Alates 2024. aastast ei ole Euroopas ühtegi riiki, mille sündivus tagaks senise rahvastikuarvu säilimise.
Alloleval kaardil on Eurostati, Föderaalreservi majanduse andmebaasi ning Ühendkuningriigi riikliku statistikaameti uusimatele andmetele tuginedes kujutatud Euroopa riikide sündimuskordajaid. Rahvastiku taastootmiseks on vaja, et riigis sünniks iga naise kohta vähemalt 2,1 last. Nagu kaardilt nähtub, oli Euroopa keskmine sündimuskordaja 2024. aastaks langenud 2016. aasta 1,57 sünni pealt 1,34 sünni peale naise kohta.
Kõige madalamad sündivusnäitajad leiame Ida- ja Lõuna-Euroopast, kus laste saamine on vähenenud seoses majanduslike ja geopoliitiliste pingetega, sealhulgas päris põhjas on Euroopa suurimate riikide hulka kuuluvad Ukraina (0,99) ja Hispaania (1,1). Ukraina sündivus ületas rahvastiku taastootmiseks vajaliku taseme viimati aastal 1986, kuid pärast 2022. aastal 0,9 sünni juurde langemist tõusis siiski aastaks 2024 pisut ning jõudis 0,99 sünni juurde.
Nagu kaardilt nähtub, oli Euroopa keskmine sündimuskordaja 2024. aastaks langenud 2016. aasta 1,57 sünni pealt 1,34 sünni peale naise kohta.
Äärmiselt madalad on ka ilma sõjategevuseta riikide, sh Malta (1,01) ning Poola (1,14) sündivusnäitajad, mida mõjutavad lisaks kogu Euroopa arenenud majandustega riikide üldistele suundumustele majanduslikud pinged, sh madalad palgad ning samal ajal laste üles kasvatamisega seotud kulude tõus. Samuti jäävad rahvastiku taastootmise tasemest kaugele maha Saksamaa (1,36), Ühendkuningriik (1,41), Prantsusmaa (1,61) ja Itaalia (1,18) ning isegi teistega võrreldes kõrgema sündivusega riikides nagu Bulgaaria (1,72) ja Montenegro (1,75) ei sünni piisavalt lapsi, et rahvastikuarvu stabiliseerida.
Eesti sündivusnäitaja on selle kaardi järgi 1,18, kuid aastaks 2025 oli see Statistikaameti andmetel langenud 1,16 peale, kusjuures elussündide koguarv langes Eestis 2025. aastaks võrreldes 2024. aastaga 11,5%.
Eesti sündivusnäitaja on selle kaardi järgi 1,18, kuid aastaks 2025 oli see Statistikaameti andmetel langenud 1,16 peale, kusjuures elussündide koguarv langes Eestis 2025. aastaks võrreldes 2024. aastaga 11,5%.
Vananev ja kahanev rahvastik kujundab ümber riiklikud prioriteedid ning esitab väljakutseid eesmärkide saavutamiseks lahenduste leidmisel. Näiteks raskendab populatsiooni kahanemine Poola kõrgete ametnike poolt välja kuulutatud sõjaväe kasvatamise sihi täideviimist.
Selleks, et püüda rahvastikuarvu siiski tõsta, on erinevad riigid katsetanud erinevaid lähenemisi, kuid tulemused on olnud kasinad. Saksamaa kujundas oma liberaalse migratsioonipoliitika välja osaliselt just riigi tööjõu hulga kasvatamise eesmärgil, kasvatades seeläbi ühtlasi sisepoliitilisi pingeid.
Prantsusmaa, Ungari ja Poola on püüdnud sündivust tõsta finantsmeetmete abil, pakkudes lasterikastele peredele maksusoodustusi, toetusi ning muid programme. Sealhulgas on Ungari juba terve aastakümne vältel noori paare toetanud eesmärgiga saavutada 2030. aastaks rahvastiku taastootmist võimaldav sündimuskordaja 2,1. Sellele vaatamata sünnib Ungaris iga naise kohta vaid 1,41 last ehk sama palju kui Ühendkuningriigis ja Portugalis, millest võib järeldada, et üksnes finantsmeetmete abil ei suudeta laiemat trendi väärata.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ainuüksi fakt, et Poola, aga ka paljude teiste riikide valitseva eliidi peamiseks probleemiks seoses demograafilise kollapsiga ei ole mitte asjaolu, et rahvas sureb välja, vaid, et sõjaväkke ei ole võimalik kaasata piisavalt kahuriliha ning maksude kogumiseks piisavalt inimkapitali, annab tunnistust faktist, et terve Euroopa valitseva klassi maailmapildis ei eksisteeri võim rahva teenimiseks, vaid rahvas võimulolevate isikute ambitsioonide täide viimiseks.
Ühtlasi seletab antud asjaolu iseeneses paljuski, miks Euroopa rahvad ei soovi enam sellistes ühiskondades lapsi ilmale tuua. Laste olemasolu või puudumine kujutab endast vastavalt kas ultimatiivset usaldus- või umbusaldusavaldust elamisväärse tuleviku suhtes. See on demograafilise käitumisega väljendatud referendum, milles tänaseks kõik Euroopa riigid on läbi kukkunud.
Selge on see, et ilma maksu- ja rahasüsteemi täieliku reformita, sõjakursil liikumise peatamiseta, kontrollimatult kõikidest inimväärse elu sfääridest läbi kasvanud riigistruktuuride likvideerimiseta ning inimlikke nõrkusi armutult ekspluateeriva moraalse ja vaimse miljöö asendamiseta eluterve keskkonnaga ei ole lootust, et Euroopa rahvaste välja suremist oleks võimalik väärata.
Selge on see, et ilma maksu- ja rahasüsteemi täieliku reformita, sõjakursil liikumise peatamiseta, kontrollimatult kõikidest inimväärse elu sfääridest läbi kasvanud riigistruktuuride likvideerimiseta ning inimlikke nõrkusi armutult ekspluateeriva moraalse ja vaimse miljöö asendamiseta eluterve keskkonnaga ei ole lootust, et Euroopa rahvaste välja suremist oleks võimalik väärata.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD: