Hiina tehnoloogiaettevõte Baidu sõnul kindlustavad kasvav tööjõu maksumus ja tehnoloogia kiire areng, et aastaks 2025 on nende robottaksod (s.t isesõitvad taksod) odavamad kui inimeste poolt juhitud taksod.
Hiina tehnoloogiaettevõte Baidu väidab, et järgmise nelja aasta jooksul muutub nende robottaksode tellimine inimeste poolt juhitud taksodest odavamaks.
„Aastaks 2025 jõuame sinnamaale, kus robottaksode kasutamise kogumaksumus on madalam mehitatud taksode omast,” ütles Baidu kaasasutaja ning tegevjuht Robin Li ettevõtte teise kvartali tulemuste konverentskõnes.
Baidu ütles juunis, et nende nutika sõiduüksuse Apollo eesmärk on aastaks 2023 teenindada oma 3000 robottaksoga Hiinas kuni 3 miljonit kasutajat. Apollo Go sõiduteenus laienes teises kvartalis Guangzhou linna, neljandasse linna, kus Baidu oma teenust osutab, ning on teinud seal kokku 47 000 sõitu, ütles Li, lisades, et Baidu plaanib järgmise kahe kuni kolme aasta jooksul jõuda veel 30 linna.
Li eesmärk on oma investeeringutega robottaksodesse anda hoogu juurde Hiina üleminekule elektrisõidukitele. Juunis tutvustas Baidu Apollo robottaksode viienda põlvkonna Apollo Moon’i, mille kulud ühe miili kohta on kuni 60% madalamad.
Ainus võimalik lõpptulemus
Tööjõu maksumuse kasvu, tehnoloogia arengu ning tootmise tõhususe edenemisega arvestades ennustas Baidu finantsjuht Herman Yu, et konkurents robottaksode ning inimeste juhitud taksode vahel saab liikuda ainult ühes suunas.
„Olukord saab pärast 2025. aastat väga huvitav olema,” ütles Yu. „Ühel pool on efektiivsus, tehnoloogia ja täiustatud toimimine, teisel pool aga tööjõukulu.”
Shougang Park’is Pekingis, kus toimuvad järgmisel aastal taliolümpiamängud, võtab Baidu juba sõiduteenuse kasutajatelt raha. Yu sõnul on Baidu üks kahest ettevõttest kogu maailmas, kes on suutnud luua auto, mis sõidab iseseisvalt, ilma et rooli taga inimene oleks.
„See on inimestele avatud,” ütles Yu. „Kõik on oodatud tulema ise vaatama, kuidas auto iseseisvalt ja ilma juhita sõidab.”
Kommenteerib Adrian Bachmann
Viidatud uudis on näide käesoleva sajandi ühest kesksest sotsiaalmajanduslikust dilemmast, milleks on robotiseerituse dramaatilise kasvu poolt võimaldatav tootmisefektiivsuse kasv (nii rahas kui ajas mõõdetuna) ühelt poolt ning samas tööjõu nõudluse languse paralleelprotsess teisel pool.
Alles algses faasis olev robotiseerituse/automatiseerituse plahvatus on ajalooliselt samaväärselt murranguline sotsiaalmajanduslik revolutsioon, kui loomade tööjõu esmakordne rakendamine 15 000 aasta eest või tööstusrevolutsioon 200-300 aastat tagasi.
Mis saab automatiseerituse seninägematu kasvu tingimustes maailma sadadest miljonitest tarbetutest taksojuhtidest, masinistidest, laotöölistest, montööridest? See on küsimus millele on keeruline leida vastuseid, kus ei figureeriks kuskil sõna “kodanikupalk”, mis võimaldaks “kasututel sööjatel” ühiskonna (tõsi, suuresti passiivsete) liikmetena edasi kesta.
Optimistid loodavad, et ajalooline trend mille kohaselt tööjõudu vabastavad tehnoloogilised läbimurded loovad vähemalt sama palju töökohti kui need likvideerivad jätkub ka tulevikus. Ent alles algses faasis olev robotiseerituse/automatiseerituse plahvatus on ajalooliselt samaväärselt murranguline sotsiaalmajanduslik revolutsioon, kui loomade tööjõu esmakordne rakendamine 15 000 aasta eest või tööstusrevolutsioon 200-300 aastat tagasi. Sestap on küsitav kas ajaloolised paralleelid perioodidega, mil planeedi populatsioon oli 10 või 6000 korda väiksem tänasest on enam kohaldatavad.
Mida keerukam on ühiskondlik tööjaotus, seda suurem on lisaväärtuse ehk materiaalse rikkuse tootmise võimekus, ent antud protsessi vaimne, hingeline ja kultuuriline tagajärg võib olla ränk kui kollektiivse võimekuse ja individuaalse vabaduse kaalukausid kalduvad liiga tugevalt esimese suunas.
Mida vähem autonoomiat on üksikisikul, seda enam on ta grupist sõltuv mitte üksnes materiaalselt, vaid paratamatult ka oma tervikliku psühholoogilise konstitutsiooni poolest, mis muutub üha palavikulisemalt grupilojaalsust taotlevaks ning isikupäratumaks. Keegi ei soovi saada algoritmi poolt “ebainimeseks” kuulutatud kui kodanikupalk sellest sõltub.
Mida keerukam on ühiskondlik tööjaotus, seda suurem on lisaväärtuse ehk materiaalse rikkuse tootmise võimekus, ent antud protsessi vaimne, hingeline ja kultuuriline tagajärg võib olla ränk kui kollektiivse võimekuse ja individuaalse vabaduse kaalukausid kalduvad liiga tugevalt esimese suunas.
Paraku tundub aineliselt mugav, ületurvatud, meeleliste mõnude poolest üleküllastunud, konformistlik, ühetaoline ühiskond ehk nö. “Hiina unelm” olevat inimkonna kõige tõenäolisemaks tulevikuks järgneva sajandi jooksul.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: