David P. Goldman
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Käesoleva aasta märtsis kohtusid mõnikümmend endist USA valitsuse nõunikku, sh kõrgema järgu sõjaväelased, teadlased ja mõttekodade analüütikud, et hinnata sõjalist olukorda maailmas.
Võin teile tunnistada, et ma ei ole olnud nii hirmul maailmas aset leidvate sündmuste osas alates 1983. aasta sügisest, mil olin lepinguline nooremteadur ja töötasin USA toonase presidendi eriassistendi Norman A. Bailey alluvuses Ühendriikide riiklikus julgeolekunõukogus. See oli külma sõja kõige kuumem hetk, mil liigagi realistlik tuumaõppus “Able Archer 83” oleks peaaegu tuumasõja vallandanud.
Tänasel päeval oleme jõudnud punkti, kus USA välispoliitika üle valitsev seltskond on pannud kogu oma legitiimsuse sõltuma Venemaa alandamisest, püüdes lükata NATO piire Moskvast mõnesaja kilomeetri kaugusele, üritades samal ajal hävitada ka Vene majandust ajaloo kõige ulatuslikuma sanktsioonide paketiga.
Washington on rakendanud kõiki oma Euroopa valitsusi kontrollivaid käsuliine, mobiliseerides sealjuures ajakirjanike, mõttekodade ja kinnimakstud poliitikute leegionid, et edendada kõikide vahenditega asendussõda (proxy war) Ukrainas, mille eesmärgiks on demoraliseerida Vene relvajõude ning saavutada Moskvas režiimimuutus.
Hiljuti toimunud kohtumise kõige silmapaistvamate osalejate – endiste kaitse- ja riikliku julgeoleku portfelliga kabinetiliikmete – kandva sõnumina kõlas, et NATO plaanib jätkuvalt seda sõda võita, maksku see, mis maksab.
“Võtmeküsimus seisneb selles, kas Venemaa suudab luua strateegilisi reserve,” deklareeris üks konverentsil osalejatest, “Vene ohvitserkonnast funktsioneerib vaid 50% ja Moskval puudub küllaldane allohvitseride baas.”
“Venelaste kaotused on massilised: 25 000 kuni 30 000 inimest kuus,” lisas ametnik samas vaimus. “Nad ei suuda lahinguväljal moraali üleval hoida ning murdepunkt sõjas on jõudnud lähedale… Kas venelased suudavad oma riiklikku tahet säilitada? Kui nende võltsitud valimised meile midagi näitavad, siis kindlasti mitte. Vene majandus on samas tõeliselt nõrk. Me peame kahekordistama sanktsioone ja karmistama Venemaale suunduvate tarnete finantskeeldu. Igasugune venelaste pretensioon tugevusele on vaid potjomkinlik etendus.”
Siinkohal olen sunnitud märkima, et kõik eelnevalt väidetu on ilmselgelt objektiivsete faktidega vastuolus olev nonsense… kuid mis kõige olulisem – seda tõsiasja teab sama hästi ka antud väidetega lagedale tulnud ametnik ise. Arusaam, et Venemaa kaotab 25 000-30 000 sõdurit kuus, kuulub absurdi rubriiki.
Teada on, et ligikaudu 70% kummagi poole ohvritest selles sõjas on langenud suurtükitule all ning kõikide hinnangute kohaselt on Venemaal Ukraina ees suurtükitule intensiivsuses vähemalt viiekordne, pigem aga kümnekordne ülekaal. Muuhulgas on selle sõja üks iseloomulikumaid jooni, et Vene armee on selles sõjas vältinud maksimaalselt frontaalsete rünnakute korraldamist, et säästa inkrementaalset taktikat kasutades elavjõu ressursi kulu.
Mis puudutab aga märtsis aset leidnud valimisi, siis kõige kaalukamaks faktiks selles protsessis oli asjaolu, et valimisaktiivsus küündis 88%-ni, mis ületab kaugelt hetkel üheski Lääneriigis aset leidnud valimiste osalemismäära. Isegi kui venelastel ei olnud erilist valikut kandidaadi osas, eksisteeris neil ometi valik, kas hääletamisest osa võtta või mitte ning massiivne valimisaktiivsus langeb ühte Levada sõltumatu sotsioloogilise uurimiskeskuse hinnanguga, mis annab Putini toetuseks Vene valijate seas jätkuvalt 85%.
Kokkuvarisemise asemel on Vene majandusest saanud tänaseks globaalsete tarneahelate ja nende rahastamise ümberkorraldamise kesksõlm ning selle majandus kasvab hoogsas tempos, olles sedasi liikumas kursil, mis on risti vastupidine president Bideni poolt 2022. aastal tehtud prognoosile, mille kohaselt Venemaa pidi kaotama sõja tulemusena poole oma SKT-st.
Ukrainal aga on sõdurid otsas ning Kiiev on hädas uue ajateenistuse seaduse jõustamisega. Nagu üks tuntud sõjaajaloolane sõnas: “Kõikjal Ukrainas võib näha noori mehi, kes hängivad ringi ja ei kanna vormi! Ukraina keeldub kogu oma ressurssi sõtta suunamast.”
Venemaa toodab samas ligikaudu neli kuni seitse korda rohkem suurtükimürske kui Ukraina. Ukraina õhutõrje on ammendunud, sest riigi nõukogudeaegsed õhutõrjeraketid on ära kasutatud ning ka NATO poolt tarnitud Patriot-rakettide varud kahanevad.
Venemaal on seevastu ammendamatu varu robustsete juhtimissüsteemidega nõukogudeaegseid pomme, mida sihitakse Ukraina sihtmärkidele 100 kilomeetri kauguselt. Rahvaarvu poolest Ukrainat viiekordselt ületav Venemaa on ilmselgelt valinud väljakurnamistaktika, mis on osutumas Kiievile fataalseks.
Üks teine konverentsil osalenud kõneleja mõistis aga hukka Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi ja teised Euroopa valitsejad, kuna nood muretsevat liiga palju tuumasõja ohu pärast. Sõnakas esineja nõudis, et Saksamaa tarniks Ukrainale koheselt oma kaugmaa tiibraketi Taurus, millel on 1000-kilomeetrine laskekaugus ja tandem-lõhkepea, mis sobib ideaalselt suure infrastruktuuri hävitamiseks.
Käesoleva aasta veebruaris arutasid Saksa õhujõudude kõrgemad ohvitserid 20 Taurus tüüpi raketi kasutamist Krimmi ja Venemaa mandriosa ühendava Kertši silla hävitamiseks. Nende vestlus salvestati salaja ja avaldati Vene meedias. Vestlusest tuli muu hulgas välja ka sadade Ühendkuningriigi ja teiste NATO riikide sõjaväelaste kohalolek Ukrainas.
Sõja ülekandmine Vene Föderatsiooni pinnale ja sealsete suurte infrastruktuuri objektide hävitamine pakub ilmselt parimat võimalust muuta Ukrainas peetav asendussõda üleeuroopaliseks sõjaks. Teine võimalus on NATO sõdurite paigutamine Ukrainasse – väljavaade, mille ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron tõstatas, kuid mida peaaegu kindlasti ei kavatseta hetkel reaalselt teha.
Eriliselt kõnekas on asjaolu, et sõjateemalisel konverentsil ei räägitud mitte ühtegi sõna konflikti võimalikust lahendamisest läbirääkimiste teel. Mis tahes läbirääkimiste tulemus praegusel hetkel annaks Vene kontrolli alla annekteeritud Ida-Ukraina oblastid ja tõenäoliselt ka Dnepri jõe idakaldani ulatuva puhvertsooni – millele järgneks majandussuhete normaliseerimine Lääne-Euroopaga.
Selle resultaadiks oleks mõistagi, et Venemaa väljuks sõjast võidukalt ja Ameerika dominants Lääne-Euroopas saaks kahjustada. Sellise asjade käigu mõju Ameerika staatusele kogu maailmas oleks ulatuslik: nagu mitmed kohtumisel osalejad märkisid, jälgib Taiwan praegu tähelepanelikult, mis Ameerika ülemvõimuga lähiajal juhtub.
Konverentsil kehtestatud reeglid ei luba mul teiste sõnavõtjate poolt avaldatut tsiteerida, kuid mul on täielik vabadus jagada seda, mida mina teistele konverentsil osalejatele laususin. Laususin, et kõik Venemaale kehtestatud sanktsioonid on totaalselt läbi kukkunud, kuna Venemaal on juurdepääs piiramatus koguses nii Hiina kui India impordile ning maailmaturule laiemalt läbi kolmandate riikide.
Venemaa majanduslik immuunsus “laastavaks” kuulutatud sanktsioonide suhtes on vaid üks peegeldus maailmakaubanduses aset leidvatest suurtest muutustest. Hiina eksport “globaalsesse lõunasse” on viimase kolme aasta jooksul kahekordistunud ning Hiina ekspordib nüüd lõunasse rohkem kui arenenud turgudele. Hiina enneolematu ekspordiedu tuleneb paljuski Hiina tööstuse kiirest automatiseerimisest, kuna Hiinas võetakse igal aastal kasutusele rohkem robotiseeritud tootmisliine kui ülejäänud maailma riikides kokku.
Lisasin oma sõnavõtu käigus ka seda, et eelpool mainitud fakt väljendub ka Hiina tõusmises maailma suurimaks autotootjaks, kuid sellel on märksa kaugeleulatuvam mõju. Peking väidab, et Hiinas on juba praegu olemas robotiseeritud tehased, mis on võimelised valmistama 1000 tiibraketti päevas, mis ei oleks ka üllatav, kuna Hiina on tänaseks tõestanud oma võimekust valmistada päevas 1000 elektriautot ning tuhandeid 5G jaamu.
See omakorda tähendab, et Hiina suudaks toota vaid nädalaga sellises koguses sõjalist varustust, mille tootmiseks kuluks Ameerika mehitatud tootmisliinidel aastaid.
Mitte keegi konverentsil osalejatest ei vaidlustanud minu esitatud fakte. Ja mõistagi ei uskunud mitte keegi konverentsil osalejatest ka seda, et Venemaa kaotab reaalselt 25 000 sõdurit kuus. Kuid küsimus ei olnudki ümberlükkamatutes faktides: kokkutulnud mõjukad isikud, representatiivne valim USA välispoliitika intellektuaalsest ja täidesaatvast juhtkonnast, oli lihtsalt psühholoogiliselt võimetu tunnistama sellise maailma olemasolu, mis ei kuula enam Ameerika Ühendriikide diktaate. Tegemist on inimestega, kes on valmis oma positsioonide säilitamise nimel riskima kogu maailma hävinguga.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Võim korrumpeerib ning totaalne võim korrumpeerib totaalselt. Viimase paarikümne aasta jooksul on Ühendriikide geopoliitika ning militaarvaldkonna monopoliseerinud nn “neokonservatiivide” nime kandev grupeering, mis on kerinud ülemaailmset “totaalse dominantsi” (Full Spectrum Dominance) imperatiivi järgides pinged kõikides maailma osades punktini, kus taktikaliste ning potentsiaalselt ka strateegiliste tuumalõhkepeade kasutamise tõenäosus on jõudnud läbi ajaloo kõrgeimale tasemele, ületades tänaseks nii Korea sõja kui ka Kuuba raketikriisi aegsed kõrghetked 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel.
Jääb üle vaid loota, et mingi ime läbi õnnestub ka tänapäeval nagu toona vältida sündmuste kaskaadi, mis eskaleeriks mastaapse konventsionaalse sõjapidamise Ukrainas taktikaliste tuumalöökide vahetamiseni ning sealt strateegilise tuumatriaadi käiku laskmiseni, mis lõpetaks inimtsivilisatsiooni, nagu me seda viimased paarsada aastat tundnud oleme.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto Antony Blinkenist: Tennessee Witney/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD: