AudioMaailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

Endine USA kaitseministri erinõunik: Lääs kasutab Ukrainat Venemaa vastu relvana, olles võimetu peatama Venemaa vastulööki (1. osa)

Kuula artiklit:

Adrian Bachmanni kommentaar fotojäädvustusele USA tuumapommitajatest Ukraina kohal:

Douglas Macgregor

Endine USA kaitseministri erinõunik Trumpi administratsioonis, staažikas erukolonel Douglas Macgregor avab Venemaa, Ukraina ja Lääne vastuseisu tõsiasjad, mida avalikkuses välja ei lausuta. Macgregor selgitab, kuidas Venemaa kavatseb likvideerida Ukraina senisel kujul, neutraliseerides Lääne geopoliitiliseks relvaks muudetud naaberriigi. Macgregori hinnang ühtib Patrick Buchanani arvamusega, mille kohaselt Läänel pole võimekust ega tahet, et peatada Venemaad, mis kavatseb pärast aastakümneid tehtud hoiatusi asuda lõpuks tagasi rullima Lääne militaarstrateegiliste positsioonide tungimist Venemaa piiridele.

USA Esindajatekoja luurekomitee esimees Adam Schiff ütles hiljuti: „Ma arvan, et Venemaale tuleks kehtestada tohutuid sanktsioone, et hoida ära vägagi tõenäoline Venemaa sissetung Ukrainasse.”

See on üks väheseid kordi, kui mul on võimalik nõustuda millegagi, mida Adam Schiff on öelnud. Ma usun samuti, et Venemaa sissetung Ukrainasse võib suure tõenäosusega toimuda jaanuari lõpus, veebruari alguses.

Kaarti vaadates on näha, et Venemaa tegevus piirduks Ukraina venekeelse territooriumiga ja ma usun, et mitmel pool tervitatakse neid kui vabastajaid. Kindlasti ei hakka Ukraina venelased Vene vägedele tugevat vastupanu osutama.

Ukrainal on mitmeid probleeme, millega neil on tulnud juba viimased 10-15 aastat silmitsi seista. Tegelikult ilmnesid need probleemid juba 1990ndatel, mil Nõukogude Liit koost lagunes ja erinevateks riikideks jagunes. Praeguse Ukraina piirid ei ole väga loogiliselt paika pandud, sest Ukraina on sisuliselt mitmerahvuseline riik: Dnepri jõest idas ja mööda lõunarannikut kuni Odessani välja elavad sisuliselt ainult venelased, samas kui ülejäänud territoorium on ka ajalooliselt olnud Ukraina, kus elavad, kui vaadata nende etnost, kultuuri ja keelt, niinimetatud tõelised ukrainlased. Ukrainlaste ja venelaste (üheks riigiks) liitmine on alati olnud problemaatiline, sest ukrainlased tahavad venelased ukrainlasteks muuta, aga venelased ei ole sellest kuigi vaimustatud.

Oma presidentuuri algusest saati on Putin kõigile, kes vähegi kuulata suvatsevad, püüdnud selgeks teha, et on üht-teist, mida ta Venemaa riigipeana ei kavatse tolereerida. Üks nendest on olnud Ukraina NATO liikmeks astumine. Muretsemiseks on andnud põhjust ka Euroopa Liit, mida nähakse veel ühe Ukraina Läände integreerimise mehhanismina. Kolmas murekoht Putini jaoks on olnud Krimm, mis ei ole ajalooliselt kunagi Ukraina osa olnud, vaid on 1776. aastast alates kuulunud Venemaale. Krimmi venelaste Ukraina „koormast” vabastamiseks ajaski Venemaa 2014. aastal ukrainlased Krimmist välja. Lisaks tahtis ta selle käiguga Läänele selgeks teha, et NATO merevägi ei saa ega hakka kunagi saama ei Krimmi poolsaart ega selle piirkonna sadamaid oma sõjaliste eesmärkide täitmiseks ära kasutada.

Ma usun samuti, et Venemaa sissetung Ukrainasse võib suure tõenäosusega toimuda jaanuari lõpus, veebruari alguses.

Me ei pööranud aastaid sellele mingit tähelepanu, vaid hoopis ründasime Putinit, ignoreerides täielikult Moskva muret või huvi seoses Ukrainaga Venemaa riikliku julgeoleku vaatenurgast. Me oleme keeldunud tunnistamast, et NATO on Venemaa jaoks ähvardav, me lihtsalt eitame seda täielikult. Vastupidise tõestamine on lihtsamast lihtsam – piisab sellest, kui vaadata, kui palju on Washington viimase 20 aasta jooksul korraldanud üle maailma erinevaid “võimuvahetuse operatsioone”.

Selle asemel, et anda Venemaa väljendatud murele mingigi sisuline vastus ja võtta arvesse ka venelaste huve, oleme nimetanud nende hirme väärtusetuks ning leidnud, et ainsad õigustatud huvid on meie endi ja “NATO alliansi” huvid.  

Venemaa eksistentsiaalseks huviks on militaarstrateegiliste tõsiasjade valguses likvideerida oma piiride äärest kõik riigid, mis on valmis paigutama USA strateegilist relvastust oma piiridesse.

Adrian Bachmann kommentaar: USA strateegilised tuumapommitajad B-52 lendamas Ukraina kohal. B-52 ja B-1 tüüpi tuumapommitajad on pärast Washingtoni poolt toetatud 2014. aasta riigipööret ja Ukraina venesõbraliku valitsuse kukutamist sooritanud Ukraina õhuruumis ja Musta Mere kohal regulaarselt õppelende, simuleerides muuhulgas tuumarünnakute sooritamist Venemaa südamesse. Analoogseid manöövreid on sooritanud ka USA mereväe tuumaraketi kanduritest Arleigh Burke ja Ticonderoga klassi sõjalaevad.

Üks B-52 tüüpi pommitaja on võimeline tulistama korraga kuni 20 AGM-86 tüüpi tiibraketti, mis võivad kanda kuni 150 kilotonnise trotüülekvivalendiga lõhkepäid. Iga AGM-86 raketi tuumalõhkepea löögivõimsus on võrdne 150 000 tonni dünamiidi ehk 7 Hiroshima pommiga. Eskadrill Ukrainas baseeruvaid B-52 strateegilisi pommitajaid oleksid võimelised Ukraina õhuruumist andma tuumalöögi, mille koguvõimsus oleks võrdne 1680 Hiroshima pommiga, hävitades teoreetiliselt kõik Venemaa suured ja keskmise suurusega linnad siinpool Uurali mägesid.


Julgeolekustrateegiliselt analoogne olukord eksisteeriks Ameerika Ühendriikide jaoks, kui Venemaa tiibraketi tuumaraketibrigaadid paigutataks New-Jersey osariiki, saavutades sedasi võimekuse hävitada Washingtoni, New-Yorgi, Bostoni ning suurema osa USA idakalda tööstuslik-majanduslikust tsentrumist. Venemaa vastavat sammu kirjeldataks Lääne massimeedias kui ultraagressiivset sõjalist manöövrit täieliku strateegilise dominantsi saavutamiseks tuumasõja ähvarduse hinnaga. Ameerika Ühendriikide vastavat poliitikat Ida-Euroopa riikides kajastatakse aga “transatlantilise julgeoleku tagamisena”, ignoreerides täielikult USA poliitika militaarstrateegilist sisu, millele kolonel Macgregor oma intervjuus viitab.


Venemaa eksistentsiaalseks huviks on seetõttu analoogsete militaarstrateegiliste tõsiasjade valguses likvideerida oma piiride äärest kõik riigid, mis on valmis paigutama USA strateegilist relvastust oma piiridesse. Käsitlused, mille kohaselt USA ja Lääneriikide manöövrid omavad pelgalt mitte-provokatiivset ja kaitseiseloomu, on militaarstrateegilisi realiteete ja eskalatsiooni potentsiaalsusi silmas pidades reaalsusest täielikult irdunud.

USA B-52 ja B-1 tüüpi tuumapommitajad on pärast Washingtoni poolt toetatud 2014. aasta riigipööret ja Ukraina venesõbraliku valitsuse kukutamist sooritanud Ukraina õhuruumis ja Musta Mere kohal regulaarselt õppelende, simuleerides muuhulgas tuumarünnakute sooritamist Venemaa südamesse.

Ning siin me nüüd siis omadega oleme, seistes vastamisi ilmselt umbes 130 000-180 000 mehest koosneva armeega – ma ei tea isegi täpselt, kui suur see olema saab, aga Vene invasioonijõud saaks olema piisavalt suur, et võtta Ukraina venekeelsed piirkonnad Dnepri jõest idas, soovi korral isegi Odessani välja, enda kontrolli alla. Ja meil… ei ole võimalik selle osas eriti midagi ette võtta.

Ma usun, et Venemaa jaoks on sellise ulatusega sõjaline operatsioon täiesti teostatav. Kaarti vaadates on näha, et Venemaa tegevus piirduks Ukraina venekeelse territooriumiga ja ma usun, et mitmel pool tervitatakse neid kui vabastajaid. Kindlasti ei hakka Ukraina venelased Vene vägedele tugevat vastupanu osutama. Vastupanu on oodata ukrainlastelt, aga nendes piirkondades, kuhu Venemaa sisse tungiks, on ukrainlasi väga vähe, kui üldse, ja nemadki on ilmselt osa Ukraina relvajõududest, mistõttu ma ei usu, et Venemaa selle pärast muret tunneb.

Ukrainlaste ja venelaste (üheks riigiks) liitmine on alati olnud problemaatiline, sest ukrainlased tahavad venelased ukrainlasteks muuta, aga venelased ei ole sellest kuigi vaimustatud.

Mis puudutab sõjalise operatsiooni alustamist, siis ma ei arva, et Putin oleks seda pikalt kavatsenud. Ilmselt ta tunneb, et talle ei ole muud valikut jäänud, sest Lääs lihtsalt keeldub tunnistamast Venemaa riiklikke strateegilisi huve Ukrainas. Me oleksime võinud algusest peale Ukrainale teisiti läheneda, aga meie eesmärgid seal on muutunud meie suurimaks probleemiks. Meie eesmärk pidanuks olema see, et Ukraina jääb iseseisvaks, suveräänseks ja vabaks ning seda võib ta olla nii NATO liikmena kui ka NATOst väljaspool.

Kahjuks ei ole me sellise lähenemise kasuks otsustanud, ehkki paljud meist on algusest peale öelnud, et loogiline lahendus oleks Austria stiilis neutraalsus – Ukraina territooriumile ei looda ühtegi välisriigi sõjaväebaasi ega viida ühegi välisriigi vägesid, mis võiksid ähvardada Venemaa huve ja valmisolekut lasta Ukrainal ise oma tuleviku üle otsustada: kui Ukraina tahab jääda üheks riigiks, siis olgu nii, kui mitte, siis kaalume territoriaalset ümberkorraldust, mis laseks venekeelsetel aladel liituda Venemaaga. Kümme aastat tagasi otsustas enamik populatsioonist, kaasa arvatud venelased, et Ukraina peaks jääma üheks riigiks. Ma ei usu, et see enam nii on. Ma arvan, et kui neil uuesti lasta otsustada, siis enamik venelasi Ukrainas eelistaks liituda Venemaaga.

Me oleme keeldunud tunnistamast, et NATO on Venemaa jaoks ähvardav, me lihtsalt eitame seda täielikult. Selle asemel, et anda Venemaa väljendatud murele mingigi sisuline vastus ja võtta arvesse ka venelaste huve, oleme nimetanud nende hirme väärtusetuks ning leidnud, et ainsad õigustatud huvid on meie endi ja “NATO alliansi” huvid.  

Sellest aspektist ma ei arva, et Venemaal Ukrainasse tungides raskusi tekiks. Ma usun ka, et Vene väed ei liigu põhja ja üle Dnepri läände, ei tungi nii-öelda “päris Ukrainasse”, sest seal ootaks neid ees ligikaudu 25 miljonit pühendunult sõdivat ukrainlast ja nad lihtsalt ei taha sellega tegeleda, neil puudub selle vastu huvi. Nende peamine eesmärk on territoorium, mis ulatub jõeni ja võib-olla Odessani – niinimetatud Novorossija ehk Uus Venemaa. Seda väljendit kasutati esimest korda Katariina Suure ajal, mil Vene väed vallutasid Krimmi ja kutsusid seda piirkonda Uueks Venemaaks. Enne 1776. aastat olid Ida-Ukraina ja Krimmi piirkonnad sadu aastaid olnud tatarlaste, mongolite ja moslemite khanaadi osa.

Ma tõesti ei usu, et Putin tahab Ukrainasse tungida. Ma usun, et ta arvab, et tal ei ole muud valikut, kui ta tahab sealseid venelasi kaitsta. Ta arvab, et ta peab seda tegema, et USA ja NATO tähelepanu saada. Ma usun ka, et see toimib. Mida see pikas perspektiivis endaga kaasa toob, selle üle võib aga ainult spekuleerida.

Saksamaa, Venemaa ja Nord Stream 2

Sakslased on pikka aega vaadanud Venemaa kui maagaasi ja teiste maavaradega varustaja poole. 1914. aastal, kui maailmasõda puhkes, oli Saksamaa peamine kaubanduspartner just Venemaa ning täpselt nii oli ka 1941. aasta 22. juunil. Kui need kaks ausalt öeldes anomaalset maailmasõda kõrvale jätta, siis on Venemaa ja Saksamaa olnud ajalooliselt teineteise jaoks äärmiselt olulised koostööpartnerid. Ma usun ka, et nii Venemaa kui Saksamaa soovivad selle juurde naasta: sakslased vajavad Venemaa tohutuid loodusvarasid, kaasa arvatud naftat, maagaasi ja puitu, ning venelased omakorda vajavad Saksamaal väljatöötatud tehnoloogiat ja masinaid.

Putin tunneb, et talle ei ole muud valikut jäänud, sest Lääs lihtsalt keeldub tunnistamast Venemaa riiklikke strateegilisi huve Ukrainas.

Teine tähelepanuväärne aspekt on see, et Saksamaa soovib sulgeda kõik oma tuumajaamad ning muutuda sõltumatuks tuumaenergiast. Selle saavutamiseks peab Saksamaa aga suurendama oma sõltuvust maagaasist. USA on pakkunud Saksamaale maagaasiga varustamist, kuid on ka tunnistanud, et ei suuda seda teha sama odavalt kui Venemaa, kes lisaks Saksamaale varustab ka Hollandit, Belgiat, Austriat ja Ungarit. Kesk-Euroopat, mis tarbiks läbi Nord Stream 2 tulevat maagaasi, saaks Venemaa varustada ka ilma Ukrainata, mistõttu on Ukraina ilmselt juba ette kaotanud.

Oluline on silmas pidada ka seda, et Venemaa sõjaline võimsus ei ole enam see, mida see oli 30-40 aastat tagasi – täpsemalt puudub samal tasemel ründevõimekus. Ilmselgelt ei ole Putinil ka mingeid kavatsusi Euroopat vallutada. Seega on mõlemad pooled huvitatud majandusalasest koostööst, mistõttu oli president Trumpil ka õigus, kui ta järeldas, et USA vägedel ei ole põhjust viibida Euroopas, et näiliselt Saksamaad ja teisi riike Venemaa eest kaitsta, sest Euroopa tegelikult ei tunne end Venemaa poolt ohustatuna. Me peame leppima tõsiasjaga, et Nord Stream 2 ühel hetkel valmis ehitatakse. See võib Saksamaa uue valitsuse tõttu pisut edasi lükkuda, aga sakslased ei taha talvel külmetada. Kogu Lõuna-Euroopa vajab talvel sooja saamiseks Venemaa gaasi.

Ka Ukraina peab ühel hetkel otsustama, kuidas ta tahab edasi elada naabriga, nagu seda on Venemaa. Me (Lääs) pole kunagi ukrainlastele öelnud, et nad peaksid oma naabriga hästi läbi saama. Selle asemel oleme ukrainlaste vaenulikku suhtumist Venemaasse igati tagant õhutanud ja tahtnud Ukraina riiki kasutada ründeplatvormina Venemaa vastu. Rünnaku all ei pea ma silmas seda, et me tahame Venemaad sõjaliselt rünnata. Pigem oleme me huvitatud Venemaa valitsuse õõnestamisest ja ühiskonna potentsiaalsest destabiliseerimisest.

Ilmselgelt ei ole Putinil ka mingeid kavatsusi Euroopat vallutada. Seega on mõlemad pooled huvitatud majandusalasest koostööst, mistõttu oli president Trumpil ka õigus, kui ta järeldas, et USA vägedel ei ole põhjust viibida Euroopas.

See toob meid ringiga tagasi USA poolt korraldatud riigipöörete operatsioonide (regime change operations)  juurde, mida ennist mainisin. Venemaa ei hakka kunagi aktsepteerima meie väiteid ja vabandusi, et meie kohalolu piirkonnas on heatahtlik, sest selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Pigem näevad nad seda vastupidi, mis on ka peamine põhjus, miks Lukašenka ja Valgevene on niivõrd kiiresti Venemaa poole liikunud – see aitab Lukašenkal tagada oma režiimi stabiilsust ning ühtlasi ka seda, et Valgevene ei jaga Ukraina saatust.

Trumpi administratsiooni vastuseis Nord Stream 2-le

Donald Trump andis liialt sageli järele oma vanemate erakonnakaaslaste soovidele. Venemaa konflikti puhul oli senati lobitöö vabariiklaste poolt äärmiselt intensiivne, kusjuures seda lobi toetasid ka demokraadid. Demokraatide põhjuseks oli loomulikult see, et Venemaa ei ole “päris demokraatia”. Mina isiklikult ei ole oma elu jooksul näinud just kuigi palju tõelisi demokraatiaid, isegi USA puhul on see diskussiooni objekt.

Demokraatide arvates on Venemaa autoritaarne riik. USA Demokraatliku partei liikmetele ei meeldi ka see, et Venemaa näol on tegemist rahvuskonservatiivse riigiga, mis põhineb Vene identiteedil, etnosel, keelel, kultuuril ja ühiskonnamudelil. See on miski, mida vasakpoolsed kõikide parempoolsete jõudude juures vihkavad.

Lääs pole kunagi ukrainlastele öelnud, et nad peaksid oma naabriga hästi läbi saama. Selle asemel oleme ukrainlaste vaenulikku suhtumist Venemaasse igati tagant õhutanud ja tahtnud Ukraina riiki kasutada ründeplatvormina Venemaa vastu.

Mulle tundub, et vasakpoolsed näevad Venemaad endiselt külma sõja aegsena ning keelduvad tunnistamast, et teisel pool ei ole enam Nõukogude Liit. Putinist räägitakse endiselt kui KGB-lasest, et teda seeläbi kuidagi diskrediteerida. Tegelikult on tänapäeva Venemaa palju lähemal esimese maailmasõja eelsele Tsaari-Venemaale kui Nõukogude Liidule, USA lihtsalt ei taha seda aktsepteerida.

Nii näevadki paljud inimesed selles konfliktis rohkemat, kui seal tegelikult on, ning relvatööstus kasutab seda külma konflikti ära, et teenida raha ka sellise relvastuse pealt, mida nad vastasel juhul võib olla müüa ei saakski. Venemaa-vastasus paistab olevat üks küsimus, milles nii vabariiklased kui demokraadid paistavad üksmeelel olevat. Seetõttu ei olegi Putinil teist võimalust, kui minna seda teed, mis aitab tal oma riiki kõige paremini kaitsta, saates ühtlasi välja signaali, mis ütleb selgelt, et siit jookseb piir ja sellest ei tule te sammugi kaugemale.

2. osa


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.

error: Content is protected !!