1. osa saate vaadata siin.
Alex Krainer on horvaatia päritolu investor, ökonomist, globaalse haardega geoökonoomiliste ja geopoliitiliste trendide analüütik ning mitmete maailmamajandust ja geostrateegiat käsitlevate raamatute autor. Olles töötanud mitmetes Euroopa ja Ühendriikide finantsinstitutsioonides, omab Krainer sisevaadet nii ülemaailmse majandussüsteemi metatrendidesse kui geopoliitilistesse süvahoovustesse, mis mõjutavad sotsiaalmajanduslikke protsesse globaalsel skaalal. Järgnevas intervjuus esitab Krainer oma nägemuse hetkel aset leidvatest geopoliitilistest protsessidest pärast mastaapse sõja vallandumist 2022. aasta veebruaris. Krainerit usutleb taskuhäälingu saatejuht Ricky Varandas.
RICKY VARANDAS: Kas te tõsimeeli arvate, et eksisteerib võimalus, et Venemaad Lääne poolt rünnatakse? Ühest küljest viitavad kõik märgid, et selle nimel justkui tõepoolest tegutsetakse. Samas mulle tundub, et kui mingil riigil on tuumavõimekus, siis see on ikkagi piir, mida ei ületata. Seega rünnataks selliseid riike mitte sõjaväe abil, vaid läbi suurte korporatsioonide ja pankade. Lääneriigid konvergeeruvad selle nimel, et rikkuda Venemaa majandus. Praegune olukord on täielikult NATO ja USA ja kõigi teiste, kes tahavad Venemaad nõrgestada, huvides. Seevastu mingisugust otsest sõjalist tegevust oleks mõneti raskem õigustada.
Ameerika Ühendriike ja Venemaad eristab veel see, et meil siin Ameerikas on palju parem suhtekorraldus. Võtame näitena meie sissetungi Iraaki. USA ei tunginud sellele riigile kallale ilma, et maailmale oleks jutustatud lugu selle kallaletungi õigustamiseks.
Arvan, et Lääne suhtekorralduslik üleolek ja globaalne meedia mõjutamine ei ole võib-olla nii tõhus, kui nad ise loodavad. Inimesed ei pruugi tingimata valet ära tunda sellel hetkel, kui neile seda räägitakse, eriti kui lugu pakatab emotsioonidest ja ülekohtust, kuid kui vaadata pikemaid ajavahemikke, siis näete, et üha rohkem inimesi näeb läbi, et neile valetatakse.
alex krainer
Kuigi Washingtoni põhjused Iraagile kallaletungi õigustamiseks olid täielik jama ja põhinesid tervenisti valedel, üritasid ameeriklased vähemasti oma tegusid maailma avalikkuse ees õigustada, öeldes, et tungivad Iraaki, kuna sellel riigil on mingisugused ebamäärased seosed 11. septembri rünnakutega. Lisaks toodi põhjuseks ka Iraagi väidetavad massihävitusrelvad. Washingtoni meediamasin hoidis inimesi sedasi väga närviliste ja paranoilistena, tekitades neis tunde, et midagi tuleb kohe-kohe ette võtta, sest kõik elasid pidevas hirmus. Suhtekorraldus toimis nagu õlitatud masinavärk.
Ning eesmärk saavutati… tekitades moraalse miraaži, mis võimaldas USA relvajõududel tungida riiki, mis ei seadnud USA riiklikku julgeolekut vähimalgi määral ohtu ega olnud kuidagi seotud 11. septembri rünnakutega.
Muidugi ei teinud USA seda kõike üksinda. Ilmselgelt huugas ka Ühendkuningriigis tollal propagandamasin täistuuridel, et jätta maailmale mulje, et nemad ei ole agressorid.
Seevastu venelaste seisukohad ja argumendid on olnud täielikult tsenseeritud, vaatamata sellele, et NATO laienemise tõttu on neil olnud küllaga põhjust muretsemiseks. USA samas on sekkunud otseselt Ukraina valimistesse ja ilmselgelt ka loendamatute teiste riikide valimistesse üle kogu maailma. Suhtekorraldusel on selles kõiges minu arvates oluline roll.
Kuigi Washingtoni põhjused Iraagile kallaletungi õigustamiseks olid täielik jama ja põhinesid tervenisti valedel, üritasid ameeriklased vähemasti oma tegusid maailma avalikkuse ees õigustada, öeldes, et tungivad Iraaki, kuna sellel riigil on mingisugused ebamäärased seosed 11. septembri rünnakutega.
ricky varandas
Kas see on ka teie arvates sedasi? Ma mõtlen, et miks venelased ei ole suhtekorraldusele piisavalt rõhku pannud? Kas nad ei suuda või ei ole nende jaoks tegelikult nii oluline ülejäänud maailmale põhjendada, miks nad seda vajalikuks pidasid? Putinist on kogu selle COVID-i sulgemise ajal räägitud, kuidas ta oli haigestumise suhtes väga paranoiline ja paljudest inimestest isoleeritud. Oli kuulda katkeid ka sellest, et ta ei ole enam tema ise ja ei ole nii mõistuspärane kui varemalt ega kuula teiste inimeste arvamusi. Ilmselgelt annavad sellest märku ka kõik koosolekud, mida ta peab suurte laudade taga ja kus ta istub inimestest eemal. Isolatsioonil võib samuti olla oma psühholoogiline mõju. Mind huvitab, kas see asjaolu võis siin mingit rolli mängida Putini otsuste tegemise protsessis – isolatsioon kõigist teistest. Mis on teie mõtted nende asjade kohta, mida siin kirjeldasin?
ALEX KRAINER: Kerin natuke tagasi, sest teie esimene küsimus oli, kas ma tõesti arvan, et Lääs võib Venemaale sisse tungida? Ma arvan, et teil on õigus, tegu on tuumariigiga ja ma arvan, et praegu ei oleks see invasioon selline nagu teise maailmasõja või Napoleoni ajal. Lihtsalt koondame kokku suure armee ja ühel päeval läheme ja marsime läbi Venemaa Moskvasse ja Peterburi. Ma ei usu, et see päris nii toimiks. Samas ma arvan, et see võib sarnaneda sellega, mida nad üritasid teha Tšetšeenias, kus üks mädane haavand tõmbab kogu riigi sõjamülkasse, mis lihtsalt ei lõpe kunagi. Läbi Ukraina, Venemaa pehme kõhualuse, saab tuua regiooni aina rohkem vägesid ja relvi. Seega ei lõpeta te hetkekski riigi destabiliseerimist. Kui teil õnnestub riigikorda aga juba destabiliseerida, proovite te ka režiimi muuta. Lääs on soovinud meeleheitlikult Venemaal režiimimuutust läbi viia ja purustada Venemaa väikesteks osadeks. See on olnud lääneriikide eesmärgiks juba pikka aega.
Lääne impeeriumi (mis ei ole tingimata Ameerika impeerium, see on pigem nagu Briti impeeriumi reinkarnatsioon, millel on enam-vähem samad huvirühmad, st rahvusvaheline panganduskartell) peamiseks eesmärgiks, mis on muutunud ka USA välispoliitika imperatiiviks number üks, on kaitsta ja kindlustada impeeriumi hegemooniat kogu Euraasia maismaa üle. Selle põhjuseks on asjaolu, et Euraasia riigid moodustavad suurima osa maailma SKT-st, suurima osa maailma rahvastikust, umbes 70% maailma energiavarudest ja kõikvõimalikest muudest ressurssidest.
alex krainer
Lääne impeeriumi (mis ei ole tingimata Ameerika impeerium, see on pigem nagu Briti impeeriumi reinkarnatsioon, millel on enam-vähem samad huvirühmad, st rahvusvaheline panganduskartell) peamiseks eesmärgiks, mis on muutunud ka USA välispoliitika imperatiiviks number üks, on kaitsta ja kindlustada impeeriumi hegemooniat kogu Euraasia maismaa üle. Selle põhjuseks on asjaolu, et Euraasia riigid moodustavad suurima osa maailma SKT-st, suurima osa maailma rahvastikust, umbes 70% maailma energiavarudest ja kõikvõimalikest muudest ressurssidest. Peate mõistma, et need ressursid kujutavad endast potentsiaalselt tugevat ja kindlat tagatist (finantskapitalile). Lisaks on tegemist maailmaosaga, milles tegutsevad ettevõtted töötavad üldiselt kasumlikult ja väikese laenukoormusega. Neil on tihti ka kontsessioonid naftale, maagaasile ja kalapüügile. Kui te neid ressursse kontrollite, on võimalik seda koheselt rahaks teha. Seega te ujutate üle kogu oma pangandussektori uue tagatisvarade massiga ja seetõttu on finantssektor selle programmi elluviimisest ka kõige rohkem huvitatud. Kui minul või sinul on vaja autosse kütust, peame me seda ikkagi ostma. Pole vahet, kas me ostame kütust Exxoni või Gazpromi käest. Ultimatiivselt on see sama asi. Ei ole sedasi, et kui USA valitseb Euraasia mandrit, saame kütust tasuta. Meil poleks mõtet end vaeseks kulutada, et sõjaliselt domineerida mis tahes territooriumi, et neid ressursse siis lihtsalt teistelt omanikelt osta. Kuid pankurite jaoks on see kõik väga oluline. Pankade jaoks oleks see (s.o Venemaa ja Euraasia varad) tagatiseks ja selle tagatise alusel oleks neil võimalik viia läbi uusi krediidi laiendamise tsükleid, sest lõppastmes on suurpangad Lääne majandussüsteemi viimase instantsi kasusaajad.
Pankade jaoks oleks see (s.o Venemaa ja Euraasia varad) tagatiseks ja selle tagatise alusel oleks neil võimalik viia läbi uusi krediidi laiendamise tsükleid, sest lõppastmes on suurpangad Lääne majandussüsteemi viimase instantsi kasusaajad.
alex krainer
RICKY VARANDAS: Muuseas… kas olete kuulnud Joe Rogani taskuhäälingu vestlust doktor Robert Epsteiniga? See on üks episood, mida inimesed peaksid kuulama. Olen seda paar korda soovitanud, sest ma ei tea kuidas, aga inimesed on selle kahe silma vahele jätnud. Minu jaoks oli hämmastav, kui sügavale tehnoloogiahiidude tsensuuri ja manipulatsiooni olemusse ta laskus ning tema teadmised sellest kõigest on tohutud. Seal leidub ka osa, mis teeb südame härdaks. Ta räägib, et oli konverentsil või mingil muul üritusel ja mõned kõrged poliitikud hoiatasid teda, et temaga juhtub midagi halba. Nädal või kaks hiljem küsib Joe Rogan, et kas teiega on siis midagi juhtunud? Ta vastab: „Mitte minuga, aga mu naine suri autoõnnetuses.“ See oli imelik, sest ma usun teda ja ma usun, et seal on midagi. Üks asi, mida ta selles taskuhäälingu episoodis ütles, oli see, et kui panete oma telefoni lennurežiimile või lülitate välja, siis on see mõnikord uuesti sisse lülitades aeglane, sest see salvestab pidevalt kõike. See salvestab ka lennurežiimil. Kui telefoni uuesti sisse lülitate, saadab see Google’ile või YouTube’ile või kes iganes teie andmeid kuulab ja kasutab, kogu info, mille ta vahepeal on salvestanud. See on põnev ja tundub loogiline. Meie järele lihtsalt luuratakse kogu aeg. See on hullumeelne. Olen püüdnud teda oma taskuhäälingusse saada ja mulle tundub, et ta ei anna eriti intervjuusid. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et ta on oma elu pärast mures. Aga soovitan inimestel kindlasti seda vaadata. Doktor Robert Epstein – mitte segi ajada Jeffrey Epsteini ega doktor Robert Malone’iga.
ALEX KRAINER: Jah, aga see, et ta nimi on Epstein, aitab mul seda meeles pidada. Küll valel põhjusel, aga olen kindlasti huvitatud selle kuulamisest.
RICKY VARANDAS: Kas teil pole ka mitte tehnikaalane taust?
ALEX KRAINER: On küll. Olen töötanud väga pikka aega tehisintellekti uurimis- ja arendusprojekti kallal. Ei midagi kriminaalset, mu oma teemad: kauplemine, portfellihaldus. Aga ma hindan väga seda jõupingutust, mida on vaja usaldusväärse kvaliteediga tarkvara loomiseks. Tarkvara ei ole võimeline midagi tegema, kui te seda väga selgelt ei täpsusta ega kirjelda… Inimesed ütlevad mõnikord, et sellised asjad nagu tehisintellekt on varsti targemad kui meie. Arvutid haaravad võimu ja meiega on peagi kõik. Aga ma ütlen neile, et seda ei juhtu kunagi. Sama lugu on isejuhtivate autodega. Ka see utoopia ei teostu. Isejuhtivaid autosid saab ilmselt liiklema väga täpselt määratletud marsruutidel: punktist A punkti B. See on kõik. Ei mingit ümber pööramist või marsruudi muutmist. Ja tavaliselt räägime maanteel neile eraldatud rajast. Selles tähenduses võib-olla saame tõesti “isejuhtiva auto”. Aga omada isejuhtivat autot, millele meil on võimalik lihtsalt öelda, et vii mind sinna restorani, sest ma tahan õhtust süüa ja siis auto hoolitseb ülejäänu eest 100% ise? Seda ei saa juhtuma… Mitte ka 50 aasta pärast. Mitte kunagi.
Aga me kaldusime teemast veidi kõrvale. Teie esialgne küsimus puudutas venelaste suhtekorraldust või pigem selle puudumist ja siinkohal ma nõustun teiega. Venelased on avalike suhete vallas selgelt ebasoodsamas olukorras. See on osa nende probleemist. See on osa põhjusest, miks me siin Läänes oleme veendunud, et “nemad” on alati need halvad. Et neis pole midagi head. Et nad on olemuslikult kurjad. Aga ma arvan, et paljud inimesed ei ole enam nii ullikesed, et seda juttu uskuda, kuna praeguseks peaksid kõik olema juba aru saanud, et selles loos, mida meile pajatatakse, pole üldse varjundeid ega pooltoone.
Tarkvara ei ole võimeline midagi tegema, kui te seda väga selgelt ei täpsusta ega kirjelda… Inimesed ütlevad mõnikord, et sellised asjad nagu tehisintellekt on varsti targemad kui meie. Arvutid haaravad võimu ja meiega on peagi kõik. Aga ma ütlen neile, et seda ei juhtu kunagi.
alex krainer
Kui vaadata uudiseid, siis seal jutustatakse meile, et venelased lasevad lakkamatult õhku koole, lasteaedu ja haiglaid ning tapavad peamiselt lapsi ja naisi ning süütuid tsiviilisikuid. Nende väed on samas alatasa sügavalt demoraliseeritud, organiseerimata. Kogu lugu on venelaste jaoks üks lõputu katastroof. Teisel pool rindejoont on aga samas moraalselt laitmatud vabadusvõitlejad, kes sõdivad vankumatult demokraatia ja inimõiguste eest. Ja nad esitavad venelastele korralikku vastupanu, hävitades nende varustust üle terve rindejoone.
Kuid samal ajal näete, et kahe nädala jooksul on ukrainlaste läbirääkimispositsioon dramaatiliselt pehmenenud. Alguses ei kavatsenud nad relvi maha panna. Nad ei kavatsenud kunagi tunnustada Krimmi ega Donbassi Venemaa osadena või iseseisvate territooriumidena ning nad kavatsesid igal juhul ühineda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Tänaseks on kõik need asjad muutumas läbiräägitavaks. Ukrainlased ütlesid hiljuti, et võib-olla meil ikkagi polegi vaja NATO-ga liituda. Võib-olla polegi meil vaja EL-iga ühineda. Olgu, Krimm on Venemaa jagu. Me võime seda tunnustada. Oleme valmis arutama Donbassi staatust ja nii edasi. Need asjad ei sobitu omavahel.
Lääne suhtekorralduse ja ametliku narratiivi tõttu pole Lääne meediaruumis võimalik leida absoluutselt mitte midagi, mis näitaks venelasi vähegi positiivses valguses. Mäletan, et vaatasin paar kuud tagasi üht Vladimir Pozneri loengut. Vladimir Pozner oli 90-ndatel mingil määral tuntud meediainimene. Ta juhtis koos Phil Donahue`ga saadet ja oli Ameerika meedias suhteliselt kuulus. Ma arvan, et ta on algupäraselt pärit kas Venemaalt või Ukrainast, seejärel jõudis ta USA-sse ja ta omandas renomee kui keegi, kel on ülevaade nii Lääne kui Ida maailmast. Pärast 2013. aasta riigipööret Ukrainas tellis Pozner uuringu, mille eesmärk oli uurida ajalehe The New York Times arhiive. Uuringu läbiviijad hekseldasid läbi USA mõjuvõimsaima ajalehe arhiivid aastatest 2015, 2016, 2017 püüdes leida mis tahes Venemaad mainivat lugu, mis oleks Venemaa suhtes kasvõi mingilgi määral positiivne.
Kõigis New York Times’i – USA mõjuvõimsaima meediaväljaande – veergudel 3 aasta jooksul avaldatud Venemaad puudutavates lugudes oli uuringu kohaselt Venemaad kasvõi mingi positiivse nurga all esitatud lugude arv… null. Täpselt null. Ainuüksi see fakt paljastab meile asjade seisu, mis puudutab Lääne meedia olemust Venemaa ja venelaste kajastamisel.
alex krainer
Ning milleni uuringu tulemusena jõuti? Kõigis New York Times’i – USA mõjuvõimsaima meediaväljaande – veergudel 3 aasta jooksul avaldatud Venemaad puudutavates lugudes oli uuringu kohaselt Venemaad kasvõi mingi positiivse nurga all esitatud lugude arv… null. Täpselt null. Ainuüksi see fakt paljastab meile asjade seisu, mis puudutab Lääne meedia olemust Venemaa ja venelaste kajastamisel.
On täiesti võimatu, et üks rahvus on olemuslikult üdini nii halb, et tema kohta ei ole võimalik öelda absoluutselt mitte midagi head. Ning inimesed peaksid hakkama sellest meedia kuvandist lõpuks läbi nägema. Ja kui see ükskord juhtub, siis kaotab loits oma mõju ning kui inimesed uuesti meediat loevad selles küsimuses, siis on nende lähtehoiakuks see, et neile lihtsalt valetatakse.
Arvan, et Lääne suhtekorralduslik üleolek ja globaalne meedia mõjutamine ei ole võib-olla nii tõhus, kui nad ise loodavad. Inimesed ei pruugi tingimata valet ära tunda sellel hetkel, kui neile seda räägitakse, eriti kui lugu pakatab emotsioonidest ja ülekohtust, kuid kui vaadata pikemaid ajavahemikke, siis näete, et üha rohkem inimesi näeb läbi, et neile valetatakse. Nad pööravad järk-järgult selja sellistele suurtele meediavõrgustikele nagu CNBC ja CNN, mis on seni olnud kõige usaldusväärsemad nimed meediamaastikul.
Arvan, et Venemaa sissetung Ukrainasse kujuneb lõpuks sarnaseks nähtuseks koroonapandeemiaga. Alguses on kõik inimesed neile kuvatust šokis ning sel on tugev emotsionaalne mõõde. See hõlmab endas hirmu ja inimesed reageerivad sellele etteaimataval viisil. Samas prognoosin, et mida aeg edasi, seda tõenäolisemalt kukub sõja ametlik narratiiv kokku.
alex krainer
Inimeste tähelepanu kaldub ajapikku sinna, kus nad tunnevad, et neile räägitakse tõtt või kus neid teavitatakse toimuvast tähendusrikkal viisil. Sinna kuulub ka see taskuhääling. Seda protsessi tõestab muuhulgas ka Joe Rogani edu ja asjaolu, et tal on keskmiselt 11 miljonit vaatamist episoodi kohta, samas kui kuni Ukraina sõja puhkemiseni ei olnud isegi CNN-i populaarsematel saadetel rohkem kui miljon vaatajat. Inimesed hakkavad tasapisi aru saama, et neile valetatakse massimeedia poolt lakkamatult. Arvan, et Venemaa sissetung Ukrainasse kujuneb lõpuks sarnaseks nähtuseks koroonapandeemiaga. Alguses on kõik inimesed neile kuvatust šokis ning sel on tugev emotsionaalne mõõde. See hõlmab endas hirmu ja inimesed reageerivad sellele etteaimataval viisil. Samas prognoosin, et mida aeg edasi, seda tõenäolisemalt kukub sõja ametlik narratiiv kokku. Ja ma arvan, et kui see hakkab juhtuma ja ma näen, et see juhtub juba üsna kiiresti, kerkib esile perspektiiv, mis erineb radikaalselt sellest, mida me selle sõja kohta täna oleme teadnud.
Ma arvan, et oleme tunnistajaks Lääne impeeriumi viimsele lahingule ellujäämise nimel ja kui ma ütlen Lääne impeerium, siis pean silmas sedasama impeeriumi, mis on maailma erinevates vormides koloniseerinud juba rohkem kui 200 aastat.
alex krainer
Ma ütlen teile, mida ma arvan, ja siis vaatame, kas aeg näitab, et mul on õigus. Ma arvan, et oleme tunnistajaks Lääne impeeriumi viimsele lahingule ellujäämise nimel ja kui ma ütlen Lääne impeerium, siis pean silmas sedasama impeeriumi, mis on maailma erinevates vormides koloniseerinud juba rohkem kui 200 aastat. See on seesama impeerium, mis tekitab viletsust nii kodumaal kui välismaal, sest tema eesmärk pole midagi muud kui ressursside rüüstamine globaalsel skaalal. Tõenäoliselt osutub see nihkeks unipolaarse maailma, milles uskusime viimased 20 aastat end elavat, ja multipolaarse maailma vahel, mille nimel võitlevad praegu peamiselt Venemaa ja Hiina ning nende satelliidid. Ma arvan, et paljud rahvad tahaksid tegelikult näha mitmete otsustuskeskustega maailma, sest rahvusvahelises süsteemis, kus kõik on enam-vähem võrdsed suveräänsed riigid, on igal rahvusel lihtsam leida temale omane tee, selle asemel, et olla surutud ühe hegemooni tahte alla.
JÄTKUB…
3. osa:
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!