AjatuAudioSuur luguÜhiskond & kultuur

Covidi kultus

CJ Hopkins
C. J. Hopkins on auhinnatud Ameerika näitekirjanik, romaanikirjanik ja poliitiline satiirik, kes elab Berliinis. Lugege C. J. Hopkinsi poliitilist satiiri ja kommentaare consentfactory.org või tema Twitteri kontol.

Autor: C.J. Hopkins

Covidi kultuse eelmistes käsitlustes (I osa ja II osa) kirjeldasin n.ö Uut Normaalsust kui „globaalset totalitaarset ideoloogilist liikumist“. Pärast algsete esseede avaldamist on üha rohkem inimesi hakanud toimuvat nägema sellisena, nagu see on, mitte „hullumeelsuse“ või „ülereageerimisena“, vaid uue totalitarismi vormina, globaliseeritud, patologiseeritud, depolitiseeritud vormina, mida rakendatakse süstemaatiliselt „rahva tervise kaitsmise“ egiidi all.

Sellele uuele totalitarismi vormile vastu astumiseks on meil vaja mõista, kuidas see nii sarnaneb eelnevatele totalitaarsetele süsteemidele, kui ka erineb neist. Sarnasused “Uue normaalsuse” ja eelnenud totalitarismide vahel on üsna selged – põhiseaduslike õiguste ära võtmine, korralduste kaudu valitsemine, ametlik propaganda, avalikud lojaalsuse rituaalid, poliitilise opositsiooni ebaseaduslikuks kuulutamine, tsensuur, sotsiaalne segregatsioon, löömameeste salgad avalikkust terroriseerimas jne – kuid erinevused ei ole nii ilmsed.

Kui 20. sajandi totalitarism (st inimestele üldiselt kõige tuttavam vorm) oli suuremal või vähemal määral rahvuslik ja varjamatult poliitiline, siis Uue Normaalsuse totalitarism on rahvusteülene ja selle ideoloogia raskemini hoomatav. Uus Normaalsus ei ole natsism või stalinism. See on globaal-kapitalistlik totalitarism, ja globaalsel kapitalismil ei ole tehniliselt võttes ideoloogiat või pigem on selle ideoloogiaks „reaalsus“.

Sarnasused “Uue normaalsuse” ja eelnenud totalitarismide vahel on üsna selged – põhiseaduslike õiguste ära võtmine, korralduste kaudu valitsemine, ametlik propaganda, avalikud lojaalsuse rituaalid, poliitilise opositsiooni ebaseaduslikuks kuulutamine, tsensuur, sotsiaalne segregatsioon, löömameeste salgad avalikkust terroriseerimas jne – kuid erinevused ei ole nii ilmsed.

Kui oled ilma konkurentsita globaalne ideoloogiline hegemoon, nagu globaalne kapitalism on ligikaudu viimased 30 aastat juba olnud, siis sinu ideoloogia saab automaatselt „reaalsuseks“, kuna võistlevad ideoloogiad puuduvad. Tegelikult pole üldse mingit ideoloogiat… on üksnes „reaalsus“ ja „mittereaalsus“, „normaalsus“ ja „kõrvalekalded normist“.

Jah, ma tean, reaalsus on reaalsus… seetõttu ma panengi kõik need terminid jutumärkidesse, seega palun säästke mind pikkadest e-kirjadest sooviga lõplikult tõestada reaalsuse reaalsust ja püüdke mõista, kuidas see toimib. On reaalsus (mida iganes te usute selle olevat) ja on „reaalsus“, mis dikteerib, kuidas meie ühiskonnad funktsioneerivad. „Reaalsus“ on konstrueeritud (st simuleeritud) kollektiivselt, lähtuvalt sellest süsteemist, mis ühiskonda kontrollib.

Minevikus oli „reaalsus“ avalikult ideoloogiline, sõltumata sellest, millises „reaalsuses“ sa elasid, sest oli ka teisi võistlevaid „reaalsuseid“. Enam ei ole. On ainult üks „reaalsus“, sest kogu planeeti – jah, kaasa arvatud Hiinat, Venemaad, Põhja-Koread jt – kontrollib üks globaalselt hegemoonne süsteem.

Globaalselt hegemoonne süsteem ei vaja ideoloogiat, sest see ei pea võistlema konkureerivate ideoloogiatega. Reaalsust (mida iganes te isiklikult usute selle olevat, mis tegelikult ongi see, mis ta on) ei kustutata. Sel lihtsalt ei ole tähtsust, sest sina ei saa „reaalsust“ dikteerida. Globaalne kapitalism dikteerib „reaalsust“, või täpsemalt öeldes simuleerib „reaalsust“ ja seeläbi simuleerib ka „reaalsuse“ vastandit, mis on sama oluline, kui mitte veelgi olulisem.

Globaal-kapitalismi toodetud „reaalsus“ on depolitiseeritud, ilma ajaloota „reaalsus“, mis moodustab nähtamatud ideoloogilised piirid selle ümber, mis on „tõeline“. Sel moel globaalne kapitalism a) varjab oma ideoloogilist olemust ja b) kuulutab igasuguse ideoloogilise opositsiooni automaatselt ebaseaduslikuks või täpsemalt öeldes olematuks.

Kogu planeeti – jah, kaasa arvatud Hiinat, Venemaad, Põhja-Koread jt – kontrollib üks globaalselt hegemoonne süsteem.

Ideoloogia sellisena, nagu me seda tundsime, kaob. Poliitilised, eetilised ja moraalsed küsimused taandatakse küsimusele, mis on „reaalne“ või „faktiline“, mida globokap (globaalkapitalismi) „eksperdid“ ja „faktikontrollid“ dikteerivad. Kuna see „reaalsus“ ei ole fundamentaalsete väärtuste, alusprintsiipide ja muu sellisega terviklik ideoloogiline süsteem, saab seda drastiliselt muuta või täielikult asendada enam-vähem hetkega. Globaal-kapitalismil ei ole fundamentaalseid väärtuseid – välja arvatud muidugi vahetusväärtus – ja seega on see vaba tootma, mis iganes „reaalsust“ see soovib, ning asendama üht „reaalsust“ teise „reaalsusega“ igal hetkel, mil see eesmärke teenib, nagu teatri eesriide taga lavakujundust muutes.

Näiteks „globaalne terrorismivastane sõda“ oli ametlik „reaalsus“ aastast 2001 kuni suveni 2016, mil ametlikult algatati „populismivastane sõda“. Kevadel 2020 vahetas „populismivastase sõja“ välja praegune Uus Normaalsus. Iga uus „reaalsuse“ simulatsioon toodi välja järsult, isegi kohmakalt, nagu teose „1984“ stseenis, kus partei vahetab ametlikke vaenlasi keset vihanädala kõnet.

Tõsiselt, mõelge, kus me oleme praegu, 18 kuud meie uues „reaalsuses“, siis minge tagasi ja vaadake, kuidas globokap jultunult Uue Normaalsuse kevadel 2020 välja tõi… ja massid ei pilgutanud silmagi. Nad läksid sujuvalt üle uuele „reaalsusele“, kus viirusest, mitte „valgete ülemvõimu pooldajatest“ või „Vene agentidest“ või „islami terroristidest“, sai uus ametlik vaenlane.

„Globaalne terrorismivastane sõda“ oli ametlik „reaalsus“ aastast 2001 kuni suveni 2016, mil ametlikult algatati „populismivastane sõda“. Kevadel 2020 vahetas „populismivastase sõja“ välja praegune Uus Normaalsus.

Nad panid kõrvale tekstid, mida olid sõnasõnalt retsiteerinud eelmised neli aastat, ning tekstid, mida nad olid retsiteerinud 15 aastat enne seda, ja hakkasid palavikuliselt Covidi kultuse keelt esitama, justkui nad kandideeriksid ülepingutatud Orwelli paroodia võtetele.

Mis toob meid Covidi kultuse probleemi juurde… kuidas nende inimesteni jõuda? Meil on igal juhul vaja ühel või teisel moel nendeni jõuda, et Uus Normaalsus ei saaks meie püsivaks „reaalsuseks“.

Nimetasin Uue Normaalsuse järgijaid „Covidi kultuseks“ mitte solvamiseks ega mõnitamiseks, vaid kuna tegemist ongi sellega, mis totalitarism on… ilmselge kultus ühiskondlikul skaalal. Igaüks, kes on püüdnud nendeni jõuda, võib kinnitada selle analoogia paikapidavust. Võite neile fakte näidata, kuni näost siniseks lähete. See ei muuda vähimalgi määral midagi. Teile tundub, et arutate faktide üle, kuid ei. Te ähvardate nende uut „reaalsust“. Te arvate, et pingutate, et aidata neil ratsionaalselt mõelda, kuid ei. Te olete hereetikud, deemonlike jõudude agendid, kõige „tõelise“ ja „tõese“ vaenlased.

Saientoloogid nimetaksid teid „allasuruvateks isiksusteks“. Uue Normaalsuse järgijad nimetavad teid „vandenõuteoreetikuteks“, „antivakseriteks“ või „viiruse eitajateks“. Konkreetsetel nimetustel ei ole vahet. Need on lihtsalt sildid, mida kultuse liikmed ja totalitaristid kasutavad nende demoniseerimiseks, keda nad tajuvad „vaenlastena“… igaühe, kes kultuse või totalitaarse süsteemi „reaalsust“ küsimuse alla seab.

Inimesi ei saa kultusest välja rääkida ja neid ei saa totalitarismist välja rääkida. Tavaliselt on võimalik inimesi kultusest eemaldada. Neid saab röövida, viia turvamajja või kuhu iganes, ümbritseda nad paljude inimestega, kes ei kuulu kultusesse, ja deprogrammeerida neid mitu päeva. Seda tehakse, sest kuni nad on kultuses sees, ei ole võimalik nendeni jõuda, nad ei kuule sind.

Inimesi ei saa kultusest välja rääkida ja neid ei saa totalitarismist välja rääkida.

Kultus on kollektiivne eneseküllane „reaalsus“. Selle jõud tuleb kultuse liidritest ja teistest kultuse liikmetest moodustunud sotsiaalselt organismilt. Seda jõudu ei saa minema „rääkida“. Inimene on vaja füüsiliselt sellest eemaldada, enne kui temaga on võimalik ratsionaalselt arutada.

Kahjuks ei ole meil seda võimalust. Uus Normaalsus on globaalne totalitaarne süsteem. Ei ole „väljaspool“ süsteemi asuvat kohta, kuhu varjuda. Me ei saa kõiki röövida ja Rootsi viia. Nagu ma esseede sarja I osas märkisin, on kultuse/ühiskonna paradigma ümber pööratud. (Covidi) kultusest on saanud domineeriv ühiskond ja need meie seast, keda ei ole pööratud, on saanud üksikute saarte kogumiks mitte väljaspool, vaid kultuse sees.

Kultus on kollektiivne eneseküllane „reaalsus“.

Seega on meil vaja teistsugust strateegiat. Meil on vaja panna koletis ennast näitama, mitte neile, kes seda juba näevad, vaid Uue Normaalsuse massidele, Covidi kultuse järgijatele. Nagu siis, kui kultuse liidrid Jim Jones ja Charles Manson mõrvariteks hakkasid.

Nii lõhutakse kultust seestpoolt. Ei ole mõtet püüda selle edasiminekut takistada, see tuleb lükata oma loogiliste järeldusteni. See tuleb panna täielikult avalduma, sest üksnes siis variseb see kokku. Seda ei tehta viisakuse, lepitamise ega konfliktide vältimisega. Seda tehakse võimalikult suure sisemise konflikti esile aitamisega kultuse enese sees.

Teisisõnu on meil vaja, et globokap (ja selle alamad) avalikult totalitaarsed oleksid… sest nad ei saa. Kui nad saaksid, siis nad oleks seda juba teinud. Globaalne kapitalism ei toimi nii. Avalikult totalitaarne olemine kukutab selle kokku… mitte globaalse kapitalismi enda, vaid selle totalitaarse versiooni.

(Covidi) kultusest on saanud domineeriv ühiskond ja need meie seast, keda ei ole pööratud, on saanud üksikute saarte kogumiks mitte väljaspool, vaid kultuse sees.

Tegelikult hakkabki see juba juhtuma. Uuel Normaalsusel on masside kuulekatena hoidmiseks vaja „reaalsuse“, „demokraatia“ ja „normaalsuse“ simulatsiooni. Seega on meil tarvis rünnata simulatsiooni. Meil tuleb seda taguda, kuni see mõraneb ja peidus olev monstrum ennast ilmutab.

Selles seisnebki süsteemi nõrkus… . Uue Normaalsuse totalitarism ei toimi, kui massid tajuvad seda totalitarismi, poliitilise ja ideoloogilise programmina, mitte „vastusena surmavale pandeemiale“. Nii et meil on vaja teha see totalitarismina nähtavaks. Meil on vaja panna Uue Normaalsuse järgijad seda sellisena nägema, nagu see on. Ma ei pea silmas, et meil on vaja seda neile selgitada. Nad on väljaspool selgituste ulatust. Pean silmas, et meil on vaja panna nad seda nägema, tundma, kombatavalt, möödapääsmatult, kuni nad tunnevad ära, millega nad koostööd teevad. Lõpetage nendega nende tingimustel vaidlemine ja rünnake otse nende „reaalsust“.

Uue Normaalsuse totalitarism ei toimi, kui massid tajuvad seda totalitarismi, poliitilise ja ideoloogilise programmina, mitte „vastusena surmavale pandeemiale“.

Kui nad hakkavad rääkima viirusest, selle mutatsioonidest, „vaktsiinidest“ ja muust Covidi kultuse sõnavarast, ärge laske end nende loosse tõmmata. Ärge vastake, justkui nad oleks ratsionaalsed. Vastake, nagu nad räägiks “Xenust”, „keha teetanitest“, “helter skelter`ist” või muud kultuse jama, sest just seda see on.

Sama kehtib ka nende reeglite ja piirangute kohta, „näokatted“, „sotsiaalne distantseerumine“ jms. Lõpetage nende vastu vaidlemine põhjendusega, et need ei tööta. Muidugi nad ei tööta, kuid see ei ole asja mõte (ja selline vaidlemine tõmbab teid paratamatult covidi järgijate „reaalsusesse“). Seiske nende vastu nende olemuse pärast, mis on kogum veidraid kuulekuse rituaale kultusele truuduse vandumiseks ja üldise „surmava pandeemia“ atmosfääri loomiseks.

Nii tegutsemiseks, st sisemise konflikti tootmiseks, on palju võimalusi. Mina olen seda teinud omal moel, teised teevad omal. Kui olete nende seas, siis aitäh teile! Kui ei ole, siis alustage. Tehke seda, kus ja kuidas iganes saate. Pange Uue Normaalsuse järgijad monstrumit nägema, koletist, keda nad toidavad… koletist, kelleks nad on muutunud.


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.