Tänapäeva Läänemaailmas on meil juurdepääs naudingutele, mugavustele ja meelelahutustele, millest varasemate aegade kuningad ei osanud unistadagi. Kuid kogu meie luksuslikule elule vaatamata on paljud inimesed krooniliselt stressis, ärevuses või depressioonis või võitlevad muude tervisehädadega. Järgnevas loos vaatame lähemalt naudingute ja valu vahelist tihedat seost ning uurime, miks mugavuste ja naudingute üleküllus aitab kaasa tänapäeva inimese vaimsetele ja füüsilistele probleemidele.
Kreeka kõnemees ja filosoof Dio Chrysostomus kirjutas 1. sajandil pKr järgnevat:
“Luksus muudab kannatused veelgi raskemini talutavaks ning tuimendab ja lahjendab naudinguid. Sest inimene, kes elab alalises luksuses ega puutu kunagi kokku valuga, kaotab võime mingisugustki valu taluda ega suuda samas kogeda ka naudingut, isegi mitte kõige intensiivsemat.”
Dio Chrysostomus “Diskursused” (Discourses)
Oma raamatus „Mugavuskriis” (The Comfort Crisis) kirjutab aga Michael Easter:
“Meie elus puudub füüsiliselt raskuste ületamine… Meie käsutuses on liiga palju võimalusi oma kogemuste tuimestamiseks, sh lohutustoidu, sigarettide, alkoholi, tablettide, nutitelefoni ja televiisori abil… Me ei pea taluma ebamugavusi nagu toidu nimel töötamine, igapäevane raske ja rohke liikumine, akuutne näljatunne ja pidev kokkupuude ilmastikunähtustega. Küll aga peame me silmitsi seisma oma mugava elu kõrvalmõjude, nimelt pikaajaliste füüsiliste ja vaimsete terviseprobleemidega.”
Michael Easter “Mugavuskriis” (The Comfort Crisis)
Et mõista, kuivõrd mugav ja nauditav meie elu on, võime võrrelda tänapäeva eluviisi igapäevase reaalsusega, milles pidid hakkama saama meie küttidest ja korilastest esivanemad suure osa inimkonna ajaloost. Meie esivanemad kõndisid peaaegu iga päev kilomeetreid vee leidmise ja toidu kogumise nimel. Nad kulutasid tohutult energiat suurte imetajate küttimiseks ning nende jahimeetod nägi sageli ette saagi jälitamist seni, kuni loom kurnatuse tõttu kokku kukkus. Eduka jahiretke järel tükeldasid nad tapetud looma ja kõndisid mitmeid kilomeetreid tagasi laagrisse, kandes kaasas tohutuid toore liha tükke. Või nagu kirjutas Michael Easter:
„Enne kui me loomakasvatuse ja põllupidamise leiutasime, olime “sisuliselt professionaalsed sportlased, kelle elatus eeldas [meilt] füüsilist aktiivsust”.“ Meie esivanemad ei „teinud trenni“, sest peaaegu kogu nende ärkveloleku aeg kulus tegevustele, mida me tänapäeval liigitaksime treeninguks… Uuringud näitavad, et nende küttide jaoks ei olnud haruldane joosta ja kõndida rohkem kui 40 kilomeetrit päevas… Pigem kogusid meie esivanemad ühes päevas rohkem füüsilist aktiivsust kui enamik meist praegu nädala või kahe jooksul. Ja sellisel aktiivsuse tasemel elasid nad põhimõtteliselt kuni oma surmani.”
Michael Easter “Mugavuskriis”
Enne kui me loomakasvatuse ja põllupidamise leiutasime, olime “sisuliselt professionaalsed sportlased, kelle elatus eeldas [meilt] füüsilist aktiivsust”.“ Meie esivanemad ei „teinud trenni“, sest peaaegu kogu nende ärkveloleku aeg kulus tegevustele, mida me tänapäeval liigitaksime treeninguks… Uuringud näitavad, et nende küttide jaoks ei olnud haruldane joosta ja kõndida rohkem kui 40 kilomeetrit päevas.
Michael Easter “Mugavuskriis”
Lisaks intensiivsele füüsilisele aktiivsusele talusid meie esivanemad vaimset stressi ilma, et neil oleks olnud võimalik seda tuimestada tehnoloogia, narkootikumide, töödeldud toidu, alkoholi või meelelahutuse abil tähelepanu kõrvale juhtimisega. Nad pidasid ilmastikunähtustele vastu ilma tänapäevase eluaseme, konditsioneeri ning keskkütteta ja võitlesid haiguste ja infektsioonidega ilma moodsa meditsiinita.
Kuna nende elu oli raske, sageli ebamugav ja mõnikord lausa piinarikas, kujunes meie esivanematel välja instinktiivne soov nautida maksimaalsel määral kõiki olemasolevaid mugavusi ja rõõme. Naudingu tabamise tung oli nende ellujäämise seisukohalt ülioluline. Nad puhkasid ja lõõgastusid mil iganes võimalik ning tänu aktiivsele mugavuse otsimisele taastusid nende vaim ja keha ning nad leidsid leevendust oma karmidele elutingimustele. Perioodidel, mil meie esivanematel oli ligipääs energiarikastele toiduainetele nagu rasvane liha, puuviljad või mesi, lubasid nad endale energiavarude kogumiseks külluslikke söögikordi, sest nad ei saanud alati kindlad olla, millal järgmine kord süüa saab.
Kuigi me oleme pärinud oma esivanemate tungi naudingute ja mugavuse järele, arenes see tung välja nappuse keskkonnas. Meie aga elame tänaseks kõigi mugavustega külluse keskkonnas.
“Kaasaegsed mugavused ja kergus, mis praegu meie igapäevaseid kogemusi kõige enam mõjutavad – autod, arvutid, televiisor, kliimaseadmed, nutitelefonid, ülitöödeldud toit ja palju muud – on meie liigi käsutuses olnud vaid sadakond aastat või veelgi vähem. See on umbes 0,03 protsenti ajast, mil me oleme Maa peal kõndinud… Pidev mugavus on meie kui inimeste jaoks radikaalselt uus nähtus.”
Michael Easter “Mugavuskriis”
Kaasaegsed mugavused ja kergus, mis praegu meie igapäevaseid kogemusi kõige enam mõjutavad – autod, arvutid, televiisor, kliimaseadmed, nutitelefonid, ülitöödeldud toit ja palju muud – on meie liigi käsutuses olnud vaid sadakond aastat või veelgi vähem. See on umbes 0,03 protsenti ajast, mil me oleme Maa peal kõndinud… Pidev mugavus on meie kui inimeste jaoks radikaalselt uus nähtus.
Michael Easter “Mugavuskriis”
Kuigi vähesed sooviksid naasta meie esivanemate karmide elutingimuste juurde, esitab tänapäeva maailm meile uusi väljakutseid, mis tulenevad asjaolust, et meie ihal naudingute ja mugavuse järele ei ole välja lülitamise võimalust – see tung on jätkuvalt praktiliselt rahuldamatu. Nappuse keskkonnas elades ei olnud ohtu, et meie esivanemad oleksid võinud end kahjulikul tasemel ülehellitada. Kuid meie heas uues külluslikus ilmas varitseb liigse naudisklemise oht kõikjal ja pidevalt.
Üks oht, mis kerkib meie küllastamatu mugavustungi ja meie mugavusest tulvil maailma kokkupõrkel, on Michael Easteri väljendit kasutades mugavusootuste hiiliv nihkumine (ing comfort creep). Või nagu Easter selgitab:
“Uue mugavustasemeni jõudes kohaneme sellega ja meie varasem mugavustase muutub vastuvõetamatuks. Tänane mugavus on homme juba ebamugavus. See viib meid uue arusaamani sellest, mida tähendab mugavus… Veelgi enam, uued mugavused on nihutanud meie arusaama ka sellest, millised ebamugavused on vastuvõetavad. Iga sammuga kahaneb meie mugavustsoon. Kriitiline aspekt… on sealjuures asjaolu, et see kõik toimub alateadlikult. Meie suutlikkus märgata, et mugavusootuste hiiliv nihkumine meid vallutanud on ja mida see meiega teeb, on äärmiselt kehv.”
Michael Easter “Mugavuskriis”
Uue mugavustasemeni jõudes kohaneme sellega ja meie varasem mugavustase muutub vastuvõetamatuks. Tänane mugavus on homme juba ebamugavus.
Michael Easter “Mugavuskriis”
Mugavusootuste hiiliv nihkumine on kõige kergemini tabatav füüsiliste mugavuste puhul. Näiteks tänu autodele ja tarneplatvormidele, mis võimaldavad kodust lahkumata saada mis tahes toodet või teenust, mida me soovime või vajame, elab üha suurem hulk inimesi peaaegu täielikus füüsilises passiivsuses. Või nagu Michael Easter märgib: “27 protsenti inimestest ei osale üldse mingis füüsilist aktiivsust eeldavas tegevuses. Nad ei tee sõna otseses mõttes mitte midagi, üksnes lohistavad end voodist kontoritoolile ning sealt diivanile ja jälle voodisse.” Selline füüsilisele mugavusele seatavate ootuste hiiliv tõus on peamine põhjus, miks Läänemaailma on tabanud rasvumise ja krooniliste füüsilise tervise häirete järjest laienev epideemia. „Inimene ei ole lühidalt öeldes loodud selleks, et terve päeva istuda,“ selgitasid Mayo kliiniku teadlased. Või nagu Michael Easter kirjutab:
“Parema elu poole püüdlemisel oleme lasknud mugavusel oma loomulikku liikuvust ja tugevusi lubjastada. Ilma teadlikult valitud ebamugavuse ja sihipärase liikumiseta, mis võitleks jõuliselt mugavusootuste hiiliva muutuse vastu, jääme jätkuvalt üksnes nõrgemaks ja haigemaks.”
Michael Easter “Mugavuskriis”
27 protsenti inimestest ei osale üldse mingis füüsilist aktiivsust eeldavas tegevuses. Nad ei tee sõna otseses mõttes mitte midagi, üksnes lohistavad end voodist kontoritoolile ning sealt diivanile ja jälle voodisse.
Michael Easter “Mugavuskriis”
Lisaks mugavusootuste hiilivale tõusule kahjustavad kaasaegsed naudingud meie vaimu ja keha veel muulgi moel, sest naudingule järgneb varjuna valu. Ameerika psühhiaater Anne Lembke kirjutab raamatus „Dopamiinisõltlased” (Dopamine Nation), et “üks viimase sajandi tähelepanuväärsemaid neuroteaduslikke avastusi on leid, et… naudingut ja valu töödeldakse kattuvates ajupiirkondades ja need toimivad vastanduva mehhanismi kaudu. Teisisõnu hoiavad nauding ja valu teineteist vastastikku tasakaalus.” Meie aju püüab säilitada naudingu ja valu tasakaalu, kus kumbki kogemus ei domineeri liiga kaua. Kui meie kogemused kalduvad pikaajaliselt või ülemääraselt naudingu või valu poole, püüavad meie aju isereguleeruvad mehhanismid taastada tasakaalu, kallutades kaalukausse vastupidises suunas. Kui me naudingutega liialdame, hoolitseb meie aju selle eest, et järgmiseks saaksime kogeda valu – olgu siis tegemist füüsilise valu või vaimse ja emotsionaalse masendusega.
Nagu filosoof Friedrich Nietzsche märkis teaduse eesmärki määratledes:
“Mida? Teaduse ülim eesmärk on luua inimesele võimalikult palju naudingut ja võimalikult vähe valu? Aga mis siis, kui rõõm ja valu peaksid olema nii tihedalt seotud, et see, kes tahab võimalikult palju üht, peab saama ka võimalikult palju teist, et see, kes tahab kogeda „taevalikku joovastust“, peab olema valmis ka „surmani kurvastama“?”
Nietzsche „Lõbus teadus“ (Die fröhliche Wissenschaft)
Kui me naudingutega liialdame, hoolitseb meie aju selle eest, et järgmiseks saaksime kogeda valu – olgu siis tegemist füüsilise valu või vaimse ja emotsionaalse masendusega.
Harjumuspäraselt aina samu naudinguid kogedes kujuneb meil nende suhtes välja taluvus ning seejärel tagab neuroadaptatsioon, et meie aju muutub valu suhtes ülitundlikuks. See tähendab, et me mitte üksnes ei vaja suuremat annust narkootikumi või stiimulit, et kogeda samal tasemel naudingut, vaid ka naudingule järgnev valu tugevneb ja kestab kauem. Kui me oleme mõõdutundetud, jõuame peagi punkti, kus liigne nautlemine ebatervisliku toidu, pornograafia, videomängude, alkoholi, uimastite või sotsiaalmeedia abil on kaalukausid nii pikaks ajaks ja nii äärmuslikul määral naudingu poole kallutanud, et meie naudingu ja valu tasakaal hangub valu poolele. Sellises olukorras ei paku meie valitud ained meile enam naudingut, kuid me oleme siiski sunnitud neid tarbima, et saada ajutist leevendust püsiva valu vastu. Näiteks opioidide tarbimisest põhjustatud hüperalgeesia puhul on inimestel, kes kasutavad opioide üle kuu aja igapäevaselt valu leevendamiseks, oht, et neil kujuneb välja veelgi tugevam valu, kui see, mida nad algselt ravisid.
Või nagu Lembke selgitab seoses mis tahes meeldiva tegevuse või aine mõjuga, mida me harjumuspäraselt ülemäära tarbime:
Me mitte üksnes ei vaja suuremat annust narkootikumi või stiimulit, et kogeda samal tasemel naudingut, vaid ka naudingule järgnev valu tugevneb ja kestab kauem.
„Paradoksaalne on, et hedonism ehk naudingu otsimine selle enda pärast viib anhedoonia ehk võimetuseni kogeda üldse mingit naudingut… Lõputu naudingu otsimine (ja valu vältimine) viib valuni… Kui meie tasakaal on kallutatud valu poole, siis ihkame uimastit, et end normaalselt tunda (ehk nulltaseme tasakaaluni jõuda).“
Anne Lembke “Dopamiinisõltlased”
Hea uudis on aga see, et me saame naudingu tekitajast hoidumise abil liigsest nautlemisest tekkinud püsiva valu kaalukaussi mõjutada. Lembke märgib, et tema kliinilise praktika kohaselt piisab 4 nädalaks oma tarbitud uimastitest loobumisest, et taastada inimese suutlikkus nautida lihtsaid rõõme, mis ei kalluta kaalukaussi nii kaugele naudingu suunas, et tekitaks valu järellainetust.
Paradoksaalne on, et hedonism ehk naudingu otsimine selle enda pärast viib anhedoonia ehk võimetuseni kogeda üldse mingit naudingut.
Anne Lembke “Dopamiinisõltlased”
“Taastumine algab loobumisest. Abstinents taastab aju premeerimise juhteteed ja koos sellega ka meie suutlikkuse tunda rõõmu lihtsamatest naudingutest.”
Anne Lembke “Dopamiinisõltlased”
Abstinentsuse teekonnal saame kasutada tehnikaid, mida Lembke nimetab enesesidumise tehnikateks ja mis hõlmavad „tahtlikult ja sihipäraselt tõkete seadmist meie endi ja meie valitud aine vahele, et leevendada kompulsiivset ületarbimist“. (Anne Lembke “Dopamiinisõltlased”)
Ühe näite ennastsiduvast käitumisest leiame Homerose teosest “Odüsseia”. Nimelt käskis Odysseus, mõistes, et ükski mees ei suuda sireenide võrgutavale ning surma meelitavale laulule vastu panna, oma meeskonnal sulgeda kõrvad mesilasvahaga ja siduda teda ennast laeva masti külge. Odysseus mõistis, et olukorras, kus naudingute sundus meie üle võimust võtab, ei pruugi me enam olla suutelised vabatahtlikeks valikuteks. Nõnda on ka alkoholi, narkootikumide või suhkruste toitude tarbimisega võideldes parem, kui me ei ümbritse end nendega ja kui vähegi võimalik, siis loome endale ise takistusi, mis raskendavad nende ostmist.
Hea uudis on aga see, et me saame naudingu tekitajast hoidumise abil liigsest nautlemisest tekkinud püsiva valu kaalukaussi mõjutada. Lembke märgib, et tema kliinilise praktika kohaselt piisab 4 nädalaks oma tarbitud uimastitest loobumisest, et taastada inimese suutlikkus nautida lihtsaid rõõme.
Digitaalsete uimastite puhul saame piirata oma tarbimist, seades endale teatud keskkondade tarbimisel ajapiirangu ja lubades neid endale ainult piiratud aja jooksul päevas või teatud nädalapäevadel. Viimast enesepiiramise meetodit soovitas Nietzsche kui üht kõige tõhusamat viisi naudinguallika kompulsiivse ületarbimise lõpetamiseks. Täpsemalt kirjutas Nietzsche oma aforismis „Enesevalitsus ja mõõdukus“:
“…inimene saab vältida võimalusi naudingutungi rahuldamiseks ning pikkade ja üha pikemate rahuldamata jätmise perioodide abil seda nõrgestada ja sundida seda ära närbuma. Seejärel saab endale kehtestada range korrapärasuse tungi rahuldamise osas: kehtestades niiviisi reegli tungi enda suhtes ja surudes selle tõusud ja mõõnad kindlate ajaliste piiride sisse, saavutatakse ajavahemikud, mille kestel tung inimest enam ei vaeva…”
Nietzsche, „Koidupuna: Mõtteid moraalist kui eelarvamusest“ (Morgenröte. Gedanken über die moralischen Vorurteile)
Olukorras, kus naudingute sundus meie üle võimust võtab, ei pruugi me enam olla suutelised vabatahtlikeks valikuteks.
Kui me oleme suutnud lõpetada naudingutega liialdamise, siis võime oma elu edasiseks parandamiseks vabatahtlikult otsida valu ja kannatusi. Sest samamoodi nagu liigse naudingu otsimine lõppeb valuga, kallutavad tervislikku ajutist valu tekitavad tegevused meie naudingu-valu tasakaalu püsivama naudingu kogemise suunas. Või nagu Lembke selgitab:
“Valu viib naudinguni, käivitades keha enda reguleerivad homöostaatilised mehhanismid….. Ajutise kokkupuute korral valuga kaldub meie loomulik hedooniline tasakaalupunkt naudingute poole, nii et muutume valu suhtes vähem haavatavaks ja võime aja jooksul rohkem naudinguid kogeda.”
Anne Lembke “Dopamiinisõltlased”
Ilmekas näide tervislikust tegevusest, mille käigus kogeme valu, on füüsiline treening. Uuringud on näidanud, et füüsilise treeninguga kaasnevast ajutisest valust tulenev positiivne meeleolu vähendab isegi iha ebatervislike naudingute järele. Lembke märgib, et “kõrge kehaline aktiivsus põhikoolis, keskkoolis ja varases täiskasvanueas prognoosib madalamat uimastitarbimist. Samuti on tõestatud, et liikumine aitab juba sõltuvuses olevatel inimestel sõltuvusaine tarbimist lõpetada või vähendada.” Lembke viitab uuringutele, mis näitavad, et külma veega karastamine vallandab neurotransmitterid, mis parandavad meie meeleolu veel mitme tunni jooksul pärast karastamist. Enesele kõrgete eesmärkide seadmine ja iga päev nende saavutamise nimel pingutamine ning vaimset, emotsionaalset või füüsilist stressi tekitavate raskete probleemide otsimine võib samuti kallutada kaalukaussi ajutiselt valu suunas, mis muudab meid õnnelikumaks ja tervemaks ning tõstab meie suutlikkust kogeda naudinguid.
Ilmekas näide tervislikust tegevusest, mille käigus kogeme valu, on füüsiline treening. Uuringud on näidanud, et füüsilise treeninguga kaasnevast ajutisest valust tulenev positiivne meeleolu vähendab isegi iha ebatervislike naudingute järele.
4. sajandil eKr elanud filosoof Diogenes Küünik uskus sedavõrd kindlalt, et valu tahtlik otsimine on hea elu võtmeks, et ta veetis oma päevi, otsides viise, kuidas endale ebamugavusi tekitada. Suvel veeretas ta end üle kuuma liiva, talvel kõndis paljajalu lumel ja embas jäätunud kujusid. Ta magas savist tünnis, otsis emotsionaalset ja psühholoogilist valu, tõmmates endale tahtlikult teiste poolt naeruvääristamist, elas kokkuhoidlikult, tarbides kõige lihtsamaid toiduaineid, ning mõnikord oli ta pikemat aega söömata – tänapäeval nimetame sellist tava vahelduvaks paastumiseks.
Diogenes on öelnud, et „naudingute põlgamine on suurim naudingutest“, ja väitnud, et vabatahtlikult ebamugavusi otsides suutis ta oma tünnist palju rohkem rõõmu leida kui Pärsia valitseja Xerxes oma paleest. Paljud inimesed läbi ajaloo on nimetanud Diogenest hulluks, kuid arvestades, mida me nüüdseks teame naudingu ja valu vahelisest tihedast seosest, oli Diogenes oma ajast tegelikult kaugel ees.
Meie küllusemaailmas, kus ohjeldamatu naudingute ja mugavuse otsimine halvab vaimu, nõrgestab keha ja muudab üha enam inimesi valu suhtes ülitundlikeks, oleks targem järgida Diogenese eeskuju ja teha oma elu meelega veidi raskemaks, veidi ebamugavamaks, veidi valusamaks, et sedasi hoopiski kasvatada oma jõudu, naudingut ja elurõõmu.