Audio leiate artikli lõpust
Need, kes pööravad tähelepanu praegusele olukorrale seoses riikliku kontrolliga Covid-19 narratiivi üle, on kindlasti pannud tähele, kuidas kõik autorid – sealhulgas oma valdkonna lugupeetud eksperdid – tsenseeritakse unustusehõlma niipea, kui nad üritavad avaldada teavet, mis seab kahtluse alla ametliku status quo. Esimest korda Ameerika lähiajaloos langeb massilise tehnoloogilise tsensuuri alla pelgalt haiguse alternatiivsete ravimeetodite olemasolust rääkimine. See on diametraalselt vastuolus tegeliku teadusega ja suunaga, kuhu vaba ühiskond peaks liikuma.
Enim tsenseeritud autorite seas on dr Robert W. Malone, üks mRNA ja DNA vaktsiinide leiutajaid. Dr Malone on avalikult võtnud sõna, et selgitada, kuidas riigiaparaat koroonakriisi käsitleb või pigem halvasti käsitleb.
Doktor Malone’i Twitteri konto oli detsembri lõpuks jõudnud üle poole miljoni jälgijani, enne kui platvorm otsustas, et tema vaated pandeemiale ohustavad ametlikku narratiivi. Seega maailmakuulsa teadlase konto lihtsalt eemaldati.
Ilmselgelt ei saa meil olla tegemist tegemist (massi)psühhoosiga, kui suur hulk inimesi nõuavad vaktsineerimata inimeste laagritesse paigutamist, nendele tervishoiuteenuste keelamist ja isegi nende tapmist. See kõik on normaalsus – uus normaalsus.
Selle asemel, et seista selle eest, et eksperdid saaksid vabalt mõtteid vahetada – mis peaks justkui olema teadusliku meetodi eesmärk – juubeldasid vasakpoolsed Malone’i tsenseerimise üle, nimetades mRNA vaktsiinide loojat äärmuslaseks ja ülistades türannide tööriistadeks olijaid.
Enne Donald Trumpi ametisse astumist ja Venemaaga seonduva massihüsteeria vallandumist seisid vasakpoolsed sõnavabaduse eest. Valge Maja uus asunik aga õõnestas kiiresti nende austust õiguste vastu. Seejärel, aastal 2020, saabus Covid-19 ja tsensuurikampaania sai kiirkäigu sisse.
Vasakpoolsed – relvastatud sõjakate “faktikontrollijatega”, kelle arvamusega vehitakse nagu malakaga igaühe vastu, kes ametlikku narratiivi vaidlustab – muutusid üleöö autoritaarsete infokontrolöride režiimiks. Niipea kui esitate väljakutse nende ebajumlatele nagu dr Fauci, esitate automaatselt ka väljakutse teadusele endale ning faktid ei lähe siinkohal enam kellelegi korda.
Kui palju kordi on inimesed jätkanud “ekspertide” tsiteerimist ka siis, kui nende poolt esitatud narratiivid on osutunud ilmselgelt valeks?
Mis siis juhtus? Miks läksid vasakpoolsed aastaid sõnavabaduse eest seismiselt – isegi neonatside sõnavabaduse toetamiselt – üle kõikide nende vaigistamise nõudmisele, kes (koroona)paanika õhutajatele väljakutse söandasid esitada? Dr Malone’il ja teistel on selle kohta teooria ja seda nimetatakse massiformatsiooni psühhoosiks ehk “kollektiivse hinge” tekkeks.
“Kui teil on ühiskond, mille liikmed on üksteisest lahutatud ja milles on vabalt hõljuv ärevus selles mõttes, et asjadel pole mõtet ja me ei saa maailmas toimuvast enam aru, siis juht või sündmuste jada koondab masside tähelepanu ühele väikesele punktile. See toimub nagu hüpnoosis – massid muutuvad sõna otseses mõttes hüpnotiseerituks ja neid saab juhtida kuhu iganes,”selgitas Malone hiljutises intervjuus Joe Roganiga.
Malone kirjeldas seejärel, kuidas “juhid” saavad tekkinud olukorda ära kasutada: “Üks selle nähtuse iseloomulikke tunnusjooni on see, et inimesed, keda massid peavad oma juhtideks, on need, kes tavaliselt tulevad ja ütlevad, et teil on selline valu ja kannatused ning mina saan selle ära võtta. Mina ja ainult mina. Selline sõnum garanteerib masside kuuleka järgimise. Sealjuures polegi tähtis, kas inimestele on sedasi valetatud või mitte. Andmed on ebaolulised.”
Ehkki Google’i otsingumootor seda varjab ja Forbes’i ajakiri seda pisendab, on massiformatsiooni psühhoos faktidega suurepäraselt kooskõlaline seletus hullusele, mis praegu Lääne ühiskondades toimub.
Dr Malone tõi oma arutluskäigus paralleele 1920/30-te Saksamaaga: “Saksamaal oli väga intelligentne kõrgelt haritud rahvas ja ometi läksid nad täiesti segaseks.”
Pärast seda, kui dr Malone selgitas massiformatsiooni teooriat, mille töötas algupäraselt välja Belgia Genti ülikooli kliinilise psühholoogia professor dr Mattias Desmet, hakkasid internetiotsingud teemal “massiformatsiooni psühhoos” plahvatuslikult sagenema. Selgus, et Google üritas ühel hetkel isegi otsingutulemusi kallutada ja näib, et selline sabotaaž jätkub endiselt.
Kui otsite “massiformatsiooni” fraasi Google’ist, saate vastuseks selliseid peavoolumeedia väljaannete artikleid (näiteks Forbes ajakirjalt), mis hakkasid kohe Malone’i üle nalja heitma, et too julges millegi sellisega lagedale tulla. Ilmselgelt ei saa meil olla tegemist (massi)psühhoosiga, kui suur hulk inimesi nõuavad vaktsineerimata inimeste laagritesse paigutamist, nendele tervishoiuteenuste keelamist ja isegi nende tapmist. See kõik on normaalsus – uus normaalsus.
Desmet viitab 142 riigis läbi viidud küsitlusele, kus 63% vastanutest tunnistas, et omavad tööga nii vähe seost, et kõnnivad terve päeva kui unes, pühendades oma tööle palju aega, kuid vähe kirge. Hiljutine Ühendkuningriigi noorte küsitlus näitas, et 89 protsenti 16–29-aastastest “usuvad, et nende elul pole mõtet ega eesmärki”.
On normaalne jätta täiesti kõrvale meie ees olevad tohutud andmehulgad ja valida selle asemel hirmust juhitud narratiiv, mis on tänaseks põhjustanud kolossaalse ulatusega kannatusi elanikkonna seas, kus covidist tingitud tüsistuste oht on peaaegu olematu.
Kui otsite otsingumootoris DuckDuckGo seda terminit, ilmub aga dr Malone’i artikkel koheselt. Erinevalt Google’ist ei manipuleerinud ka Bing’i otsingusüsteem Malone’i artiklit otsingutulemustest välja.
Ehkki Google’i otsingumootor seda varjab ja Forbes’i ajakiri seda pisendab, on massiformatsiooni psühhoos faktidega suurepäraselt kooskõlaline seletus hullusele, mis praegu Lääne ühiskondades toimub. Desmeti sõnul on neli põhitingimust, mis peavad olema täidetud, et ühiskond oleks massihüpnoosi suhtes haavatav. Tänaseks on kõik need tingimused täidetud.
Esimene tingimus on sotsiaalsete sidemete puudumine. Viimase viie aasta jooksul on Trumpi fenomen ameeriklased lõhestanud ning Covid surus inimesed veelgi kaugemale isolatsiooni. Kuna pelglikud inimesed elavad oma kodudes ilma igasuguse sotsiaalse suhtluseta, on nende kogukonna tunne langenud masendavale tasemele.
Põhjus, miks inimesed (absurdset) narratiivi vastu võtavad, on, et see võimaldab uute sotsiaalsete sidemete teket. Teadusel, loogikal ja korrektsusel pole sellega enam midagi pistmist.
Massipsühhoosi teine tingimus on elu tähenduse või eesmärgi puudumine. Desmet viitab 142 riigis läbi viidud küsitlusele, kus 63% vastanutest tunnistas, et omavad tööga nii vähe seost, et kõnnivad terve päeva kui unes, pühendades oma tööle palju aega, kuid vähe kirge. Veelgi enam, hiljutine Ühendkuningriigi noorte küsitlus näitas, et 89 protsenti 16–29-aastastest “usuvad, et nende elul pole mõtet ega eesmärki”.
“Vabalt hõljuv ärevus” on massipsühhoosi kolmandaks eeltingimuseks. Piisab sellest, kui vaadata miljoneid retsepte ärevus- ja depressiooniravimitele, et mõista, et massiline, ent samas ebamäärane hirmutunne on levinud kõikides Lääne ühiskondades. Desmet märgib, et kui inimesed tunnevad end sotsiaalselt isoleerituna ja nende elul pole mõtet, ei ole nende ärevus seotud vaimse sümboliga. Sedasi tekitab vabalt hõljuv ärevus sügava psühholoogilise rahulolematuse.
Massipsühhoosis olevad inimesed on loonud omavahel nii tugeva sideme, et objektiivsetel faktidel pole enam mingisugust tähtsust.
Neljas massipsühhoosi jaoks vajalik tingimus on kõrge frustratsiooni ja agressiooni tase. Kiire pilguheit Twitterisse ei jäta alles mingisugust kaheti mõistmist ühiskondliku agressiivsuse kõrge taseme osas. See on lugematuid kordi avaldunud ka päriselus, kui maskipooldajad ründavad maskivastaseid ja vastupidi. Mõiste “koroona-Karen” eksisteerib põhjusega.
Võib seega väita, et kõik neli “massiformatsiooni” tekkimise eeltingimust on praegu küllaga täidetud. See kõik aga kütab ühiskonnas üles maffiapsühholoogiat. Ja nagu Desmet meile meelde tuletab, selgitab see psühholoogiline nähtus, miks nii paljud on selgelt ebaloogilise ja ebateadusliku narratiivi omaks võtnud ning miks nad on valmis osalema sellises strateegias nagu neljakordne maskistamine – “isegi kui see on täiesti absurdne,” nendib Desmet. “Põhjus, miks inimesed (absurdset) narratiivi vastu võtavad, on, et see võimaldab uute sotsiaalsete sidemete teket,” selgitab ta. “Teadusel, loogikal ja korrektsusel pole sellega enam midagi pistmist.”
Kriitiline mõtlemine, loogika ja mõistus puhkavad oma haudades, kui massipsühhoos hoiab oma haardes miljoneid kartlikke, murelikke ja agressiivseid üksildasi inimesi, kes on leidnud oma koha “vooruslikus” ja hoolivas karjas.
Kas tundub tuttav? Kui palju kordi on inimesed jätkanud “ekspertide” tsiteerimist, ka siis kui nende poolt esitatud narratiivid on osutunud ilmselgelt valeks? Kui palju kordi oleme näinud inimesi pimesi järgimas tuntud valetajaid lihtsalt seepärast, et need valetajad pakuvad neile vastastikuses psühhoosis solidaarsust.
Ka Ühendriikide toidu- ja ravimiamet on hullusega kaasa läinud, propageerides 5–11-aastaste laste vaktsineerimist, hoolimata sellest, et COVID-19 ei kujuta endast lastele praktiliselt mingisugust ohtu. Vaatamata reaalse hädaolukorra puudumisele ootavad miljonid lapsevanemad äsja tekkinud (koroona)kultuse liikmetena ja hüsteeria külvajate sõnumi lojalistidena, et saaksid oma lastesse süstida aineid, mis pole heakskiidu menetlusi isegi läbinud.
Mis peale massipsühhoosi võiks selgitada peavoolumeedia pilkeid vaktsiinikahjustuste andmebaasile (VAERS) eelmisel aastal teatatud COVID-i vaktsiini 400 000 kõrvaltoime juhtumi suhtes? Kuidas on võimalik, et need teatatud juhtumid, sealhulgas 20 000 süsteemi sisestatud surmajuhtumit, nimetatakse automaatselt ebausaldusväärseiks – hoolimata kõigist varasematest andmetest, mis näitavad, et vaktsiinikahjustuste teated on tõenäoliselt tohutult alaloendatud?
Doktor Malone’i Twitteri konto oli detsembri lõpuks jõudnud üle poole miljoni jälgijani, enne kui platvorm otsustas, et tema vaated pandeemiale ohustavad ametlikku narratiivi. Seega maailmakuulsa teadlase konto lihtsalt eemaldati.
Kuidas on võimalik, et peavoolumeedia ja nende toetajad paanikakülvajate seas õigustavad laste müokardiiti kõrgema hüve eest seismisena, ilma et nad oleks langenud massipsühhoosi ohvriks? Kuidas võiksid inimesed ilma massipsühhoosita olla sedavõrd innukalt valmis loobuma oma vabadustest, alluma vaktsiinipassidele ja tervitama avasüli totalitaarset politseiriiki?
Selline käitumine ei ole “normaalne”. Massipsühhoosis olevad inimesed on lihtsalt loonud omavahel nii tugeva sideme, et objektiivsetel faktidel pole enam mingisugust tähtsust – sest nemad on nüüd eeskujulikud kodanikud. Igaüks, kes ei saada covidi kollektiivile pidevalt vooruslikkuse signaale, on tembeldatud vaenlaseks. Faktikontrolli, sotsiaalmeedia ja tehnilise jälgimise abil suunab see kollektiiv oma raevu ja vihkamise neile, kes pole senimaani loitsu ohvriks langenud.
Need, kes pole loitsu mõju all, on õelad, nad tuleb luku taha panna, arreteerida ja siseterroristideks tembeldada.
Esimest korda Ameerika lähiajaloos langeb massilise tehnoloogilise tsensuuri alla pelgalt haiguse alternatiivsete ravimeetodite olemasolust rääkimine.
Kriitiline mõtlemine, loogika ja mõistus puhkavad oma haudades, kui massipsühhoos hoiab oma haardes miljoneid kartlikke, murelikke ja agressiivseid üksildasi inimesi, kes on leidnud oma koha “vooruslikus” ja hoolivas karjas.
Kuigi see väljavaade võib tunduda nukker, on heaks uudiseks see, et me saame siiski massipsühhoosiga võidelda, jätkates selle aluseks oleva narratiivi vastu võitlemist, raputades inimesi ükshaaval hüpnoosist välja, paljastades neile väsimatult tegelikku reaalsust. Veelgi enam, see tähendab, et need kohutavad asjad, mida paljud inimesed veebis räägivad, näiteks, et vaktsineerimata inimesed tuleks ühiskonnast välja jätta või luku taha panna, ei pruugi olla kurjuse ilminguks, vaid psühholoogiliseks protsessiks, mis aitab massidel kujuteldavas reaalsuses eksisteerida.