Audio leiate artikli lõpust
Enam kui miljardit kristlast ühendava roomakatoliku kiriku endine kõrgeim esindaja Ameerika Ühendriikides, eksnuntsius ning peapiiskop Carlo Maria Vigano annab ülevaate Ukrainas viimastel aastakümnetel toimunud sündmustest, mis keerab valitseva sõjanarratiivi pea peale.
Ukraina rahvas, olenemata nende etnilisest kuuluvusest, on enese teadmata viimasteks ohvriteks riikideülese totalitaarse süsteemi küüsis, mis surus alles hiljuti COVID-i hüsteeria kaudu põlvili terve maailma riigid ja nende majandused.
Rahuga pole kunagi midagi kadunud. Sõjaga võib aga kaotada kõik. Naasku mehed mõistmise juurde. Jätkaku nad läbirääkimisi. Pidades läbirääkimisi heast tahtest ja austades üksteise õigusi mõistku nad, et ausate ja aktiivsete läbirääkimiste korral pole kunagi välistatud auväärne edu. Ja nad tunnevad end suurtena – tõeliselt suurtena –, kui nad vaigistavad kirehääli, olgu need siis kollektiivsed või eraviisilised, ja mõistust selle õigele kohale jättes säästavad nad oma vennad verevalamisest ja oma kodumaa hävingust.
Paavst Pius XII
Sellliste sõnadega pöördus Pius XII 24. augustil 1939 nii valitsejate kui ka rahvaste poole vahetult II maailmasõja eelõhtul. Need ei olnud tühja patsifismi sõnad, mis oleks teinud lausuja kaassüüliseks mitmel pool toime pandud õiglusrikkumiste osas. Selles raadiosõnumis, mille kuulmist mõned inimesed siiani mäletavad, viitas Rooma paavsti üleskutse “üksteise õiguste austamisele” kui viljakate rahuläbirääkimiste eeltingimusele.
Meedia narratiiv
Kui jälgime Ukrainas toimuvat end peavoolumeedia jämedatest võltsimistest eksitada laskmata, mõistame, et üksteise õiguste austamise põhimõtet on täielikult rikutud; tõepoolest, meile tundub, et Bideni administratsioon, NATO ja Euroopa Liit tahavad sihilikult säilitada ilmse ülemvõimu olukorda, just selleks, et teha võimatuks kõik Ukraina kriisi rahumeelse lahendamise katsed, olles ise provotseerinud Vene Föderatsiooni konflikti vallandama. Siin peitubki probleemi tõsidus. See on lõks, mis on seatud nii Venemaale kui ka Ukrainale, kasutades mõlemat, et võimaldada globalistlikul eliidil oma kuritegelikku plaani ellu viia.
Meid ei tohiks üllatada, et end demokraatlikeks nimetavates riikides, mis avalikult kiidavad pluralismi ja sõnavabadust, rakendatakse tegelikkuses pidevalt tsensuuri ja sallimatust kõikide arvamuste suhtes, mis ei ühti ametliku narratiiviga.
Sellised manipulatsioonid muutusid nn “pandeemia” ajal normiks arstide, teadlaste ja teisitimõtlevate ajakirjanike kahjuks, keda on diskrediteeritud ja tõrjutud pelgalt selle pärast, et nad julgesid kahtluse alla seada eksperimentaalsete seerumite tõhususe. Kaks aastat hiljem on tõde kahjulikest mõjudest ja tervisekriisi kahetsusväärsest haldamisest tõestanud, et neil oli õigus, kuid tõde ignoreeritakse visalt, sest see ei vasta sellele, mida süsteem soovis ja jätkuvalt soovib.
Bideni administratsioon, NATO ja Euroopa Liit tahavad sihilikult säilitada ilmse ülemvõimu olukorda, just selleks, et teha võimatuks kõik Ukraina kriisi rahumeelse lahendamise katsed, olles ise provotseerinud Vene Föderatsiooni konflikti vallandama.
Kui maailma meedia on seni suutnud häbitult valetada teaduslikult olulisel teemal, levitades valesid ja varjates reaalsust, siis peaksime endalt küsima, miks peaks ta Ukraina sõja puhul järsku taasavastama intellektuaalse aususe ja austuse eetikakoodeksi vastu, mida COVID-i puhul laialdaselt eiratakse.
Kuid kui meedia on seda kolossaalset pettust toetanud ja levitanud, tuleb tunnistada, et riiklikud ja rahvusvahelised tervishoiuasutused, valitsused, magistraadid, õiguskaitseorganid ja katoliku kiriku hierarhia ise jagavad vastutust katastroofi eest – igaüks oma sfääris narratiivi aktiivse toetamise või sellele vastamata jätmise läbi – katastroofi, mis on mõjutanud miljardeid inimesi nende tervise, nende omandi, nende isiklike õiguste kasutamise ja isegi elude osas. Isegi sel juhul on raske ette kujutada, et need, kes on olnud süüdi sellistes kuritegudes kavandatud ja pahatahtlikult võimendatud pandeemia toetamiseks, võiksid äkitselt väärikust leida ning oma kodanike ja kodumaa eest hoolt kanda, kui sõda nende turvalisust ja majandust ähvardab.
Sellised võivad muidugi olla nende ettevaatlikud mõtisklused, kes tahavad jääda neutraalseks ning vaadata enda ümber toimuvat eemaldumise ja aktiivse huvita. Kuid kui me süvendame oma teadmisi faktidest ja dokumenteerime neid, tuginedes autoriteetsetele ja objektiivsetele allikatele, avastame, et kahtlused ja segadused muutuvad peagi häirivaks kindluseks.
End demokraatlikeks nimetavates riikides, mis avalikult kiidavad pluralismi ja sõnavabadust, rakendatakse tegelikkuses pidevalt tsensuuri ja sallimatust kõikide arvamuste suhtes, mis ei ühti ametliku narratiiviga.
Isegi kui soovime oma uurimises piirduda ainult majandusliku aspektiga, mõistame, et uudisteagentuurid, poliitika ja avalikud institutsioonid ise sõltuvad väikesest hulgast finantsgruppidest, mis kuuluvad oligarhiasse, mida olulisel määral ei ühenda ainult raha ja võim, vaid ideoloogiline kuuluvus, mis juhib selle tegevust ja sekkumist rahvaste ja kogu maailma poliitikasse. See oligarhia näitab oma kombitsaid ÜROs, NATO-s, Maailma Majandusfoorumis, Euroopa Liidus ja „heategevuslikes” institutsioonides, nagu George Sorose Avatud ühiskonna fondid ning Bill ja Melinda Gatesi fond.
Kõik need üksused on eraõiguslikud ega allu kellelegi peale iseenda ning samal ajal on neil võim mõjutada riikide valitsusi, sealhulgas oma esindajate kaudu, kes on määratud olulistele ametikohtadele valituks või määratuks saama. Nad tunnistavad seda ka ise, kui riigipead ja maailma liidrid, keda need juhid austavad ja kardavad kui maailma saatuse tõelisi peremehi, nad kõigi auavaldustega vastu võtavad. Seega leiavad need, kes omavad võimu “rahva” nimel, end rahva tahet jalge alla tallamas ja nende õigusi piiramas, et olla kuulekad õukondlased isandatele, keda keegi pole valinud, kuid kes dikteerivad siiski rahvastele oma poliitilist ja majanduslikku tegevuskava.
Kui maailma meedia on seni suutnud häbitult valetada teaduslikult olulisel teemal, levitades valesid ja varjates reaalsust, siis peaksime endalt küsima, miks peaks ta Ukraina sõja puhul järsku taasavastama intellektuaalse aususe ja austuse eetikakoodeksi vastu, mida COVID-i puhul laialdaselt eiratakse.
Jõuame siis Ukraina kriisini, mida esitletakse meile kui Vladimir Putini ekspansionistliku ülbuse tagajärge sõltumatu ja demokraatliku riigi suhtes, mille üle ta püüab nõuda absurdseid õigusi. “Sõjaõhutaja Putin” öeldakse massiliselt tapvat kaitsetut elanikkonda, kes on vapralt tõusnud kaitsma oma kodumaa mulda, oma rahvuse pühasid piire ja kodanike rikutud vabadusi. Euroopa Liit ja USA, “demokraatia kaitsjad”, ei saa väidetavalt seetõttu NATO kaudu mitte sekkuda, et taastada Ukraina autonoomia, tõrjuda välja “sissetungija” ja tagada rahu. “Türanni ülbust” silmas pidades öeldakse, et maailma rahvad peaksid moodustama ühise rinde, kehtestades Venemaa Föderatsioonile sanktsioonid ja saatma sõdureid, relvi ja majandusabi “vaesele” president Zelenskile, “rahvuskangelasele” ja oma rahva „kaitsjale”. Putini “vägivalla” tõestuseks levitab meedia pilte pommirünnakutest, sõjalistest läbiotsimistest ja hävitamisest, pannes vastutuse Venemaale. Ja veelgi enam: just nimelt “kestva rahu” tagamiseks avavad Euroopa Liit ja NATO oma süleuse laialt, et tervitada Ukrainat liikmena. Ning „Nõukogude propaganda” ärahoidmiseks vaigistab Euroopa Vene poole häälekandjate Russia Today ja Sputniku, et tagada teabe „vabadust ja sõltumatust”.
Selline on ametlik narratiiv, millele kõik kohustuslikus korras alluvad. Sõjas olles muutub teisitimõtlemine kohe deserteerumiseks ja eriarvamusel olijad on süüdi riigireetmises ning väärivad rohkem või vähem tõsiseid sanktsioone, alustades avalikust jälestamisest ja tõrjumisest, mida on COVID-iga seoses juba kogetud nende suhtes, kes on “vaktsineerimata”. Kuid tõde, kui soovite seda teada, võimaldab meil näha asju teistmoodi ja hinnata fakte selle järgi, mis need on, mitte selle järgi, kuidas neid meile esitatakse. See on tõeline ja õige paljastamine, nagu näitab kreeka sõna ἀλήθεια (aletheia) etümoloogia. Või ehk eshatoloogilise pilguga ilmutus, ἀποκάλυψις (apokalüpsis).
Poliitika ja avalikud institutsioonid sõltuvad väikesest hulgast finantsgruppidest, mis kuuluvad oligarhiasse, mida olulisel määral ei ühenda ainult raha ja võim, vaid ideoloogiline kuuluvus, mis juhib selle tegevust ja sekkumist rahvaste ja kogu maailma poliitikasse.
NATO laienemine
Kõigepealt on vaja meeles pidada fakte, mis ei valeta ja ei ole muutmisele vastuvõtlikud. Ja faktid, olgu need kui tahes ärritavad neile, kes üritavad neid olematuks teeselda, ütlevad meile, et alates Berliini müüri langemisest on USA laiendanud oma poliitilist ja sõjalist mõjusfääri peaaegu kõikidele endise Nõukogude Liidu satelliitriikidele, isegi hiljuti, liites NATO-ga Poola, Tšehhi Vabariigi ja Ungari (1999); Eesti, Läti, Leedu, Sloveenia, Slovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia (2004); Albaania ja Horvaatia (2009); Montenegro (2017); ja Põhja-Makedoonia (2020). Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon valmistub laienema Ukrainasse, Gruusiasse, Bosniasse ja Hertsegoviinasse ning Serbiasse. Faktilisi asjaolusid arvesse võttes võib tõdeda, et Vene Föderatsiooni ähvardab sõjaline oht – relva- ja raketibaasid – vaid mõne kilomeetri kaugusel oma piiridest, samas kui Venemaal pole USA lähedal mitte ühtegi sõjaväebaasi.
Kaaluda NATO võimalikku laienemist Ukrainasse, ignoreerides tõsiasja, et see ärataks Venemaa legitiimseid proteste, on hämmastav, eriti kui arvestada asjaolu, et 1991. aastal lubas NATO Kremlile mitte edasi laieneda. Vähe sellest: 2021. aasta lõpus avaldas Der Spiegel USA-ga sõlmitud lepingu ja NATOga sõlmitud julgeolekugarantiide lepingu kavandid (siin, siin ja siin). Moskva nõudis oma läänepartneritelt juriidilisi garantiisid, mis takistaksid NATO edasist idasuunalist laienemist Ukraina liitmise kaudu ja ka sõjaväebaaside rajamist postsovetlikesse riikidesse. Ettepanekud sisaldasid ka klauslit NATO poolt ründerelvade mittepaigutamise kohta Venemaa piiride lähedale ja NATO vägede väljaviimise kohta Ida-Euroopast tagasi nende 1997. aasta positsioonidele.
Sõjas olles muutub teisitimõtlemine kohe deserteerumiseks ja eriarvamusel olijad on süüdi riigireetmises ning väärivad rohkem või vähem tõsiseid sanktsioone, alustades avalikust jälestamisest ja tõrjumisest, mida on COVID-iga seoses juba kogetud nende suhtes, kes on “vaktsineerimata”.
Nagu näeme, ei ole NATO täitnud Venemaa ees võetud kohustusi, olles geopoliitilise tasakaalu seisukohalt olukorra noaterale surunud. Peaksime endalt küsima, miks USA – või õigemini Ameerika süvariik, mis sai võimu tagasi pärast Joe Bideni Valgesse Majja toonud valimispettust – tahab sütitada Venemaaga pingeid ja kaasata konflikti oma Euroopa partnerid koos kõigi tagajärgedega, mida on võimalik ette kujutada.
Nagu on selgelt täheldanud ühise tippkohtumise operatiivjuhatuse endine ülem kindral Marco Bertolini: „Ameerika Ühendriigid mitte ainult ei võitnud külma sõda, vaid tahtsid Venemaad ka alandada, võttes kõik, mis varemalt tema piirkonna mõju alla kuulus. Vladimir Putin leppis Balti riikide, Poola, Rumeenia ja Bulgaaria NATOga liitumisega. Seistes silmitsi Ukraina NATOga liitumisega, mis oleks ära võtnud igasuguse juurdepääsu Mustale merele, reageeris ta” (siin). Ta lisab: “Režiimi stabiilsusega on probleem, on tekkinud olukord üsna ebatõenäolise peaministriga [Zelenski], kes on pärit meelelahutusmaailmast.” Kindral ei jäta USA Venemaale suunatud rünnaku puhul meenutamata, et „Ukraina kohal lendavad globalismi kotkad lahkuvad Sigonellast [Itaaliast]; Itaaliast on saanud suures osas Ameerika sõjaväebaas. Risk on olemas, see on kohal ja reaalne” (siin).
Faktilisi asjaolusid arvesse võttes võib tõdeda, et Vene Föderatsiooni ähvardab sõjaline oht – relva- ja raketibaasid – vaid mõne kilomeetri kaugusel oma piiridest, samas kui Venemaal pole USA lähedal mitte ühtegi sõjaväebaasi.
Venemaa gaasitarnete blokaadist tulenevad huvid
Samuti tuleks endalt küsida, kas Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise õrna tasakaalu destabiliseerimise taga on muuhulgas ka majanduslikud huvid, mis tulenevad EL-i riikide vajadusest hankida Ameerika vedelgaasi Venemaa gaasi asemel – selleks vajame ka taasgaasistamistehaseid, millest paljud rahvad jäävad ilma ja mille eest peame igal juhul palju rohkem maksma.
Itaalia nafta- ja gaasiettevõtte ENI otsus peatada investeeringud Gazpromi Blue Streami nime kandvasse Vene-Türgi torujuhtmesse toob kaasa ka täiendavast tarneallikast ilmajätmise, kuna see toidab torujuhet Türgist Itaaliasse.
NATO ei ole täitnud Venemaa ees võetud kohustusi, olles geopoliitilise tasakaalu seisukohalt olukorra noaterale surunud.
Seetõttu ei kõla juhusena, et Zelenski teatas 2021. aasta augustis, et peab Venemaa ja Saksamaa vahelist torujuhet Nord Stream 2 “ohtlikuks relvaks mitte ainult Ukraina, vaid kogu Euroopa jaoks” (siin) – Ukrainast mööda minnes jätab see Kiievi ilma transiiditariifidest saadavast tulust umbes miljardi euro ulatuses aastas. “Me vaatame seda projekti eranditult läbi julgeolekuprisma ja peame seda Kremli ohtlikuks geopoliitiliseks relvaks,” ütles Ukraina president Bideni administratsiooniga nõustudes. Ameerika asevälisminister Victoria Nuland ütles: “Kui Venemaa tungib Ukrainasse, ei lähe Nord Stream 2 edasi.” Ja nii on juhtunud, mitte ilma tõsise majandusliku kahjuta Saksamaa investeeringutele.
USA rajatud viroloogilised laborid Ukrainas
Jätkates ameeriklaste huvide teemal Ukrainas tasub mainida Ukrainas asuvaid viroloogilisi laboreid, mis on USA kaitseministeeriumi kontrolli all ja kus näib, et USA kaitseministeeriumi otseses alluvuses töötavad vaid diplomaatilise puutumatusega USA spetsialistid.
Meenutagem ka Putini kaebust populatsiooni genoomiandmete kogumise kohta, mida saab kasutada geneetilise valikuga bakterioloogiliste relvade jaoks (siin, siin ja siin). Teavet Ukraina laborite tegevuse kohta on ilmselgelt raske kinnitada, kuid on arusaadav, et Venemaa Föderatsioon ei arvanud põhjuseta, et need laborid võivad kujutada endast täiendavat bakterioloogilist ohtu elanikkonna turvalisusele. USA Ukraina saatkond on kummalisel kombel oma veebisaidilt (siit) eemaldanud tänaseks kõik “Bioloogilise ohu vähendamise” programmiga (Biological Threat Reduction Program) seotud failid.
Tasub mainida Ukrainas asuvaid viroloogilisi laboreid, mis on USA kaitseministeeriumi kontrolli all ja kus näib, et USA kaitseministeeriumi otseses alluvuses töötavad vaid diplomaatilise puutumatusega USA spetsialistid.
Maurizio Blondet kirjutab:
“Sündmusel 201”, mis simuleeris pandeemilist plahvatust aasta enne selle toimumist, osales (koos tavaliste Billi ja Melindaga) John Hopkinsi ülikool oma tervisekaitsekeskusega. Humanitaarasutus kandis pikka aega vähem süütut nime: seda kutsuti tsiviil-biokaitsestrateegiate keskuseks (Civilian Biodefence Strategies Center) ja see ei tegelenud ameeriklaste tervisega, vaid pigem selle vastandiga: reageerimisega bioterrorismi sõjalistele rünnakutele. See oli praktiliselt tsiviil-sõjaline organisatsioon, kui see korraldas oma esimese konverentsi 1999. aasta veebruaris Crystal Citys Arlingtonis [Virginias], kus asub Pentagon. See tõi simulatsiooniõppusel osalema 950 arsti, sõjaväelast, föderaalametnikku ja tervishoiuametnikku. Simulatsiooni eesmärk oli võidelda kujuteldava “militariseeritud” rõugete rünnaku vastu. See oli alles esimene harjutustest, mis õitsevad sündmusel 201 ja pandeemia etendamisel (siin).
Küsimused kerkivad esile ka Ukraina sõjaväe osas (siin) ja Ameerika saatkonna sekkumistes Ukraina prokuröri Lutsenko suhtes 2016. aastal, et ta ei hakkaks uurima “G. Sorose ja B. Obama vahelist miljardäride rahavoogu” (siin).
USA Ukraina saatkond on kummalisel kombel oma veebisaidilt eemaldanud tänaseks kõik “Bioloogilise ohu vähendamise” programmiga (Biological Threat Reduction Program) seotud failid.
Kaudne oht Hiina ekspansionistlikele ambitsioonidele Taiwani suhtes
Praegusel Ukraina kriisil on Hiina ja Taiwani vahelisele geopoliitilisele tasakaalule teisejärgulised, kuid mitte vähem tõsised tagajärjed. Venemaa ja Ukraina on ainsad mikrokiipide tootmiseks hädavajalike pallaadiumi ja neooni tootjad.
Moskva võimalik kättemaks on viimastel päevadel pälvinud suuremat tähelepanu pärast seda, kui turu-uuringute rühm Techcet avaldas raporti, milles rõhutas paljude pooljuhtide tootjate sõltuvust Venemaa ja Ukraina päritolu materjalidest nagu neoon, pallaadium jm. Techceti hinnangul pärineb enam kui 90% USA pooljuhtide neoonitarnetest Ukrainast ja 35% USA pallaadiumist Venemaalt. […] USA Rahvusvahelise Kaubanduskomisjoni andmetel tõusid neoonihinnad enne Krimmi poolsaare annekteerimist Venemaa poolt 2014. aastal 600%, kuna kiibitootjad toetusid mõnele Ukraina ettevõttele […].
Venemaa ja Ukraina on ainsad mikrokiipide tootmiseks hädavajalike pallaadiumi ja neooni tootjad.
Kui vastab tõele, et Hiina invasioon Formosasse seaks ohtu ülemaailmse tehnoloogia tarneahela, siis on tõsi ka see, et Venemaalt pärit tooraine äkiline nappus võib tootmise peatada, mistõttu saar kaotab “mikrokiibikilbi”, ja õhutada Pekingit Taipei annekteerimise katsele. (ALLIKAS)
I OSA LÕPP… JÄTKUB