Kuid reaalne elu ei ole selline ega hakka ka kunagi olema.
On inimesi, keda motiveerib edu, eneseteostus, lootus, heaolu, usk, optimism, armastus ja au. Ja siis on inimesed, keda motiveerib hirm.
Mõjuvõim, mida need inimesed otsivad, on nii kaugel nende ulatusest väljas, et neil pole lootustki selleni kunagi jõuda. See tähendab, et nad ei ole kunagi rahul, vaid tahavad alati rohkem. Nende hirmud jäävad neid alatiseks kummitama, sest hirmudega ei saa tegeleda väljastpoolt, vaid üksnes seesmiselt.
Seda enam, et nende hirmud on sageli seotud nartsissismiga ja on nende endi loodud. Nad kardavad põrumist, kuid töötavad harva piisavalt selle nimel, et olla edukad. Nad kardavad paljastamist, kuid üksnes seetõttu, et nad valetavad sageli. Nad kardavad konflikte, kuid üksnes seetõttu, et nad on nii vaimselt kui füüsiliselt nõrgad. Nad kardavad surma, sest nad ei usu millessegi endast suuremasse. Nad karjuvad võimu järele, sest nad usuvad ekslikult, et suudavad saatust ja omaenda kohutavate valikute tagajärgi ära petta.
Rahvamassi kaitse
Hirm laieneb ka totalitaristide üldisesse mõttelaadi ning sellesse, kuidas nad kaitset leiavad. Idee vastasseisu korral oma kahel jalal seismisest ning oma põhimõtetele truuks jäämisest on nende jaoks täiesti võõras. Nad väldivad selliseid olukordi iga hinna eest ning igasugune ettekujutus ohust on neile vastumeelne. Niisiis otsivad nad rahvamassi, mille sisse sulanduda. Nõnda enda varjamine pakub neile turvatunnet, andes neile samas võimaluse läbi kollektiivse tegutsemise võimu rakendada. Türannide kannupoisid saavad end võimsana tunda, olles tegelikkuses armetud ja nõrgad.
Need inimesed tegutsevad peaaegu alati suurte üksmeelsete rühmade kaudu, kes karistavad kõiki lahkarvamusi oma ridades, tavaliselt läbi „väravahoidjate”, kes hoiavad grupi veendumustel silma peal.
Türannide kannupoisid saavad end võimsana tunda, olles tegelikkuses armetud ja nõrgad.
See rahvamass ise ongi relv, mille ainus funktsioon lisaks oma sõnakuulelikele liikmetele mugavustunde pakkumisele on nende inimeste hävitamine, kes ei kanna juhtidega samu uskumusi või väärtushinnanguid. Sellise rahvamassi eesmärk ei ole kaitse, tegemist on relvaga. Nagu oleme näinud kõigi tänapäevaste diktatuuride puhul, olgu selleks bolševikud Venemaal, fašistid Saksamaal või kommunistid Mao Hiinas, on selline totalitaristlik inimrühm võimeline hävitama rohkem inimesi kui mistahes tuumapomm. Ning seda kõike „enamuse suurema heaolu nimel”.
Eneseväärikuse asemel võltsvagadus
Kõik türannid usuvad, et nad on oma eesmärkidelt õilsameelsed, isegi kui nad teavad, et nende teod on moraalsel tasandil õudsed. See dünaamika on olnud suurelt esiplaanil seoses nii koroonapiirangute kui vaktsiinipasside algatustega. Mõelge hetkeks selle peale, et 99,7% jaoks kogu maailma populatsioonist ei kujuta koroonaviirus erilist ohtu, nad ei sure selle tagajärjel ning valdaval enamusel juhtudest nad paranevad sellest kiiresti. Ent sellegipoolest väidavad koroonakultuse aktivistid, et inimesed, kes on vastu piirangutele, sulgudele ja vaktsiinidele, asetavad teised suurde ohtu, mistõttu tuleb neid kuuletuma „sundida”.
Enamik neist teab, et statistiliste andmete põhjal ei kujuta koroonaviirus endast ohtu (vt. eraldi lugu COVID-19 suhtelisest ohtlikkusest – “Kui ohtlik on COVID-19 võrreldes teiste surma põhjustega”), kuid selline narratiiv annab neile võimaluse läbi „moraalse halvakspanu” võimu teostada. Seega nad valetavad, ja jätkavad valetamist andmete kohta, kuni nad usuvad, et nende valesid reaalsusena aktsepteeritakse. See on sagedane nähtus enamike kultuste ja fundamentalistlike religioonide puhul, mis on eksiteele läinud – liikmete komme eelistada valesid faktidele ja tõenditele mitte seetõttu, et nad püüavad oma usku kaitsta, vaid seetõttu, et see annab neile võimaluse tunda end nii vagade kui ka üleolevatena nende suhtes, keda nad on otsustanud rünnata.
Ilma enesetsensuuri ja eneseorjastamise dünaamikata hakkab rahvas varem või hiljem mässama, olgu režiim kui tahes julm.
Oponendid tituleeritakse ketseriteks, madalamatest madalamateks, räpasteks terroristideks. Piirangutevastased jäetakse nõnda ilma oma inimlikkusest, nendest luuakse kuratlik kuvand. Inimesed, kes tahavad jääda vabaks, on koletised ning totalitaristlikest koletistest saavad kangelased, kes püüavad maailma päästa. Nagu kirjanik Robert Anton Wilson ütles:
„Sõnakuulelikud peavad ennast alati õilsateks, mitte argpüksideks.”
Armastus puuri vastu
Vahel tundub, et saan sellisest mõttelaadist aru, kuid see suudab mind ikka ja alati uuesti üllatada, kuidas inimesed, kes ennastunustavalt janunevad võimu järele teiste üle, paistavad ise armastavat süsteemi orjadeks olemist. Ma ei ole kindel, et see on irooniline, sest autoritaarsed süsteemid tõepoolest täidavad osa oma lubadustest pakkuda „turvatunnet” seni, kuni süsteemiga seotud inimesed on valmis selle nimel loovutama igasugused ihalused vabaduse järele. Kui sa teed alati nii nagu kästakse ning teenid süsteemi laitmatult, siis on tõenäoline, et suudad endale kindlustada napi vajamineva ellujäämiseks. Saad oma elu ära elada, ehkki ilmselt mitte õnnelikult.
Autoritaarsed süsteemid tõepoolest täidavad osa oma lubadustest pakkuda „turvatunnet” seni, kuni süsteemiga seotud inimesed on valmis selle nimel loovutama igasugused ihalused vabaduse järele.
Need, kes on valmis tegema mida tahes ning heitma kõrvale kõik isiklikud veendumused süsteemi eesmärkide täitmiseks, võivad teistega võrreldes suuremast rikkusest isegi osa saada. Nimelt saavad despootlikus ühiskonnas kõige suurema tunnustuse osalisteks just need inimesed, kellel on kõige vähem autunnet. Neile ei lähe korda eneseteostus, saavutused, oskused või isegi intellekt; kõik, mida nad tegema peavad, on müüma oma hinge ja tegema mida iganes, et oligarhidele silma jääda. Totalitaarsete ühiskondade eeskujulikud liikmed ei pea milleski head olema, nad peavad üksnes süsteemi vastaste suhtes kurjad olema. Mõnede inimeste jaoks on see lihtne.
Nõnda muutub süsteem mugavaks tekiks, mille sisse muidu kasutud hälvikud mässida saab. Nad poevad selle alla ja naudivad selle soojust. Nad ei muretse vabaduse pärast, sest vabadus on nende jaoks külm. Vabadus võib olla isoleeriv ning valikuvabaduse olemasolu on hirmutav. Kui kõik otsused tehakse sinu eest ära, ei jää ruumi kahtlusteks või sisemiseks stressiks. Pole vaja teha muud kui hommikul üles ärgata ja sõna kuulata.
Nõrkade ja ignorantsete inimeste jaoks on allutatus õnnistus, mitte needus. Nad usuvad, et puuri tuleb kullata, mitte sellest põgeneda, et kõik, kes tahavad põgeneda, peavad olema hullud või ohtlikud. Kui on olemas vabad inimesed, siis sunnib see ka orje oma olukorra ja kuulekuse üle järele mõtlema. Seega peavad kõik inimesed olema orjad, et kaotada ühiskonnast igasugused kahtlused. Kollektiivne mõistus on kõige muu ülene.
Trotslikud ja vabad
Väikesed türannid, kes inimkonda imbuvad, näevad vabaduse pooldajaid ilmselt kui mingisuguseid maaväliseid olendeid pärit kaugelt nende universumi piiride tagant. Nad ei suuda hoomata, kuidas on võimalik, et keegi süsteemi trotsib, seisab rahvamassile ja kollektiivile vastu isegi siis, kui nad on vähemuses või seetõttu suures ohus. Nad peavad seda teatud tüüpi hulluseks või intellekti puudumiseks, sest kuidas saaks keegi arukas arvata, et neil on võimalik diktatuuri vastu võidelda?
Vabadusemeelsed inimesed on loomuldasa individualistid, kuid me hoolime ka teiste inimeste vabadustest. Üheks sagedaseks propaganda narratiiviks on see, et individualistid on „isekad”, kuid nii see siiski ei ole. Ei piisa sellest, et meie üksi pääseme orjusest; me ei ole nõus kõrval seisma ja pealt vaatama ka seda, kuidas teisi ahelatesse sunnitakse. Me oleme nõus riskima oma eludega, et päästa mitte üksnes ennast, vaid ka tulevasi põlvkondi autokraatiast.
Totalitaristlik inimrühm on võimeline hävitama rohkem inimesi kui mistahes tuumapomm.
Nüüd kui vaktsiinipassid ja piirangud on muutumas üha ulatuslikemaks, satuvad totalitaristid veelgi suuremasse segadusse, sest iga uus kontrollimehhanism annab mässule veelgi suurema tõuke. Sisuliselt oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus on ainult kaks valikut: meie või nemad. Nemad ei ole nõus loobuma oma katsetest ülemvõimu saavutada ning meie ei ole nõus kuuletuma. Oleme ummikseisus, sest need kaks hõimu ei saa koos eksisteerida ühes ja samas ühiskonnas, et mitte öelda ühel ja samal planeedil.
Tegelikult saaks kogu seda konflikti vältida, kui voluntarism rohkem väärtustatud oleks. Kui kollektivistid suudaksid aktsepteerida, et nemad võivad otsustada elada viimseni kontrollitud ühiskonnas, samas kui teistel on õigus elada iseseisvalt, siis ei oleks mingit kriisi. Igaüks võiks rahus oma teed käia. Kuid totalitaristid ei mõtle nii, sest nende jaoks on inimesed asjad, mida võib ümber kasvatada, kuni nad saavad „valgustatuks”. Ja kui seda ei juhtu, siis võib meist vabaneda.
Seetõttu on just nemad süüdi sõjas, mis meid ees ootab. Nad ei suuda end tagasi hoida meie kõride ja mõistuste järele haaramast. Nad on ülemvõimust sõltuvuses. Nad elavad palavikulistes unelmates ning ainus droog, mis neid maha suudaks jahutada, on kõigi nende ümbritsevate täielik rõhumine. Ma näen, mis meid ees ootab, ja see ei ole kummagi poole jaoks ilus, kuid eriti võigas on see kollektivistide jaoks, sest nad ei suuda ette kujutada stsenaariumi, kus nad kaotavad. Nad on nii kindlad oma ülekaalus ja enda ehitatud vanglate turvalisuses, et peavad läbikukkumist fantoomiks, kummituseks, kes ei saa neid puudutada. Piisaks mõnest väikesest tagasilöögist, et neid murda, kuid selle jaoks peaksid vabaduse toetajad olema rohkem organiseeritud, kui nad praegu on.
Totalitaarsete ühiskondade eeskujulikud liikmed ei pea milleski head olema, nad peavad üksnes süsteemi vastaste suhtes kurjad olema.
Türanlikke süsteeme kavandavad elitaarsed inimgrupid ja valitsused ning just nemad saavad vabaduste hävitamisest kõige rohkem kasu. Tegemist on tõepoolest türannide konspiratsiooniga vabade inimeste vastu ning pandeemia sulud ja sunniviisiline vaktsineerimine ei ole mingid erandid. Ent türanlikke süsteeme ei saaks ellu viia ilma elanikkonna suurema psühhopaatliku kontingendi abita. Need inimesed kogunevad kokku, et kohutavaid asju ellu viia. Nad justkui kuuleksid totalitarismi tärgates vaikset koeravilet või haistaksid õhus süütute ohvrite verd.
Kutsuge neid vasakäärmuslasteks, kommunistideks, kollektivistideks, kutsuge neid kuidas tahes, kuid teadke, et globalistid ei ole meie ainsaks mureks. Tulemas on hulgaliselt enesekeskseid ja võimunäljas proletaarlasi, kes kõik ihalevad palakeste järele „suurte poiste laualt”. Nad ei ole teadmatuses, neid ei ole petetud tegema seda, mida nad teevad. Nad on kurb ja haletsusväärne kamp, kuid nad on oma ambitsioonidega sellegipoolest ohtlikud ning koroonaagenda edenedes hakkab neid igalt pool üha rohkem välja ujuma.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Brandon Smithi kirjutis analüüsib maailmas hetkel peadpööritava kiiruse, ulatuse ja intensiivsusega kehtestatava düstoopilise ühiskonnakorra sündi, keskendudes mitte selle välistele avaldumisvormidele, mis hämmastavad üha enam nii oma arvukuse kui sõgeduse astmega, vaid otsides selle kõige sügavamaid aluspõhjusi.
Kirjutise keskne ja väärtuslikeim mõte seisneb tõdemuses, et koletute ühiskondlike formatsioonide tekkepõhjused ei lähtu mitte üksnes sotsiopaatiliste kalduvustega võimu ja varaeliidi (kelle olemasolu autor ei eita) katkisest psüühikast, vaid meist endist.
Võim korrumpeerib ning absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Lord Actoni poolt enam kui sajandi eest väljalausutud tõdemus absoluutse võimu kohta on seda tõesem, mida absoluutsemaks arenevad aja möödudes võimutehnoloogiad. Brandon Smith näitab oma kirjutises, kuidas absoluutne võim ei korrumpeeri absoluutselt mitte üksnes neid, kes võimutsevad, vaid ka neid, kelle üle võimutsetakse.
Absoluutne võim ei korrumpeeri absoluutselt mitte üksnes neid, kes võimutsevad, vaid ka neid, kelle üle võimutsetakse…
Vaadates inimpsüühikas toimuvat, avastame varjatud motiivide valgustkartva mehhanismi. Mida enam röövitakse üksikisikult vabadust ehk võimu langetada oma elus otsuseid väljaspool etteantud valikuid, seda enam peab orjaks alandatu teostama võimu teiste vabaduse ja väärikuse ära keelamisega. Olles võimetu säilitama iseenda vabadust ja väärikust, on inimeses tume impulss röövida see nendelt, kelle moraalne selgroog ei ole valmis nõnda varmalt murduma.
Vabadus, väärikus, vaprus, võim, vara… . Need on kõik suhtelised ning nende olemasolu või puudumise mõõt on mõõdetud ligimestes, kes meid ümbritsevad. Kui võimu ähvardusel oma palge (nii kujundlikus kui otseses tähenduses) ära varjanud inimene ei ole piisavalt vapper moraalselt õigustatud vastuhakuks, on kõige lihtsamaks viisiks eneseväärikuse minetumist maskeerida sulatada iseenese väeti tahe kõikvõimsa kollektiivi tahte osiseks. See on ainsaks viisiks, kuidas võimust ja vabadusest ilmajäetu saab võimsa kollektiivi sees võimekamate üle võimutseda. Individuaalsest alistumisest lahutab kollektiivsele triumfile kaasa aitamisest vaid üks samm.
Mida enam röövitakse üksikisikult vabadust ehk võimu langetada oma elus otsuseid väljaspool etteantud valikuid, seda enam peab orjaks alandatu teostama võimu teiste vabaduse ja väärikuse ära keelamisega…
Kõige sügavamal tasemel ongi näotute totalitaarsete süsteemide puhul tegemist inimpalge ära kaotamise tööga. Ent see on valik, mis ei ole meile paratamatusena antud. Ning see on mõte, millest võib ja tasub leida julgustust.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
