Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Frank Wright
Oleme viimastel aastatel olnud tunnistajateks lakkamatult korduvale spektaaklile, kus massimeedia levitab ja õigustab narratiive, mis võistlevad absurdsuseni üha intensiivsemaks muutuvas mõistusevastasuses… Olgu siis tegemist tervete ühiskondade sulgemise, lakkamatu sõjaga Ukrainas, kliimamuutuste hüsteeria või seksuaalvähemuste kultusega. Kõikide nimetatud nähtuste ühiseks tunnusjooneks on ühiskonna koost rebestamine läbi inimeste kahte leeri kiskumise hüsteeriaga kaasaminejate ning järjekordsele võimude poolt peale surutud programmile vastu seisjate teljel. Miks see sedasi on ja mida see tähendab ühiskonnale laiemalt?
Alustagem peamisest… Kõik eelpool mainitud kultused on olemuslikult äärmiselt destruktiivsed. Üheski neist ei leidu raasugi tervet mõistust. Ometi on inimesed mingi eriskummalise religioosse fanatismiga neisse oma aega ja energiat investeerinud, kiusates programmiga kaasa minemisest keeldujaid tigedalt taga.
Kuidas on võimalik, et asjad nii kaugele on jõudnud?
Mõistmaks vaimset miljööd, mis ühiskonnas on taotluslikult esile kutsutud, on otstarbekas heita esmalt pilk 20. sajandi algusesse. Selgitasin oma essees „The God That Failed Twice” (Kahekordselt läbikukkunud jumal), kuidas juba 1919. aastal võttis Walter Lippmann, ajakirjanik ja USA Välissuhete Nõukogu (Council of Foreign Affairs – CFR) ehk liberaalse demokraatia sildi all turustatud globaalsete ambitsioonidega süsteemi juhtkomitee üks asutajatest, kasutusele iselaadi mõiste „poliitiline ketserlus”. Antud termin mängis olulist rolli tärganud rahvusvahelise liberaaldemokraatia masinavärgis alamate üle valitsemisel.
Juba 1919. aastal võttis Walter Lippmann, ajakirjanik ja USA Välissuhete Nõukogu (Council of Foreign Affairs – CFR) ehk liberaalse demokraatia sildi all turustatud globaalsete ambitsioonidega süsteemi juhtkomitee üks asutajatest, kasutusele iselaadi mõiste „poliitiline ketserlus”.
Frank Wright
Täpsemalt oli tegemist programmiga, milles rakendati masside suunamisel „nõusoleku tootmist” Lippmanni enda väljatöötatud propaganda- või “suhtekorralduse” meetodite abil. Nimelt seisnes „demokraatia põhiprobleem” Lippmanni sõnul selles, et süsteemis, kus kõik peavad saama hääletada, hääletaks igaüks eeskätt omaenda isiklikke huvisid arvestades. Lippmanni poolt välja pakutud lahendus masside meelsuse kontrollimiseks nägi ette “kollektiivse üksmeele” sünteetilist tootmist läbi kujundite, emotsioonide, loosungite ja uskumuste, mis üheskoos vormiksid rahva ettekujutust sellest, mis oli, mis on ja kuidas asjad peaksid olema.
Samuti selgitasin nimetatud essees, kuidas liberaaldemokraatia pärast Esimest maailmasõda kasutusele võeti ning kuidas see peaaegu kõigis riikides peagi kokku kukkus. Pärast Teist maailmasõda süsteem aga naases ning õppis oma varasematest vigadest, asudes täiustama massidele määratud poliitilise tõsiusklikkuse tootmise tehnikaid.
Lippmanni poolt välja pakutud lahendus masside meelsuse kontrollimiseks nägi ette “kollektiivse üksmeele” sünteetilist tootmist läbi kujundite, emotsioonide, loosungite ja uskumuste, mis üheskoos vormiksid rahva ettekujutust sellest, mis oli, mis on ja kuidas asjad peaksid olema.
Frank Wright
Digitaalajastu kontekstis tähendab “ühismeele tootmine” perioodiliselt meedias levivaid hullumeelsusi, mida kriitikud nimetatavad kokkuvõtlikult „hetketeemaks” (the current thing). Ning kuigi kõrvaltvaatajale ei pruugi see silma jääda, peitub kogu meile esitatava hullumeelsuse fassaadi taga kindel programmilisus, mis tugineb sada aastat tagasi koostatud plaanile asendada Läänemaailma aluseks olnud usk Kristusesse liberaalse eliidi poliitilise indoktrinatsiooni vastu.
Tänaseks ongi juba sada aastat inimkonna peal kasutatud üha lihvitumaid võtteid selleks, et müüa meile uus jumal – ükskõik milline jumal, peaasi, et mitte tõeline Jumal – ning seeläbi kasvatada meie usku liberaalse demokraatia “üksmeele tootmise” programmi vastu.
Kuigi kõrvaltvaatajale ei pruugi see silma jääda, peitub kogu meile esitatava hullumeelsuse fassaadi taga kindel programmilisus, mis tugineb sada aastat tagasi koostatud plaanile asendada Läänemaailma aluseks olnud usk Kristusesse liberaalse eliidi poliitilise indoktrinatsiooni vastu.
Frank Wright
Ühisusu loomine
Küsigem endilt… Mis on selles hullumeelsuses, sõltumata sellest, millist hüsteeriat parasjagu meile peale sunnitakse, alati kandvaks sõnumiks? Kas selleks pole mitte sisendus, et elame nüüdseks “uues normaalsuses”, mis nõuab truuduse vandena igalt ühiskonnaliikmelt vanast reaalsusest lahti ütlemist?
Walter Lippmanni ja Edward Bernaysi näite põhjal suudme paremini mõista, mis tehnikaid kasutades anormaalsed normid masside psüühikas normideks muudetakse, kuid ainuüksi masside mõjutamiseks kasutatud tehnikate uurimine ei suuda ammendavalt selgitada, miks meile peale surutav “uus normaalsus” päev-päevalt, aasta-aastalt üha anormaalsemaks muutub.
Põhjus, miks meile esitatud uutes normides ei leidu midagi normaalset, peitub asjaolus, et need on loodud asendama nähtusi, mida me varem pidasime tõeliselt elule mõtet andvaks – nimelt Jumalat, perekonda, riiki, objektiivset reaalsust ja loomulikku korda.
Põhjus, miks meile esitatud uutes normides ei leidu midagi normaalset, peitub asjaolus, et need on loodud asendama nähtusi, mida me varem pidasime tõeliselt elule mõtet andvaks – nimelt Jumalat, perekonda, riiki, objektiivset reaalsust ja loomulikku korda.
Frank Wright
Tehislikult esile kutsutud muutused inimeste seisukohtadest moodustuvas õhustikus tähistavad püüet vahetada varemalt õhtumaade aatemaailma keskmes olnud kristlus välja uue usundi vastu, milles puudub Jumal ning mis koosneb poliitilis-ideoloogilise sisuga sisendustest. Tegemist on sisendustega, mis on mõeldud tooma kasu valitsevale eliidile ning mille tõttu ongi meie maailm alatasa lõhestatud üha uute ja uute palavikuliste meeletuselainetega, mille raames tervet mõistust ning oma autonoomset maailmanägemust säilitada eelistavate isikute tagakiusamine on võimude poolt poliitiliselt lubatav ja soodustatav. Ning kuigi see võib kõlada kummaliselt, terendaski uue liberaalse süsteemi arhitektide vaimusilmas just sellise ühiskonnakorra loomine.
Välissuhete Nõukogu üheks teiseks asutajaks oli ameerika pragmaatilise filosoofia juhtfiguur John Dewey, kes oli veendunud, et demokraatia säilitamiseks on hädavajalik avaliku meelsuse vormimine massihariduse ja uudiste kaudu, mistõttu tuleb kodanikuühiskond ja kooliharidus sellisel moel ümber korraldada, et need teeniksid ühemõtteliselt liberaalse demokraatia ainukehtivuse eesmärki.
Ateistist-pragamaatikust filosoof Dewey võttis masside usu loomist vägagi tõsiselt ning pakkus oma 1933. ja 1934. aastal Yale’i ülikoolis peetud kõnede kogumikus „A Common Faith” („Ühine usk”) välja omapoolse plaani globaalse, ilma Kristuseta (riigi)usu loomiseks.
Milles siis seisnes Dewey poolt kavandatud ühisusu eesmärk? Vastavalt 1934. aastal ajakirjas Journal of Philosophy toodud ülevaatele:
„Nagu professor Dewey filosoofiaga lähemalt tuttavad inimesed eeldada võivad, seisneb keskne argument selles, et religioon tuleks lahutada selle organiseeritud ajaloolistes institutsioonides esitatud üleloomulikest seostest ja laiendada mõistet selle kogemuslikule funktsioonile toetudes nõnda, et see hõlmaks igasugust pühendumust ideaalsetele eesmärkidele, mis on piisavalt laiahaardelised, et integreerida kogu mina ja äratada emotsionaalne toetus.”
Emotsioonide seostamine sümbolite ja loosungitega on peamine uskumuste masstootmise meetod ning esimesena kasutas sellist lähenemist Sigmund Freudi vennapoeg Edward Bernays, kelle sõnul pole propaganda muud kui praktikas rakendatud psühhoanalüüs. Bernaysi 1928. aastal avaldatud teose pealkiri oligi “Propaganda”. Lippmann nimetas sama tehnikat oma 1922. aastal välja antud raamatus “avalikeks suheteks” või suhtekorralduseks.
Emotsioonide seostamine sümbolite ja loosungitega on peamine uskumuste masstootmise meetod.
Frank Wright
Oleme juba rohkem kui sajandi elanud reklaamide maailmas ja üks sõnumitest, mida meedia üritab meile alatasa edastada, on, et me… ostaksime endale uue jumala. Sedasi luuakse Jumalata riigiusku. Ja seetõttu näemegi endi ümber inimesi, kes on fanaatiliselt pühendunud enesehävituslikele eesmärkidele, inimesi, kes püüavad religioosse innukusega hävitada rahvaid, meie tööstust, perekonda ja kogu meie eluviisi. Ning mõistagi hävitada inimeste usku Kristuse reaalsesse kohalollu.
Täna oleme tunnistajaks, kuidas kirikud ja preestrid propageerivad LGBTQ+ vikerkaarelipu all avatud piire, asendusimmigratsiooni ning kliima kaitseks rahvastiku vähendamist ja kuidas Lääne varemalt kristliku tsivilisatsiooni kontrollitud hävitamise tulemusena on kujunemas uus Weimari vabariik. Rahvale ühisusu loomise tehnika on kallutanud ka kiriku ja riigi institutsioone levitama poliitreligiooni meie massikultuuri alusena.
Täna oleme tunnistajaks, kuidas kirikud ja preestrid propageerivad LGBTQ+ vikerkaarelipu all avatud piire, asendusimmigratsiooni ning kliima kaitseks rahvastiku vähendamist ja kuidas Lääne varemalt kristliku tsivilisatsiooni kontrollitud hävitamise tulemusena on kujunemas uus Weimari vabariik.
Frank Wright
Liberaalsete iidolite sünd
Enne Esimest maailmasõda liberaaldemokraatlikku süsteemi ei eksisteerinud. Liberaaldemokraatlik poliitreligioon ammutas inspiratsiooni juba rohkem kui sajandi levinud liberaalsetest ideedest, mis ulatusid ajas tagasi Prantsuse revolutsioonini ja veelgi kaugemale.
Revolutsioonilise Prantsusmaa jakobiinid tunnistasid võimu, mida religioon omas poliitiliste eesmärkide saavutamisel ja uue režiimi all sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamisel. Muu hulgas astuti samme Kristuse eemaldamiseks katoliku kirikust, püüdes asendada Jumalat “mõistuse” kummardamisega, kujundades kirikut vägivaldselt ümber „mõistuse ja filosoofia templiks”. “Mõistuse kultus” sillutas ootuspäraselt otsetee Prantsusmaal peagi valla päästetud giljotiini terrorile ja Nantes’i uputamisteni.
Terrori peaarhitekt jakobiinide juht Maximilien Robespierre püüdis katoliiklust asendada tuvastamata “Kõrgeima Olendi” kultusega, toetudes sedasi vabamüürlaste sõnademängule, mille eesmärk oli suunata religioosne impulss Kristuselt eemale, inimeste südamete ja mõistuste tulevaste valitsejate haardesse. „Prantsuse rahvas tunnustab Kõrgeimat Olendit ja hinge surematust” kõlas revolutsiooni järgse Prantsuse riigivõimu poolt välja kuulutatud deviis – ning mõistagi ei olnud selleks kõrgemaks olendiks enam Kristus.
Järgmisel sajandil arendas inglise liberaal Matthew Arnold sama ideed edasi oma teoses “Culture and Anarchy” (“Kultuur ja anarhia”). Arnold väitis, et maailm muutub üha demokraatlikumaks, kuid üldise valimisõiguse kehtestamisega kaasneb anarhia, välja arvatud juhul, kui kord tagatakse mõne masse ühendava põhimõtte kaudu.
Vajalikku ühendavat põhimõtet nimetas Arnold “kultuuriks” ning Arnoldi sõnul saab kultuuri poliitika otstarbeks teadlikult vormida, edendades ja pakkudes ilmalikku “kõrgkultuuri” jumalikust inspireeritud kultuuri asemel. Täpsemalt võiks Homo liberalis`el ühise eesmärgi taju kujundada luule ja klassikalise muusika mõistliku kasutamise abil, inspireerides masse leidma vaimset sihti uues egalitaarses korras inimese, mitte Jumala teoste kaudu.
Arnoldi ideed säilitasid oma mõjukuse kuni 20. sajandi keskpaigani, mil liberalistlikus süsteemis täiustati propagandaprotsessi veelgi, mobiliseerides kõik kultuuri tootmise vormid masside ühisusu loomiseks. Ent ilmaliku luule ja maise klassikalise muusika asemel oleme tänaseks saanud omale räpi, telespordi ja Taylor Swifti. Liberaalse süsteemi kõrgkultuuri leiame nendes poliitilistes veendumustes, mille eesmärk on olla suurem kui Jumal.
Riigireligiooni müümine
Matthew Arnoldi järel täiustas poliitreligiooni põhimõtet omalt poolt John Dewey, kes tegi ettepaneku, et kristlusele kuulunud hooned ja tseremooniad, kostüümid ja kombed tuleks säilitada, kuid selle keskmes seisev üleloomulik Kristuse kohalolek tuleks asendada ilmalike poliitiliste veendumuste kummardamisega.
Kui Jumal elust välja lõigatakse, jääb inimest painama üha kasvav janu tähenduse järele. Kuid “avalike suhete” ja psühholoogiliste operatsioonide abil on võimalik vormida rahva meelsust sellisel viisil, et demokraatia subjektid kanaliseeriksid oma intensiivse janu elu mõtte järele ümber poliitilistesse agendadesse, mis ei kerki tegelikkuses masside endi teadvusest, vaid mis on masside psüühikasse nende teadmata istutatud poliitilise eliidi poolt.
Kui Jumal elust välja lõigatakse, jääb inimest painama üha kasvav janu tähenduse järele. Kuid “avalike suhete” ja psühholoogiliste operatsioonide abil on võimalik vormida rahva meelsust sellisel viisil, et demokraatia subjektid kanaliseeriksid oma intensiivse janu elu mõtte järele ümber poliitilistesse agendadesse, mis ei kerki tegelikkuses masside endi teadvusest, vaid mis on masside psüühikasse nende teadmata istutatud poliitilise eliidi poolt.
Frank Wright
Jumalata inimese elus puudub mõte ja ta leiab end absurdses olukorras, justkui oleks ta sündinud selleks, et surra kahe unustuse vahel. Ent liberaalide sõnul saab „rakendusliku psühhoanalüüsi” abil rahuldada inimese vajadust identiteedi ja transtsendentsuse järele, ülendades “liberaalse demokraatia” inimkonna kõrgeimaks vaimseks eesmärgiks.
Terve mõistuse ja tervemõistuslike tagakiusamine
Siin peitubki põhjus, miks viirustena levivad palavikulise fanatismi kultused halvavad massihüsteeria hüpnootilistes tsüklites miljonite inimeste mõistuse. Need inimesed ei ole üksnes riigi partnerid – nad on vahendid, mille abil luuakse usku süsteemi enesesse.
Liberaalide sõnul saab „rakendusliku psühhoanalüüsi” abil rahuldada inimese vajadust identiteedi ja transtsendentsuse järele, ülendades “liberaalse demokraatia” inimkonna kõrgeimaks vaimseks eesmärgiks.
Frank Wright
Üks ilmselge näide sellest, kuidas kirjeldatud protsessis tervet mõistust taga kiusatakse, on riikliku propaganda poolt ühiskondade sulgemise käigus toodetud ülemaailmne vihkamine vaktsineerimata inimeste suhtes. 2023. aastal 21 riigis läbi viidud uuring näitas, et vaktsineerimata inimeste vastu suunatud viha ületas kõik muud määratletud eelarvamused ning et see oli ühesuunaline – riigiusu fanaatikud kiusasid taga inimesi, kes ei tormanud kohe käskudele alluma:
„…diskrimineeriv suhtumine vaktsineerimata inimestesse on sama tugev või tugevam kui diskrimineeriv suhtumine teistesse levinud ja mitmekesistesse eelarvamuste sihtmärkidesse, sealhulgas sisserändajatesse, narkomaanidesse ja endistesse kinnipeetavatesse. Ühtlasi näitavad tulemused, et eelarvamus on enamasti ühepoolne.”
Üks ilmselge näide sellest, kuidas kirjeldatud protsessis tervet mõistust taga kiusatakse, on riikliku propaganda poolt ühiskondade sulgemise käigus toodetud ülemaailmne vihkamine vaktsineerimata inimeste suhtes. 2023. aastal 21 riigis läbi viidud uuring näitas, et vaktsineerimata inimeste vastu suunatud viha ületas kõik muud määratletud eelarvamused ning et see oli ühesuunaline – riigiusu fanaatikud kiusasid taga inimesi, kes ei tormanud kohe käskudele alluma.
Frank Wright
Mitte-kusagil-inimene
Kõikehõlmav liberaalne süsteem püüab ümber kujundada inimest nii seest kui väljast – kõik, mis oli, on ja saab olema, tuleb ümber kujundada liberaalse kuvandi järgi. See on katse asendada reaalsus püsiva utoopia illusiooni ehk ideaalse riigiga, mida ei eksisteeri.
Liberaaldemokraatliku diktatuuri all elava ühiskonna üheks peegelduseks on ülemaailmselt ühenäoline arhitektuuriline eikellegimaa. See on ruum, milles kulgevad eksistentsiaalses vaakumis sihitult triivivad inimesed – inimesed, kes on ilma juurteta, Jumalaga sideme kaotanud maailma ideaalseteks kodanikeks.
Juuri läbi lõigates asendatakse liberaaldemokraatlikus diktatuuris kõik, mis inimeste eludes tegelikult tähtsust omab, poliitiliste, majanduslike ja militaarsete programmidega, mis on suunatud valitsejate haiglaste visioonide täitmisele. See on ühiskond, kus ei tohi eksisteerida muud reaalsust peale masside psüühikaga manipuleerimise teel loodud sünteetilise “konsensuse”.
Ja sedasi elamegi maailmas, kus inimestel on hinnalipik ning milles elu mõte näib olevat taandatud järgmise sooduspakkumise järele kahmamisele.
Ent sooduspakutu – ebajumal tõelise Jumala asemel – on paraku petukaup, mille madal hindki on pettus. Pettus, mis on mõeldud maskeerima ebatõelise ihaldamise tegelikku loobumiskulu, milleks on loobumine tõelisest elust. Selline on kõikjal ja alati ebajumala teenimise tegelik hind.
Juuri läbi lõigates asendatakse liberaaldemokraatlikus diktatuuris kõik, mis inimeste eludes tegelikult tähtsust omab, poliitiliste, majanduslike ja militaarsete programmidega, mis on suunatud valitsejate haiglaste visioonide täitmisele. See on ühiskond, kus ei tohi eksisteerida muud reaalsust peale masside psüühikaga manipuleerimise teel loodud sünteetilise “konsensuse”.
Frank Wright
Adrian Bachmanni kommentaar:
Terve hingega inimesele on omane kogeda moraalseid reaktsioone, mis on vastavuses hea ja kurja olemusega ning välismaailmas kogetud inimesse, institutsiooni, organisatsiooni või protsessi kätketud headuse või kurjuse määraga.
Sedasi peaks terve hingega inimene armastama tõde ja headust absoluutselt ning kõike tõest ja head vastavuses sellega, kui palju selles tõde ja headust leidub. Ning vastupidi – on loomulik, et inimese äratõukumine välismaailmas kogetud valelikkusest ja kurjusest on proportsionaalne sellega, kui palju välismaailmas kogetu endas valelikkust ning kurjust kätkeb.
Sedasi peaks terve hingega inimene armastama tõde ja headust absoluutselt ning kõike tõest ja head vastavuses sellega, kui palju selles tõde ja headust leidub.
Adrian Bachmann
Leige vaimuga inimene, kelles ei ole piisavalt armastust ei tõe ega headuse vastu, on tõde ja headust kogedes kas tuim või üksnes väga vaoshoitult sümpatiseeriva hoiakuga kogetu suhtes, olles samaväärselt ükskõikne kõige valeliku ja kurja osas, mis tema isiklikku heaolu ei mõjuta. Selline on inimene, kes ei armasta tõde ja headust ennast, vaid üksnes meeldivaid tagajärgi, millele tõde ja headus tema isiklike materiaalsete, emotsionaalsete ja vaimsete isude ning himude küllastamisel kaasa võivad aidata.
Tõeliselt halb inimene on seevastu keegi, kes on elanud ennast sedavõrd ülekohtuseks, et praktiliselt kõik tema elus olev (enamasti materiaalne ning staatuslik) rikkus tugineb üksnes valede ja ülekohtu teenimisele. Antud asjaolu ei tee sellist inimest tõe ja headuse suhtes mitte pelgalt apaatseks, vaid ajendab teda kõike tõest ja head esmalt vältima, seejärel põlgama ning lõppastmes vihkama. Praktiliselt väljendub see võimsa ülekohtuse süsteemi poolt turvatuna tõe ja headuse eest välja astuvate – enamasti kaitsetute – inimeste tagakiusamises.
Tõeliselt halb inimene on seevastu keegi, kes on elanud ennast sedavõrd ülekohtuseks, et praktiliselt kõik tema elus olev (enamasti materiaalne ning staatuslik) rikkus tugineb üksnes valede ja ülekohtu teenimisele. Antud asjaolu ei tee sellist inimest tõe ja headuse suhtes mitte pelgalt apaatseks, vaid ajendab teda kõike tõest ja head esmalt vältima, seejärel põlgama ning lõppastmes vihkama. Praktiliselt väljendub see võimsa ülekohtuse süsteemi poolt turvatuna tõe ja headuse eest välja astuvate – enamasti kaitsetute – inimeste tagakiusamises.
Adrian Bachmann
Selline on väga kokkuvõtlikult inimhinge suhe tõe ja headusega, mis tingib inimeste mõõtmatult erisuguse valmisoleku iseenda heaolu arvelt tõe ja headuse eest välja astuda.
Siinkohal esitagemgi endale väga lihtne küsimus, oma enda eluliste kogemuste pinnalt…
Olles kogenud oma elus nii üllameelseid ja ausad kui ka õelaid ja valelikke inimesi, küsigem endilt, kui paljud headest inimestest, keda teil on olnud hea õnn kaasteelisteks pidada, on läinud kaasa üha amoraalsema võimu üha sõgedamate sisendustega?
Suure tõenäosusega kui mitte kõik, siis valdav enamus inimestest, keda oleme vahetult kogenud ausate, heade ja kainemõistuslikena, on võimude poolt sisendatud kollektiivse hirmu ja vihkamise kampaaniatega otsustanud mitte liituda.
Adrian Bachmann
Olgu selleks sisenduseks siis parajasti kas kroonahüsteeria, Ukraina sõja nüüdseks ilmsesti valelikuna paljastunud narratiiv, inimtekkelise kliimamuutuse väljamõeldis või mingid muud kõige olulisemad kultused, mille jaatamist “vabas Läänemaailmas” kohustuslikena ette käiakse?
Suure tõenäosusega kui mitte kõik, siis valdav enamus inimestest, keda oleme vahetult kogenud ausate, heade ja kainemõistuslikena, on võimude poolt sisendatud kollektiivse hirmu ja vihkamise kampaaniatega otsustanud mitte liituda. Kindlasti leidub erandeid, kuid suures plaanis olen enam kui kindel, et nõustute, et üldistus peab paika.
Samaväärselt suure tõenäosusega on enamus inimestest, keda oleme kogenud valelike ja pahatahtlikena, mitte üksnes varmad võimude poolt ebajumaluse staatusesse tõstetud valesid jaatama, vaid ka innukalt taga kiusama ja “kituma” nende peale, kes võimude poolt esile tõstetud ebajumalaid keelduvad kummardamast.
Adrian Bachmann
Seejärel küsigem endilt, kui altid on valelike ja alatutena kogetud inimesed olnud kõiki pseudoreligioosseid ideoloogilisi sisendusi ning psühhoose vastu võtma? Samaväärselt suure tõenäosusega on enamus inimestest, keda oleme kogenud valelike ja pahatahtlikena, mitte üksnes varmad võimude poolt ebajumaluse staatusesse tõstetud valesid jaatama, vaid ka innukalt taga kiusama ja “kituma” nende peale, kes võimude poolt esile tõstetud ebajumalaid keelduvad kummardamast.
Sedasi ei ole kuigi usutav jutt sellest, et mõistusevastaste hüsteeriatega kaasa minevad massid koosnevad valdavalt heatahtlikest inimestest, kes on oma (hea) tahte vastaselt ära petetud. Vastupidi, sõgedate masside meelestatus on reeglina eeskätt teadliku valiku resultaat, mille keskmes on otsus pöörata ära tõest ja tõelisest ning kummarduda “selle maailma vürsti” ette isikliku turvalisuse, konformismi ning materiaalse heaolu huvides, teades sisimas väga hästi, et valik on moraalselt samavõrra vale, kui see on ühiskondlikult pealesunnitud.
Ebajumalate kummardamine surmab paratamatult inimese hinges armastuse tõelise Jumala vastu.
Adrian Bachmann
Ebajumalate kummardamine surmab paratamatult inimese hinges armastuse tõelise Jumala vastu. Seetõttu surmavad inimesed, kes selle maailma ebajumalaid teenides üha rohkem selle maailma osaks soovivad saada, oma hinge, muutes tagasipöördumise tõe juurde aina raskemaks, üha suuremaid loobumisi nõudvaks ettevõtmiseks.
Riigi ja võimutürannia üha kerkivate ja põrmu varisevate ebajumalate, nende püstitajate, kummardajate ning tagakiusatute teema lõpetuseks on asjakohane meelde tuletada Uues Testamendis, Johannese esimeses kirjas kirja pandud manitsust, mis annab ebajumalate teenimise keelu kõigile inimestele, kes soovivad jääda tõelise Jumala soosingusse.
“Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises… tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu. Seepärast lapsed, hoiduge teie ebajumalate eest!” (1 Jh 5:19-21)
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: