AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Thomas Kolbe
Tänaseks on Euroopa Liidu poliitika suunatud peaasjalikult kolme eesmärgi täitmisele, milleks on rohepöörde nimel Euroopa tööstuse välja suretamine, sõjatööstuse subsideerimine ning elanikkonna sõnavabaduse koomale tõmbamine. Kõiki kolme protsessi käitavaks jõuks on kasvav bürokraatide armee ning lakkamatult kerkiv võlakoorem, mille peavad kinni maksma Euroopa maksumaksjad.
Käesoleva aasta oktoobris Brüsselis toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel keskenduti peamiselt julgeolekuküsimuste arutamisele ning leiti, et Ukraina peab oma juba kaotatud sõja Venemaaga maksku mis maksab võiduks pöörama, samas kui EL-i ülesandeks on ennast 2030. aastaks sõjaliselt vormi ajada. Asjaolu, et kõrgelennulised saavutused oleksid realistlikud üksnes toimiva majanduse korral, on Brüsseli bürokraatidel ilmselt kahe silma vahele jäänud.
Saksamaa kantsler Friedrich Merz on pikemat aega rakendanud tulist retoorikat EL-i bürokratiseerumise kohta. Ka septembris kuulutas Merz hetkeks väikeettevõtjate muresid mõistva isiku rolli astudes väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning Majandusliidu konverentsil: „Lubage mul üks asi täiesti selgeks teha: me peame viskama kaika Brüsseli masinavärgi kodaratesse, et see peatuks.”
Tänapäeva kafkalikes mõõtmetes bürokraatlikku survet arvestades hakkab Merz tõenäoliselt üha sagedamini sarnaseid väljendeid kasutama – see tähendab iga kord, kui tööstuse kaebused valjenevad ja avalikkuse teadvusesse jõuavad üha enam ettevõtete nõudmised lõpetada nende mõttetu regulatiivne ahistamine.
Kuid sõnade loopimisele vaatamata ei tasuks meil jääda ootama tõsiseltvõetavaid reforme. „Kodanikupalga” ümbernimetamine „põhitagatiseks” ilma kaasnevate struktuuriliste muudatusteta näitab, et Saksa valitsuse poliitika kujutab endast pelka meediaetendust, millega ostetakse vaid aega Brüsselist dikteeritud ökosotsialistliku kursi kaitsmiseks iga hinna eest.
Oktoobris aset leidnud EL-i tippkohtumine üksnes kinnitas seda tõdemust: rahvale võimaldatakse mõned „minireformid”, et veidi survet leevendada, kuid põhimõtteline suund jääb puutumatuks. Aastaks 2040 peab kogu Euroopa Liidus toodetav toodang olema “kliimaneutraalne” – saavutatagu see siis radikaalse majanduskasvu vähendamise kaudu nagu Saksamaal või CO₂ heitkoguste lubade ostmise kaudu mujalt – kusjuures see, mis hullumeelne programm maksma läheb, ei oma mingisugust tähtsust. Senikaua kui kliima arveraamat on tasakaalus, ei ole miski muu oluline.
Aastaks 2040 peab kogu Euroopa Liidus toodetav toodang olema “kliimaneutraalne” – saavutatagu see siis radikaalse majanduskasvu vähendamise kaudu nagu Saksamaal või CO₂ heitkoguste lubade ostmise kaudu mujalt.
Thomas Kolbe
Kliimapoliitika ustav järgija
Oma teravale retoorikale vaatamata jääb ka Friedrich Merz Brüsseli regulatiiv- ja kliimapoliitika ustavaks järgijaks. Kuigi ta esitas koos 19 teise Euroopa poliitikuga ettepaneku laiahaardeliseks reformiks, mille mõte on tugevdada EL-i konkurentsivõimet, ning nõudis Euroopa Nõukogu presidendile António Costale saadetud kirjas, et Euroopa Komisjon vaataks aasta lõpuks läbi kõik eeskirjad, kõrvaldaks aegunud ja üleliigsed määrused ning vähendaks uute õigusaktide väljaandmist „absoluutse miinimumini”, ei ole tegemist enama kui retoorilise varjupoksiga.
Karmidele sõnadele Euroopa Liidu regulatiivse hullumeelsuse peatamisest ei järgne reaalsuses kunagi vastavaid tegusid. Parimal juhul rahustatakse kriitikuid järjekordselt uute toetuste jagamisega. Selline näeb kord välja EL-i kõige pikaajalisem trikk: täna võetavate võlgadega rahastatavad toetused vaigistavad viivuks eriarvamused ja lükkavad toetuse hinna – st inflatsiooni ja kõrgemad maksud – tulevikku.
Karmidele sõnadele Euroopa Liidu regulatiivse hullumeelsuse peatamisest ei järgne reaalsuses kunagi vastavaid tegusid.
Thomas Kolbe
Põhjuslikkuse varjamise meistrid
Brüsselit võib pidada maailmameistriks põhjuslikkuse varjamises. Täna valmistab EL juba ette 2028. aastal rakenduvat keskselt koordineeritud ja riiklikesse bürokraatiatesse integreeritud 2 triljoni euro suurust eelarvet rohetoetuste ja sõjaliste kulutuste katteks. Saksamaa puhul lisanduvad Brüsseli üldisele võlakoormale veel „erifondidest” pärinevad 50 miljardit eurot aastas. Kogu masinavärgi õlitamiseks läheb mõistagi vaja tuhandeid uusi riigiametnikke.
Paraku eelistab kantsler vaikida asjaolust, et selline eelarve toob paratamatult kaasa ulatusliku inflatsiooni ja järjekordsed maksutõusud. Saksa rahva meeleolu on juba niigi… pehmelt öeldes pingeline. Pole ju vaja veel lisaks õli tulle valada.
Täna valmistab EL juba ette 2028. aastal rakenduvat keskselt koordineeritud ja riiklikesse bürokraatiatesse integreeritud 2 triljoni euro suurust eelarvet rohetoetuste ja sõjaliste kulutuste katteks. Saksamaa puhul lisanduvad Brüsseli üldisele võlakoormale veel „erifondidest” pärinevad 50 miljardit eurot aastas. Kogu masinavärgi õlitamiseks läheb mõistagi vaja tuhandeid uusi riigiametnikke.
Thomas Kolbe
Sõjamajandus = rohkem bürokraatiat
Euroopa sõjamajanduse ülesehitamine Saksamaa kui selle peamise mootori ümber paisutab riigiaparaati veelgi. Sealjuures moodustavad kaitse- ja rohesektor kahe peale Euroopa keskklassi massiivse vaesestamisprogrammi ning inimesi lüpstakse otsekohesemalt kui kunagi varem.
Tõusvad süsinikdioksiidi maksud, ELi-ülene plastimaks, kõrgemad ettevõtte tulumaksu kordajad ning plahvatuslikult kasvavad tööjõukulud näitavad, et Euroopa superriigi ülesehitamine ja selle kliimaeesmärkide rahastamine on kulukas lõbu. Saksamaa ettevõtted kustuvad üha uute EL-i määruste mägede raskuse all ning keskpank Bundesbanki uuringu kohaselt ulatuvad ainuüksi otsesed bürokraatiakulud ligikaudu 70 miljardi euroni aastas.
Tõusvad süsinikdioksiidi maksud, ELi-ülene plastimaks, kõrgemad ettevõtte tulumaksu kordajad ning plahvatuslikult kasvavad tööjõukulud näitavad, et Euroopa superriigi ülesehitamine ja selle kliimaeesmärkide rahastamine on kulukas lõbu.
Thomas Kolbe
Bürokraatlik koormus kasvab jätkuvalt
Kui kantsler Merz soovib vähendada bürokraatiat ja avaliku sektori tööjõudu 8% võrra – pärast 50 000 uue riigiteenistuja töölevõtmist vaid 12 kuu jooksul – ning samal ajal vähendada bürokraatlikku koormust veerandi võrra, tähendab see põhimõtteliselt üht: rohesotsialistlikku ideoloogiat tuleks oluliselt piirata.
Kuid ühe asja tegi tippkohtumine ometi selgeks: kuigi Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa rängalt kannatanud majandustes kasvab teadlikkus väga aeglaselt, säilitab kliimapoliitika siiski oma püha staatuse. Netonulli nõue jääb kehtima sõltumata sellest, kas selle saavutamise eeldatavaks aastaks osutub 2040 või 2045. Kas leidub ka mingeid järeleandmisi? Reaalselt näeme vaid peitusemänge, mille eesmärk on koormuste ümberjaotamine ilma poliitika põhialuseid muutmata.
Netonulli nõue jääb kehtima sõltumata sellest, kas selle saavutamise eeldatavaks aastaks osutub 2040 või 2045.
Thomas Kolbe
Riikliku bürokraatia erastamine
Sellise ideoloogilise juhtimise lahutatust majanduslikest tõsiasjadest ilmestavad hiljutised tööturuandmed. Nimelt on regulatsioonide abil viimase kolme aasta jooksul „loodud” 325 000 uut töökohta keskmise suurusega ettevõtetes. Ajakirjandus tunnustab tööturu õitsengut, kuid tegelikkuses on need ametikohad lihtsalt väljapoole nihutatud riigibürokraatia, mida rahastavad ettevõtted ja kliendid. Neil ametikohtadel ei toodeta ega parandata midagi ega vastata turu nõudlusele. Need on takistused ehk metastaasideni jõudnud regulatiivse režiimi kehtestatud uued kulukeskused.
Tööstuse väljaränne kiireneb
Kõige mainitu tagajärjed on ilmsed. Hiljutine uuring, milles küsitleti 240 juhtivtöötajat energiamahukates tööstusharudes, sh terase- ja keemiatööstuses, näitab, et 31% Saksamaa suurettevõtetest kolib oma tootmise välismaale ning veel 42% lükkab investeeringuid edasi või suunab need teistesse Euroopa maadesse.
Energiahindade tõus, ülemäärane reguleerimine ja kasvav kaubanduslik surve USA-st kiirendavad Saksamaa deindustrialiseerumist ning Petri tassis paljunevate bakterite moel vohav bürokraatia lisab omalt poolt tuld juurde, kuid ei tegevjuhid ega ametiühingud julge EL-i groteskset kliimakava avalikult kahtluse alla seada. Nii meenutab Brüsseli kliimakampaania üha enam sektantlikku vandenõud ratsionaalsuse ja majandusliku loogika vastu.
Lahendus kõigile probleemidele on juba leitud ja selle käis välja Euroopa Keskpanga endine president Mario Draghi: rohkem võlga ja veel üks 800 miljardi euro suurune megaprogramm „tootlikkuse suurendamiseks” ehk otse öeldes, rohkem keskjuhtimist Brüsselist. Lisage siia kliimaideoloogia ja sõjamajandus ning saategi EL-i tuleviku retsepti.
Thomas Kolbe
Lahendus kõigile probleemidele on juba leitud ja selle käis välja Euroopa Keskpanga endine president Mario Draghi: rohkem võlga ja veel üks 800 miljardi euro suurune megaprogramm „tootlikkuse suurendamiseks” ehk otse öeldes, rohkem keskjuhtimist Brüsselist. Lisage siia kliimaideoloogia ja sõjamajandus ning saategi EL-i tuleviku retsepti.
Kliimabürokraatia kui võimu viimne kants
Ursula von der Leyeni ja tema juhitud Euroopa Komisjoni jaoks omab kliimapoliitika eksistentsiaalset tähtsust. Aastate jooksul on Brüssel ehitanud üles haarmeid ajava ning toetustest toituva bürokraatia, mis laiendab oma võimu proportsionaalselt regulatiivse sekkumisega majandusse, olles kohal kõikjal, kus „kliimakaitse ametnik” esitab aruandeid EL-i eeskirjade täitmise kohta.
Ursula von der Leyeni ja tema juhitud Euroopa Komisjoni jaoks omab kliimapoliitika eksistentsiaalset tähtsust. Aastate jooksul on Brüssel ehitanud üles haarmeid ajava ning toetustest toituva bürokraatia, mis laiendab oma võimu proportsionaalselt regulatiivse sekkumisega majandusse, olles kohal kõikjal, kus „kliimakaitse ametnik” esitab aruandeid EL-i eeskirjade täitmise kohta.
Thomas Kolbe
„Ubi Brussels, ibi Imperium.”
Isegi USA tehnoloogiahiiud puutuvad kokku Euroopa tsensuuriaparaadiga, mis on avaliku narratiivi üle kontrolli kindlustamiseks ja kriitika vaigistamiseks võtnud sihikule näiteks sotsiaalmeediaplatvormi X ja otsingumootori Google. Avatud arutelu ebaõnnestunud roheregulatsiooni projekti üle on absoluutselt keelatud, sest kogu Brüsseli bürokraatia võimustruktuur põhineb CO₂ paanikal. Kui see paanika kaob, siis kaob koos sellega ka Brüssel… ja nad teavad seda.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Euroopa on tänaseks jõudnud punkti, kus Euroopa Ühenduse loomisel algselt eesmärgiks seatud kontinendiülene rahu- ning tööstuse ja energeetikaalane koostöö on asendunud Euroopa rahvaste sõtta kihutamise kinnisideega, mis leiab aset EL-i riikide energeetika ning tööstuse süstemaatilise hävitamise taustsüsteemis sõgeda rohepöörde ettekäändel.
Euroopa on tänaseks jõudnud punkti, kus Euroopa Ühenduse loomisel algselt eesmärgiks seatud kontinendiülene rahu- ning tööstuse ja energeetikaalane koostöö on asendunud Euroopa rahvaste sõtta kihutamise kinnisideega, mis leiab aset EL-i riikide energeetika ning tööstuse süstemaatilise hävitamise taustsüsteemis sõgeda rohepöörde ettekäändel.
Adrian Bachmann
Kuna mõlemate eesmärkide mõistusevastasus on muutumas üha läbinähtavamaks üha suuremale osale Euroopa rahvastest, on mõistetav ka Euroopa Liidu poliitika kolmas prioriteet, milleks on euroliidu kodanike sõnavabaduste üha kiivamalt kokku tõmbamine.
Euroopa teekonda täiendavalt kaardistavad arutlused ning uudised on leitavad käesoleva loo lõpus toodud linkidelt.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
