Vabale mehele on antud karta orjust rohkem kui surma.
Platon
New Yorgis elav terava maailmatunnetusega alternatiivmuusik Tessa Leena (artistinimi) avab koroonapandeemias vallandunud radikaalse ühiskondliku, kultuurilise ja psühholoogilise transformatsiooni olemust, käsitledes asetleidvat kui ebainimliku ühiskonnakorra sisseseadmise algust. Autor on veendunud (ja omajagu veenev) tõdemuses, et kui me praegu inimeseks olemise kõige sügavamate põhialuste, meie elule mõtet ja väärtust andvate rõõmude ja vabaduste kaitseks välja ei astu, kaotame need koos oma inimnäolisusega jäädavalt.
Adrian Bachmann
Teine osa varem avaldatud loole
Aastaid tagasi edastas Nicholas Carr ohuhoiatuse automatiseerimise mõjudest meie otsustusvõime kvaliteedile. Tema mure põhines seigal, et kui delegeerime oma loogilise mõtlemise ja otsustamise protsessid arvutitele ja protseduuridele, siis meie loomulik võime häid otsuseid vastu võtta kärbub samamoodi, nagu kasutuseta jäänud lihased – seda koos potentsiaalselt laastavate tagajärgedega. Enamgi veel, automatiseerimisprotsesside seadusraame arenedes sunnitakse ka kõige kogenumaid ja loomingulisemaid inimesi otsustavates olukordades tegutsema vastupidiselt oma aistingutele ning ränga tööga teenitud kutselisele kogemusele. Näib, et tema ennustused on kiiresti tõeks saamas.
Kui delegeerime oma loogilise mõtlemise ja otsustamise protsessid arvutitele ja protseduuridele, siis meie loomulik võime häid otsuseid vastu võtta kärbub samamoodi, nagu kasutuseta jäänud lihased.
1. Neil Ferguson’i Londoni Kuningliku Kolledži mudelit on peetud „peamiseks asjaoluks, mis õhutas valitsust rakendama täieliku sulgemise piiranguid“. Mõistlikumas maailmas, kus inimesed on oma meeltega ühenduses, on mudel vaid mudel, kõigest mäng. Tegusid dikteerivad pigem seniste vaatluste tulemused ja elukogemus, mitte aga niivõrd nn musta kasti arvutimudel. Aga Ferguson’i puhul on tema mudelile tuginemine eriti mõistatuslik just seetõttu, et tema varasemad mudelid on olnud drastiliselt ekslikud.
Aastal 2002 ennustas Ferguson, et lausa 150 000 inimest võivad surra hullulehmatõvesse. Ja aastal 2005 ennustas ta, et 200 000 000 inimest võivad surra linnugrippi. Niisiis, võttes arvesse tema varasemate prognooside statistikat, siis mis oli see, mis innustas tähtsaid ametnikke Maailma Terviseorganisatsioonist ning erinevate riikide valitsustest just Fergusoni COVID-19 mudelit tõsiselt võtma ja elu Maal täiesti enneolematul viisil peapeale pöörama? Ebakompetentsus? Hirm? Midagi muud? Taas küsimus, millele mul pole vastust.
2. Nii nagu iga teinegi newyorklane, kes uudiseid jälgis, valdas mindki südamevalu, kui lugesin haiglate teadaandeid sellest, et vahendeid nappis, arstid ja õed töötasid ööpäevaringselt, kuid ometi inimesed surid. Peagi selgus, et tõsine puudus hingamisaparaatidest, mida maailma rikkaimas riigis meeleheitlikult lahendada püüti, oli tingitud korruptsioonist ettevõtluses. Seejärel postitas üks New York’i intensiivraviosakonna arst YouTube ’i video, mis viitas sellele, et hingamisaparaatidest näis olevat rohkem kahju kui kasu, ning et arstide poolt COVID-19 haigete raviks kasutatud reeglistikud ei paistnud üksteisega kattuvat. Tema julge tegu murdis jää ning võimaldas avatud arutelu meditsiiniringkondades.
Varsti peale seda ilmus New York Times’is järgmine artikkel. Asjad paistsid liikuvat paremuse suunas, kuid üks fakt, mida seal mainiti, tekitas minus õudu: kuna tervelt kuu aja jooksul ei hõlmanud reeglistik hingamisraskustega patsientide aitamist sellisesse asendisse, mis lubanuks neil kergemini hingata, siis arstid seda ka ei teinud. Selle asemel haigeid rahustati ja nad seati hingamisaparaatide alla selili asendis. Patsiendid surid peamiselt just selle tagajärjel.
Seda lugedes täitis mind õud: see oli inimesetapja algoritmi nägu, mis pakendatud harilikku, igapäevasesse ümbrisesse. Kui Sul on kunagi mõni armastatud inimene haiglaravil viibinud ning kui Sul on tulnud võidelda robotliku ja mõnikord vaistuga vastuolus olevate protseduuridega – igal sammul, kogu tee, kartusest oma lähedase elu eest –, siis tead täpselt seda hirmutunnet, millest ma räägin. Täielik abitus.
3. Testimine – ülimalt oluline mosaiigikild – on väidetavalt osutunud väga ebausaldusväärseks, terve hulga ebaõigete negatiivsete, aga ka valepositiivsete tulemustega. On see seletatav laborite saastatusega või mitte, seda ma ei tea. Küll aga tean, et Google suutis kärmelt olukorraga kohaneda ning oportunistlikul moel tuhandete inimeste terviseandmeid koguda. Midagi sellist on nad püüdnud juba mõnda aega teha, eesmärgiga oma tehisintellekti treenida.
Ka on olnud juhtumeid, kus korduval testimisel saadakse järjestikku negatiivne tulemus, olgugi, et inimesel on samal ajal sümptomid, ja lõpuks ikkagi saadakse positiivne testitulemus.
Isegi Snopes, mis on musta kasti laadne faktikontrollija, mida küll ei saa pimesi usaldada, kinnitab, et testid on ebausaldusväärsed. Kõik ülaltoodu tõstatab talupoegliku küsimuse: „Mis mõte on üldse testimisel, kui vea tõenäosus on sedavõrd kõrge?“. See meenutab mulle müstilise objekti usaldamist filmis „Kosmoseodüsseia“. Me pillume lakkamatult õhku suuri sõnu nagu „teadus“ või „andmed“, kuid tähelepanu tuleks pöörata hoopis detailidele.
Antikehade test, mis hiljuti välja tuli (usaldusväärne või mitte – ärge minult küsige!), näitab, et palju enamatel inimestel, kui siiani arvati, on olnud viirus ja nad on sellest paranenud (New York, California). Olin neid ettekandeid nähes väga rõõmus, sest see tähendab, et viirus on tunduvalt vähemohtlik, kui alguses arvati. Peale New Yorgi uuringu nägemist lõpetasin paanitsemise. Me pole võimelised terve maailma infovoogu läbi töötama, kuid saame kontrollida oma endi valikuid, eelistades infot, mis on kõige enam kooskõlas meie sisemise loogikaga.
4. Ka üldine statistika on olnud enam kui laialivalguv (arvan, et siinkohal oleme algava trendi tunnistajateks). Esiteks, kui (vähemasti esialgsed) testid olid ebatäpsed, siis on selle ajalõigu andmed ilmselgelt väheväärtuslikud. Kuuldavasti on ka surmade statistika olnud umbkaudne. Ühelt poolt on paljud juhtumid, vähemasti Ühendriikides, erinevatel põhjustel pooleldi meelevaldselt registreeritud COVIDi juhtumiteks – alates ebaselgetest surmapõhjuse märkimise juhenditest kuni väidetavate majanduslike ajenditeni, mida haiglate juhtkonnad läbi surusid. Ärgem unustagem siinkohal statistika nurgakivi ehk testi endid. Teisest küljest on meil raportid, mille kohaselt sureb erinevates riikides arvukalt inimesi teadmata põhjustel. Antud asjaolu pole võimalik ühel viisil tõlgendada, aga arvan, et pole vale eeldada, et hirmust ja teadmatusest tulenev üüratu stressitase, häiritud elukorraldus, teiste haiguste plaanilise ravi nappus (olgu siis põhjuseks haiglate voodikohtade nappus või inimeste kartus haiglasse mineku ees) – kõik see on traagilise olukorra kujunemisele kaasa aidanud. Veel panin tähele selles uurimuses, et Rootsis, mida lukku ei pandud (ja kogukondlikud sidemed said sedasi vähem häiritud), oli haigestumise suhteline kasv ka madalam. Ma ei tea, kas sellel on ka sügavam tähendus, kuid nii on see sealt väljaloetav.
MIS EDASI?
Valu mu ainuke tunne.
Suukorvista,
Vaigista tunded!
Suukorv maha,
Tunded valla.
Valla-välja,
Pöörlevad mu puusad,
Justkui väljas kevade.
Andmete, igapäevaste teadete, ravivõimaluste üle käivate vestluste, kuulujuttude ja oletuste kohta oleks rääkida veel nii mõndagi. Aga kaks asja tunduvad olevat ilmselged: esiteks on märgata „korrektse“ narratiivi agressiivset pealetungi, millega kaasneb piits ja kõlbeline hinnang (mis pole ajalooliselt olnud mitte kunagi märk headest poliitilistest kavatsustest ega omanud eluterveid tagajärgi inimsusele). Teiseks on tuntav, et oleme kõik aru kaotamas. Olen seda enda puhul täheldanud, olgugi, et püüan sellele vastu seista. Olen hakanud teisi inimesi „räpasuses“ kahtlustama, olles samas kindel, et need tunded on vastastikused.
Viimane teeb mulle tõesti kõige enam muret, sest tean, et pikaajaline stress on erakordselt tõhus inimese terve mõistuse väljalülitamisel – olen seda varasemalt kogenud ning mõistan, kuidas see seespidiselt toimib. Siis, kui meid on juba küllalt pikka aega räsitud, meie meelemustrid kahjustuvad ning oleme sedavõrd kurnatud ja näljased kõige suhtes, mis vähegi rõõmu pakub, et nõustume ükskõik millega, kui vaid saaksime teha kõige lihtsamaid asju siin elus. Hingata. Naerda. Olla veidigi elus. Olla veidigi vaba, olgu digitaalsed köidikud kuitahes lühikesed. Oleme kui konnad kuumenevas veepotis. Hakkame sellega aegamisi harjuma.
Enam ei karda ma seda haigust nagu varemalt. Minu tervemõistuslikkus, aga mitte ainult tervemõistuslikkus, vaid ka teadlaste poolt väljaöeldud arvulised faktid ja väljavaated, õigustavad ja eeldavad küll teatavat ettevaatlikkust, kuid mitte elu täielikku seiskamist.
Ent veelgi olulisem, kui subjektiivne üleskutse tulla mõistusele, on tõdemus, et füüsiline maailm on meil üks ja ainus ning meil lihtsalt pole võimalik seda vältida ega ekraanidega asendada. Praegu räägitakse sesoonsusest, sellest, et meil pole võimalik naasta „normaalsuse“ juurde enne aastat 2022. Kas tardume veel kaheks aastaks? Kas kujutate ette, mis juhtub inimeste ajude, kehade ja eludega pideva sotsiaalpsühholoogilise paralüüsi tingimustes?
Ma isegi ei lasku majandusküsimustesse, ent minu mõistusele on ilmselge, et see, mis toimub praegu kulisside taga, pole mitte midagi muud, kui turu täielik ümberkorraldamine. Võimumängurid ei hooli neist tillukestest vereplekkidest, kus varemalt väikesed tegijad seisid. Oleme kõigest lahtrid Exceli töölehel. Neil on selleks liiga palju kaalul – meie väga rikutud messiatel.
MEIE RIKUTUD MESSIAD
Kodanikud on
Riigivaenlased
Või lapsed.
Valitsejad on
Hullud vanemad
Või orjad
Mammonale $.
Telepilt juba ammu oli tume,
Vaid huuled liiguvad veel
Kesk rõõmuta kahvatut jume.
Üks abitu käsi mürgitatud liivale
On söövitamas räsimärki #
Teele tundmatusse viivale…
Olenemata selle epideemia algallikast ja juhuslikkuse, õnnetuse, ebakompetentsuse ning halbade kavatsuste omavahelisest vahekorrast, oleme tähtsal ristteel ja olen veendunud, et nüüd on kätte jõudnud aeg olla tõeline inimene, mitte küborg.
Kasutades kuningas James Esimese kurikuulsaid sõnu: „Jumala külaskäik tõi kaasa imelise katku“, püüavad inimkonna valitsejateks pürgijad (inimolendid, kellede ametijihendid ja vahendid pangakontodel võimaldavad teha ülemaailmse mõjuga kõrgetasemelisi otsuseid) kasutada kriisi selleks, et meile peale suruda sünget ja ohtlikku maailma. Asjaolus, et mõned inimesed on sõltuvuses võimust, olles samaaegselt nõdrameelsed, pole mitte midagi vandenõulikku: see tendents on ennast ilmutanud läbi ajaloo ning just nende hullumeelsus on aidanud neil tippu tõusta. Läbi ajaloo on meil olnud halastamatuid ja hävitavaid religioosseid ning poliitilisi liidreid, inkvisitsioon, orjandus, pärisrahvaste vastased sõjad, eugeenika, GULAG, vangilaagrid – ja iga kord on leidunud mingi teooria, mis selgitab ning õigustab kõiki neid julmuseid „möödapääsmatu protsessi“ ja „ühiskondliku kasu“ mõistete läbi.
Mis on tänapäeval muutunud? Tehnoloogia. Tehnoloogia on inimkonna ajaloos seninägematult võimsaks arenenud. 21. sajandil teostatakse võimu ülemaailmsel skaalal. Iseseisvaid ja lokaalseid lahendusi kirjeldatakse erinevate tähtsate inimeste ettekannetes alatasa kui “ebasoovitavaid”. Kuna see planeet on piiratud ning meil ei ole teist kohta, kuhu laieneda, siis viimaste sajandite vältel füüsikaseadusi trotsiv ja piiramatult kasvav majandusmudel on jõudmas krahhi äärele. On ootuspärane, et inimesed, kes on harjunud ohje hoidma, püüavad päästa oma kohta toiduahela tipus.
Meid on nende jaoks aga liiga palju. Võimusõltlased on üha enam mures, et ilma kõige ja kõigi jälgimiseta ei suudeta oma võimu ja varanduslikku positsiooni tulevikus säilitada. Mõte, et inimesed võivad füüsilise reaalsusega vahetult suhestudes saada kasu emakese maa viljadest, ilma võimu ja rahaeliidile andamit maksmata, painab neid kahanevate ressursside tingimustes üha enam.
Võimusõltuvus on sõltuvus. Kui tead midagi sõltuvustest, siis mõistad, et sõltuvushäirete all kannatavad inimesed ei käitu alati mõistuspäraselt ja võivad tihtilugu toimida ennasthävitavalt. Globaalse võimu- ja rahahierarhia tipus troonijate näol on tegemist arutult hirmul sõltlastega, kellel paraku on ohtralt raha ja mõjuvõimu.
Seega pole mitte midagi vandenõulikku asjaolus, et juba aastaid on loendamatute foorumite ja publikatsioonide toel kavandatud uut süsteemi, milles ammenduva sotsiaalmajandusliku mudeli tipus troonijatel oleks võimalik, maksku, mis maksab, jämedat otsa enda käes hoida.
Selles maailmas korraldavad asju üha enam omavahel ühendatud arvutid – sest inimesed pole valitsejate jaoks enam usaldusväärsed – ja iga elusolend ning elutu objekt omab liidest, mis “emalaevale” andmeid edastab (olles käesoleva artikli kirjutamist alustanud, komistasin juhuslikult sellele moraalset iiveldust tekitavale ettekandele, kus plaanitav “hea uus maailm” on detailselt visandatud).
Selles maailmas näeb see, mida me häbitundmata vääralt „jätkusuutlikuks põllumajanduseks “ kutsume, välja nagu climate.com või mis iganes„AgTech“ brošüür, kus mitte talunikud ei otsusta, mida ja kuidas kasvatada, vaid tarkvara omanikest suurkorporatsioonid. Sellises maailmas tuleb nii pinnast kui seemet (2017, 2016, 2015) osta eliidi käest, kes on erastanud terve planeedi. See on maailm, kus toitu kasvatatakse laboratooriumites – järjekordne “lahendus”, mis pole “juhuslikult” väikeettevõtjatele kättesaadav.
Kavandatav tulevikumaailm on oma põhiolemuses tehnodüstoopia. Inimliku autonoomia täielikult tasalülitanud ökosüsteem, kus kõik on kõigiga juhtmevaba tehnoloogia abil ühendatud, jälgitavad ning tehisintellekti andurite poolt läbi torgitud.
Kavandatav tulevikumaailm on oma põhiolemuses tehnodüstoopia. Inimliku autonoomia täielikult tasalülitanud ökosüsteem, kus kõik on kõigiga juhtmevaba tehnoloogia abil ühendatud, jälgitavad ning tehisintellekti andurite poolt läbi torgitud.
Mina ei taha sellisel viisil elada. Sel moel elamine pole elu. Ma ei soovi nanoosakesi enda vereringesse. Ma ei taha, et mu keharakke pommitatakse üleliigse elektromagnetilise saastega. Ma ei taha, et tehisintellekt teaks mu tujusid või südamerütmi ja ma ei ole huvitatud superarvutitele ettekandmast, kas ma sain orgasmi. Mitte nüüd ega ka kunagi hiljem, mitte iialgi.
Meid „juhatatakse“ kiirelt talumatult valusa seisundi suunas. Olekusse, kus elusolemise ainsaks eesmärgiks on mehaaniliste funktsioonide täitmine, kus rõõmuseisund on järjepidevalt katkestatud, välja arvatud siis, kui see on raha teenimise võimalus, mis kõigest imiteerib ehtsat rõõmu, aga jättes sind rahulolematuks; kus vaigistatus rahustite abil on peaaegu ihaldusväärne, sest see on ainus vahend, mis kasvõi ajutiselt lõpetab tunde, et midagi on kohutavalt, kohutavalt valesti.
Tegemist ei ole häireõppusega.
See kõik on nüüd toimumas.
[—]
Haridus on muutunud veebipõhiseks.
Arstiteadus on muutunud veebipõhiseks.
[—]
Füüsilist maailma tühistatakse – väidetavalt kuni hetkeni, mil meie arulagedad ülemad surkavad andurid kõigesse ja kõigisse, kiites sellise maailma heaks ning kuulutades selle suhteliselt “ohutuks” (kelle jaoks?). Mis on ühtlasi sulaselge muinasjutt, kuna maailm ei saa mitte kunagi olla täiesti ohutu.
[—]
Päästjat tulemas pole.
See pead olema Sina ise.