fbpx
Maailmavõim & GeopoliitikaSuur lugu

Alex Krainer: Suur sõda Ukrainas kukutab lõpuks kokku suure narratiivi maailma asjadest 3. OSA

1. osa saate lugeda siin.

Alex Krainer on horvaatia päritolu investor, ökonomist, globaalse haardega geoökonoomiliste ja geopoliitiliste trendide analüütik ning mitmete maailmamajandust ja geostrateegiat käsitlevate raamatute autor. Olles töötanud mitmetes Euroopa ja Ühendriikide finantsinstitutsioonides, omab Krainer sisevaadet nii ülemaailmse majandussüsteemi metatrendidesse kui geopoliitilistesse süvahoovustesse, mis mõjutavad sotsiaalmajanduslikke protsesse globaalsel skaalal. Järgnevas intervjuus esitab Krainer oma nägemuse hetkel aset leidvatest geopoliitilistest protsessidest pärast mastaapse sõja vallandumist 2022. aasta veebruaris. Krainerit usutleb taskuhäälingu saatejuht Ricky Varandas.

RICKY VARANDAS: Kas loodusvarad mängivad samuti Teie hinnangul olulist rolli Ukraina sõja aluspõhjuste seas? Ukrainlased on loodusvarade poolest palju rikkamad, kui ma arvasin. Olen kindel, et ka sellel on kogu olukorraga midagi pistmist, või ma eksin?

ALEX KRAINER: See on absoluutselt tõsi. Ukraina on olnud majanduslikult lootusetu juhtum alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Nad ei tõusnud pärast NSV Liidu lagunemist majanduslikult kunagi tagasi jalgele. Ma arvan, et nad on üks kolmest riigist, mille SKT aastatel 1991-2004 mitte ei tõusnud, vaid langes dramaatiliselt. Ukraina on pärast NSV Liidu kokkuvarisemist olnud maailma kõige drastilisema majanduslangusega riikide esirinnas – Ukraina siseriiklik kogutoodang ei kahanenud pärast riigi iseseisvumist üksnes pisut, vaid umbes 35% võrra.

Ukraina on pärast NSV Liidu kokkuvarisemist olnud maailma kõige drastilisema majanduslangusega riikide esirinnas – Ukraina siseriiklik kogutoodang ei kahanenud pärast riigi iseseisvumist üksnes pisut, vaid umbes 35% võrra.

alex krainer

RICKY VARANDAS: Ent kuidas see on võimalik, kui tegemist on riigiga, mis on looduslike varade poolest sedavõrd rikas? Ma nimetan seda loodusvarade needuseks, sest tundub, et peaaegu igal riigil, millel peaks idee poolest väga hästi minema, kuna nad on loodusvarade poolest rikkad, läheb tegelikkuses hoopis kehvasti. Ja riikidel, kus on väga vähe loodusvarasid, läheb tihti väga hästi. Ilmselgelt on sellel seaduspäral palju põhjuseid. Mis põhjustab Teie hinnangul selliseid majandusprobleeme loodusvarade poolest rikkas riigis?

ALEX KRAINER: Kui majandust kontrollib ja juhib väike rühm oligarhe, eksisteerib alati korruptsiooniprobleem. Igas maailma riigis, mis Lääne hegemoonilisse süsteemi lülitatakse, määratakse Lääne isandate poolt ametisse lokaalsed asehaldurid-käsutäitjad, kes suunavad need riigid kursile, mis ei teeni nende rahvaste, vaid Lääne suurkontsernide finantshuvisid.

Igas maailma riigis, mis Lääne hegemoonilisse süsteemi lülitatakse, määratakse Lääne isandate poolt ametisse lokaalsed asehaldurid-käsutäitjad, kes suunavad need riigid kursile, mis ei teeni nende rahvaste, vaid Lääne suurkontsernide finantshuvisid.

alex krainer

Peaaegu alati selgub, et ülevõetud riikide kohalikud oligarhid on pelgalt nende taga seisva Lääne suurkapitali esindajad ja nad kontrollivad tavaliselt üksnes väikest osa sellest suurest rikkusest, mida inimesed arvavad neile kuuluvat. Tegelik kontrollosalus on Lääne pankuritel. Peaaegu alati kuulub see sellistele inimestele nagu Soros, Rothschildid, Rockefellerid ja kes iganes sinna klubisse veel kuuluvad.

Teemasse süvenedes tuleb ikka ja alati ette väike hulk nimesid ja nende seos asjaga on tavainimeste eest hoolikalt peidetud. Ükskord avaldati London Times’is ja BBC-s midagi ametlikult. Ma arvan, et BBC artikkel on endiselt kuskil üleval. London Times’i veergudelt artikkel aga kadus. Sealt tuli välja, et kui Vladimir Putin arreteeris Vene naftagigandi Jukos väidetava omaniku Mihhail Hodorkovski, selgus, et too oli sõlminud lepingu, mille kohaselt läks Hodorkovski töövõimetuks muutumise või surma korral kogu tema osalus Jukoses üle “nimetule osapoolele”. Lõpuks tuli välja, et “nimetu osapool”, kes tegelikult Hodorkovski Venemaa rikkusi kontrollis, osutus Jacob Rothschildiks või konkreetsemalt ettevõtete klastriks, mida Jacob Rothschild omab ja kontrollib. See lugu likvideeriti internetist, kuid isegi veel paar aastat tagasi leidsin ma selle artikli koopia BBC veebilehelt üles. Võib-olla vedeleb see siiani kuskil.

Kui Vladimir Putin arreteeris Vene naftagigandi Jukos väidetava omaniku Mihhail Hodorkovski, selgus, et too oli sõlminud lepingu, mille kohaselt läks Hodorkovski töövõimetuks muutumise või surma korral kogu tema osalus Jukoses üle “nimetule osapoolele”. Lõpuks tuli välja, et “nimetu osapool”, kes tegelikult Hodorkovski Venemaa rikkusi kontrollis, osutus Jacob Rothschildiks või konkreetsemalt ettevõtete klastriks, mida Jacob Rothschild omab ja kontrollib.

alex krainer

Oletame, et see on üks näide, kus selline asjakorraldus välja lekkis. Riike imetakse alati tühjaks nende lokaalsete oligarhide poolt, kes tegutsevad üle võetud riikides Lääne finants- ja korporatiivsete huvide nimel. Need inimesed ei hooli vähimatki kohaliku majanduse arendamisest kohalike elanike hüvanguks. Nad tahavad tarvitada kohalikku elanikkonda meeleheitel, vaese ja odava tööjõuna, et hankida ülevõetud riikidest ressursse, mida nad seejärel muudel turgudel ja oma pankade kaudu rahaks teevad. Sellistes riikides nagu Ukraina, Afganistan, Iraak, Kongo ja Angola on kasutatud seda sama röövellikku piraatluse mudelit juba rohkem kui 200 aastat. See ei too kunagi endaga kaasa õitsengut, see loob alati viletsust.

Arvan, et ainsateks eranditeks võivad olla teise maailmasõja järgsed riigid nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Saksamaa, mis võib-olla said kasu USA Marshalli plaanist, mis hõlmas tõelist majanduse ülesehitust ja arengu rahastamist. Nende puhul oli tegu kohalike demokraatiatega, mis olid piisavalt elujõulised, et kaitsta töötajate õigusi ja võidelda teatud elatustaseme eest. Nendel riikidel õnnestus küll saavutada väga hea heaolu tase, kuid kõike seda üritatakse nüüd tagasi võtta.

Nende erandite taustal on veel tüüpilised arengumaad nagu Brasiilia, Argentina, Venezuela, kus eksisteerib väga väike Lääne asehaldurite võrgustik, mis koosneb väga jõukatest ja võimsatest inimestest. Siis on veel suur hulk vaeseid inimesi ja see on olukord, millesse Ukraina on täna asetatud, hoolimata tõsiasjast, et nad on potentsiaalselt äärmiselt jõukas riik. Kongo on samuti potentsiaalselt äärmiselt jõukas riik lisaks Venetsueelale, Brasiiliale ja Argentiinale. Kõik need riigid on potentsiaalselt rikkad, neil kõigil on loodusvarasid, kuid Lääs röövib nad sisuliselt paljaks.

RICKY VARANDAS: Brasiilia on huvitav kaasus. Kuna ma olen portugallane, olen alati olnud omamoodi lummatud Brasiilia ajaloost ja Portugali mõjust sellele riigile. See on väga suur riik ja nagu sa ütlesid, loodusvarade poolest väga rikas. Sama lugu on ka Venetsueelaga. Nad on selles osas väga sarnased. Venetsueelas oli tegelikult samuti suur portugallaste elanikkond. Ja Prantsusmaal Pariisis eksisteerib samuti suur portugali immigrantide kogukond.

Aga kui vaadata Venetsueelat, siis inimesed ütlevad stamplausena, et see on musternäide sellest, kuidas sotsialism ei tööta. Ma ei ürita siinkohal argumenteerida, et sotsialism töötab või ei tööta, vaid et see on väga banaalne ja loosunglik viis midagi käsitleda. See oleks ainult siis pädev argument, kui me ignoreeriksime täielikult kõiki väliseid mõjutusi, mis Venetsueelal on olnud seoses poliitika, nende loodusressursside ekspluateerimise ja kõige muuga. Kuuba lugu on samuti väga keeruline. Ma olen vestelnud inimestega, kes näevad Castrot kui inimest, kes nad päästis. Ta ei pruukinud olla hea inimene, kuid ta päästis Kuuba rahva Castrole eelnenud ahnete eelkäijate käest. Poliitikute ja kõigi teiste, kes Havanna pealt kasu teenisid. Siis kohtad aga hoopiski teise arusaamaga inimesi, eriti Florida päritolu kuubalasi, kes põlgavad Castrot täielikult, sest paljud Floridas viibivad inimesed on need, kes lahkusid revolutsiooni ajal riigist. Minu arvates on äärmiselt põnev kuulata kõiki vaatenurki, mis sõltuvad sellest, kellega te räägite ja millisest maailmajaost teie vestluskaaslased pärit on. Sellest tulenevalt näevad erinevad inimesed sama ajaloolist protsessi täiesti erinevalt.

Ameerikas on sama lugu, kas pole? Seetõttu püüan ajalugu käsitlevate taskuhäälingute ja isegi ajalooliste dokumentaalfilmide puhul alati leida sellele vastanduvat narratiivi. Kõik tundub küll loogiline, kuid lubage mul vaadata, kas ma leian kellegi, kes ütleb midagi veidi teistsugust ja ma proovin neist erinevatest allikatest pärinevatest tükkidest enda jaoks lõpuks “suure pildi” kokku panna.

Ma ei tea, kas olete kunagi kuulnud raamatust, mis on nüüd ka dokumentaalfilmi kujul olemas – selle nimi on „Põrgutorm“ („Hellstorm). See käsitleb teist maailmasõda sakslaste vaatenurgast, kuid mitte Natsi-Saksamaa, vaid pigem saksa tsiviilisikute vaatenurgast. See meenus mulle, sest venelasi ei kajastata selles dokumentaalfilmis eriti heas valguses. Kõik need saksa põllumehed ja teised, keda Nõukogude väed tol ajal vägistasid ja tapsid. Mäletan eredalt, kui ma seda dokumentaalfilmi esimest korda nägin. Minu jaoks oli see ülimalt põnev, sest see oli vaatenurk, mida mulle polnud kunagi näidatud. See ei tähenda, et see film muudaks kogu teie arvamust teise maailmasõja kohta, kuid ma arvan, et on oluline teada, et asjad on mõnikord või ilmselt peaaegu alati keerulisemad, kui esmapilgul paistab, kas pole?

ALEX KRAINER: Jah, kindlasti. Ma arvan, et osaliselt, miks see sedasi on, on see, et Läänes kaldutakse ajaloolisi sündmusi kajastama üldiselt ühtmoodi. Läänt tuleb alati kujutada maailma ajalooareenil kui valgust, mis võitleb õigete asjade nimel. Aeg-ajalt läheb midagi “untsu” ja me teeme teatud asju halvasti, kuid me teeme kõike alati ja üksnes heade kavatsustega. Ja tõeliselt pahad on alati need “teised” – olgu need siis sakslased, venelased, jaapanlased, moslemid, araablased või kes iganes. See pole aga peaaegu kunagi tõene käsitlus asjadest. Ajalugu esitatakse meile alati moonutatult ja seda peaaegu täpselt sellisel viisil, et tõeliselt olulised sündmused jääksid masside eest varjule. Ja teile jääb peaaegu alati asjast vale mulje.

Läänes kaldutakse ajaloolisi sündmusi kajastama üldiselt ühtmoodi. Läänt tuleb alati kujutada maailma ajalooareenil kui valgust, mis võitleb õigete asjade nimel. Aeg-ajalt läheb midagi “untsu” ja me teeme teatud asju halvasti, kuid me teeme kõike alati ja üksnes heade kavatsustega. Ja tõeliselt pahad on alati need “teised” – olgu need siis sakslased, venelased, jaapanlased, moslemid, araablased või kes iganes. See pole aga peaaegu kunagi tõene käsitlus asjadest.

alex krainer

Üht oma avastust tutvustasin oma raamatus, mis ära keelati, ilmselgelt seetõttu, et inimesed ei tohiks seda teada. Ma uurisin lähemalt USA kodusõda ja sain teada, et see ei kulgenud üldse nii, nagu nad meile koolis õpetasid. Ma käisin nimelt koolis Ameerika Ühendriikides. Ma õppisin Ameerika ajalugu ja USA kodusõda on oluline osa sellest. Meil oli põhimõtteliselt terve semester pühendatud USA kodusõjale ja ma polnud teatud tahkudest ometi kunagi midagi kuulnud.

Koolis kujutatakse USA kodusõda kui suurt võitlust orjuse kaotamise nimel. Siis sain aga teada, et USA kodusõjaks nimetatud sündmustik oli tegelikkuses üks hiiglaslik ja ülemaailmse tähendusega geopoliitiline protsess. Jällegi oli peamiseks mahhinaatoriks Briti impeerium, mis seisis silmitsi uue rivaaliga, kelleks oli saanud iseseisvunud USA. 50 aasta jooksul enne Ühendriikide kodusõda oli ameeriklaste jõukus, elatustase ning võim kasvanud kõigist rahvastest kiiremini kogu senise ajaloo jooksul. Impeeriumid ei talu rivaale. Britid arvasid, et nad peavad hakkama ameeriklastel tiibu kärpima, sest ameeriklased hakkasid vaidlustama brittide hegemooniat ookeanidel, mille kaudu nad valitsesid kogu maailmakaubandust. Mida anglo-imperialistid üritasid ka toona teha, oli jagada Ameerika Ühendriigid tükkideks, nagu nad tahavad seda tänapäeval teha ka Venemaaga. Neid Venemaa fragmente saaks valitseda, ässitades neid üksteise vastu üles. Kui nad lähevad üksteise vastu sõtta, rahastate mõlemaid pooli ja nad mõlemad on teile võlgu. Sina oled kindlustanud oma positsiooni hegemoonina ja rivaalid on tehtud vasallideks. Klassikaline lugu. Ma siis küsisin oma Ameerika sõpradelt, kas teate, millist rolli mängis Venemaa USA kodusõjas? Ja keegi pole sellest kunagi midagi kuulnud. Nad küsivad: „Venemaa? Meie kodusõjas?“ See ei saa olla juhuslik, et Venemaa roll õppekavast sedavõrd täielikult eemaldati, ega? Seda pidi tehtama teadlikult.

50 aasta jooksul enne Ühendriikide kodusõda oli ameeriklaste jõukus, elatustase ning võim kasvanud kõigist rahvastest kiiremini kogu senise ajaloo jooksul. Impeeriumid ei talu rivaale. Britid arvasid, et nad peavad hakkama ameeriklastel tiibu kärpima, sest ameeriklased hakkasid vaidlustama brittide hegemooniat ookeanidel, mille kaudu nad valitsesid kogu maailmakaubandust. Mida anglo-imperialistid üritasid ka toona teha, oli jagada Ameerika Ühendriigid tükkideks, nagu nad tahavad seda tänapäeval teha ka Venemaaga.

alex krainer

Lugu seisneb selles, et USA kodusõja võtmehetkel saatis Aleksander II oma Balti laevastiku New Yorki ja Vaikse ookeani laevastiku San Franciscosse, kus nad ankrusse jäid. Nad jäid ankrusse kuueks kuuks, et takistada Prantsusmaal ja Suurbritannial sekkumast USA kodusõtta lõunaosariikide poolel. Venelaste abi võimaldas Abraham Lincolnil hoida Ameerika Ühendriike koost lagunemast. Vastasel juhul oleks ka USA muudetud kolmanda maailma riigiks nagu Brasiilia ja Argentiina täna. See on ilmselgelt ajaloost täielikult välja jäetud ja keskmisel ameeriklasel pole sellest kõigest aimugi. Ka mina sain sellest teada alles neli või viis aastat tagasi ja selleks pidi uurimistöösse tõsiselt süvenema ja lugema ajalooraamatuid, mis tegelikult ülikooli õppekavasse ei kuulu. Kui sa käisid koolis, keskkoolis või kolledžis, siis ei kuulnud sa sellest midagi.

Minnes tagasi Venetsueela juurde, siis ma elasin seal aastatel 1993 ja 1994, enne Chavezi, enne sotsialismi. Ma pole seal viimasel ajal käinud, seega ei saa ma neid kahte perioodi võrrelda, aga võin öelda, et tol ajal, kui ma seal viibisin, oli eluolu Venetsueelas nigel. Tõenäoliselt oli see nagu elu Ukrainas täna. 80–90% Venetsueela elanikkonnast elas allpool Maailmapanga vaesuspiiri. Kogu aeg oli igasugustest asjadest puudus või kui midagi oligi saadaval, oli see kättesaadav vaid mõnele protsendile jõukale elanikkonnale. Suurem osa inimestest elas slummides. Palganumbrid olid absurdselt väikesed. Minu töökaaslasteks olid inimesed, kes sõna otseses mõttes ei osanud lugeda ega kirjutada.

USA kodusõja võtmehetkel saatis Aleksander II oma Balti laevastiku New Yorki ja Vaikse ookeani laevastiku San Franciscosse, kus nad ankrusse jäid. Nad jäid ankrusse kuueks kuuks, et takistada Prantsusmaal ja Suurbritannial sekkumast USA kodusõtta lõunaosariikide poolel. Venelaste abi võimaldas Abraham Lincolnil hoida Ameerika Ühendriike koost lagunemast.

alex krainer

Kogu arusaam, et kapitalism võrdub automaatselt õitsengu ja rikkusega ja sotsialism viletsusega, on banaalne ja primitiivne. Majandus ei tööta üldse nii skemaatiliselt. See on nagu kahe sildi panemine asjadele, mida ei tohiks isegi võrrelda. See ei ole samasuguste asjade võrdlemine. Üldkasutatavad sildid sotsialism ja kapitalism tuleks arutelust täielikult eemaldada, et inimesed saaksid keskenduda sellele, kuidas majandussüsteem tegelikult toimib. Kui need kaks silti asjasse segada, reageerivad inimesed vastavalt oma ideoloogilistele veendumustele ja minetavad kriitilise mõtlemise ja analüüsivõime.

Nad isegi ei küsi, mis saab majandusest, mis saab inimeste toodetest, kes tooteid müüb, kes kellele palka maksab, miks? Kuidas valitsus majandusse sekkub? Keda valitsus subsideerib? Kas valitsus subsideerib inimesi, koole ja haiglaid või doteerivad nad panku ja suuri korporatsioone, kes kõige rohkem lobitööd teevad? Nende küsimuste vastustest koorub välja tegelik erinevus elatustasemes, korruptsioonitasemes, rikkuses, polarisatsioonis, aga ka see, kas riik näeb välja nagu Šveits või Venetsueela. Need sildid ei ütle sulle tegelikkuses midagi. Nad lihtsalt panevad inimesi reageerima oma ideoloogilistele veendumustele vastavalt. Nii on olemas inimesi, kes ütlevad, et neile meeldib sotsialism, aga nad ei oska seletada, miks. Ja siis on teisi inimesi, kes eelistavad kapitalismi. Aga kui te palute kahel klannil selgitada, mida nad täpsemalt mõtlevad sotsialismi või kapitalismi all, siis selguks, et neil ei ole mingisugust süsteemset arusaamist sellest, mida majandus endast kujutab ning kuidas see toimib.

Üldkasutatavad sildid sotsialism ja kapitalism tuleks arutelust täielikult eemaldada, et inimesed saaksid keskenduda sellele, kuidas majandussüsteem tegelikult toimib. Kui need kaks silti asjasse segada, reageerivad inimesed vastavalt oma ideoloogilistele veendumustele ja minetavad kriitilise mõtlemise ja analüüsivõime.

alex krainer

JÄTKUB…

4. osa:

Allikas

Aita Makroskoobil edasi ilmuda

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.