Brandon Smith
Üks keerulisemaid aspekte majandusanalüüsi valdkonnas töötamisel seisneb asjaolus, et mis tahes konkreetses küsimuses tõeni jõudmiseks seisate te paratamatult silmitsi vajadusega töötada läbi massist väljamõeldistest, millel pole reaalse eluga mingisugust puutumust.
Selles osas sarnaneb majandusanalüütika vägagi poliitikaga. Propaganda on nii majanduse kui poliitika sfääris massiivne ning katse fiktsioonide müriaadi ümber lükata tuletab paratamatult meelde Hiina vanasõna mehest, kes üritas teelusikaga mäge tühjaks kaevandada.
Propaganda on nii majanduse kui poliitika sfääris massiivne ning katse fiktsioonide müriaadi ümber lükata tuletab paratamatult meelde Hiina vanasõna mehest, kes üritas teelusikaga mäge tühjaks kaevandada.
Ametkondlikud meediakanalid valetavad lakkamatult meie finantsolukorra kohta ning kui nad lõpuks nurka surutakse ja sunnitakse tunnistama, kui halvasti asjad tegelikult on, siis liigub rindejoon võitluses valedega tagasi väljale, kus fookuses on küsimus troostitu olukorra aluspõhjustest. Minu arvates on nende valede eesmärk tavaliselt üks kahest: kas probleemi liigselt komplitseerida, et inimesed loobuks sootuks olukorrale mõtlemast, või siis tähelepanu probleemilt kõrvale juhtida, et inimesed süüdistaks olukorras neile ette antud patuoinast.
Mis puutub inflatsiooni, siis järgneva kirjutise eesmärgiks on selgitada elukalliduse dramaatilise ja järsu tõusu peamisi aluspõhjusi.
Hinnatõusu põhjustavad ultimatiivselt kaks peamist tegurit. Esimene nendest on raha lakkamatu juurde loomine ehk liiga palju dollareid (või eurosid, naelu, jne), millele vastab liiga vähe kaupu.
Keskpangad ja fiat-valuuta uputus
Hinnatõusu põhjustavad ultimatiivselt kaks peamist tegurit. Esimene nendest on raha lakkamatu juurde loomine ehk liiga palju dollareid (või eurosid, naelu, jne), millele vastab liiga vähe kaupu. Keskpangad üle kogu maailma on alates 2008. aasta võlakriisist kogu süsteemi fiat-valuutaga üle ujutanud ja USA Föderaalreserv on selles tegevuses kaugelt kõige usinam olnud. Oluline on mõista, et siinkohal räägime me kümnete triljonite väärtuses uuest rahast, mis kõik on väidetavalt vajalik deflatsioonikrahhi pidurdamiseks või vältimiseks.
Selleks ajaks, kui ühiskondi “pandeemia” tõttu sulgema hakati ja Föderaalreserv paiskas majandusringlusse üle 8 triljoni dollari läbi erinevate stiimulite, oli USA rahapakkumine jõudnud niigi hullumeelse tasemeni. Covidiga seotud rahatrükk oli üksnes viimane õlekõrs, mis murdis viimaks kaameli selja. Seega, kui te soovite teada, kes on otseselt süüdi selles, et teie igapäevased kulutused on kolme aasta jooksul tõusnud 30% võrra või veelgi rohkem, siis esiteks tasub teil pöörata oma pilk keskpankuritele.
Valitsustel lasub samuti oma süü plahvatuslikult kasvanud hindades, ent sellest hoolimata ei tohi unustada, et kõikide inflatsiooniliste protsesside lätteks on kõikjal ja alati pangandussüsteem koos selle keskmes asetsevate keskpankadega.
Leidub ohtralt tõendeid, et keskpangad on vallandanud tahtlikult maailmas nn “stagflatsioonikriisi” (s.o olukord, kus hinnatase tõuseb paralleelselt kokku kuivava tootmise ja tarbimisega) eesmärgiga asendada sularahapõhine majandus sundkorras uue digitaalse, ilma sularahata maailmamajandusega.
Leidub ohtralt tõendeid, et keskpangad on vallandanud tahtlikult maailmas nn “stagflatsioonikriisi” (s.o olukord, kus hinnatase tõuseb paralleelselt kokku kuivava tootmise ja tarbimisega) eesmärgiga asendada sularahapõhine majandus sundkorras uue digitaalse, ilma sularahata maailmamajandusega. Selle teema lähem arutelu jääb siiski mõne teise artikli jaoks…
Puudujäägid ja põhiressursid
Teine peamine drastiliste hinnatõusude põhjus peitub põhiressursside, sealhulgas nafta- ja muude energiaallikate puuduses või häiretes nende tarnimises. Pidagem meeles, et sõda Ukrainas on viinud selleni, et Lääs on lõigatud ära hiiglaslike ressurssidega Vene tarnetest. Ning sõda Gazas on viinud selleni, et Lähis-Ida rühmitused on takistamas paljude kaubalaevade ja naftatankerite liiklemist Punase mere kaudu.
Teine peamine drastiliste hinnatõusude põhjus peitub põhiressursside, sealhulgas nafta- ja muude energiaallikate puuduses või häiretes nende tarnimises. Pidagem meeles, et sõda Ukrainas on viinud selleni, et Lääs on lõigatud ära hiiglaslike ressurssidega Vene tarnetest. Ning sõda Gazas on viinud selleni, et Lähis-Ida rühmitused on takistamas paljude kaubalaevade ja naftatankerite liiklemist Punase mere kaudu.
Ühekaupa vaadatuna tundub igaüks neist sündmustest piiratud mõjuga ohuna ülemaailmsele tarneahelale, ent kuna sarnased sündmused järjest kuhjuvad, on nende mõju nüüdseks hävitavaks kujunenud. Momendil on suurimaks olukorra mõjutajaks energiahindade tõus, kuna energia on peamiseks teguriks, mis võimaldab kogu majadustegevusel toimida.
Ja siin peitubki põhjus, miks Bideni administratsioon on viimase paari aasta jooksul jätkanud USA strateegiliste naftavarude turule paiskamist. See oli võimalus manipuleerida naftahindu allapoole, et leevendada või maskeerida inflatsiooni ulatuslikumaid mõjusid. Nüüd, mil avaldatakse survet reservide taastäitmiseks, on nafta maailmaturuhinnad ja ka hinnad USA turul taas tõusuteel.
Valeinfo meedias ja toiduainete pöörane hinnatõus
Toiduainete hinnad on alates 2020. aasta algusest tõusnud USA-s sõltuvalt tootest 30% võrra või rohkem, ja kuigi tarbijahinnaindeksi aruanded näitasid mitu kuud tagasi üldise inflatsiooni “aeglustumist”, ei tähenda see ometi, et hinnad lähiajal langeksid. Tegelikult tõusevad need aasta-aastalt paratamatult edasi.
Tarbijahinnaindeks on instrumendiks, millega mõõdetakse üle 80 000 toote ja teenuse hinnataset. Oluline on mõista, et paljud tarbijahinna indeksisse arvatud toodetest ei ole hädavajalikud ning seega alandab nende arvamine hinnataseme mõõtmisesse kunstlikult olulisel määral elukalliduse tegelikku tõusu. Kui me vaataksime üksnes kõige olulisemate igapäevaste vajaduste nagu eluase, energia, toit jms keskmise hinna muutust, siis peegeldaks tarbijahinna indeks märksa realistlikumalt tegelikkuses oluliselt dramaatilisemalt tõusnud elukallidust.
Kui me vaataksime üksnes kõige olulisemate igapäevaste vajaduste nagu eluase, energia, toit jms keskmise hinna muutust, siis peegeldaks tarbijahinna indeks märksa realistlikumalt tegelikkuses oluliselt dramaatilisemalt tõusnud elukallidust.
Kui meedia reklaamib madalamat tarbijahinnaindeksit majanduse paranemise märgina, siis tavaliselt ei mainita, et see näitaja näitab ainult seda, kui palju hinnad veel tõusevad. Madalam indeks ei tähenda, et poeriiulil olevate kaupade hinnad langevad. Inflatsioon on kumulatiivne.
See tähendab omakorda, et ameeriklasi vaevanud 30% või suurem toiduainete hinnatõus ei kao kuhugi, hinnad lihtsalt ei tõuse enam nii kiiresti kui varem. Ja nagu me oleme viimaste kuude jooksul näinud, võib inflatsioon sama kiiresti tagasi tulla.
Mitte kuigi ammu lugesin uudistekeskkonnas CBS News artiklit, milles väideti, et selle autorid suudavad selgitada, miks toiduainete hinnad ei ole viimasel ajal tarbijatele armu andnud. Tegelikkuses kujutas kogu artikkel endast üht suurt valeinfo pundart, milles süüdistati kõiki võimalikke patuoinaid, ignoreerides samas hindade kasvu reaalseid põhjuseid.
Artikli autorite kohaselt on inflatsiooni peamiseks süüdlaseks “ahnusinflatsioon” (greedflation) – nad väitsid, et ettevõtted küsivad lihtsalt toidukaupade eest liiga palju raha. Teisisõnu, süüdistage ettevõtteid, ent ärge mingil juhul pange hindade kasvu Föderaalreservi või valitsuse arvele.
Siiani ei ole mingeid konkreetseid tõendeid, mis toetaksid ahnusinflatsiooni teooriat. Igal ettevõttel on ainulaadsed kulud: ainulaadsed üldkulud, ainulaadsed tootmiskulud, ainulaadsed kvaliteedikontrolli ja ainulaadsed ressursikulud. Ühe küpsisevabriku tulem ei ole sama, mis teise küpsisevabriku tulem. Siiski on olemas ka universaalsed kulud, mis on ettevõttest sõltumata otseselt seotud kõrgemate hindadega, ja need hõlmavad energiat, tööjõudu ning põhitooraineid.
Nende jaoks, kes jälgivad turge, on ilmselge, et toorainehinnad on tõusmas. Tööstuskaupade indeks on täna koos nafta- ja gaasihindadega palju kõrgemal kui see oli 2020. aastal. Iga põhiressursi, mida ettevõtted kasutavad toodete valmistamiseks, kulu tõuseb ja seega on kogu tootmisprotsess kallim. Eelkõige mõjutavad naftahinnad tugevalt põllumajandust, samuti väetiste ja põllumajandusseadmete hinnad, rääkimata kõrgematest tööjõukuludest.
Aastatel 2020-2023 kasvasid põllumajandustootjate põllukultuuride kasvatamise ja kariloomade eest hoolitsemise kogukulud rohkem kui 100 miljardi dollari ehk 28% võrra, ulatudes 2023. aastal kõigi aegade kõrgeimale tasemele, 460 miljardi dollarini. Kas pole huvitav, et see number on väga lähedal toiduainete hindade üldisele 30%-lisele tõusule alates 2020. aastast? Ametlik meedia tahab, et te usuksite, et kõrged toiduhinnad jäävad peagi minevikku, ja selleks, et teid ära petta, peavad nad teid veenma, et praeguse olukorra põhjus on midagi sellist, mida saab “kontrollida” või “reguleerida”.
Ei ole mingeid märke sellest, et põllumajanduskulude kasv lähitulevikus peatuks, mis tähendab, et igal aastal läheb toit teile veel kallimaks maksma kui eelmisel aastal.
Ei ole mingeid märke sellest, et põllumajanduskulude kasv lähitulevikus peatuks, mis tähendab, et igal aastal läheb toit teile veel kallimaks maksma kui eelmisel aastal. See võib isegi maksta teile PALJU rohkem kui aasta varem.
Kokkuvõttes on eelnevalt selgitatu põhjuseks, miks inimesed peaksid hakkama toitu investeeringuna käsitlema, samamoodi nagu nad käsitlevad oma pensioniplaani. Kui soovite tulevikus toidukulusid vähendada, peate ostma pika säilivusajaga toiduaineid juba praegu. Kui te arvate, et inflatsioon on mööduv faas ja et asjad lähevad tagasi selliseks, nagu nad olid enne 2020. aastat, siis te tõenäoliselt ei võta seda muret tõsiselt. Kuid mõelge järgnevale:
Juba ammu enne 2020. aastat hoiatasin ma korduvalt läheneva stagflatsioonikriisi eest. Toiduvarud, mille ma ise 2020. aastal soetasin, maksavad 2024. aastal ostes 30%-50% rohkem. Samal ajal eitasid mõned riigi tuntuimad peavoolu majandusteadlased, et selline asi võiks kunagi juhtuda. Kui see siiski juhtus, väitsid nad, et situatsioon on “ajutine”. Ka see osutus valeks. Nüüd väidavad nad, et toidukulud langevad pärast seda, kui ettevõtted on regulatsioonide abil sunnitud hindu langetama.
Sõltumata sellest, kas valitsus sekkub või reageerib turg jätkuvalt kehvale eelarvepoliitikale, on vaja investeerida oma pere toiduga kindlustatusesse nii kiiresti kui võimalik. Valitsuse kehtestatud hinnakontroll ei ole kunagi osutunud inflatsiooni peatamisel tõhusaks. Kui kaotatakse kõik kasumistiimulid, sulgevad paljud ettevõtted oma kauplused. See põhjustab kaupade pakkumise vähenemise ja hinnad tõusevad taas pakkumise puuduse tõttu.
Valitsuse kehtestatud hinnakontroll ei ole kunagi osutunud inflatsiooni peatamisel tõhusaks.
Kas soovite panustada oma tulevikku sellele, et ehk on majandusteadlastel ükskord ometi erandlikult õigus, või asuda lihtsalt täna pika säilivusajaga toiduaineid varuma, teadmises, et hinnad tõusevad aja jooksul üksnes eksponentsiaalselt kõrgemale?
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
SEOTUD LOOD: