Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Professor Jeffrey Sachs on 20. sajandi üks mõjuvõimsamaid majandusteadlasi, kelle nõuannete järgi toimus paljude Ida-Euroopa riikide üleminek plaanimajanduselt turumajanduslikele mehhanismidele NSV Liidu lagunemise järgsel perioodil. Kõigest 28-aastaselt Harvardi Ülikooli majandusprofessoriks valitud Sachs on tegutsenud aastakümneid Ameerika Ühendriikide poliitikakujundajate kõige kitsamas ringis, omades vahetut kogemust töötamisest USA valitsuse kõrgematel tasanditel, mis on andnud talle rahvusvahelise kogemuse erinevates riikides Ladina-Ameerikast Ida-Euroopani.
Järgnevas intervjuus selgitab professor Jeffrey Sachs, kuidas Washingtoni eliit usub endal olevat õiguse maailmavalitsemiseks ning kuidas kinnisidee USA hegemooniast on hävitanud Washingtonis diplomaatia võime, ilma milleta ootab maailma ees tuumasõda.
Alexander Mercouris: Võiksime täna peatuda paljudel teemadel, kuid arvan, et on üks läbiv joon, mis kõiki neid ühendab, ja selleks on asjaolu, et suurriigid ei räägi enam omavahel. Tõhusat diplomaatiat enam ei eksisteeri ja selle põhjuseks on, et kõige tähtsam suurriik, milleks on veel jätkuvalt Ameerika Ühendriigid, ei soovi sellega tegeleda. Alles hiljuti nägime uudist Bideni kõnest Xi Jinpingile. Ma lugesin selle kõne kokkuvõtteid, kusjuures nii Ameerika kui Hiina omi. Tundub, et tegemist oli lihtsalt vanade seisukohtade kordamisega ning mingit tõelist edasiliikumist ei toimunud. Ja mõistagi ei räägita Ukrainaga seoses praegu mitte diplomaatiast, vaid järjekordsest sajast miljardist dollarist, mida NATO seekord Ukrainasse saatma valmistub.
Professor Sachs on kirjutanud hiilgava artikli vajadusest taasavastada diplomaatia, see tähendab diplomaatia kui kunst ajal, mil olukord maailmas muutub iga päevaga üha ohtlikumaks, ajal mil Lähis-Idas on käimas järjekordne sõda, nagu ka Euroopas ja Ukrainas, ning Xi Jinping kasutab Bideniga Taiwanist rääkides sõnu nagu “punane joon”.
Niisiis, professor Sachs, räägime diplomaatiast, räägime konkreetsemalt diplomaatiast seoses Ukraina konfliktiga, mis põhjustab üha kasvavat närvilisust. Üha enam räägitakse (Lääneriikide) vägede saatmisest Ukrainasse, räägitakse ka sellest, et NATO paneb kokku sada miljardit dollarit, et püüda Ukrainat Trumpi vastu kindlustada. Need kõik on minu meelest absurdsed ja ohtlikud ideed.
Aga kus me oleme ja miks me ei näe diplomaatiat ja mis täpselt on üldse diplomaatia? See võikski ehk olla meie lähtepunktiks, sest inimesed on viimasel ajal sedavõrd vähe diplomaatiat näinud, et ma arvan, et nad ei mõistagi enam täielikult, mida selle sõna all mõeldakse. Nad arvavad, et pelgalt telefoni võtmine ja teise poolega rääkimine ongi kogu diplomaatia.
Jeffrey Sachs: Alustame sellest, et telefoni kätte võtmine või nupule vajutamine ja suumikõne pidamine oleks vähemasti algus. Bideni ja Putini vahel ei ole alates 2022. aasta algusest teadaolevalt toimunud ühtegi arutelu. Minu jaoks kõlab see täiesti erakordsena. Diplomaatia on kõige elementaarsemal põhitasandil tõepoolest teise poolega rääkimine ja ausalt öeldes tunnen ma vähemalt pisut kergendust, et Bideni ja Hiina presidendi Xi Jinpingi vahel toimus telefonikõne. On uskumatu, mis selles suhtes kõik keeb, sest USA sõjavägi on praegu Taiwanis faktiliselt sees. USA käitumine on lihtsalt nii rumal, sihitu ja ohtlik, et lisab olukorda sedavõrd palju uusi võimalikke süütepunkte ja fundamentaalsete arusaamatuste valdkondi, kus asjad võivad minna täiesti valesti, nagu juhtus Ukrainas. Kuid alates 2022. aastast ei ole teadaolevalt toimunud ühtegi arutelu Ameerika Ühendriikide ja Venemaa valitsejate vahel.
Alates 2022. aastast ei ole teadaolevalt toimunud ühtegi arutelu Ameerika Ühendriikide ja Venemaa valitsejate vahel.
Jeffrey Sachs
Muidugi on meil veel teinegi traagiline absurdiolukord, kus Venemaa juhtkond teatab, et meie oleme avatud läbirääkimistele, mispeale USA deklareerib üleolevalt, et jah, me teame, aga siin ei ole kellegagi rääkida. See on Ameerika Ühendriikide poolt tahtlik absurdsus ja meil on kohane küsida, kust selline suhtumine pärit on. Ma arvan, et USA diplomaatia nõrkus on tegelikult aja jooksul arenenud selleni, et seda sisuliselt ei eksisteeri, mis ongi see, millest ma oma artiklis kirjutasin. Meil on välisminister, kes räägib üksnes “sõprade ja liitlastega”. Meil on välisminister, kes läheb ühte ruumi Venemaa välisministriga ja teeb selgeks, et me ei räägi teiega, me lahkume ruumist. G7 on nagu lapsed, kes lahkuvad ruumist, kui Venemaa välisminister on seal, kuigi kogu nende töö mõte ongi omavahel rääkida. Seega tuleb tunnistada, et olukord on aja jooksul dramaatiliselt halvenenud.
Oluline on mõista, et USA-l on oma kindel välis- ja geopoliitiline agenda ning selleks agendaks on globaalne ülemvõim ehk hegemoonia. See agenda ei ole enam absoluutselt varjatud… See on sisse kirjutatud igasse USA strateegilisse dokumenti, igasse kaitsedokumenti, igasse luurehinnangu dokumenti.
Oluline on mõista, et USA-l on oma kindel välis- ja geopoliitiline agenda ning selleks agendaks on globaalne ülemvõim ehk hegemoonia. See agenda ei ole enam absoluutselt varjatud… See on sisse kirjutatud igasse USA strateegilisse dokumenti, igasse kaitsedokumenti, igasse luurehinnangu dokumenti.
Jeffrey Sachs
Mõnikord nimetatakse seda ka “strateegiliseks primaarsuseks”, teinekord aga tervikspektri domineerimiseks (full spectrum dominance). See USA maailmavalitsemise strateegia on minu hinnangul erakordselt ohtlik, ekslik, halvasti läbimõeldud ja ülbe. Ent mis peamine… USA eliit ise usub sellesse vankumatult ning seda kinnistunumalt, mida vähem nad on avatud suhtlusele ülejäänud maailmaga, mis ei allu USA diktaadile.
Aga kui Ameerika eliit usub vankumatult oma õigusesse teiste üle domineerida, siis sellele järgneb loogilise paratamatusena, et nad ei pea vähimalgi määral vajalikuks teistega millestki rääkida ning teistel riikidel ei ole nende arvates mingisuguseid õigustatud huvisid ega punaseid jooni…
Ja siis on meil veel praegune USA president, kes on selle ameti pidamiseks ilmselgelt liiga vana ning tõenäoliselt ka võimetu üksikasjalikeks aruteludeks ja läbirääkimisteks, sest lõppude lõpuks peavad riigipead tõesti omavahel läbirääkimisi. Loomulikult teevad nende abilised kõik, et seda vältida, kuid tegelikult toimuvad riigipeade vahel ka sisulised arutelud, mis muudavad teinekord maailma, mõnikord isegi päästavad maailma. Mõnikord on riigipeadevahelised otsesidemed kommunikatsioonikanaliks, mis päästab maailma, nagu leidis aset Kuuba raketikriisi ajal, mil kaks riigipead, Kennedy ja Hruštšov, leidsid oma nõunikele vaatamata viisi, kuidas maailma päästa.
Nii et selline suhtlus on oluline ja Biden ei ole minu arvates praegu ilmselt vaimselt selleks valmis. See on oletus, ma ei tea, ma ei räägi temaga, me lihtsalt jälgime teda päevast päeva, aga ma ei usu, et ta on võimeline presidendina toimima. Mulle meeldiks, kui ta tõestaks, et ma eksin.
Ma arvan, et siin on tegemist süsteemi täieliku läbikukkumisega, sest ma ei tea, kas Blinken, Sullivan, kindlasti mitte Nuland ja teised, mõistavad isegi diplomaatia aluseid. Ülbus sisendab neisse, et me ei vaja diplomaatiat. Ja ma ei usu, et Biden selleks ka suuteline on, kuigi ta helistas vähemasti oma kolleegile Hiinas, nii et see on tegelikult positiivne moment.
Alexander Mercouris: Aga ma arvan, et te tõite tegelikult kogu probleemi keskme esile, sest kui keegi taotleb hegemooniat, siis see välistab diplomaatia kui sellise. Diplomaatia mõte on ultimatiivselt rahu säilitamine ja rahu säilitamiseks on vaja diplomaatiat. Kui vaadata tagasi Kuuba raketikriisile, siis see peaks mõnes mõttes olema klassikaline näide illustreerimaks, kuidas diplomaatiat teostatakse.
Kui keegi taotleb hegemooniat, siis see välistab diplomaatia kui sellise.
Alexander Mercouris
Kuuba raketikriisi juures on oluline, et kaks osapoolt tegelesid vastastikku diplomaatiliste suhetega, selleks et säilitada rahu. Hruštšov ja Kennedy suhtlesid omavahel otse. Neil ei olnud tollal veel otseliini telefone, kuid nad saatsid sõnumeid edasi-tagasi…
Jeffrey Sachs: Jah, nii see oli… seda tehti väga kohmaka telegraafi abil, mis võttis mõnikord tundide kaupa aega.
Alexander Mercouris: ja seda kõike tehti ajal, mil valitses äärmiselt pingeline olukord, sõjalaevad tegid manöövreid ja raketid olid laskevalmis paigutatud. Aga nad tegid seda – nad töötasid selle nimel ööd läbi. Presidendi vend Robert Kennedy, kes oli samuti presidendi administratsiooni liige, oli otsekontaktis Nõukogude suursaadiku Dobrõniniga Washingtonis ja ka nemad rääkisid omavahel. Nende tundide jooksul jõuti kokkuleppele, mis säilitas maailmas rahu. Ent Kuuba raketikriisi ajal viljeletud diplomaatia ei säilitanud mitte üksnes rahu, vaid ka kogu inimkonna, sest me olime toona sõna otseses mõttes huku äärel.
Kuuba raketikriisi ajal viljeletud diplomaatia ei säilitanud mitte üksnes rahu, vaid ka kogu inimkonna, sest me olime toona sõna otseses mõttes huku äärel.
Alexander Mercouris
Jeffrey Sachs: Selle ühe ajaloosündmuse uurimine on tõepoolest oluline, sest see heidab valgust ka meie praegusele olukorrale ja saatusele. Muide, ajaloolase Martin Sherwini fenomenaalne raamat “Gambling with Armageddon” (Mängides maailmalõpuga) käsitleb Kuuba raketikriisi tundhaaval viisil, mida ükski ajaloolane ei olnud varem teinud, ja see on täiesti hiilgav jutustus.
Sellega seoses tasub rõhutada paari punkti. Üks on see, et Kennedy ja Hruštšov mitte ainult ei suhelnud maailma päästmiseks, vaid nad olid tegelikult vanal moel ka eraviisiliselt kirjavahetuses. Alates Kennedy presidendiks valimisest 1960. aasta novembris saatsid kaks riigipead edasi-tagasi kirju, mis on tänaseks kokku kogutud ja mida on väga põnev lugeda.
Näiteks kui CIA ja Kennedy astusid 1961. aastal katastroofilise sammu – sooritades Sigade lahe invasiooni Kuubal – kirjutas Hruštšov Kennedyle ühes neist erakirjadest: “Härra president, teie valitsuse piraatlikud elemendid on Kuubale tungides toime pannud rahvusvahelise kuriteo.” Ja Kennedy vastas ühe Ameerika presidenuuri rumalaima kirjaga, öeldes: “See ei ole tõsi, sellel ei ole midagi pistmist Ameerika Ühendriikidega, need on kuubalased, kes ründavad omaenda riiki.” Hruštšov kirjutas pärast seda hävitavas toonis kirja, öeldes: “Härra president, ärge kunagi enam mulle niimoodi valetage, see on teie valitsus, te teate seda, ärge rääkige minuga sellisel moel.” Seega oli kahe riigipea vahel väga tugev vastastikune suhtlus juba kaks aastat enne Kuuba raketikriisi. See mõjutas aga kogu olukorda, sest seal oli mängus inimlik element.
Üks taipamine, milleni Kennedy jõudis mingil hetkel keset seda pingelist kriisi, oli “mu jumal, Hruštšov seisab ilmselt silmitsi sama survega, millega mina”. See näib elementaarse arusaamana, kuid Kennedy jõudis ühel hetkel äratundmisele, et kaks juhti olid omaenda poliitaparaatide vangid ning nende endi abilised soovisid tõsimeeli sõda. Ja siis ta jõudiski kontakti võtmiseni.
Nüüd veel üks teine lugu, mida on Kuuba raketikriisiga seoses oluline teada. Üks asi, mis pani Hruštšovi mõistma, et me peame selle probleemi lahendama, oli Fidel Castro kõne Hruštšovile, milles Castro esitas üleskutse tuumarünnakuks Ameerika Ühendriikide vastu. Hruštšov kohkus Kuuba raketikriisi käigus, kuna ta mõistis, et tema klientriigi juht Castro oli kontrolli alt väljunud. Ausalt öeldes on ka Zelenski ja teised Ameerika klientriikide juhid täna kontrolli alt väljunud, kuna nad teeksid ükskõik mida, et Ameerika katastroofi kiskuda.
Iisrael on tänaseks täiesti kontrolli alt väljunud, genotsiidlik riik, mis pommitab teiste riikide diplomaatilisi missioone. See on uskumatu, aga see on see, mis juhtub klientriikide või nende riikidega, mis tahavad, et suurriigid täidaksid nende käske.
Iisrael on tänaseks täiesti kontrolli alt väljunud, genotsiidlik riik, mis pommitab teiste riikide diplomaatilisi missioone.
Jeffrey Sachs
Kolmas asi, mida Kuuba raketikriisist õppida, on midagi, mida mänguteoreetikud on paljude aastakümnete jooksul eksperimentaalselt uurinud. Kui teil on selline kriis nagu Ukrainas või Kuuba raketikriis, siis on tegemist olukorraga, mida nimetatakse strateegiliseks dilemmaks.
Näiteks Ukraina puhul oleks seda sõda saanud vältida või lõpetada juba 2022. aasta märtsis. Seda oleks saanud teha väga lihtsasti, kui Biden oleks helistanud Putinile ja öelnud, et kogu idee, et NATO laieneb Ukrainasse, oli hullumeelne. Kui teie lõpetate sissetungi, siis meie lõpetame NATO laienemise ning rahu saab taastuda. See oli täiesti saavutatav.
Aga igal juhul on strateegilise dilemma mõte see, et alati on olemas parem väljapääs ja kui me saaksime üksnes teist poolt usaldada, et ta kokkuleppest kinni peab, siis me võidame mõlemad. See on nn vangide dilemma üks näide.
Nii eksperimentaalselt kui ka ajalooliselt on mõistetud, et kui kaks inimest peavad läbirääkimisi strateegilise dilemma üle, siis nad leiavad tavaliselt võimaluse olukorra lahendamiseks, aga kui kaks gruppi läbirääkimisi peavad, siis on dünaamika palju keerulisem, sest grupidünaamikas väidab kumbki rühm, et teine pool petab meid. Ja seepärast ütlevadki nõunikud, et minge sõtta, pommitage neid esimesena, hävitage jne.
Jeffrey Sachs
Nii eksperimentaalselt kui ka ajalooliselt on mõistetud, et kui kaks inimest peavad läbirääkimisi strateegilise dilemma üle, siis nad leiavad tavaliselt võimaluse olukorra lahendamiseks, aga kui kaks gruppi läbirääkimisi peavad, siis on dünaamika palju keerulisem, sest grupidünaamikas väidab kumbki rühm, et teine pool petab meid. Ja seepärast ütlevadki nõunikud, et minge sõtta, pommitage neid esimesena, hävitage jne. Kui riigipead tunnetavad, et me vajame individuaalset diplomaatiat, siis on teisel pool inimene ja inimsus…
Asi on seega sageli sündmustes, mis on väljaspool riigipeade kontrolli. Mõte on selles, et need idioodid – sest ma tõesti põlgan neid isikud, kes mängivad meie eludega – need idioodid Pentagonis, CIA-s, julgeolekuteenistustes, Valges Majas, kes ei tea, mida nad teevad, ei käitu enam nagu täiskasvanud inimesed. Nad on viimas meid lõpu äärele, mõeldes, et mis siin ikka valesti võib minna.
Need idioodid – sest ma tõesti põlgan neid isikud, kes mängivad meie eludega – need idioodid Pentagonis, CIA-s, julgeolekuteenistustes, Valges Majas, kes ei tea, mida nad teevad, ei käitu enam nagu täiskasvanud inimesed.
Jeffrey Sachs
Ja üks viimane punkt, mis on võib-olla ilmselge, kuid tegelikult on sellel märkimisväärne roll nendes julgeolekudilemmades, mida on nüüdseks juba üle 70 aasta uuritud – vähemasti alates sellest, kui Rand korporatsioon pakkus 1950. aastal välja vangi dilemma analüüsi objektina. Eksperimendid on nimelt näidanud, et pelgalt kahe poole vahelise vestluse olemasolu, isegi kui see ei ole siduv, isegi kui see ei takista petmist, siis ainuüksi rääkimine suurendab oluliselt koostöise lahenduse saavutamise tõenäosust.
Ja seepärast olen ma ilma naljata öelnud Valges Majas aruteludel pidevalt: jumala eest, rääkige teise poolega. Rääkige… lihtsalt rääkige, te ei saa aru, mida te teete, te ei saagi sellest aru saada, kui te ei räägi teise poolega.
Meil on üks suur vale, mille need idioodid, kes Lääne poliitikat kujundavad, võtavad alati oma jutupunktidesse. Ning selleks suureks valeks on ajaloolised paralleelid Hitleri ja Neville Chamberlainiga, kes väidetavasti põhjustas II maailmasõja, kuna tegi Hitlerile järeleandmisi.
Lugu, mida meile lõputult jutustatakse, on ise umbes selline, et Neville Chamberlain pidas 1938. aastal Münchenis läbirääkimisi Hitleriga, tuli seejärel koju ja kuulutas, et nüüd on meil rahu, mispeale Hitler pettis teda ja vallutas Tšehhoslovakkia ning see käivitaski teise maailmasõja. Ning selle idiootse loo moraaliks on, et ärge kunagi mingil juhul rääkige teise poolega. Iga vastaspool on ikka ja jälle Hitler. Putin on Hitler, Xi Jinping on Hitler, Saddam Hussein on Hitler, Bashar al-Assad on Hitler, Muammar Gaddafi on Hitler. See jada on lõputu…
Lugu, mida meile lõputult jutustatakse, on ise umbes selline, et Neville Chamberlain pidas 1938. aastal Münchenis läbirääkimisi Hitleriga, tuli seejärel koju ja kuulutas, et nüüd on meil rahu, mispeale Hitler pettis teda ja vallutas Tšehhoslovakkia ning see käivitaski teise maailmasõja. Ning selle idiootse loo moraaliks on, et ärge kunagi mingil juhul rääkige teise poolega.
Jeffrey Sachs
Nii et see üleskutse, keeld rääkida mõistuspärasel viisil teise poolega, tugineb sellele banaalsele muinasjutuversioonile ajaloost ja see on väga tüütu, sest seda kasutatakse selleks, et öelda, et ei ole kedagi, kellega rääkida, sest teisel pool lauda seisab järjekordne Hitler, kes hakkab meid kohe petma.
Aga punkt, mille ma oma artiklis välja toon, on see, et tegemist oli Hitleri kõige jultunuma avaliku kokkuleppe rikkumisega, mis viis kogu ülejäänud maailma arusaamisele, millega silmitsi seistakse ja justnimelt see äratundmine võimaldaski Churchillil Hitlerile vastu astuda. See võimaldas tal öelda brittidele, et meie vähemasti püüdsime ausalt läbirääkimisi pidada. Meie olime need, kes püüdsid läbirääkimisi pidada, ent vastaspool oli see, kes sellest keeldus.
See võimaldas Churchillil säilitada võimu isegi kriitilisel hetkel 1940. aasta mais, kui kabinet oli lõhestunud ning Churchill ütles, et ei, me peame võitlema, sest me proovisime juba teistmoodi. Kui te ei proovi teist teed, siis ei ole teil kunagi õigust seda argumenti kasutada ja te ei saa ka avalikku arvamust võita.
Paar sõna sellest, mis meil täna maailmas toimub…
Ma reisin mööda maailma ja räägin põhimõtteliselt iga nädal maailma riikide riigipeadega. Ja ma võin teile öelda seda, et mitte keegi ei usu enam Ameerika Ühendriike. Mitte keegi ei usu, et USA üritab rahu saavutada või et Putin on hullumeelne või et Putin üritab uut Hitlerit etendades ehitada üles uut Vene impeeriumi. Keegi ei usu seda… Täpselt samamoodi nagu keegi ei usu, et Iisrael üritab Gazas Hamasi välja juurides tuua piirkonda rahu. Maailm teab, mis tegelikult toimub ning meie elame iseenda loodud narratiivi mulli sees.
Ma reisin mööda maailma ja räägin põhimõtteliselt iga nädal maailma riikide riigipeadega. Ja ma võin teile öelda seda, et mitte keegi ei usu enam Ameerika Ühendriike. Mitte keegi ei usu, et USA üritab rahu saavutada või et Putin on hullumeelne või et Putin üritab uut Hitlerit etendades ehitada üles uut Vene impeeriumi. Keegi ei usu seda… Täpselt samamoodi nagu keegi ei usu, et Iisrael üritab Gazas Hamasi välja juurides tuua piirkonda rahu. Maailm teab, mis tegelikult toimub ning meie elame iseenda loodud narratiivi mulli sees.
Jeffrey Sachs
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
SEOTUD LOOD: