Paul Craig Roberts
Paul Craig Roberts on Ameerika majandusteadlane, kes on pika karjääri jooksul hoidnud mitmeid mõjukaid positsioone Ameerika Ühendriikide poliitilise, majandusliku ning meedia eliidi absoluutses tipus. Roberts oli 1980-ndatel aastatel Ronald Reagani administratsiooni aserahandusminster ning teda peetakse “reaganomicsi” nime kandnud USA ülieduka majandusstrateegia üheks peamiseks autoriks. Pärast teenistust Ühendriikide riigiaparaadis töötas Roberts USA mõjuvõimsaima majandusajalehe The Wall Street Journal toimetajana ning Washingtoni globaalset strateegiat kujundava mõttekoja Rahvusvaheliste ja Strateegiliste Uuringute Keskus (CSIS – Centre for Strategic and International Studies) teadurina. Robertsist on viimastel aastakümnetel saanud Ühendriikide sise- ja välispoliitika üks mõjuvõimsamaid kriitikuid, kes väljendab vana kooli ameeriklase jõulise otsekohesusega seisukohti, mida Washingtoni establishmendile ei meeldi kuulda. Mehe teadmised globaalmajanduse toimimisest ja geostrateegia teoreetilistest alustaladest ning praktilistest realiteetidest on erakordsed ning tema vabatmehe vaimust kantud talupojamõistusega analüüsid väärivad tähelepanu.
Järgnevas intervjuus annab Roberts oma ülevaate hetkel aset leidvast Vene-Ukraina konfliktist geopoliitiliste jõujoonte laiemas kontekstis, olles oma hinnangutes samaväärselt armutu nii Washingtoni kui Moskva strateegilise mõtlemise ja tegutsemise osas.
Keeldudes otsustavalt tegutsemast ja seda konflikti kiiresti lõpetamast, on Kreml võimaldanud Läänel Ukraina sõja sisuliselt enda kontrolli alla võtta ning seda üha edasi eskaleerida. Lääs on tänaseks veendunud, et kui Kreml märgib maha järjekordse “punase joone”, siis ei tähenda see tegelikkuses mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi, sest ühtki punast joont pole Moskva reaalsuses kunagi jõustanud. See tähendab omakorda, et Lääs muutub oma järgmistes sammudes üha hoolimatumaks. Selline situatsioon sobitub täpselt neokonservatiivide nägemusega, milleks on USA ülemaailmse ülimuslikkuse ehk hegemoonia taastamine. Mis neid selles veenab, on see, et Venemaa ei tee konflikti lõpetamiseks muud, kui soovib pidada läbirääkimisi. Kui ameeriklased seda kõrvalt vaatavad, ütlevad nad endamisi: „Vaadake kui palju kordi on Lavrov või Putin öelnud, et iga kord, kui nad Läänega läbi räägivad, saavad nad pärast öelda, et ei usalda neid enam kunagi. Ometi tahavad nad üha uusi ja uusi läbirääkimisi pidada.“ Loodan, et illustreerin tõsiasja, et Lääs on nüüd väga enesekindel. See tähendab aga seda, et neokonservatiivid on enesekindlad. Ma arvan, et enamikul inimestel pole aimugi, mis on toimumas. Neokonservatiivid, kes kontrollivad ja määratlevad Ameerika välispoliitikat, on tänaseks kindlad, et nad suudavad taastada USA hegemoonia maailmas. Nad on nii enesekindlad, et viivad ka Hiina suunal läbi provokatsioone. See kõik algab Taiwaniga. USA ütleb tegelikult lahti “ühe Hiina” poliitikast, mis, kui ma ei eksi, pärineb 1973. või 1974. aastast, mil president Nixoni oli ametis ning USA toetas Taiwani eemaldamist ÜRO julgeolekunõukogust ja tema asendamist Hiinaga. Nüüd tundub, et me üritame toona vastu võetud otsust eitada ja see on osa Hiinale suunatud provokatsioonist. Miks peaks USA tahtma tekitada sõjalist olukorda kahe võimsa tuumarelvastatud riigiga? Seda selgitab üksnes neokonservatiivide sõge kinnisidee Ameerika hegemooniast. See on olukord, milles me viibime ja ma arvan, et Kremli vastutus asjade käigus on siinkohal samaväärne.
Lääs on tänaseks veendunud, et kui Kreml märgib maha järjekordse “punase joone”, siis ei tähenda see tegelikkuses mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi, sest ühtki punast joont pole Moskva reaalsuses kunagi jõustanud.
Mis oli Moskva motivatsioon? Neil oli vaja sekkuda. Venemaa pidi andma väga kiire, tugeva ja otsustava löögi, mis lõpetaks olukorra paari nädalaga, enne kui Läänel oli võimalust sekkuda. Selle asemel tegutses Kreml viisil, mis andis Läänele igavesti aega kaasa sekkuda ja neil on siiamaani terve igavik aega. Me tõesti ei tea, mis edasi saab, kuna Vene armeest pole jälgegi. Niipalju kui ma aru saan, pole Vene armee tegelikult konfliktis erilisel määral osalenud. Konfliktis võitleb praegu Wagneri grupp, mis on paramilitaarne rühmitus, millel on teatud seos Vene armeega, kuid see pole siiski Vene armee. Me kuuleme mobilisatsioonidest, kuid Vene armeed pole endiselt näha tegusid tegemas. See tõstatab küsimuse: kus on Vene sõjavägi? Kuidas saab lasta sellel sõjal niimoodi venida, tekitades kohutavaid tagajärgi nii Venemaale kui ka Euroopale, sest Lääs on üha enam veendunud, et see sõda lõppeb nende jaoks hästi? Lääs suhtub tänaseks Venemaasse kui naljanumbrisse.
Neokonservatiivid, kes kontrollivad ja määratlevad Ameerika välispoliitikat, on tänaseks kindlad, et nad suudavad taastada USA hegemoonia maailmas. Nad on nii enesekindlad, et viivad ka Hiina suunal läbi provokatsioone.
Kas arvate, et Lääs arvas, et Ukraina suudab Venemaa alistada?
Ukraina sõja algusest on möödas juba 14 kuud ja vaatamata sellele pole Vene väed suutnud praktiliselt midagi korda saata.
Rääkisin hiljuti Scott Ritteriga. Ta ütles, et need väed, keda NATO kaheksa aasta jooksul välja õpetas ja varustas, on praegu kõik teise ilma läinud. Ütlesite, et Venemaa praktiliselt ei kasuta selles sõjas oma armeed. Kui Venemaa ei kasuta oma armeed ja tappis (eraarmeega) kõik need NATO poolt koolitatud ja varustatud ukrainlased, siis kuidas võib USA mõelda võidule Ukrainas?
Nad tapsid need sõdurid küll, kuid Vene väed pole ikka veel edasi liikunud. Möödunud on kuid ja me tegelikult isegi ei tea, kas nad üldse hävitasid Ukraina armee või mitte. Aruanded kogu Ukraina-Vene sõja kohta on äärmiselt segased. Scott Ritter lihtsalt ei suuda uskuda, et Ukraina jaksab Venemaaga silmitsi seista. Keegi meist ei suutnud seda uskuda, kuid nad on seda nüüdseks teinud juba 14-15 kuud ning see on fakt. Kui ma küsin, kus on Vene armee, siis pean silmas, et see armee pole pühendunud, see armee tegelikult ei võitlegi. Me ei kuule rindejoonelt praktiliselt mitte midagi Vene armeest, vaid hoopis Wagneri grupi palgasõduritest. Siis on veel Donbassi kaks separatistlikku relvarühmitust, mis on tänaseks surmani väsinud, sest nad on võidelnud alates 2014. aastast. Esmalt üritati Donbassist kinni hoida ja siis, kui Wagneri rühmitus Donbassi sisenes, on nad võidelnud, et sealt edasi liikuda. Ammu enne Ukraina armee hävitamist tegid nad esimesi edusamme. Seejärel pidid aga tagasi tõmbuma, sest neil ei olnud piisavalt mehi, et kontrollida neid piire, mille nad ise olid edasi liikudes loonud. Ja nad pole sellest ajast saati suutnud edasi liikuda.
Ukraina sõja algusest on möödas juba 14 kuud ja vaatamata sellele pole Vene väed suutnud praktiliselt midagi korda saata.
Mida me juba mitu kuud kuuleme, on jutt läbirääkimistest. Venelased ütlevad pidevalt, et nad on läbirääkimisteks valmis, kuid need peavad olema meie tingimustel. Miks on nad üldse valmis läbirääkimisi pidama, kui nad ütlevad ikka ja jälle iga kord, kui läbirääkimisi peame, et neid petetakse. Kas nad kibelevad uuesti petetud saama? Peate mõistma, et neokonservatiivid näevad neid kui täiesti ebaefektiivset vastast. Nad ei suuda teha ühtki head otsust. Neokonservatiivid kartsid, et Vene armee ründab Ukrainat ja kogu asi saab nädalaga läbi. NATO oleks siis olnud surmani hirmunud ja oleks alanud kabujooks NATO-st välja. Neokonservatiivid kartsid, et tõeline rünnak oleks NATO purustanud, sest igaüks oleks võinud öelda: „Vaadake vaid. Meie küll ei taha sellist vaenlast endale. Meil pole NATO-t enam vaja. Me vajame hoopis rahu.“ Nad olid alguses mures, et NATO jookseb lihtsalt laiali, sest keegi ei taha sellesse kuuluda, kartuses, et neid nähtaks seetõttu kui Venemaa võimalikku vaenlast. Putin jättis selle võimaluse kasutamata, nagu ta jättis kasutamata ka võimaluse sekkuda 2014. aastal aset leidnud Ukraina riigipöördesse. Venelastel oleks siis olnud strateegiline hetk Ukrainasse tungimiseks. Selle asemel lasid nad lihtsalt ameeriklastel Ukrainas võimu haarata. Ei saa teha pidevalt selliseid vigu, veenmata neokonservatiive, et teist pole ohtu. Kusagil Kesk-Aasia endistes liiduvabariikides on veelgi rohkem probleeme. Olen kindel, et CIA on juba nendesse riikidesse imbunud.
Minu hoiakud on kujundatud kartusest, et see kõik lõppeb lõpuks tuumasõjaga, milles me hukkume kõik.
See kõik võib jätta mulje, nagu oleksin Venemaa poolel. See ei ole nii. Minu hoiakud on kujundatud kartusest, et see kõik lõppeb lõpuks tuumasõjaga, milles me hukkume kõik. Sellepärast räägin ma nii avameelselt. Arvan, et Kreml aitab tuumasõjale kaasa, paistes muule maailmale otsustamatu, nõrk, võimetu otsustavalt tegutsema. Nad räägivad otsustavalt, kuid ei käitu kunagi vastavalt oma sõnadele ja sedasi oleme jõudnud olukorda, mis on julgustanud üha enam Lääne riike sekkuma ja suurendanud neokonservatiivide enesekindlust. Victoria Nuland, kes on nüüd peasekretäri asetäitja poliitlistes küsimustes ja tõenäoliselt juhib seda osakonda, ütles mõnda aega tagasi, et aeg on küps Krimm tagasi võtta. Ta ei ütleks seda, kui ta ei usuks, et see on reaalselt võimalik. Miks ta usub, et see on võimalik? Mina ei usu, et see on võimalik, kuid Nuland usub seda, sest nad on jälginud Kremli reaktsioone ja nad ei näe venelasi mõjusa vastasena.
Ajaloos pole olnud perioodi, kus USA oleks Venemaa suhtes nii üleolev olnud.
Kui ma ei eksi, siis on meie raketid nüüd tabanud juba ka Venemaa territooriumi. Nad ei tee küll mingit tõelist kahju, kuid see on suurepärane propaganda. Miks tahab Putin, et raketid maanduks tema riigi pinnale? Kui neokonservatiivid, kes on otsustanud kehtestada Ameerika hegemoonia, näevad, et neile vastanduv põhijõud on otsustusvõimetu ja tegutsemisvõimetu, muutuvad nad enesekindlaks. See on meile ohuks, sest ühel hetkel surutakse Kreml täiesti nurka ja ta peab kas alla andma või tegutsema ja kui ta tegutseb, siis tegutseb ta otsustavalt. Siis vallanduvadki suured sõjad. Seda ma tahangi rõhutada. Ma ei ürita Putinile võiduplaani ette sööta. Üritan Putinile ette sööta plaani, mis aitaks vältida selliseid jätkuvaid provokatsioone, mis viivad tõsise sõjani.
Scott Ritter ütles, et kui USA läks Iraaki, tegid nad kõik maatasa. Aga nagu näha, siis Putin on valinud teistsuguse strateegia. Ma ei tea Putini mõtteviisi ja mida ta teha tahab, aga see võib olla seletatav sellega, et USA ja Iraagi vahel puudusid kultuurilised sidemed. Ukraina oli aga ajalooliselt osa Venemaast ning Ukrainas elab palju venelasi.
Olen samuti selle argumendiga tuttav, et kultuurisidemete tõttu laseme olukorral eskaleeruda tuumasõjani. Kuid miski pole väärt tuumasõda. Kui Putin oleks Donbassi juba 2014. aastal tagasi võtnud, poleks seda kõike juhtunud. Ukraina poleks siis ise Venemaad rünnanud. Selle asemel andis ta neile veel kaheksa aastat, et tõsta ukraina marurahvuslaste enesekindlust. Sellised asjad tuleb varakult lõpetada või nad väljuvadki kontrolli alt. Putin ei teinud selle peatamiseks midagi. Ta usub millegipärast, et Saksamaa, Prantsusmaa ja USA, kes on teda korduvalt lollitanud nii Minski lepingus kui ka kõiges muus, tulevad teda kuidagi päästma. Seda ei juhtu. Ainus asi, mis selle peatada võib, otsustav sõjaline käik Venemaa poolt, mis kõigele lõpu teeb. Ja seekord looks Ukrainas valitsuse mitte Ameerika Ühendriigid, vaid Venemaa. Muuhulgas näitaks see maailmale, et venelased võtavad seda tõsiselt ja et nad ei lepi sellega. Siis tunnistaksid Läänes kõik: „Noh, me proovisime, aga see oli viga. Parem seda mitte uuesti proovida.“
Miski pole väärt tuumasõda.
Kui ma oleksin Ameerika Ühendriikide president, oleksin neokonservatiivide tegevuse pärast mures, sest see saab lõppeda ainult provokatsiooniga, millest ei saa mööda vaadata. Kui astute sõtta, on eesmärk see võimalikult kiiresti lõpetada. Mitte lasta sellel venida ja venida. Mida kauem see venib, seda rohkem on kogu Lääs sellesse sõtta kaasatud. Mida rohkem on Lääs kaasatud, seda väiksem on aga tõenäosus, et nad lõpetavad Ukraina toetamise. Kui Ukraina armee on väsinud ja laibakottides, siis mis tuleb järgmiseks? Poola väed? Ameerika väed? Rumeenia piiril on juba praegu 20 000 Ameerika sõdurit. Olen näinud teateid märkimisväärsetest Poola vägedest, kes ootavad oma aega, sest Poola tahab Ukrainast osa endale võtta. Mis see kõik endaga kaasa tooks?
Kui te sedasi arvate, siis millisena näete üldse Ukraina tulevikku?
Ukrainal pole minu hinnangul tulevikku. Miks peaks keegi olema nii naiivne, et arvata, et Lääs hoolib Ukrainast kui sellisest? Ukraina on pelgalt instrumendiks Venemaa vastu ja USA on seda edukalt kasutanud Euroopa ja Venemaa vaheliste ärisuhete katkestamiseks ja gaasijuhtmete hävitamiseks. See sõda on töötanud igati Ameerika Ühendriikide kasuks. Venemaa heaks pole see midagi teinud, kuid USA on Euroopa tagasi oma kontrolli alla saanud. Euroopa on kaotanud oma hirmu Venemaa ees. Kuulake NATO peasekretäri – ta räägib Venemaaga, nagu oleks tegemist mingi tähtsusetu banaanivabariigiga. Kuulake, kuidas britid Venemaast räägivad – stiilis: me peksame teid homme läbi. Ka väikesed riigid on juba Venemaa suhtes ülbed. See ei ole hea. Sellist olukorda ei juhtunud külma sõja ajal kordagi. Ajaloos pole olnud perioodi, kus USA oleks Venemaa suhtes nii üleolev olnud. Rääkinud sel moel Nõukogude Liiduga? Keegi poleks sellega riskinud. See oli liiga ohtlik. Me püüdsime toona pingeid maandada, mitte neid tõsta. Kuid nüüd oleme me pingeid kruvinud juba aastaid. Ma olin külmas sõjas osaline. Võin teile täie kindlusega öelda, et pinged on praegu kaugelt suuremad kui kunagi varem – isegi pinevamad Kuuba raketikriisi ajal.
See sõda on töötanud igati Ameerika Ühendriikide kasuks. Venemaa heaks pole see midagi teinud, kuid USA on Euroopa tagasi oma kontrolli alla saanud.
Külma sõja ajal oli USA-s kaks poolt. Toimus arutelu, kuidas kõige paremini Nõukogude Liiduga toime tulla. Täna on ainult üks pool – suruda venelastele peale oma ülemvõim. (USA kuulsaim Venemaa spetsialist) Stephen Cohen suri paar aastat tagasi, seega enne oli mõistuse hääli kaks, kuid nüüd on alles jäänud vaid üks, kes ütleb, et pidage hoogu, et see on pöörane, mida te teete. Samas neokonservatiividel ei ole tegelikkuses lootust võita. Ainus, mida nad lõppastmes saavutavad, on tuumasõda, mis on kindel kurss, millel täna liigume.
Ma olin külmas sõjas osaline. Võin teile täie kindlusega öelda, et pinged on praegu kaugelt suuremad kui kunagi varem – isegi pinevamad Kuuba raketikriisi ajal.
Ma räägiks sama juttu ka Kremlile. Kui te ise nõustute lõputute provokatsioonidega, on tulemuseks rohkem provokatsioone. Ja need provokatsioonid lähevad üksnes hullemaks. Ma ei ole kummagi poolel. Ma tahan vaid vältida viimast provokatsiooni, mis lõpeb plahvatusega, sest ma ei usu, et venelased alistuvad. Ma ei usu, et ka hiinlased seda teevad. Niikaua kui neokonservatiivid arvavad, et võivad end maailmale peale suruda ilma tegelike tagajärgedeta, jätkavad nad selle tegemist. Selline on olukord. Ja ma ei saa aru, miks inimestel on raske sellest aru saada. See on lihtsalt nii ilmne.
Samas neokonservatiividel ei ole tegelikkuses lootust võita. Ainus, mida nad lõppastmes saavutavad, on tuumasõda, mis on kindel kurss, millel täna liigume.
Mis oleks selle Ukraina sõja lahendus? Kas arvate, et läbirääkimised või Ukraina täielik lüüasaamine?
Sõda lõppeks, kui Venemaa paneks riigi nii-öelda kinni. Nad saavad seda lihtsasti teha rakettidega. Kui nad seda vaid sooviksid, suudaksid venelased kogu Ukraina välja lülitada, hävitades elektritootmise, raudteesõlmed, maanteed. Nad võiksid korraldada ka massiivse langevarjudessandi, et eraldada Lääne-Ukraina NATO-st ja USA-st. Kogu asi saaks sellisel juhul nädalaga läbi. Nad siseneks Kiievisse ning pooks Zelenski üles. Siis moodustaksid valitsuse. Ignoreeriks Läänt. Ignoreeriks ÜRO-d, aga viiks alustatu lõpuni. Keegi ei saaks sekkuda. Kui riik omab tuumaarsenali, ei hakka Lääs sellega otse sõdima. Ma kujutan vaimusilmas ette, et sakslased küsiksid siis väga kiiresti, et mis saab siis, kui venelased Berliini ründaksid? Ma näen, kuidas prantslased küsiksid õige pea sama Pariisi kohta. Kuid selle asemel näitavad venelased ennast Läänele nõrga ja otsustusvõimetuna.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!