Charles Hugh Smith
Charles Hugh Smith vaatleb ühiskonnas aset leidvaid tendentse ning täheldab põhjusi, miks rikkust ja võimu üha väiksemale vähemusele kanaliseeriv sotsiaalmajanduslik süsteem on viinud olukorrani, kus suur ja üha kasvav osa elanikkonnast ilmutab sotsiaalse lüüasaamise tunnuseid.
Kui tihti kohtate avalikus ruumis tõdemust, et Ameerikas vohavad sotsiaalne lüüasaamine ja ühiskondlik depressioon?
Kui sisestate netiotsingusse märksõna “sotsiaalne lüüasaamine” (ingl social defeat), saate vastuseks ilmselt sadu linke hiirte peal läbi viidud uuringutele. Teadlased on nimelt tuvastanud, et krooniline sotsiaalsest lüüasaamisest põhjustatud stress (R-SDS) kahjustab isaste hiirte eesmärgipärast käitumist ning sotsiaalne lüüasaamine leiab aset hetkel, kui isane näriline paigutatakse vanema, agressiivse, domineeriva isase kodupuuri.
Oleme jõudnud olukorda, kus 0,1% rikkaimatest ameeriklastest omavad tänaseks rohkem vara kui populatsioonipüramidi alumine 80%.
Charles Hugh Smith
Leitu inimestele üle kandmiseks on tuvastatud nähtust psühholoogiliste terminitega üldistatud: “Sotsiaalne lüüasaamine on võimu, staatuse või enesehinnangu kaotus teiste poolt verbaalse või füüsilise väärkohtlemise tagajärjel.” “Sotsiaalset lüüasaamist määratletakse kui tunnet, et olete võitluse kaotanud, mis viib väärtusliku staatuse või oluliste isiklike eesmärkide kaotamiseni.”
Järgneva analüüsi kontekstis on sotsiaalne lüüasaamine vastus süsteemsele majanduslikule, sotsiaalsele ja poliitilisele ebavõrdsusele. Ehk teisiti väljendudes võib sotsiaalset lüüasaamist kirjeldada kui jõukuse, sissetuleku ja võimu äärmuslikult ebavõrdse jaotumise paratamatut tulemust.
Järgneva analüüsi kontekstis on sotsiaalne lüüasaamine vastus süsteemsele majanduslikule, sotsiaalsele ja poliitilisele ebavõrdsusele. Ehk teisiti väljendudes võib sotsiaalset lüüasaamist kirjeldada kui jõukuse, sissetuleku ja võimu äärmuslikult ebavõrdse jaotumise paratamatut tulemust.
Charles Hugh Smith
Sotsiaalne lüüasaamine tekib rangetes hierarhiates, kus vähesed domineerivad paljude üle, ning ülerahvastatus süvendab mitmeid sotsiaalse lüüasaamise probleeme neis hierarhiates.
Minu sõnavaras avaldub sotsiaalne lüüasaamine ärevuse, ebakindluse, kroonilise stressi, jõuetuse ja hirmuna sotsiaalse staatuse vähenemise ees. Lugematud uuringud on tuvastanud kroonilise sotsiaalse lüüasaamise hävitavad tagajärjed: sotsiaalne vältimine, passiivsus, depressioon, hüperagressioon, rohkem söömine ja kaalutõus, narkomaania ja muud sarnased nähtused.
Vaadakem enda ümber ja märgakem, mis on inimestega juhtunud… Mina näen kõiki laialt levinud kroonilise sotsiaalse lüüasaamise ilminguid. Kui süsteem on seatud eelistama domineerivaid väheseid paljude arvelt, on ainus võimalik tulemus süsteemne sotsiaalne lüüasaamine, mis avaldub kõigi eespool loetletud hädadena.
Kui süsteem on seatud eelistama domineerivaid väheseid paljude arvelt, on ainus võimalik tulemus süsteemne sotsiaalne lüüasaamine, mis avaldub kõigi eespool loetletud hädadena.
Charles Hugh Smith
Staatuse langus ja sotsiaalne lüüasaamine põhjustavad aga inimeste seas endeemiliselt levivat sotsiaalset depressiooni.
Sotsiaalset depressiooni võib iseloomustada järgnevate tunnuste alusel:
1. tervetele põlvkondadele on sisendatud ebareaalselt kõrgelennulisi ootusi lõputult kasvavale jõukusele kui sünnipärasele õigusele;
2. osalise tööajaga töötavad ja töötud inimesed on tõrjutud mitte ainult rahaliselt, vaid ka sotsiaalselt;
3. sissetulekute/jõukuse ebavõrdsuse suurenemine, kuna 10% tippu kuuluvad inimesed eemalduvad üha kahanevast keskklassist;
Sissetulekute ja jõukuse ebavõrdsus suureneb, kuna 10% tippu kuuluvad inimesed eemalduvad üha kahanevast keskklassist.
Charles Hugh Smith
4. sotsiaalse/majandusliku liikuvuse süsteemne vähenemine, kuna keskklassi turvalisuse saavutamine või sellest kinni hoidmine muutub iga aastaga aina raskemaks;
5. laienev lõhe kõrghariduse ja tööhõive vahel: kolledži- või ülikoolikraad ei taga enam stabiilset ja hästi tasustatud töökohta (seda nimetab ajaloolane Peter Turchin eliidi ületootmiseks);
Kolledži- või ülikoolikraad ei taga enam stabiilset ja hästi tasustatud töökohta.
Charles Hugh Smith
6. status quo institutsioonide ja peavoolumeedia suutmatus tunnistada sotsiaalset depressiooni meid ümbritseva reaalsusena;
7. sotsiaalse depressiooniga seotud probleemide lahendamiseks vajaliku kujutlusvõime süsteemne puudumine riigi- ja erasektori asutustes;
8. sotsiaalsest depressioonist haaratud põlvkonnad loobuvad sootuks keskklassi püüdlustest, mis väljendub selles, et noored ei püüagi enam peret rajada ega kodu omada (sest nad ei saa neid endale lubada);
Sotsiaalsest depressioonist haaratud põlvkonnad loobuvad sootuks keskklassi püüdlustest, mis väljendub selles, et noored ei püüagi enam peret rajada ega kodu omada (sest nad ei saa neid endale lubada).
Charles Hugh Smith
9. lootuse kadumine noorte põlvkondades ülaltoodud tingimuste tõttu.
Sotsiaalsest depressioonist sütitub aga kollektiivne viha fooni kasv, mis on nähtav paljudes kohtades: maanteeraev, vägivaldsed tänavakokkupõrked kaklust otsivate rühmade vahel, sõprussuhete hävitamine “valede” ideoloogiliste vaadete omamise tõttu ja muu selline.
Ebameeldiv reaalsus on see, et Ameerika valis juba aastakümnete eest sellise majandus- ja finantspoliitika, mis kandis tööjõult 50 triljonit dollarit üle kapitalistide klassile, kes on tänaseks monopoliseerinud poliitilise protsessi. Kui see ei tundu teile võimalik, siis lugege palun uuringufirma RAND koostatud ülevaadet tervikuna: Sissetulekutrendid 1975-2018.
Järgmisena lugege aga väljaande Time kokkuvõtet.
Alljärgnevas on toodud väljavõte ajalehe Time tekstist:
“Mõned süüdistavad töötavate ameeriklaste praeguses raskes olukorras majanduses toimunud struktuurimuutusi – automatiseerimist ja globaliseerumist. Selle narratiivi kohaselt olid viimase 40 aasta madalamad palgad kahetsusväärne, ent vajalik lõiv, mida oli vaja maksta Ameerika ettevõtete konkurentsivõime säilitamiseks üha konkurentsitihedamaks muutuval maailmaturul. Kuid RAND-i raporti kohaselt on 50 triljoni dollari suurune rikkuse ülekandmine tegelikkuses toimunud täielikult USA majanduse siseselt, mitte USA ja tema kaubanduspartnerite vahel. Ning ei… viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud rikkuse ja võimu ülespoole ümberjagamine ei olnud mingilgi moel vältimatu paratamatus; see oli selliste poliitikate otsene tulemus, mida me oleme alates 1975. aastast rakendada otsustanud.
RAND-i raporti kohaselt on 50 triljoni dollari suurune rikkuse ülekandmine tegelikkuses toimunud täielikult USA majanduse siseselt, mitte USA ja tema kaubanduspartnerite vahel.
Me otsustasime miljardäride makse vähendada ja finantssektorit dereguleerida. Otsustasime lubada tegevjuhtidel aktsiahindadega aktsiate tagasiostude kaudu manipuleerida ja endid rikkalikult tuludega premeerida. Me otsustasime lubada hiigelkorporatsioonidel ühinemiste ja omandamiste kaudu koguda tohutut monopoolset võimu, mis on vajalik nii küsitavate hindade kui ka makstavate palkade dikteerimiseks. Otsustasime vähendada miinimumpalga ja ületunnitöö piire ning tööjõu mõju läbirääkimistel. Neli aastakümmet otsustasime valida poliitilisi liidreid, kes seadsid rikaste ja võimsate materiaalsed huvid Ameerika rahva omadest kõrgemale.“
Neli aastakümmet otsustasime valida poliitilisi liidreid, kes seadsid rikaste ja võimsate materiaalsed huvid Ameerika rahva omadest kõrgemale.
Nick Hanauer, ajaleht Time
Need, kes kokku varastatud rikkused omale said, väidavad, et nende edu saladus on “raske töö”. See pole aga täielik tõde. Sihiteadlikult välja töötatud poliitikatega kooriti aastakümneid töölisklassi ja keskklassi varad, suunates sedasi triljoneid dollareid heade sidemetega isikute kaukasse läbi maksuaukude, subsiidiumide, soodsate maksude mahakandmise, perekonna usaldusfondide ning muude tehnikate, mis võisid kasu tuua ainult 0,1% -le elanikkonnast. Sedasi oleme jõudnud olukorda, kus 0,1% rikkaimatest ameeriklastest omavad tänaseks rohkem vara kui populatsioonipüramidi alumine 80%.
Ning sedasi jõuame me viimase tõdemuseni, mille ma esitan siin küsimuse vormis… Kui tihti te kohtate meedias ülestunnistust, et ühiskonnas vohab tänaseks sotsiaalne lüüasaamine ja depressioon ning et selle põhjused peituvad süsteemis eneses, olles valitseva kliki kalkuleeritud omakasupüüdlike poliitikate tagajärg? Olgem ausad… te ei kuule seda mitte kunagi. Või vähemasti senikaua, kuni nende katastroofiliste poliitikate tagajärg ei väljendu samaväärselt katastroofilistes poliitikates, ent seda juba pendli vastupidisesse äärmusesse liikudes…
Kui tihti te kohtate meedias ülestunnistust, et ühiskonnas vohab tänaseks sotsiaalne lüüasaamine ja depressioon ning et selle põhjused peituvad süsteemis eneses, olles valitseva kliki kalkuleeritud omakasupüüdlike poliitikate tagajärg? Olgem ausad… te ei kuule seda mitte kunagi.
Charles Hugh Smith
Adrian Bachmanni kommentaar:
Charles Hugh Smithi tähelepanekud Ameerika Ühendriikide siseselt viimastel aastakümnetel aset leidnud muutustest on suuresti kohaldatavad ka Eestile ning kõikidele Lääneriikidele, mis käitavad sisuliselt identset lisaväärtuse jaotamise reeglistikku, mis kanaliseerib üha suurema osa ühiskonna kui terviku poolt loodud rikkusest üha väiksemale vähemusele.
Charles Hugh Smithi tähelepanekud Ameerika Ühendriikide siseselt viimastel aastakümnetel aset leidnud muutustest on suuresti kohaldatavad ka Eestile.
Adrian Bachmann
Võlapõhine rahasüsteem, kus ülimalt kitsale ringile kuuluv finantssüsteem loob nupuvajutusega üha rammusamaid intressitulusid sisse toovat krediidiraha, tähendab elanikkonna põhiosale olukorda, kus 70-80% nende loodud lisaväärtusest rekvireeritakse maksude, intressikulude ja inflatsiooni abil, luues olukorra, kus sotsiaalmajanduslik mobiilsus muutub üha kihistunumas ühiskonnas üha keerulisemaks.
Inglise keeles tuntud vahetegu “haves” ja “have nots” ehk nende, “kellel on”, ja nende, “kellel pole”, vahel omab täna sotsiaalpsühholoogiliselt laastavamat mõju kui kunagi varem – olukorras, kus meedia ja sotsiaalmeedia idealiseerivad varalise kihistumise ülemise protsendi murdosa sisse kuuluvate inimeste elustiili, mis 99,9 protsendile elanikkonnast püüdmatuks jääb.
Võlapõhine rahasüsteem, kus ülimalt kitsale ringile kuuluv finantssüsteem loob nupuvajutusega üha rammusamaid intressitulusid sisse toovat krediidiraha, tähendab elanikkonna põhiosale olukorda, kus 70-80% nende loodud lisaväärtusest rekvireeritakse maksude, intressikulude ja inflatsiooni abil, luues olukorra, kus sotsiaalmajanduslik mobiilsus muutub üha kihistunumas ühiskonnas üha keerulisemaks.
Adrian Bachmann
Tõsiasi, et nii töölis- kui keskklassi ostujõud on Läänemaailmas viimastel kümnenditel osana majandusest kui tervikust üha langenud, on objektiivse ökonomeetria poolt selgesti tuvastatav fakt. See on fakt, mis seletab suuresti ka elanikkonna seas leviva “sotsiaalse lüüasaamise” meeleolusid.
Tuleviku seisukohalt on võtmeküsimuseks, kas ja kui, siis millal suudab elanikkonna enamik aduda, et suureneva töökoormuse kiuste üha langev elatustase ei ole mitte “objektiivsetest makroökonoomilistest faktoritest” tulenev paratamatus. See ei ole paratamatus, vaid teadlikult kujundatud poliitika tagajärg, mida on mitte üksnes võimalik, vaid hädavajalik tühistada, kuna olukord, kus töötajate teenistusest 60% rekvireeritakse riigi poolt maksudena ning 20% liigkasuvõtjate poolt intressidena, saab kulmineeruda üksnes “sotsiaalse lüüasaamise” ühiskonnas, kus vaeseks jäämine on eelistatud enese vaeseks töötamisele.
Tuleviku seisukohalt on võtmeküsimuseks, kas ja kui, siis millal suudab elanikkonna enamik aduda, et suureneva töökoormuse kiuste üha langev elatustase ei ole mitte “objektiivsetest makroökonoomilistest faktoritest” tulenev paratamatus. See ei ole paratamatus, vaid teadlikult kujundatud poliitika tagajärg, mida on mitte üksnes võimalik, vaid hädavajalik tühistada, kuna olukord, kus töötajate teenistusest 60% rekvireeritakse riigi poolt maksudena ning 20% liigkasuvõtjate poolt intressidena, saab kulmineeruda üksnes “sotsiaalse lüüasaamise” ühiskonnas, kus vaeseks jäämine on eelistatud enese vaeseks töötamisele.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: