Lance D. Johnson
Veel mõni aeg tagasi ülemaailmse innovatsiooni ja majandusliku jõu mootorina toiminud Euroopa autotööstus lamab tänaseks kujundlikult öeldes tilgutite all – ja seda tänu oma valitsuste hoolimatult välja antud määrustele, millega on konkurentsieelis hõbekandikul Hiinale ulatatud.
Tõrksatele tarbijatele täiselektrilist tulevikku jõuga peale sundides on Euroopa valitsejad ühtlasi allkirjastanud oma autotootjate surmaotsuse ning taganud miljardite voolamise Hiina konkurentidele subsiidiumiteks.
Üleminek elektriautodele ei ole kunagi lähtunud tarbijate valikutest või turu nõudlusest. See on algusest peale olnud poliitiline direktiiv, mida on elanikkonnale peale surunud eliidi liikmed, kelle kinnisideed on otsustanud täielikult eirata majanduslikku reaalsust. Tänaseks, mil automüüjad eelistavad Euroopa markide asemel üha enam Hiina importtoodangut, on tagajärjed ilmsed ning eksperdid hoiatavad, et Euroopa autotööstusel ei ole enam taastumise võimalust – jäänud on vaid aeglane ja piinarikas väljasuremine.
Tõrksatele tarbijatele täiselektrilist tulevikku jõuga peale sundides on Euroopa valitsejad ühtlasi allkirjastanud oma autotootjate surmaotsuse ning taganud miljardite voolamise Hiina konkurentidele subsiidiumiteks.
Euroopa autotööstuse surm
Euroopa autotööstuse kokkuvarisemise märke leiame tänaseks kõikjal. Kunagised turuliidritest automargid, sh näiteks Volkswagen, BMW ja Renault, nõrkevad kohustuse all toota elektriautosid, mida tarbijad ei soovi ega saa endale lubada. Samal ajal laiendavad Hiina margid nagu Chery, Jaecoo ja Great Wall Motors kiiresti Euroopas oma turuosa, seades end sisse endistes Tesla salongides ja tõrjudes välja kohalikke edasimüüjaid.
Saasteuuringuid läbi viiva ettevõtte Emissions Analytics tegevjuht Nick Molden ütleb otsekoheselt välja: „Kahju on juba tehtud – see on devalveerinud meie autotootjad. Valitsused on surunud turule peale tehnoloogia, millega suudavad turukonkurentsis edu saavutada üksnes mitte-Euroopa riigid.”
Iroonia on julm. Sisepõlemismootori tehnoloogia alane liider Euroopa lammutas ise vabatahtlikult oma suurima majandusliku alussamba ning seisab nüüd silmitsi sõltuvusega akude tootmisel kasutatavate materjalide, haruldaste muldmetallide ja odava tootmise valdkonnas domineerivast geopoliitilisest rivaalist.
Hiina pikaajaline strateegia on poliitiline majandussõda
Pekingil ei olnud Euroopa autotööstuse vallutamiseks vaja lasta ühtegi lasku. Selle asemel kasutas Hiina mänguvälja enda kasuks pööramisel ära Lääne eliidi kinnisideed kliimaregulatsioonidest.
Samal ajal kui Euroopa uputas oma tööstuse rohenõuete alla, kindlustas Hiina omale kontrolli tarneahelate üle, tagades seeläbi, et elektriautod jääksid kasumlikuks vaid Hiina tootjate jaoks. Hiina on ära kasutanud Lääne naiivsust ning viimase kümne aasta jooksul Lääne ühiskonda nakatanud kliimaalarmismi, mille nimel on Euroopa rakendanud poliitikaid, mis tema enda tööstust ja energiasõltumatust hävitavad.
Samal ajal kui Euroopa uputas oma tööstuse rohenõuete alla, kindlustas Hiina omale kontrolli tarneahelate üle, tagades seeläbi, et elektriautod jääksid kasumlikuks vaid Hiina tootjate jaoks. Hiina on ära kasutanud Lääne naiivsust ning viimase kümne aasta jooksul Lääne ühiskonda nakatanud kliimaalarmismi, mille nimel on Euroopa rakendanud poliitikaid, mis tema enda tööstust ja energiasõltumatust hävitavad.
Üks kriitik nimetas elektriautosid halvustavalt „üles haibitud golfikärudeks”, rõhutades nende ebapraktilisust väljaspool rangelt kontrollitud linnapiirkondi. Kuid turu reaalsusega kokkupuudet mitteomavad Euroopa valitsejad kasvatavad kõigele vaatamata oma jõupingutusi Hiinat rikastavate poliitikate elluviimisel.
Paul Homewood, Suurbritannia nullheitega sõidukite (ZEV) nõude kriitik, märkis, et riiklikud subsiidiumid rahastavad tegelikult Hiina sissetungi Briti turgudele. „Enesetapjalik nullheitega sõidukite nõue suunab sadu miljoneid subsiidiume Hiina elektriautode tootjatele,” selgitas ta. (Märkus: 2024. aasta jaanuarist Ühendkuningriigis kehtima hakanud ZEV-nõue sätestab, et autotootjad peavad aasta-aastalt müüma üha suuremas osakaalus elektriautosid ning mõnede eranditega jõudma 2035. aastaks 100% elektriautode müügini. Süsteem on üles ehitatud krediitidele, mida nõudeid ületanud autotootjad saavad müüa, ning nõudeid mittetäitnud tootjad on sunnitud teistelt ostma. Lisaks on nõuete mittetäitmise eest ette nähtud trahvid.)
Selle asemel, et katastroofilistele poliitikatele vastu seista, on Euroopa autokaubanduse ühendused endale kaassüüd tõmmates survele alla andnud. Näiteks on Autotootjate ja -müüjate ühendus (SMMT) juba pikka aega propageerinud elektriautosid, ignoreerides nendega kaasnevaid majanduslikke tagajärgi. Nüüd, kus Hiina impordi osakaal Euroopasse kasvab, ei ole neil organisatsioonidel end millegagi välja vabandada.
Briti päevalehe The Telegraph ajakirjanik Andrew Orlowski maalib lugejatele Euroopa autotööstusest sünge tuleviku, kus „realistlikumalt vaadates säilivad autogeddonis Euroopa tootmisliinide kohalikud töökohad, kuid tegelik kasum läheb Hiinasse.” Jääb üle vaid küsida: miks Euroopa liidrid üldse uskusid, et see kuidagi teisiti saab lõppeda? Oli siin tegemist naiivsuse või millegi palju pahatahtlikumaga?
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ei ole kuigi üllatav, et Euroopa Liit kui bürokraatliku üleregulatsiooni, normeerimise ja kontrolli kehastus on olemuslikult antiteetiline autole, mis kätkeb endas vabaduse, privaatautonoomia, aga ka isikupära ning seiklusliku elurõõmu võimaldajat ja võrdpilti.
Ei ole kuigi üllatav, et Euroopa Liit kui bürokraatliku üleregulatsiooni, normeerimise ja kontrolli kehastus on olemuslikult antiteetiline autole, mis kätkeb endas vabaduse, privaatautonoomia, aga ka isikupära ning seiklusliku elurõõmu võimaldajat ja võrdpilti.
Adrian Bachmann
Samuti ei leidu vist ühtegi autoentusiasti, mehaanikut ega inseneri, kes suudaks tuvastada ühtegi euroliidu regulatsiooni, mis oleks autotööstuse arengut kuidagi soodustanud… Küll aga koormanud autotootjaid üha suurema arvu üha võimatumate nõudmistega, mis on röövinud varemalt kogu maailma ihaldusobjektiks olevate Euroopa autode eripärasust, karakterit ning tõmmanud üha enam koomale autoinseneride ja disainerite loomevabadust.
Protsessi kulminatsioon on etteaimatav… Isikupäratute, kujutlusvõimeta, kontrollifriikidest bürokraatide teeneks on Euroopa tsivilisatsiooni kunsti ja teaduse läbipõimumisest võrsunud, ilmselt kõige enam rõõmu ja vabadust pakkuva olmekultuuri esemeks oleva sisepõlemismootoriga auto keelustamine aastaks 2035. Keelustamise ning asendamine identiteeditute elektriliste transpordimoodulitega, mis saavad maksimaalselt rahuldama mitte autoomanike ega loojate soove, vaid eurokraatide kinnisideed täielikust kontrollist ja ökonõuetest. Ökonõuetest, mis tõsi küll, lähema vaatluse juures osutuvad sama silmakirjalikuks ja reaalsust eiravaks kui enamus EL-i algatusi – teadupärast on elektriautode kumulatiivne ökoloogiline jalajälg planeedile oluliselt suurem kui sisepõlemismootoriga autodel.
Isikupäratute, kujutlusvõimeta, kontrollifriikidest bürokraatide teeneks on Euroopa tsivilisatsiooni kunsti ja teaduse läbipõimumisest võrsunud, ilmselt kõige enam rõõmu ja vabadust pakkuva olmekultuuri esemeks oleva sisepõlemismootoriga auto keelustamine aastaks 2035.
Adrian Bachmann
Ehk teisisõnu… Euroopa Liidu loendamatute teenete hulka saab juba mitte kuigi kauges tulevikus kuuluma Euroopa ühe konkurentsivõimeliseima ning suurima tööstusharu hävitamine, asendades protsessi käigus esteetilised ja isikupärased Euroopa autod amorfselt isikupäratute Hiina elektrifitseeritud transpordikarpidega.
Euroopa Liidu muudest teenetest Euroopa rahvaste elu paremaks muutmisel on võimalik lugeda täiendavalt käesoleva loo lõpus viidatud lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
