Audio leiad artikli lõpust
Enam kui miljardit kristlast ühendava roomakatoliku kiriku endine kõrgeim esindaja Ameerika Ühendriikides, eksnuntsius ning peapiiskop Carlo Maria Vigano annab ülevaate Ukrainas viimastel aastakümnetel toimunud sündmustest, mis keerab valitseva sõjanarratiivi pea peale.
Ukraina rahvas, olenemata nende etnilisest kuuluvusest, on enese teadmata viimasteks ohvriteks riikideülese totalitaarse süsteemi küüsis, mis surus alles hiljuti COVID-i hüsteeria kaudu põlvili terve maailma riigid ja nende majandused.
Bideni huvide konflikt Ukrainas
Teine teema, mida meedia ei kipu süvitsi analüüsima, on seotud alates 2002. aastast Ukraina turul tegutseva nafta- ja gaasiettevõttega Burisma.
Ajal, mil Barack Obama oli USA president (aastatel 2009–2017), oli tema paremaks käeks Joe Biden, kellele oli Obama administratsioonis „delegeeritud“ rahvusvahelise poliitikaga tegelemine. Sellest ajast pärineb ka USA demokraadist juhi pakutud „kaitse“ Ukraina rahvuslastele, joon, mis tekitas Kiievi ja Moskva vahel lepitamatu lahkarvamuse. Just Joe Biden viis neil aastatel ellu Ukraina NATO-le lähemale toomise poliitikat. Ta tahtis Venemaalt ära võtta poliitilise ja majandusliku võimu. Viimastel aastatel on Joe Bideni nime seostatud ka Ukraina skandaaliga, mis raputas ka tema kandidatuuri. See oli 2014. aasta aprillis, kui Ukraina suurim energiaettevõte Burisma Holdings (tegutseb nii gaasi kui nafta valdkonnas) palkas president Bideni poja Hunter Bideni konsultandiks […] palgaga 50 000 dollarit kuus. See kõik on läbipaistev, välja arvatud asjaolu, et nende kuude jooksul jätkas Joe Biden Ameerika poliitikat, mille eesmärk oli saada Ukrainale tagasi need Donbassi alad, millest on nüüdseks saanud Venemaa poolt tunnustatud vabariigid. Arvatakse, et Donetski piirkond on rikas Bideni poja Hunter Bideni tööandja Burisma Holdingsi poolt sihikule võetud uurimata gaasimaardlate poolest. Majanduspoliitikaga on tihedalt põimunud rahvusvaheline poliitika, mille peale USA meedia noil aastatel nina kirtsutas (ALLIKAS).
Arvatakse, et Donetski piirkond on rikas Bideni poja Hunter Bideni tööandja Burisma Holdingsi poolt sihikule võetud uurimata gaasimaardlate poolest.
Demokraadid väitsid, et Trump lõi Bideni kampaania kahjustamiseks meediaskandaali, kuid tema süüdistused osutusidki tõeks. Joe Biden ise tunnistas Rockefelleri välissuhete nõukogus toimunud kohtumisel, et ta sekkus Ukraina toonase presidendi Petro Porošenko ja peaminister Arsenij Yatseniuki valitsemisse, et takistada peaprokurör Viktor Šokini kriminaaluurimist tema poja Hunteri osas. Biden ähvardas „2015. aasta detsembris toimunud Kiievi reisil kinni pidada miljardi dollari suuruse laenutagatise USA-s“, teatab New York Post. „Kui [peaprokurör Shokinit] ei vallandata, pole teil raha” (siin ja siin). Ja prokurör vallandatigi, päästes sedasi Hunteri edasisest skandaalist.
Bideni sekkumine Kiievi poliitikasse vastutasuks teenete eest Burismale ja korrumpeerunud oligarhidele kinnitab USA praeguse presidendi huvi kaitsta oma perekonda ja mainet, õhutades Ukrainas korrarikkumisi ja isegi sõda. Kuidas saab inimene, kes kasutab oma rolli enda huvide eest hoolitsemiseks ja pereliikmete kuritegude varjamiseks, valitseda ausalt ja ilma väljapressimise objektiks kujunemata?
Ukraina tuumarelvaküsimus
Lõpuks on veel Ukraina tuumarelvade küsimus. 19. veebruaril 2022 teatas Zelenski Münchenis toimunud konverentsil oma kavatsusest lõpetada Budapesti memorandum (1994), mis keelab Ukrainal aatomirelvade arendamise, levitamise ja kasutamise. Memorandumi muude punktide hulgas seisab ka see, mis kohustab Venemaad, USA-d ja Ühendkuningriiki hoiduma Ukrainale majandusliku surve avaldamisest selle poliitika mõjutamiseks: IMFi ja USA surve majandusabi andmiseks vastutasuks Suure lähtestamisega kooskõlas olevate reformide eest tähendab lepingu edasist rikkumist.
Ukraina suursaadik Berliinis Andri Melnyk väitis 2021. aastal Deutschlandfunki raadios, et kui Ukraina ei saa NATO-ga liituda, peab Ukraina tuumastaatuse tagasi saama. Ukraina tuumaelektrijaamu opereerib, ehitab ümber ja hooldab riigiettevõte NAEK Energoatom, mis lõpetas aastatel 2018–2021 täielikult oma suhted Venemaa ettevõtetega. Selle peamisteks partneriteks on ettevõtted, mille päritolu viib USA valitsuseni. On lihtne mõista, kuidas Venemaa Föderatsioon peab Ukraina võimalust tuumarelvade omandamiseks ohuks ja nõuab Kiievilt tuumarelva leviku tõkestamise pakti järgimist.
Värviline revolutsioon Ukrainas ning Krimmi, Donetski ja Luganski iseseisvumine
2013. aastal, pärast seda, kui president Viktor Janukovitši valitsus otsustas peatada Ukraina ja Euroopa Liidu vahelise assotsiatsioonilepingu sõlmimise ning tihendada majandussuhteid Venemaaga, algas mitu kuud kestnud ja Euromaidanina tuntuks saanud protestimeeleavalduste sari, mis kulmineerus revolutsiooniga, mis kukutas Janukovõtši ja viis ametisse uue valitsuse. Ukraina (läänemeelse ja venevaenuliku) riigipöörde näol oli tegemist operatsiooniga, mida sponsoreeris George Soros, nagu viimane ka CNN-ile antud usutluses avameelselt tunnistas: „Mul on Ukrainas sihtasutus olnud juba enne selle Venemaast sõltumatuks saamist; see sihtasutus on alati tegutsenud ja mänginud tänaste sündmuste puhul otsustavat rolli” (siin, siin ja siin).
Sorose poolt mahitatud riigipööre kutsus esile Janukovitši toetajate ja osa Ukraina elanikkonna reaktsiooni, kes olid vastu Ukraina läänemeelsele nihkele, mida elanikkond ei soovinud, kuid mis saavutati värvilise revolutsiooni abil, mida oli eelnevatel aastatel Gruusias, Moldovas ja Valgevenes harjutatud.
Pärast 2. mail 2014 toimunud kokkupõrkeid, millesse sekkusid ka natsionalistlikud poolsõjaväelased (sh Pravyi sektori omad), toimus veresaun Odessas. Ka Lääne ajakirjandus rääkis neist kohutavatest sündmustest skandaalsel moel; Amnesty International (siin) ja ÜRO mõistsid need kuriteod hukka ja dokumenteerisid nende jõhkruse. Kuid ükski rahvusvaheline kohus ei algatanud vastutavate isikute suhtes menetlust, nagu kavatsetakse täna teha Vene armee väidetavate kuritegude suhtes.
Ukraina (läänemeelse ja venevaenuliku) riigipöörde näol oli tegemist operatsiooniga, mida sponsoreeris George Soros, nagu viimane ka CNN-ile antud usutluses avameelselt tunnistas.
Paljude mittejärgitud lepingute hulgas on ka Minski protokoll, mille allkirjastas 5. septembril 2014 Ukraina, Venemaa, Donetski Rahvavabariigi ja Luganski Rahvavabariigi esindajatest koosnev Ukraina kolmepoolne kontaktrühm. Lepingu punktide hulgas oli ka relvastatud ebaseaduslike rühmituste, sõjatehnika, aga ka võitlejate ja palgasõdurite väljaviimine Ukraina territooriumilt OSCE järelevalve all ning kõigi ebaseaduslike rühmituste desarmeerimine. Vastupidiselt kokkulepitule ei tunnusta neonatside poolsõjaväelisi rühmitusi mitte ainult ametlikult valitsus, vaid nende liikmetele antakse isegi ametlikke ülesandeid.
Samuti kuulutasid 2014. aastal Krimm, Donetsk ja Lugansk välja iseseisvuse Ukrainast – rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustatud rahvaste enesemääramise põhimõtte alusel – ning kuulutasid end Venemaa Föderatsiooni alla annekteerituks. Ukraina valitsus keeldub endiselt tunnustamast nende piirkondade iseseisvust, mis on heaks kiidetud rahvahääletusel, ning jätab neonatside relvajõududele ja regulaarsõjavägedele vabaduse Donbassi elanike vastu märatseda, kuna Kiiev peab neid üksusi terroristlikeks organisatsioonideks. Tõsi, 2. novembril 2014 toimunud kaks referendumit kujutavad endast Minski protokolli venitamist, mis nägi Donetski ja Luganski jaoks ette vaid võimu detsentraliseerimise ja eristaatuse vormi.
Nagu professor Franco Cardini hiljuti märkis: „15. veebruaril 2022 edastas Venemaa USA-le lepingu projekti, mille eesmärk on lõpetada see olukord ja kaitsta venekeelseid elanikke. Vanapaber. See sõda algas aastal 2014” (siin ja siin).
See oli sõda nende huvides, kes tahtsid võidelda Donbassi vene vähemuse vastu: “Meil on töö ja pensionid, aga neil ei ole. Meie saame lastesaamise eest lisatasusid, nemad mitte. Meie lapsed saavad koolid ja lasteaiad; nende lapsed jäävad keldritesse. Nii võidame selle sõja,” ütles president Petro Porošenko 2015. aastal (siin). Ei jää märkamata, et Kiievi poolt Donbassi elanikkonna suhtes rakendatud meetmed on sarnased nn “vaktsineerimata isikute” diskrimineerimisega, kes on jäänud ilma tööst, palgast ja haridusest. Kaheksa aastat kestnud Kiievi poolset pommitamist Donetskis ja Luganskis sadade tuhandete kannatanute, 150 surnud lapse ja väga tõsiste piinamise, vägistamise, inimröövide ja diskrimineerimise juhtumitega on fakt (siin).
Kaheksa aastat kestnud Kiievi poolset pommitamist Donetskis ja Luganskis sadade tuhandete kannatanute, 150 surnud lapse ja väga tõsiste piinamise, vägistamise, inimröövide ja diskrimineerimise juhtumitega on fakt.
18. veebruaril 2022 andsid Donetski ja Luganski presidendid Deniss Pušilin ja Leonid Pasetšnik korralduse evakueerida nende provintside tsiviilelanikkond Venemaa Föderatsiooni seoses käimasolevate kokkupõrgetega Donbassi rahvamiilitsa ja Ukraina relvajõudude vahel. 21. veebruaril ratifitseeris riigiduuma (Venemaa parlamendi alamkoda) ühehäälselt president Putini sõlmitud sõprus-, koostöö- ja vastastikuse abistamise lepingud Donetski ja Luganski rahvavabariikidega. Samal ajal andis Venemaa president käsu saata Venemaa Föderatsioonist väed, et taastada rahu Donbassi piirkonnas.
Siin võib imestada, miks olukorras, kus neonatside sõjalised jõud ja poolsõjaväelised aparaadid Donetski venekeelse elanikkonna suhtes inimsusvastaseid kuritegusid toime panevad, tunneb rahvusvaheline üldsus kohustust pidada üksnes Venemaa Föderatsiooni sekkumist hukkamõistu vääriliseks ja süüdistada kogu vägivallas Putinit. Kus on Donbassi elanikkonna suhtes palju ülistatud rahva enesemääramisõigus, mille alusel Ukraina ise 1991. aasta 24. augustil oma iseseisvuse (Venemaast) sai? Ja miks me peame täna skandaalseks Venemaa sekkumist Ukrainasse, kui NATO tegi samasuguseid asju Jugoslaavias (1991), Kosovos (1999), Afganistanis (2001), Iraagis (2003) ning Liibüas ja Süürias (2011), ilma et kellelgi oleks vastuväiteid olnud? Rääkimata sellest, et Iisrael on viimase kümne aasta jooksul korduvalt tabanud sõjalisi sihtmärke Süürias, Iraanis ja Liibanonis, et takistada vaenuliku relvarinde teket oma põhjapiiril, ja ometi pole ükski riik teinud ettepanekut Tel Avivi suhtes sanktsioonide kehtestamiseks.
On kohutav näha, millise silmakirjalikkusega toetavad Euroopa Liit ja USA – Brüssel ja Washington – tingimusteta president Zelenskit, kelle valitsus on juba kaheksa aastat jätkanud venekeelsete ukrainlaste karistamatut tagakiusamist (siin), kellel on isegi keelatud rääkida oma keeles, rahva seas, kuhu kuulub arvukalt rahvusrühmi, kellest vene keele kõnelejaid on 17,2%. Ja on skandaalne, et Lääs vaikib tsiviilisikute kasutamisest inimkilbina Ukraina armee poolt, mis paigutab õhutõrjepositsioonid asustuskeskustesse, haiglatesse, koolidesse ja lasteaedadesse just selleks, et nende hävitamine võiks põhjustada elanikkonna surma.
Kus on Donbassi elanikkonna suhtes palju ülistatud rahva enesemääramisõigus, mille alusel Ukraina ise 1991. aasta 24. augustil oma iseseisvuse (Venemaast) sai? Ja miks me peame täna skandaalseks Venemaa sekkumist Ukrainasse, kui NATO tegi samasuguseid asju Jugoslaavias (1991), Kosovos (1999), Afganistanis (2001), Iraagis (2003) ning Liibüas ja Süürias (2011), ilma et kellelgi oleks vastuväiteid olnud?
Peavoolumeedia ei näita pilte Vene sõduritest, kes aitavad tsiviilisikutel jõuda ohututele positsioonidele (siin ja siin) või korraldavad humanitaarkoridore, mida Ukraina relvarühmitused tulistavad (siin ja siin). Nii nagu vaikitakse ka Zelenski antud relvadega tsiviilelanikkonna arvete klaarimistest, tapatalgutest, vägivallast ja vargustest: internetis nähtavad videod annavad aimu kodusõja õhkkonnast, mida Ukraina valitsus on oskuslikult õhutanud. Siia võib lisada ka sõjaväkke võtmiseks vabastatud süüdimõistetud ja võõrleegioni vabatahtlikud: reegliteta ja väljaõppeta fanaatikute mass, mis aitab kaasa olukorra halvenemisele, muutes selle juhitamatuks.
President Volodõmõr Aleksandrovitš Zelenski
Nagu paljud parteid on märkinud, vastab Ukraina presidendi Zelenski kandidatuur ja valimine hiljutisele klišeele, mis on viimastel aastatel inaugureeritud, et komöödianäitleja või meelelahutustegelane laenatakse poliitikasse. Ärge uskuge, et sobiva cursus honorum`ita olemine takistab institutsioonide tippu tõusmist; vastupidi: mida võõram paistab inimesele erakondade maailm olevat, seda enam võib eeldada, et tema edu määravad võimukandjad. Zelenski drag-esinemised on täiesti kooskõlas LGBTQ ideoloogiaga, mida selle Euroopa sponsorid peavad Ukraina „reformikava“ vältimatuks nõudeks, mida iga riik peaks omaks võtma, koos soolise võrdõiguslikkuse, abordi ja rohelise majandusega. Pole ime, et WEF-i liige Zelenski (siin) sai Schwabi ja tema liitlaste toetusest kasu, et tõusta võimule ja tagada, et Suur lähtestamine viiakse läbi ka Ukrainas.
On skandaalne, et Lääs vaikib tsiviilisikute kasutamisest inimkilbina Ukraina armee poolt, mis paigutab õhutõrjepositsioonid asustuskeskustesse, haiglatesse, koolidesse ja lasteaedadesse.
57-osaline telesari, mille Zelenski produtseeris ja milles osales, näitab, et meedia kavandas tema kandideerimist Ukraina presidendiks ja tema valimiskampaaniat. Sarjas Rahvateenija kehastas ta keskkooliõpetajat, kellest sai ootamatult vabariigi president ja kes võitles poliitilise korruptsiooni vastu. Pole juhus, et sari, mis oli täiesti keskpärane, võitis siiski WorldFest Remi auhinna (USA, 2016), jõudis Seouli (Lõuna-Korea) rahvusvahelisel draamaauhindade jagamisel komöödiafilmide kategoorias nelja parima finalisti hulka ja sai Intermedia Globe Silver auhinna meelelahutusseriaalide kategoorias Hamburgis toimuval World Media filmifestivalil.
Zelenski teleseriaaliga saavutatud meediakära tõi talle Instagramis üle 10 miljoni jälgija ja lõi eelduse homonüümse erakonna Rahvateenija asutamiseks, mille liige on ka Kvartal 95 Studio peadirektor ja aktsionär (koos Zelenski enda ja oligarhi Kolomoiskyga) ja televõrgu TV 1+1 omanik Ivan Bakanov. Zelenski kuvand on kunstlik toode, meediafiktsioon, konsensusega manipuleerimise operatsioon, mis on suutnud luua Ukraina kollektiivsesse kujutlusvõimesse poliitilise karakteri, mis on tegelikkuses, mitte fiktsioonis, võimu vallutanud.
Zelenski drag-esinemised on täiesti kooskõlas LGBTQ ideoloogiaga, mida selle Euroopa sponsorid peavad Ukraina „reformikava“ vältimatuks nõudeks, mida iga riik peaks omaks võtma, koos soolise võrdõiguslikkuse, abordi ja rohelise majandusega.
„Vaid üks kuu enne 2019. aasta valimisi, mille ta võitis, müüs Zelenski ettevõtte [Kvartal 95 Studio] sõbrale, leides endiselt võimaluse saada ametlikult loobutud ettevõtte tulu oma perele. See sõber oli Serhiy Shefir, kes määrati hiljem presidendi nõunikuks. […] Aktsiate müük toimus Shefirile kuuluva ja Briti Neitsisaartel registreeritud ettevõtte Maltex Multicapital Corp. kasuks” (siin).
Praegune Ukraina president reklaamis oma valimiskampaaniat pehmelt öeldes häiriva reklaamklipiga (siin), milles ta kahte automaatrelva käes hoides tulistas parlamendiliikmeid, kellele viidati kui korrumpeerunud või Venemaale alluvatena.
Ukraina presidendi poolt “rahvateenija” rollis kuulutatud korruptsioonivastane võitlus ei vasta aga pildile, mis temast avaneb nn Pandora paberitest, mille järgi on juudi miljardär Kolomoisky [1] talle valimiste eelõhtul maksnud 40 miljonit dollarit offshore-kontode kaudu (siin, siin ja siin).[2] Kodumaal süüdistavad paljud teda selles, et ta võttis võimu ära venemeelsetelt oligarhidelt mitte selleks, et seda Ukraina rahvale anda, vaid selleks, et tugevdada oma huvigruppi ja samal ajal eemaldada poliitilisi vastaseid.
Zelenski likvideeris vana kaardiväe ministrid, ennekõike võimsa siseministri Arsen Avakovi. Ta saatis ebaviisakalt pensionile konstitutsioonikohtu presidendi, kes tegutses tema seaduste kontrollijana. Ta sulges seitse opositsiooni telekanalit. Ta vahistas ja süüdistas riigireetmises Viktor Medvedcuki, kes oli venemeelsete pooldaja, kuid ennekõike ta enda Rahvateenija järel Ukraina parlamendis teisel kohal oleva partei Opositsiooniplatvorm – Elu eest juht. Samuti andis ta riigireetmises süüdistatuna kohtu alla endise presidendi Porošenko, kes suhtus kahtlustavalt kõigisse peale nende, kes said läbi venelaste või nende sõpradega. Kiievi linnapea, populaarne endine poksi maailmameister Vitali Klitško on juba mitu läbiotsimist ja arestimist läbinud. Lühidalt öeldes näib Zelenski tahtvat lüüa platsi puhtaks igaühest, kes tema poliitikaga kaasa ei lähe (siin).
21. aprillil 2019 valiti Zelenski 73,22% häältega Ukraina presidendiks ja 20. mail vannutati ta ametisse. 22. mail 2019 nimetas ta Kvartal 95 peadirektori Ivan Bakanovi Ukraina julgeolekuteenistuse juhi esimeseks asetäitjaks ja Ukraina julgeolekuteenistuse keskdirektoraadi korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse peadirektoraadi juhiks. Koos Bakanoviga tasub mainida Mykhailo Fedorovi, asepresidenti ja digitaalse transformatsiooni ministrit, maailma majandusfoorumi liiget (siin). Zelenski ise on tunnistanud, et tema inspiratsiooniks on olnud Kanada peaminister Justin Trudeau (siin ja siin).
Zelenski suhted IMFi ja WEF-iga
Nagu Kreeka traagiline pretsedent on näidanud, kustutavad rahvusvaheliste kõrgete rahandusasutuste otsused de facto rahvuslikud suveräänsused ja parlamentide väljendatud rahvatahte valitsuste väljapressimise ja tõelise majandusliku röövimise teel sekkumistega. Ukraina juhtum, mis on üks Euroopa vaesemaid riike, pole erand.
Vahetult pärast Zelenski valimist ähvardas Rahvusvaheline Valuutafond mitte anda Ukrainale 5 miljardit dollarit laenu, kui Ukraina nende diktaate ei täida. Telefonivestluses IMF-i tegevjuhi Kristalina Georgievaga sai Ukraina president noomida Yakiv Smolii asendamise eest mehega, keda ta usaldas, Kirill Ševtšenkoga, kes ei olnud nii valmis täitma IMF-i diktaate. Anders Åslund kirjutab Atlandi Nõukogus (Atlantic Council):
“Zelenski valitsusega seotud probleemid on murettekitavalt süvenemas. Esiteks on president alates 2020. aasta märtsist juhtinud tagasipööramist mitte ainult tema ajal läbi viidud reformides, vaid ka tema eelkäija Petro Porošenko algatatud reformides. Teiseks ei ole tema valitsus esitanud usutavaid ettepanekuid IMF-i murede lahendamiseks Ukraina täitmata kohustuste pärast. Kolmandaks näib, et presidendil ei ole enam valitsevat parlamendienamust ja ta ei näi olevat huvitatud reformimeelse enamuse moodustamisest” (siin).
Nagu Kreeka traagiline pretsedent on näidanud, kustutavad rahvusvaheliste kõrgete rahandusasutuste otsused de facto rahvuslikud suveräänsused.
On ilmne, et IMF-i sekkumiste eesmärk on saavutada Ukraina valitsuse pühendumine globalistliku tegevuskava dikteeritud majandus-, fiskaal- ja sotsiaalpoliitikaga joondumisele, alustades Ukraina keskpanga „sõltumatusest“ valitsusest: eufemism, millega Rahvusvaheline Valuutafond kutsub Kiievi valitsust üles loobuma legitiimsest kontrollist oma keskpanga üle, mis on üks riigi suveräänsuse teostamise viise koos raha emiteerimise ja riigivõla haldamisega. Teisest küljest oli Kristalina Georgieva vaid neli kuud varem käivitanud Suure lähtestamise koos Klaus Schwabi, prints Charlesi ja ÜRO peasekretäri António Guterresega.
See, mis eelmiste valitsuste puhul polnud võimalik, viidi lõpule Zelenski presidentuuri ajal, kes teenis Maailma Majandusfoorumi heakskiidu (siin) koos BCU uue kuberneri Kirill Ševtšenkoga. Vähem kui aasta hiljem kirjutas Ševtšenko oma alluvuse tõestamiseks WEF-ile artikli pealkirjaga „Keskpangad on riikide kliimaeesmärkide võti ja Ukraina näitab teed“ (siin). Seega rakendatakse Agenda 2030 väljapressimise läbi.
WEF-iga on seotud ka teised Ukraina ettevõtted: Ukraina riiklik hoiupank (üks Ukraina suurimaid finantsasutusi), DTEK Grupp (oluline erainvestor Ukraina energiasektoris) ja Ukr Land Farming (liider põllumajanduses). Pangad, energeetika ja toit on täielikult kooskõlas Klaus Schwabi teoretiseeritud Suure lähtestamise ja Neljanda tööstusrevolutsiooniga.
Rahvusvaheline Valuutafond kutsub Kiievi valitsust üles loobuma legitiimsest kontrollist oma keskpanga üle, mis on üks riigi suveräänsuse teostamise viise koos raha emiteerimise ja riigivõla haldamisega.
4. veebruaril 2021 sulges Ukraina (“demokraatlik”) president seitse telejaama, sealhulgas ZIK, Newsone ja 112 Ukraina, mis kõik olid süüdi tema valitsuse mittetoetamises. Anna Del Freo kirjutab:
„Karm hukkamõist sellele vabaduse hukkamise teole on teiste seas tulnud ka Euroopa Ajakirjanike Föderatsioonilt ja Rahvusvaheliselt Ajakirjanike Föderatsioonilt, kes on palunud veto koheselt tühistada. Kolm ringhäälinguorganisatsiooni ei saa nüüd viie aasta jooksul saateid edastada: neis töötab umbes 1500 inimest, kelle töökohad on praegu ohus. Pole ühtegi tegelikku põhjust, miks need kolm võrku tuleks sulgeda, välja arvatud Ukraina poliitilise tipu omavoli, mis süüdistab neid infoturbe ohustamises ja “pahaloomulise Venemaa mõju all” olemises. Tugev reaktsioon tuleb ka Ukraina ajakirjanike ametiühingult NUJU, mis räägib väga rängast rünnakust sõnavabaduse vastu, arvestades, et sadadelt ajakirjanikelt on võetud võimalus end väljendada ja sadadelt tuhandetelt kodanikelt õigus saada teavet.“
4. veebruaril 2021 sulges Ukraina (“demokraatlik”) president seitse telejaama, sealhulgas ZIK, Newsone ja 112 Ukraina, mis kõik olid süüdi tema valitsuse mittetoetamises.
Nagu näeme, viidi see, milles Putinit süüdistatakse, tegelikult ellu Zelenski ja viimasel ajal ka Euroopa Liidu poolt sotsiaalmeediaplatvormide kaasalöömisel. Del Freo artikkel märgib:
“Telekanalite sulgemine on ajakirjandusvabaduse piiramise üks kõige äärmuslikumaid vorme,” ütles EFJ peasekretär Ricardo Gutierrez. „Rahvastel on kohustus tagada teabe tõhus pluralism. On selge, et presidendi veto ei ole üldse kooskõlas sõnavabaduse rahvusvaheliste standarditega.“
Oleks huvitav teada, milliseid avaldusi tegid Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon ja Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon pärast Russia Today ja Sputniku blokeerimist Euroopas.
II OSA LÕPP (JÄTKUB)