Euroopa tulevik: vaesumine ja militariseerumine

Thomas Fazi

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Euroopa riikidel ei jää peagi muud üle, kui hakata koomale tõmbama nii sotsiaalhoolekande teenuste pakkumist kui ka investeeringute tegemist mittesõjalistes valdkondades. Seda kõike rahastamaks Ameerika Ühendriikide välispoliitika vasalliks allutatud Euroopa Liidu ülevõetud uut sõjamajanduse mudelit, mida oleks kõige täpsem kirjeldada kui militariseeritud kasinust, kirjutab Thomas Fazi.

Kuhu me tänaseks jõudnud oleme? Esmalt tabas meid pandeemia kriis, mille aluspõhjuseks oli otsus kogu ühiskond viiruse tõttu sulgeda. Sellele järgnes 50 aasta suurim energia- ja toorainekriis, mille põhjustas otsus sanktsioneerida Euroopa suurimat maagaasiga varustajat. Sarnaselt 2008. aasta finantskriisi tagajärgedele on viimaste aastate vältel kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused riskinud üha süveneva maksejõuetusega oma püüdlustes leevendada nende endi tekitatud kriiside tagajärgi. Katastroofiliselt ebakompetentse katastroofide haldamise käigus on Euroopa valitsused suutnud oma riigivõlad rekordilistesse kõrgustesse viia ning (nagu ka viimase suure kriisi järel) nõuavad valitsused taas kord, et tavakodanikud valitsuste põhjustatud kaose kinni maksaksid.   

Katastroofiliselt ebakompetentse katastroofide haldamise käigus on Euroopa valitsused suutnud oma riigivõlad rekordilistesse kõrgustesse viia ning (nagu ka viimase suure kriisi järel) nõuavad valitsused taas kord, et tavakodanikud valitsuste põhjustatud kaose kinni maksaksid.   

Thomas Fazi

Iroonilisel kombel on Euroopa Komisjon tulnud hiljaaegu lagedale uue eelnõuga, mis peaks vähendama kogu regiooni riigivõlgasid, mille kasvatamist nad ise äsja propageerisid. Meenutamaks: alles 2020. aasta alguses peatas EL oma kurikuulsalt rangete eelarvereeglistike jõustamise, et, nagu teatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen toona, anda riikidele võimalus kulutada raha „nii palju kui vaja.“ Programmi sekkus ka Euroopa Keskpank, käivitades triljoni euro suuruse võlakirjade ostuprogrammi, et aidata valitsustel rahastada hüppeliselt kasvanud eelarvepuudujääke. Aasta hiljem leppisid liikmesriigid kokku juba 750 miljardi euro suuruses Euroopa-üleses „taastamiskavas.“  

Ükskõik kui palju ka rääkida EL-i kriiside mõjul aina süvenevast integratsioonist, on nüüdseks selge, et ükski kriis pole piisavalt võimas, et kutsuda Euroopa eliidi või tavakodanike seas esile toetust täielikule föderalismile.

Thomas Fazi

Toona pidasid vaatlejaid pretsedendituid meetmeid märgiks sellest, et EL on viimaks oma vigadest õppinud ning saanud üle oma kasinuse fetišist. Mõned nägid selles isegi märki, et Euroliit on kujunemas täieulatuslikuks föderatsiooniks – järjekordne miraaž, mis osutus lõppeks pelgalt soovmõtlemiseks. Oli üksnes aja küsimus, mil vanad tülid Euroopa rahanduslike hiidude, eeskätt Saksamaa ning Liidu perifeersete ja suurte võlakoormate all ägavate liikmesriikide vahel taas esile kerkisid.

Euroopa majanduslik ja monetaarpoliitiline integratsioon on alati olnud äärmiselt ebademokraatlik ettevõtmine, mille eesmärk on viia majanduspoliitiline kompetents liikmesriikide valijatest võimalikult kaugele.

Thomas Fazi

Ükskõik kui palju ka rääkida EL-i kriiside mõjul aina süvenevast integratsioonist, on nüüdseks selge, et ükski kriis pole piisavalt võimas, et kutsuda Euroopa eliidi või tavakodanike seas esile toetust täielikule föderalismile. Ajalool on oma loogika ning kontinendi majanduslik, poliitiline ja kultuuriline kontekst pole ei praegu ega ka kaugemas tulevikus veel selleks sammuks valmis. Mis veelgi olulisem, vastupidist väitvad analüüsid kinnistavad fundamentaalselt ekslikke arusaamu EL tõelisest olemusest. Euroopa majanduslik ja monetaarpoliitiline integratsioon on alati olnud äärmiselt ebademokraatlik ettevõtmine, mille eesmärk on viia majanduspoliitiline kompetents liikmesriikide valijatest võimalikult kaugele. Võtta riikidelt ära õigus trükkida oma raha oli antud protsessi üks olulisemaid samme, sest rahapoliitilisest iseseisvusest loobumine ei jätnud valitsustele muud valikut, kui leppida uue raha emitendi ehk EL poliitikaga, sõltumata sellest, milline oli nende endi rahvalt saadud mandaat.

Liikmesriikide eliit oli esialgu rõõmuga valmis riikliku iseseisvuse kaotuse protsessis kaasa mängima, et sedasi vabaneda vastutusest oma valijate ees.

Thomas Fazi

Liikmesriikide eliit oli esialgu rõõmuga valmis riikliku iseseisvuse kaotuse protsessis kaasa mängima, et sedasi vabaneda vastutusest oma valijate ees. Selle otsuse tagajärgede kogu ulatus sai neile selgeks alles eurokriisi puhkedes, mil EL hakkas üha enam kasutama oma võimu demokraatlikust otsustusprotsessist mööda hiilimiseks ning rangete kasinusmeetmete rakendamiseks kogu regioonis. Ning seda kõike täiesti sõltumata liikmesriikide kodanike poolt valitud valitsuste soovidest. Kes seda ei usu, küsigu Kreekalt või Itaalialt.

Antud kontekstis olid EL otsused rahanduspoliitiliste reeglistike jõustamine peatada ning muuta Euroopa Keskpank peamiseks laenukeskuseks eriti märkimisväärsed, sest need otsused andsid liikmesriikidele tagasi osa nende „suveräänsusest,“ lubades riikide valitsustel taas teha iseseisvalt oma eelarvepoliitilisi otsuseid, kartmata sealjuures Komisjoni või keskpanga sanktsioone. Muuhulgas peitub siin ka põhjus, miks vastavad otsused tuli ühel hetkel ümber pöörata – anda liikmesriikidele tagasi kasvõi killuke suveräänsust on olemuslikult vastuolus kogu Euroopa Liidu projektiga.

Anda liikmesriikidele tagasi kasvõi killuke suveräänsust on olemuslikult vastuolus kogu Euroopa Liidu projektiga.

Thomas Fazi

Satus quo taastamise esimene samm saabus möödunud suvel, mil Euroopa Keskpank lõpetas oma võlakirjade kokku ostmise programmi ning tegi algust intresside kõrgele kruvimise poliitikaga. Teine samm puudutas Euroopa Komisjoni võla vähendamise kava, mis pole oma olemuselt midagi muud kui 1997. aasta “stabiilsuse ja kasvu pakt” uues kuues. Ettepaneku kohaselt peavad riigid, mille eelarvepuudujäägi suhe SKT-sse on üle kolme protsendi või mille riigivõla suhe SKT-sse ületab 60 protsenti (s.o 1992. aasta Maastrichti lepingus paika pandud künnised), viima ellu (kasinus)programmi oma riigieelarve korrigeerimiseks. Mida suurem on riigi võlakoorem, seda kiiremini peavad nad suhtearvu alla tooma.  

Hetkel rakendub Euroopa Liidu võlakoorma vähendamise diktaat ligi 25-le riigile. Kõige drastilisemaid samme võlakoorma langetamiseks tuleb astuda Kreekal, Itaalial, Prantsusmaal, Hispaanial ja Belgial. Antud riigid peaksid võtma kohustuse vähendada puudujääki vähemalt 0,5 protsenti SKT-st igal aastal. Mõnel juhul võib see suureneda 1,5 protsendini, seda peamiselt eelarvekärbete kaudu, mis ulatuksid igal aastal mitmete miljarditeni. Kogu Euroopa äsja käivitatud rahapoliitika võib võtta kokku lühidalt – kasinusmeetmed on tagasi.

Kogu Euroopa äsja käivitatud rahapoliitika võib võtta kokku lühidalt – kasinusmeetmed on tagasi.

Thomas Fazi

Saksamaa jaoks pole aga seegi püksirihm piisavalt pingul. Saksamaa rahandusminister Christian Lindner nõuab tänaseks juba enamat – täpsemalt kõige suurema võlakoormaga riikidelt siduva ja jäiga üheprotsendilise võla vähendamise kava rakendamist. Spetsiifilisemat laadi erimeelsustest sõltumata on Saksamaa ja Euroopa Komisjon lõppastmes ühisel arusaamal, et teatud riikide eelarvepuudujääk ja võlakoorem (hoolimata sellest, kuidas need suhestuvad enam kui 30 aastat tagasi meelevaldselt paika pandud piirmääradega) ei ole jätkusuutlikud ning bloki majanduskasv on sõltuv „riikide kindlast rahandusest.” Kui me pisut tagasi vaatame, siis näeme, et täpselt sama debatt oli domineeriv ka 2010. aastate eurokriisi ajal, mil nii Saksamaa kui EL rõhutasid pangandussüsteemi päästmiseks eelarve reeglistike leevendamise järel, et enamikel liikmesriikidel, iseäranis Liidu äärealadel, ei ole muud valikut, kui teha tõsiseid eelarvekärpeid.

Lõppastmes kõik 2010-ndatel vastu võetud kasinusmeetmed üksnes suurendasid tööpuudust, piirasid sotsiaalhoolekande teenuste pakkumist, viisid suure osa elanikkonnast vaesuse piirile ning põhjustasid Kreekas, aga ka teistes riikides, laiaulatusliku humanitaarkriisi.

Thomas Fazi

Lõppastmes kõik 2010-ndatel vastu võetud kasinusmeetmed üksnes suurendasid tööpuudust, piirasid sotsiaalhoolekande teenuste pakkumist, viisid suure osa elanikkonnast vaesuse piirile ning põhjustasid Kreekas, aga ka teistes riikides, laiaulatusliku humanitaarkriisi. Kuid mitte ainult seda. Kasinusprogrammid kukkusid täielikult läbi ka majanduskasvu hoogustamise ning võla ja SKT suhte vähendamise osas püstitatud eesmärkide täitmises. Vastupidi, rihma pingutamise poliitika viis riikide majandused langusesse ja hoopis suurendas võlakoorma suhet SKT-sse. Samal ajal vajus ka Euroopa demokraatia sügavasse kriisi, sest tervete riikide tehnokraatlike bürokraatide diktaadi alla surumine tõi kaasa stagnatsiooni ning rebestas lõhe eurotsooni põhja ja lõuna riikide vahel tasemeni, mis viis kogu rahaliidu kokkuvarisemise ääreni.

Nagu ka Rahvusvaheline Valuutafond hiljem tunnistas, ei olnud 2010-ndate kasinuspoliitika projekt midagi muud kui üks suur läbikukkumine, mistõttu on iseäranis kurb näha avantüüri taaselustamist. Ennekõike on see aga järjekordne meeldetuletus, et mitte ükski ühisvaluutaga seotud probleem ei ole tänini sisulist lahendust leidnud. Liikmesriikide kultuuritaustad ja majanduslikud huvid on jätkuvalt üksteisest lepitamatult erinevad, ning rahvaste ja demokraatlike valitsuste saatus on endiselt demokraatliku mandaadita Frankfurdi ja Brüsseli tehnokraatide kätes.

Nagu ka Rahvusvaheline Valuutafond hiljem tunnistas, ei olnud 2010-ndate kasinuspoliitika projekt midagi muud kui üks suur läbikukkumine.

Thomas Fazi

On raske uskuda, et Euroopa suudaks elada üle veel ühe kasinuspoliitika laine, mis tabaks kontinenti ajal, mil globaalne majandus on aastakümnetaguse ajaga võrreldes oluliselt täbaramas seisus: inflatsioon on rekordkõrge, tarneahelad on jätkuvalt rebestatud, kogu maailm on lõhestunud ning Euroopa ääremail peetaval sõjal ei paista niipea lõppu tulevat.    

Selles seisnebki tänase kriisi suurim paradoks: samal ajal kui EL haub plaani liikmesriikide eelarvete kärpimiseks, mahitab Brüssel neid samu riike suurendama oma sõjalisi kulutusi kahele protsendile SKT-st. Riigid, mille kaitsekulutused peavad NATO eesmärkidega kooskõlas olemiseks kõige rohkem tõusma, on aga ühtlasi EL-i kõige suurema võlakoormaga liikmesriigid, mis seisavad silmitsi kõige karmimate võlakoorma vähendamise meetmetega. Portugali sõjalised kulutused on seni küündinud vaid 0,8 protsendini SKT-st, Hispaania on seni kulutanud riigikaitsele SKT-st vaid ühe protsendi, Belgia seevastu 0,9 ning Itaalia 1,4 protsenti.

Samal ajal kui EL haub plaani liikmesriikide eelarvete kärpimiseks, mahitab Brüssel neid samu riike suurendama oma sõjalisi kulutusi kahele protsendile SKT-st. Riigid, mille kaitsekulutused peavad NATO eesmärkidega kooskõlas olemiseks kõige rohkem tõusma, on aga ühtlasi EL-i kõige suurema võlakoormaga liikmesriigid, mis seisavad silmitsi kõige karmimate võlakoorma vähendamise meetmetega.

Thomas Fazi

Alles äsja teatas Euroopa Komisjon oma Ukraina toetuseks mõeldud miljardi euro suurusest laskemoona tootmise võimekuse suurendamise kavast, mis, nagu ütles siseturuvolinik Thierry Breton, on vaid järjekordne samm Euroopa üleminekust „sõjamajandusele.“ Teisisõnu, Euroopa riikidel ei jää peagi muud üle, kui hakata koomale tõmbama nii sotsiaalhoolekande teenuste pakkumist kui ka investeeringute tegemist mittesõjalistes valdkondades. Seda kõike rahastamaks Ameerika Ühendriikide välispoliitika vasalliks allutatud Euroopa Liidu ülevõetud uut sõjamajanduse mudelit, mida oleks kõige täpsem kirjeldada kui sõjalist kasinust.

Kõik märgid osutavad sellele, et Saksamaast on saamas taas EL „majanduspolitseinik“. Ukraina sõja puhkemine ning Euroliidu geopoliitilise keskme nihkumine läänest itta on sundinud Saksamaad oma rolli Liidus ümber kujundama. Ehk on Saksamaa tänu „erilisele suhtele“ Ameerika Ühendriikidega leidnud oma rolli. Nagu sakslasest majandussotsioloogia spetsialist Wolfgang Streeck nentis, tähendaks see seda, et Saksamaa majanduslik liidripositsioon EL-is teeniks sedasi tulevikus Washingtoni diktaadi järgi Euroopa “sõjalise panuse” organiseerimise ja, mis veel olulisem, rahastamise rolli. 

Saksamaa majanduslik liidripositsioon EL-is teeniks sedasi tulevikus Washingtoni diktaadi järgi Euroopa “sõjalise panuse” organiseerimise ja, mis veel olulisem, rahastamise rolli. 

Thomas Fazi

Kokkuhoiumeetmete, Saksamaa EL-i ülemkupja rolli sulamise ning Liidu militariseerimise projektide kokku langemine muudavad möödunud kümnendi kasinuse päevad tulevikust vaadatuna helgeks mälestuseks. Euroopat ootavad ees tumedad ajad.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Unherdi artiklis on resümeeritud Euroopa geostrateegiline realiteet aastal 2023. Enne maailmasõdu suurt osa maailmast valitsenud kontinent on tänaseks jõudnud punkti, kus selle osiseks olevate riikide poliitilised eliidid on koolitatud välja nooruspõlvest saati peamiselt angloameerika grantide ning mõttekodade süsteemis ning assimileeritud enda teadmata edendama “Washingtoni konsensust”, selle asemel, et seista pigem Euroopa või iseendi rahvusriikide huvide eest. De Gaulle` ja Adenaueri laadsed riigimehed on saanud Euroopas möödanikuks ning eilse päeva maailmavalitsejatest on saanud valitsetavad.

Kes soovib mõista, kui suures ulatuses on Ameerika assimileerinud Euroopa riigid oma süsteemi alla, sellel tasub vaadata mistahes Euroopa riigi rahandusministeeriumite, keskpankade, sõjalise juhtkonna, välisministeeriumite ning üha enam ka jõustruktuuride väliste institutsioonide (energeetika- ja põllumajandusministeeriumid, kaubandus- ja tööstuskojad, jms) kaadreid ning vaadata, milline osa nendest ei ole välja koolitatud selliste riiklike, poolriiklike või erafondide poolt, mille finantseering, juhtimine ning ideoloogiline positsioon ei pärine Ameerika Ühendriikidest või Ühendkuningriigist.

Adrian Bachmann

Kes soovib mõista, kui suures ulatuses on Ameerika assimileerinud Euroopa riigid oma süsteemi alla, sellel tasub vaadata mistahes Euroopa riigi rahandusministeeriumite, keskpankade, sõjalise juhtkonna, välisministeeriumite ning üha enam ka jõustruktuuride väliste institutsioonide (energeetika- ja põllumajandusministeeriumid, kaubandus- ja tööstuskojad, jms) kaadreid ning vaadata, milline osa nendest ei ole välja koolitatud selliste riiklike, poolriiklike või erafondide poolt, mille finantseering, juhtimine ning ideoloogiline positsioon ei pärine Ameerika Ühendriikidest või Ühendkuningriigist.

Kui külma sõja ajal väljendus USA ülemvõim Euroopa riikide üle kitsamalt NATO liikmesriikide ühtse välis- ja militaarpoliitika taktikepi alla surumises, siis tänaseks päevaks on Euroopa riikide kogu rahandus-, majandus-, kaubandus- ning energeetikapoliitika dikteeritud suuresti ookeanitaguse suure venna poolt, kes kehtestab lubatava ja lubamatu piire. Reaalsus on ilmne kogu maailmale – Washington ütleb nii Berliinile, Madridile kui Varssavile, milliste riikidega suhelda, kaubelda ning sõdida. Iseolemise idee mitte üksnes praktika, vaid ka ideaalina kaotanud Euroopa aga kuuletub üha vaguramalt ning sammub ookeani tagant paika pandud trajektoori pidi – seda ka juhul, kui tegemist on teekonnaga vaesusesse ja hukatusse, mis tänaseks üha selgemini ennast lõppsihina ilmutab.

Iseolemise idee mitte üksnes praktika, vaid ka ideaalina kaotanud Euroopa aga kuuletub üha vaguramalt ning sammub ookeani tagant paika pandud trajektoori pidi – seda ka juhul, kui tegemist on teekonnaga vaesusesse ja hukatusse, mis tänaseks üha selgemini ennast lõppsihina ilmutab.

Adrian Bachmann