AudioMaailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

Endine USA kaitseministri erinõunik: Lääs kasutab Ukrainat Venemaa vastu relvana, olles võimetu peatama Venemaa vastulööki (2. osa)

Douglas Macgregor

Endine USA kaitseministri erinõunik Trumpi administratsioonis, staažikas erukolonel Douglas Macgregor avab Venemaa, Ukraina ja Lääne vastuseisu tõsiasjad, mida avalikkuses välja ei lausuta. Macgregor selgitab, kuidas Venemaa kavatseb likvideerida Ukraina senisel kujul, neutraliseerides Lääne geopoliitiliseks relvaks muudetud naaberriigi. Macgregori hinnang ühtib Patrick Buchanani arvamusega, mille kohaselt Läänel pole võimekust ega tahet, et peatada Venemaad, mis kavatseb pärast aastakümneid tehtud hoiatusi asuda lõpuks tagasi rullima Lääne militaarstrateegiliste positsioonide tungimist Venemaa piiridele.

Loe ka artikli esimest osa

Trumpi presidentuur

President Trumpi suurimad probleemid said sageli alguse inimestest, kelle ta oli valinud oma administratsiooni tähtsatele ametikohtadele. Kaitseminister Robert Gates esitas talle mitmeid kandidaate erinevate ametikohtade jaoks. Neokonservatiivist Robert Gates on ilmselt viimane inimene, keda ma kuulaksin, aga me peame arvestama ka sellega, et kui Trump ametisse astus, oli tal väga ebarealistlik arusaam sellest, milline Washington on ning kuidas USA sõjavägi ja selle juhtimine toimib. Ta oli kinni 50. ja 60. aastates, mil riigijuhtimine toimis täiesti teistmoodi. Selleks ajaks, kui ta oli suutnud ametisse sisse elada ning saanud aru, mis vahepeal on muutunud, ei olnud tal enam võimalik väga midagi teha, sest isegi Trumpi oma erakond senatis ei teinud temaga koostööd, rääkimata siis vasakpoolsetest.  

See on tegelikult kurb, sest näitab, et nelja aasta jagu võimalusi on tuulde lastud ning nüüd tuleb meil selle eest tasuda: USA väed on endiselt Iraagis ja Süürias ning meil eksisteerib Venemaaga probleem, mis minu arvates ei peaks isegi eksisteerima. Ainus hea uudis, mis viimasel ajal on Valgest Majast tulnud, on USA, Hiina, Venemaa, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa ühine deklaratsioon, mille kohaselt kõik nimetatud tuumariigid leppisid kokku, et nad tahavad vältida tuumarelvade kasutamist iga hinna eest ning ülestunnistust, et tuumasõjas oleksid kõik kaotajateks.

Demokraatliku partei liikmetele ei meeldi ka see, et Venemaa näol on tegemist rahvuskonservatiivse riigiga, mis põhineb Vene identiteedil, etnosel, keelel, kultuuril ja ühiskonnamudelil. See on miski, mida vasakpoolsed kõikide parempoolsete jõudude juures vihkavad.

Kusjuures Donald Trump ütles korduvalt seda sama, aga kui tema oleks üritanud tulla välja otsusega tuumarelvi esimesena mitte kasutada, mille kohta Hiina on muide juba avalduse teinud, siis oleks teda süüdistatud riigi ja kogu tsivilisatsiooni ohtu asetamises. See on muidugi naeruväärne, sest tuumarelvad on jõudnud nii kaugele, et nende kasutamisest ei oleks mitte mingit kasu mitte kellegi huvide realiseerimisele, sest need vaid hävitaksid kogu planeedi. Trump muidugi teadis seda ning soovis sellega tegeleda, aga teda ümbritsesid inimesed, kes tema positsiooni aktiivselt õõnestasid, kes lasid end lobitööst mõjutada ning kellel puudus igasugune motivatsioon temaga koostööd teha.

Nii Trump kui Biden toetasid USA tuumarelvastuse laiendamist, ehkki see on pigem järjekordne tõestus sellest, et sõjatööstusel paistab olevat suurem võim kui sellel, kes parajasti Valges Majas on. Võib minna veel rohkem ajas tagasi, sest Obama puhul oli see samamoodi, kui võrrelda seda, mida ta kandidaadina ütles, et tahab ära teha, ja mida ta presidendina reaalselt korda saatis. Mõnes mõttes on Obama ja Trump nagu ühe mündi kaks külge, sest nad mõlemad tegutsesid Washingtonis, mille on vallutanud korporatsioonid ja lobistid, kellele kuuluvad tegelikult Kapitooliumi inimeste jahid ja muu vara.

Teisalt ma arvan, et Trump muretses väga vähe inimestele meeldimise pärast. Kui sa oled Ameerika Ühendriikide president ja tahad midagi korda saata, siis on parem olla kardetud kui püüda inimestele meeldida. Ma arvan, et Trump tegi vea, kui ta jäi lootma oma erakonnakaaslaste peale, sest paljud neist vaid raiskasid tema aega. Ta oleks saanud töötada palju efektiivsemalt, kui ta oleks nende seas hoopis hirmu külvanud, aga selle arvamusega jäin ma tema administratsioonis kindlalt vähemusse.

USA vägede lahkumine Afganistanist

Trump nimetas kaitseministeeriumi juhtivatesse ametitesse inimesed, kes olid sisuliselt tema vaenlased, nende seas näiteks kindral Mattis. Kui Mattis oli välja valitud, aga ametlikku teadet polnud veel väljastatud, püüdsid päris paljud meist Trumpi veel ümber veenda, sest ta tegelikult ei tundnud Mattist eriti, aga ilmselgelt oli ta võlutud ideest, et nelja tähega merejalaväe kindral asub ametisse ja teeb reaalselt midagi ära. Selle asemel sai ta nelja tähega kindrali, kes peamiselt kaitses ja suurendas merejalaväge ning seisis vastu kõigele, mida Trump seoses sõjaväega teha soovis. Kui oli selge, et tema administratsioonis on oponent, oleks tulnud ta ametist vabastada, aga alati leidus keegi, kes suutis veenda Trumpi seda mitte tegema.

Minu esimene ülesanne oli leida viis, kuidas saada USA väed Afganistanist välja nii kiiresti kui võimalik. Teine ülesanne oli sama, üksnes lahkumine pidi toimuma Iraagist ja Süüriast. Ma mainisin neile, et Iraagist ja Süüriast on lihtsam lahkuda, sest sealt saab lihtsalt minema sõita, ent Afganistanist lahkumine on keerulisem, kuid ometi teostatav. Talv oleks selleks olnud parim aeg, sest sel ajal oleksid meie suurimad vaenlased istunud mägedes oma ahjude kõrval või koopas lõkke ääres ning meie oleksime samal ajal saanud suurema osa oma varustusest riigist välja viia, vältides ühtlasi fiaskot, mis suvel aset leidis.

President võib sisuliselt kõik kuu peale saata, kui vaid tahab, et midagi tõesti tehtud saaks. Donald Trump ei teinud seda kunagi, sest ta oli liiga hõivatud nõuannete kuulamise ning viisakas olemisega.

Kui oli selge, et Trump tahab väed Afganistanist välja viia, siis esialgne tähtaeg, mille ma talle andsin, oli 31. detsember, mille me venitasime 15. jaanuarini. See ei oleks tegelikult väga palju muutnud ning oleksime saanud endiselt kõik ameeriklased ja enamuse oma varustusest ilma probleemideta ära tuua. Probleem seisnes aga selles, et Mitch McConnell ja ka paljud teised ütlesid talle, et seda ei saa teha, et selle jaoks peab olema kahepoolne kokkulepe, et Talibaniga on koostööd tehtud, tuleb oodata ja nii edasi. Selle asemel, et nõuda tegutsemist, andis Trump nendele nõudmistele taaskord järele.

See valmistab tegelikult pettumust, et paljud inimesed, kes ametisse astuvad, ei hooma tegelikult õiguslikust aspektist seda, kui palju võimu neil on. See käib ka presidentide kohta, kes täidavad ühtlasi sõjaväe ülemjuhataja kohta, mis tähendab seda, et president võib sisuliselt kõik kuu peale saata, kui vaid tahab, et midagi tõesti tehtud saaks. Donald Trump ei teinud seda kunagi, sest ta oli liiga hõivatud nõuannete kuulamise ning viisakas olemisega. See ei ole viis, kuidas Washingtonis on võimalik midagi korda saata. Sul tuleb välja valida paar küsimust, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad, ja siis kogu oma poliitiline kapital täielikult nendele suunata, leppides tõsiasjaga, et kui nendest kasvõi kaks-kolm tehtud saavad, siis oled olnud edukas. Trump ei mõistnud seda poliitilist loogikat enne, kui oli juba hilja.

Trump nimetas kaitseministeeriumi juhtivatesse ametitesse inimesed, kes olid sisuliselt tema vaenlased.

Vägede Afganistanist väljaviimine oleks kindlasti olnud edukam, kui see oleks toimunud talvel. Ilmastikuolud on sel ajal palju keerulisemad ja kindlasti ei oleks me näinud lennukite küljes rippuvaid inimesi ja muud seesugust. Kui päris aus olla, siis ma usun, et Taliban ka siiralt kartis Trumpi, sest Trump tegi neile väga konkreetselt selgeks, mida nendega ette võetaks, kui nad peaksid üritama sekkuda või sõlmitud kokkulepetest kinni ei peaks.

Samas ma arvan, et Taliban ei tunne Bideni administratsiooni pärast vähimatki muret, nii et Trumpi administratsiooni all oleks vägede väljaviimine olnud edukam. Siiski oli algusest peale selge, et talv on Afganistanist lahkumiseks õige aeg. Igaüks, kellel on Afganistanis sõdimises mingigi kogemus, oleks öelnud, et keset lahinghooaega lahkuda on halb idee, aga just seda me tegime.

Välispoliitika pärast Afganistanist lahkumist

Mulle tundub, et praegu on USA välispoliitika seoses Afganistaniga kantud kibestumisest ja vihast… On ka mõned ratsionaalsed sõnavõtud, aga üldiselt tundub mulle, et …Bideni administratsioonil puudub igasugune sidus strateegia. Trumpi ajal oli paigas ühtne raamistik tegutsemiseks nii riigidepartemangu kui kaitseministeeriumi tasemel, et teha lõpp käimasolevatele konfliktidele.

Biden on rahvusvahelisel tasandil osutunud hoopis tülinorijaks ning seda paljude Euroopa liitlaste meelehärmiks, kellel olid talle hoopis teistsugused ootused. Nad tõenäoliselt ei oodanud, et ta läheneb Venemaale nii, nagu ta seda teinud on, aga tuleb välja, et Washingtoni välispoliitiline strateegia seisneb jõhkrutsemises kõigiga, kes meiega ei nõustu, USA diktaadi järgi ei kohandu või meie „väärtusi” ei jaga, olgu need siis millised tahes. Üks suur probleem viimasega seoses paistab olevat see, et mitmed riigid on diskrediteerinud liberaalset demokraatiat.

Enamik ameeriklasi ei hooli sellest, mis nende riigi piiridest väljaspool toimub.

Kui küsida, mis juhib USA välispoliitikat, siis ma ei oska täpselt vastata. Ma arvan, et suures osas on see juhitud emotsioonidest, mitte olukordade objektiivsest hindamisest ning mõistmisest, et suures osas otsustavad Afganistani tuleviku üle inimesed, kes elavad Afganistanis ning riikides, mis asuvad Afganistani ümber, mitte USA. USA-l oli see võimalus, aga see on nüüdseks käes lastud. Kas USA-l oleks võimalik teha afgaanide jaoks elu paremaks? Ma arvan, et oleks küll. Kas me peaksime seda tegema? Ma ei näe põhjust, miks mitte. Aga taaskord, selle üle otsustavad inimesed, keda juhivad emotsioonid, mitte ratsionaalsus.

Miks USA väed tegelikult Süürias on?

Ma arvan, et on kaks peamist põhjust, miks USA väed endiselt Süürias ja Iraagis viibivad. Esiteks, seda soovivad Washingtoni lobistid. Osaliselt on see seotud Iisraeli ning tema toetajatega, sest arvatakse, et kui USA väed seal läheduses viibivad, siis Iisraeli riiklik julgeolek saab sellest kasu. Ma ei ole kindel, kas see tegelikult ka nii on, sest mulle tundub, et suur osa sellest, mida me Lähis-Idas teinud oleme, on elu Iisraeli inimeste jaoks hoopis halvemaks muutnud. Meie teod on otseselt suurendanud nende riiki vihkavate ning seda rünnata soovivate inimeste arvu. Sellegipoolest on ilmselt palju neid, kes sellel põhjusel soovivad, et USA väed jätkuvalt regioonis viibiksid.

Washingtoni välispoliitiline strateegia seisneb jõhkrutsemises kõigiga, kes meiega ei nõustu, USA diktaadi järgi ei kohandu või meie „väärtusi” ei jaga, olgu need siis millised tahes.

Teine ja minu arvates olulisem põhjus on ilmselt see, et Bideni administratsioon soovib lihtsalt vältida sama olukorda, mis tekkis Afganistanis, ehkki Iraagist ja Süüriast oleks vägedel palju lihtsam lahkuda. Seda oleks võimalik teha märksa kiiremini, sest lahkuda saaks öösel, eeldusel, et sa sellest enne kellelegi ei räägi ning lahkutakse kiiresti mingisuguse relvastatud eskordi saatel.

Administratsioon lihtsalt ei taha seda teha, sest keegi ei ole huvitatud sellest, et neid süüdistatakse survele järele andmises või et neil tuleks kaotust tunnistada. Tegelikult tunneks enamik ameeriklastest kergendust, kui neile homme hommikul uudistest öeldaks, et USA väed on Süüriast ja Iraagist lahkunud, ning nad kaotaksid seejärel väga kiiresti selle vastu igasuguse huvi, sest enamik ameeriklasi ei hooli sellest, mis nende riigi piiridest väljaspool toimub.

USA välispoliitiline strateegia

Me oleme läbi aastate erinevatele teravatele seisukohtadele asunud, ja nii mõnigi neist on irratsionaalne. Üks selline oli meie otsus, et “Assad peab iga hinna eest kaduma”, sest tema positsioon ei ole legitiimne ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal vaatasid venelased Assadi sootuks teise pilgu läbi. Loomulikult oli tegemist nende endise liitlasega, aga hoopis olulisem oli küsimus sellest, mis saaks pärast Assadi kukutamist. Venemaa ütles, et kui sunniidid tulevad Süürias (ainu)võimule, siis selle uue äärmus-islamistliku režiimi all tapetaks tohutult riigis elavaid vähemusi (kristlasi ja šiiite) ning et Venemaa ei ole valmis kõrval seisma ja seda pealt vaatama. Meie muidugi jäime kindlaks sellele poliitikale, et “Assad peab kaduma”.  

See, mida USA viimased 30 aastat oma välispoliitikas teinud on – ma ütleks, et alates 1991. aasta Kõrbetormist alates – on olnud täielik katastroof.

Kui selles piirkonnas tuleks valida, kelle poolt olla, siis oleks palju parem toetada šiiite, sest erinevalt sunniitidest ei tegelenud nemad kristlaste ja teiste vähemuste tapmisega, vaid hoopis vabastasid neid sunniitide käest. Lisaks on seal ka väiksemaid iraanlaste poolt välja õpetatud rühmitusi, kes on meiega ISIS-e vastases võitluses tihedalt koostööd teinud.

Kahjuks on päris palju võimu, kohati presidendist isegi rohkem võimu nende irratsionaalsete tegelaste käes, kes keelduvad igasugustest muutustest USA poliitikas või üldistes välispoliitilistes seisukohtades. Nii olemegi kinni jäänud oma naeruväärsesse positsiooni Süürias. Loomulikult oleks sealt võimalik lahkuda, aga selleks on vaja tugevat presidenti, kes vabastab ametist ning võtab vastutusele inimesed, kes teevad isetegevust, eiravad otseseid käske ning ei pea kinni riigi välispoliitiliste strateegiate raamistikest. See oleks pidanud toimuma Trumpi ajal, kuid tema sai olukorrast teadlikuks siis, kui oli juba liiga hilja.

Venemaa ütles, et kui sunniidid tulevad Süürias (ainu)võimule, siis selle uue äärmus-islamistliku režiimi all tapetaks tohutult riigis elavaid vähemusi (kristlasi ja šiiite) ning et Venemaa ei ole valmis kõrval seisma ja seda pealt vaatama.

Mul on keeruline sellele olukorrale ratsionaalselt põhjendust leida. Ma kogesin seda, mis toimus Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos ja ma võin kinnitada, et inimesed ei olegi sellistes situatsioonides ratsionaalsed. Kõik lihtsalt otsustasid, et serblased on vaenlane number üks, ning kadus igasugune tahe olla õiglane või objektiivne Balkanil elavate inimeste suhtes. Keegi ei pööranud tähelepanu horvaatidele või Bosnia moslemitele, sest lihtsalt otsustati, et serblased on need, kes probleeme tekitavad, ning nemad tuleb hävitada. Kui ma küsisin, kas see on üldse loogiline, kui Osama bin Laden ja tema liitlased tegutsevad samal ajal Albaanias ning on seotud Kosovo Vabastusarmeega ja kui terrorismiga seotud islamistid tegutsevad Bosnias ja Hertsegoviinas, öeldi mulle selle peale, et meie eesmärk on näidata üles solidaarsust moslemite suhtes ning tõestada, et suudame ka nende poolt sõdida. Loomulikult pani see pead vangutama kõik, kes vähegi Lähis-Idast midagi teadsid. Taaskord, see kõik oli väga emotsionaalne.

Kui sa tahtsid Clintoni administratsiooni all kuhugi välja jõuda, siis oli sul vaja liituda tema „Serbia vihkamise klubiga”. Kui tahtsid teha karjääri Bushi administratsiooni ajal, siis tuli kaasa elada tema “terrorismivastase sõja” agendale, mis oli täiesti kaootiline ning kohtles kõiki kui võimalikke vaenlasi ning mitte kedagi kui tõelist sõpra. „Kui sa pole meie poolt, siis sa oled meie vastu” on üks rumalamaid asju, mida me toona üldse öelda saime, sest 90% kogu planeedi elanikkonnast ei võiks olla vähem huvitatud meie vastu võitlemisest, aga meie otsustasime ometi neist kõigist teha enda vaenlased.

Kahjuks on päris palju võimu, kohati presidendist isegi rohkem võimu nende irratsionaalsete tegelaste käes, kes keelduvad igasugustest muutustest USA poliitikas või üldistes välispoliitilistes seisukohtades.

Sedasi me olemegi jõudnud tänasesse päeva: meil ei ole just kuigi palju sõpru alles jäänud ja isegi need, kes meil veel alles on, ei usalda meid tegelikult enam. See, mida USA viimased 30 aastat oma välispoliitikas teinud on – ma ütleks, et alates 1991. aasta Kõrbetormist alates – on olnud täielik katastroof.

Meie pime valitsus aitab samuti sellele põhjaminekule kaasa, ent suuresti on see kõik siiski kantud emotsioonidest. Teatud osapooltel on mängus tugevad ideoloogilised huvid ning olulist rolli mängib ka raha, ent suurimaks veduriks halbade otsuste tegemisel on emotsioon. See loomulikult ei too kaasa mitte midagi head ei Ameerika Ühendriikidele ega meie välis- ning kaitsepoliitikale.


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.