AudioMajandus & raha

Venemaa laod on täis üleliigset naftat – tootmine väheneb mais kuni 30%

Foto: Vladimirkarp/Shutterstock

Audio leiad artikli lõpust

Ladustamisvõimaluste puudumine on tinginud tootmise vähenemise.

Pärast Venemaa sõja puhkemist Ukrainas otsustasid Euroopa naftat tarbivad riigid loobuda järk-järgult Venemaa impordist. Välismaiste tarnete piiramine tõi kaasa ülevarustamise Venemaa siseturul, mis ei olnud aga valmis seninägematuks mahtude suurenemiseks.

Venemaa kohalikud rafineerimistehased ei ole suutelised töötlema plaanitust suuremates kogustes toorainet ning riigi maa-alused hoidlad, kus oleks võimalik naftat „paremate aegade” ootuses säilitada, on pikaajaliste naftavarude hoidmiseks liiga väikesed.

Selle tulemusena on Venemaa kaevandusettevõtted olukorras, kus nad „ise ei kasuta, aga teistele ka ei anna”, sest kütuse ekspordiks peavad nad kasutama sõltumatuid vahendajaid, kes nõuavad selle eest aga suuri allahindlusi. Kuivõrd valmiskütuse hinnad on nende kaasmaalaste jaoks oluliselt vähenenud, ei oleks Lääne sanktsioonide löögi all olevad Vene naftamiljardärid sellega tõenäoliselt nõus.

Maailmaturule võib jõuda nn „Läti segu” – Lääne-Siberi kvaliteediga tooraine segatuna teiste maailma tootjate naftaga. Kui Venemaal kaevandatud nafta on segatud kokku mõne teise riigi „kodakondsusega” naftaga, siis sellist kokteili ei saa enam Venemaa tooraineks pidada, mis omakorda võimaldab Lääne sanktsioonidest mööda pääseda.

USA-s on juba pikka aega eksisteerinud maa-alused energiahoidlad, mis mahutavad ligikaudu 100 miljonit tonni naftat. See on veidi enam kui 730 miljonit barrelit, millest piisaks USA tarbijatele pooleteiseks kuuks. Ligikaudu sama palju „musta kulda” on varutud ka Euroopa ladudesse. Venemaa sarnaste mahtudega kiidelda ei saa – lõviosa toodangust on Venemaal reeglina suunatud ekspordiks, samas kui sisetarbimist tagatakse teiste energiavaldkondade toodanguga. Euroopa moratooriumi kehtestamine Venemaalt nafta ostmisele ähvardab pikalt väljakujunenud struktuuri lõhkuda: eurooplased peavad leidma alternatiivsed tooraine tarnijad ning Venemaa peab leidma võimaluse ekspordi suurendamiseks nendesse riikidesse, mis ei ole ühinenud Lääne Moskva-vastaste majandussanktsioonidega.

Kui kütusetarbijatel on võimalik võtta meetmeid tulemaks toime nafta „näljastreigiga”, siis Venemaa naftafirmadel tuleb leppida nii kahjumi kui tootmismahtude vähenemisega. Energeetika Arengufondi direktori Sergei Pikini prognoosi kohaselt pidi Venemaa vedelate süsivesinike tootmine sanktsioonide tõttu langema aprillis 1,5 miljoni barreli võrra päevas; mais võib tema hinnangul tootmise langus ulatuda kuni 3 miljoni barrelini päevas. „Tohutul hulgal naftat ja naftasaadusi jäi „kinni” Venemaa kütusetehastesse, mis omakorda põhjustas ladude ületäitumise,” selgitas ta.

Venemaa kohalikud rafineerimistehased ei ole suutelised töötlema plaanitust suuremates kogustes toorainet ning riigi maa-alused hoidlad, kus oleks võimalik naftat „paremate aegade” ootuses säilitada, on pikaajaliste naftavarude hoidmiseks liiga väikesed.

Pärast rafineeritava nafta mahu vähendamist, nagu teatasid Reutersi Venemaa energeetikaministeeriumi allikad, seisavad sealsed suurettevõtted silmitsi veelgi ulatuslikuma tooraine üleküllusega. Kütuse- ja energiakompleksi juhtimiskeskuse andmetel vähendasid Venemaa rafineerimistehased märtsis nafta töötlemist ligikaudu 11% võrra ega kavatse lähiajal tootmismahtusid suurendama hakata.

Säilitamaks toorainet, mida ei saa müüa, on vaja luua sarnase mahuga reservuaarid, nagu eksisteerivad nii USA-s kui Euroopas. See küsimus tõstatati Venemaa valitsuses juba 2020. aastal, mil nõudlus nafta järele pandeemia tõttu järsult kokku kukkus. Eeldati, et maa-aluste reservuaaride rajamine võtab aega vähemalt kümme aastat, aga pingutades võtaks reservide riikliku komisjoni peadirektori Igor Špurovi sõnul projektide tehniliste lahenduste väljatöötamine aega „ainult 3-5 aastat”.

Hoidlate puudumisel otsivad Venemaa kaevandusettevõtted ja rahvusvahelised kauplejad spetsiaalseid juriidilisi mehhanisme sanktsioonidest mööda hiilimiseks. Üks viis, kuidas pääseda mööda Euroopa Liidu poolt kehtestatud embargost, on juba leitud. Maailmaturule võib jõuda nn „Läti segu” – Lääne-Siberi kvaliteediga tooraine segatuna teiste maailma tootjate naftaga (esialgne nimi on saadud tootmiskoha järgi – Läti Ventspilsi sadam). Kui Venemaal kaevandatud nafta on segatud kokku mõne teise riigi „kodakondsusega” naftaga, siis sellist kokteili ei saa enam Venemaa tooraineks pidada, mis omakorda võimaldab Lääne sanktsioonidest mööda pääseda.

USA-s on juba pikka aega eksisteerinud maa-alused energiahoidlad, mis mahutavad ligikaudu 100 miljonit tonni naftat, millest piisaks USA tarbijatele pooleteiseks kuuks.

Sellist ümberkujundamist on tehtud juba pikka aega. Sõltumatute vaatlejate sõnul on mitmed Venemaa Ust-Luga ja Primorski sadamatest Gibraltarile, suurde rahvusvahelisse energiaressursside ümberlaadimispunkti, saabunud nafta tankerid juba korduvalt selliseid segusid teinud ning suunanud neid siis tarnimiseks nii Lõuna-Koreasse kui ka Rotterdami ehk Hollandi peamisse naftaterminali.

„Nafta tarned Venemaalt Euroopasse aeglustuvad mõneks ajaks, kuid ei peatu täielikult. Vana Maailma riigid hakkavad energiaressursse ostma vahendajatelt, kes Läänepoolsele survele ei allu,” usub Nafta- ja Gaasitootjate Liidu ekspert Irina Kezik. „EL-i embargo Venemaa naftale toob kaasa Rotterdami või Antwerpeni segude ilmumise. See skeem on töötanud varem ja töötab ka edaspidi. Lüngad Euroopa seadusandluses demonstreerivad taaskord Brüsseli refleksiivset suhtumist sellesse ärisse,” usub Irina Kezik.

Kuula artiklit

Allikas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.