USA Keskluureagentuuri (CIA) direktor William J. Burns avaldas 30. jaanuaril Välissuhete Nõukogu (CFR) ametlikus väljaandes Foreign Affairs artikli, milles nimetas “Ameerika Ühendriikide peamisi konkurente – Hiinat ja Venemaad”, rõhutades samas, et Hiina kujutab endast “tõsisemat pikaajalist ohtu” USA-le. Burns väitis, et CIA on tänaseks kahekordistanud oma Hiina-vastaste operatsioonide eelarvet ning et Ukraina sõda aitab USA-d nii majanduslikult kui geopoliitiliselt.
New Yorgis asuv Välissuhete Nõukogu, mille väljaandes artikkel avaldati, on üks võimsamaid USA mõttekodasid, mis tegutseb majandus- ja välispoliitika kooskõlastamisel omamoodi nabanöörina Wall Streeti ja Washingtoni vahel.
Keskluureagentuuri direktori sõnul “kulub suur osa CIA tähelepanust Hiinale ja Venemaale” ning ta vihjas, et oleme uue külma sõja algusjärgus. Paljud Washingtoni tippametnikud, sealhulgas president Joe Biden, on väitnud, et Ameerika Ühendriigid otsivad suhetes Hiinaga vaid “konkurentsi”, soovimata sealjuures käivitada uut külma sõda.
Sellele vaatamata kirjutas Burns oma artiklis, et “külma sõja järgne ajastu lõppes lõplikult hetkel, mil Venemaa tungis 2022. aasta veebruaris Ukrainasse”. Väites, et nn “külma sõja järgne ajastu” on tänaseks lõppenud, ning rääkides sageli Hiinast ja Venemaast ühe hingetõmbega, andis USA luurejuht sedasi mõista, et Washington tõepoolest haub teist külma sõda.
Burns avaldas, et “CIA on teinud ümberkorraldusi” selle nimel, et Hiinale jõulisemalt vastu astuda. Muu hulgas on loodud spetsiaalne “missioonikeskus”, mis keskendub üksnes Pekingile. Hiina kiire majanduslik ja tehnoloogiline areng on nõrgestanud USA ülemvõimu maailmas, valutas CIA direktor südant, kirjutades, et “Hiina tõus ja Venemaa revanšism kujutavad endast hirmuäratavat geopoliitilist väljakutset intensiivse strateegilise konkurentsi maailmas, kus Ameerika Ühendriikidel ei olegi enam vaieldamatut ülemvõimu.”
Sellegipoolest ei pea Washington oma peamiseks “ohuks” mitte Moskvat, vaid Pekingit. “Hiina on endiselt ainus USA rivaal, kellel on nii kavatsus rahvusvahelist korda ümber kujundada kui ka selleks vajalik majanduslik, diplomaatiline, sõjaline ja tehnoloogiline võimsus,” hoiatas Burns.
CIA direktor kirjutas järgnevalt:
“Kuigi Venemaa võib kujutada endast kõige otsesemat väljakutset, on Hiina tõsisem pikaajaline oht ja viimase kahe aasta jooksul on CIA end ümber korraldanud, et selle prioriteediga arvestada. Oleme alustanud ühe organisatsioonilise tõsiasja tunnistamisest, mille ma juba ammu ära õppisin: prioriteedid ei ole reaalsed senikaua, kuni need eelarvetes ei kajastu. Sellest tulenevalt on CIA eraldanud oluliselt rohkem ressursse Hiinaga seotud luureandmete kogumiseks ning operatsioonideks ja analüüsiks kogu maailmas – üksnes viimase kahe aasta jooksul on Hiinale pühendatud protsent CIA kogueelarvest rohkem kui kahekordistunud. Me palkame ja koolitame rohkem mandariini keele oskajaid, suurendades samal ajal kogu maailmas jõupingutusi Hiinaga konkureerimiseks, alates Ladina-Ameerikast kuni Aafrika ning India-Vaikse ookeani piirkonnani.
CIA-l on umbes tosin “missioonikeskust”, mis on temaatilised töörühmad agentuuri erinevate allüksuste ametnike ühendamiseks . Aastal 2021 asutasime uue missioonikeskuse, mis keskendub ainult Hiinale. See on ainus ühe riigi missioonikeskus, mis pakub keskset mehhanismi Hiinaga seotud töö koordineerimiseks, mis tänapäeval ulatub CIA igasse nurka.”
Burns kasutas oma artiklit Foreign Affairs’is ka selleks, et kutsuda Washingtoni üles jätkama Ukraina relvastamist sõjas Venemaaga. CIA direktor nimetas USA militaartarneid Ukrainale “suhteliselt tagasihoidlikuks investeeringuks, mis annab suurt geopoliitilist tulu Ameerika Ühendriikidele ja märkimisväärset kasumit Ameerika tööstusele”. Teisisõnu tunnistas USA luurejuht seega varjamatult, et Ukraina sõda on toonud suurt kasu Ühendriikide sõjatööstuskontsernidele.
Bideni administratsioon on avaldanud ka varemalt sarnaseid “sõjalis-keynesilikke” mõttekäike. Väljaanne Politico teatas oktoobris, et “Valge Maja on vargsi ärgitanud mõlema partei seadusloojaid müüma Ukrainaga seotud programmi kui miskit, mis turgutab majanduskasvu Ameerika kodumaal.“
Samuti väitis Burns, et USA toetus Ukrainale võib Hiinat hirmutada ning saata Pekingile ähvardava sõnumi Taiwani kohta. “Ameerika Ühendriikide valmisolek tekitada ja neelata majanduslikku valu, et võidelda Putini agressiooni vastu – ja meie suutlikkus koondada oma liitlasi sama tegema – on tugevalt vastuolus Pekingi veendumusega, et Ameerika on lõplikult langemas,” kirjutas CIA direktor. “Ukraina jätkuv materiaalne toetamine ei toimu Taiwani arvelt… vastupidi, see saadab olulise sõnumi USA otsustavusest, mis aitab omakorda Taiwani,” lisas ta.
Ukraina sõja küsimuses on William Burnsil suur kogemustepagas. Enne CIA direktoriks nimetamist teenis Burns aastakümneid USA kõrgema diplomaadina. Tema karjäär peegeldab CIA ja välisministeeriumi vahel toimivat kaadrivahetust. Barack Obama administratsioonis oli Burnsi kanda riigisekretäri asetäitja roll, mis tegi temast välisministeeriumi teise juhi, kes andis aru vahetult välisminister Hillary Clintonile. Enne seda, George W. Bushi valitsuses, oli Burns teeninud aga USA suursaadikuna Venemaal.
2008. aastal Rumeenias Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel lubas president Bush, et Ukraina ja Gruusia ühinevad mõlemad USA juhitud militaarblokiga. Antud deklaratsioon ärritas toona mitmeid NATO liikmeid, sealhulgas Saksamaad ja Prantsusmaad, kes muretsesid, et antud lubadus kutsub esile konflikti Venemaaga.
Teenides USA suursaadikuna Venemaal, reageeris ka Burns ise toona sellele tüliküsimusele, kirjutades 2008. aastal salajase välisministeeriumi memo pealkirjaga “Ei tähendab ei: Venemaa punased jooned NATO laienemisel” (“Nyet Means Nyet: Russia’s NATO Enlargement Redlines”). WikiLeaksi poolt avalikustatud dokumendis väljendas Burns toona oma mõtteid järgnevalt:
“Ukraina ja Gruusia NATO-püüdlused mitte üksnes ei puuduta Venemaa tundlikku kohta, vaid tekitavad tõsist muret tagajärgede pärast kogu piirkonna stabiilsusele. Venemaa ei taju mitte ainult ümberpiiramist ja püüdlusi õõnestada tema mõju selles piirkonnas, vaid kardab ka ettearvamatuid ja kontrollimatuid tagajärgi, mis võiksid tõsiselt mõjutada Venemaa julgeolekuhuvisid. Eksperdid ütlevad meile, et Venemaa on eriliselt ärevil, et tugevad vastuolud NATO liikmelisuse küsimuses Ukrainas, kus suur osa etniliste venelaste kogukonnast on NATO liikmelisuse vastu, võib viia suure lõheni, mis võib omakorda kaasa tuua vägivalla või halvimal juhul kodusõja. Sellisel juhul peaks Venemaa otsustama, kas sekkuda (Ukrainasse) või mitte; see on otsus, millega Venemaa ei taha silmitsi seista.”
Praktiliselt kõik, mille osas Burns 2008. aastal hoiatas seoses võimaliku sõja puhkemisega Ukrainas, on tänaseks täide viidud, kuivõrd Ameerika Ühendriigid surusid Kiievi sõtta oma naaberriigi Venemaaga. Antud pretsedent muudab CIA direktori praegused ähvardused Hiina vastu seoses Taiwaniga veelgi kurjakuulutavamaks.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!