Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Vene Föderatsiooni riigiduuma kiitis ülemöödunud nädalal heaks riigi 2027. aasta föderaaleelarve, mille kohaselt kasvavad Venemaa sõjalised kulutused tuleval aastal 41% võrra, saavutades 17,15 triljoni rubla ehk ligikaudu 212 miljardi dollari taseme. Kokku kulutab Venemaa 2027. aastal militaarsfäärile prognoositult umbes 10-11% NATO riikide sõjalistest kulutustest.
On tähelepanuväärne, et Venemaa sõjalised kulutused moodustavad ka tuleval aastal sõjas oleva riigi kohta väga tagasihoidlikud 6,9% SKTst. Tegemist on väljaminekute mahuga, mis on vaevu seitsmendik kulutuste tasemest mida totaalsõjas Venemaa kulutas II Maailmasõja käigus ning tasemest, mida Ukraina tänasel päeval sõdimisele kulutab.
Koos sisejulgeolekule ja õiguskaitsele eraldatavate vahenditega moodustavad sõjalised ja julgeolekukulutused 44% kõigist föderaaleelarve väljaminekutest, samal ajal kui nafta- ja gaasitulude osakaal riigieelarves on langenud 16 protsendini.
Eelarvekava poolt hääletas 372 riigiduuma saadikut, 51 jäi erapooletuks ning vastu ei hääletanud keegi. Venemaa rahandusminister Anton Siluanov nimetas uut eelarvet “realistlikuks ja tasakaalustatuks”, märkides, et relvajõudude ning sõjatööstuse rahastamine on julgeolekuasutustega kooskõlastatud.
Venemaa 2027. aasta föderaaleelarve tuludeks kavandatakse 43,3 triljonit rubla ja kuludeks 48,74 triljonit rubla, mis tähendab ligikaudu 5,44 triljoni rubla suurust puudujääki. Osana siseriiklikust kogutoodangust moodustab Vene riigieelarve defitsiit 2,2% SKTst. Venemaa riigieelarve riigikaitse peatükile eraldatakse 2027. aastal kokku 17,15 triljonit rubla, mis moodustab 35,2% kõigist föderaaleelarve kuludest ning 6,9% SKP-st. Võrdluseks nägi 2026. aasta esialgne eelarveseadus riigikaitsele ette 12,1 triljonit rubla ehk 27,5% föderaaleelarvest.
Osana siseriiklikust kogutoodangust moodustab Vene riigieelarve defitsiit 2,2% SKTst. Venemaa riigieelarve riigikaitse peatükile eraldatakse 2027. aastal kokku 17,15 triljonit rubla, mis moodustab 35,2% kõigist föderaaleelarve kuludest ning 6,9% SKP-st.
Sisejulgeolekule ja õiguskaitseorganitele eraldatakse täiendavalt 4,29 triljonit rubla, mistõttu ulatuvad kaitse- ja julgeolekusektori ühised kulutused ligikaudu 21,4 triljoni rublani. Seejuures ei hõlma nimetatud summa kõiki sõjalise iseloomuga kulutusi, millest osa kajastatakse tsiviilvaldkondade eelarveridadel.
Sõjaliste kulutuste täpse kasvu hindamine on raskendatud tulenevalt sellest, et 2026. aasta riigikaitsekulutuste täpne suurus on salastatud. Venemaa tänavused föderaaleelarve kogukulud ulatuvad viimaste prognooside kohaselt 48,5 triljoni rublani, ületades esialgset eelarvet ligikaudu 4,5 triljoni rubla võrra.
Seetõttu ei tähenda 2027. aasta 41-protsendiline kasv tingimata samaväärset suurenemist võrreldes tänavuste tegelike sõjaliste väljaminekutega, vaid peegeldab osaliselt juba toimunud kulude kasvu kandmist järgmise aasta ametlikku eelarvesse.
Sõjaliste kulutuste suurenemise kõrval kasvab ka Venemaa riigivõlg ning selle teenindamiseks vajalike intressimaksete koormus.
Kui 2024. aastal moodustas Venemaa riigivõlg 14,4% SKP-st, siis 2026. aasta lõpuks prognoositakse selle suurenemist 19,9 protsendini ning 2027. aasta lõpuks 21,7 protsendini ehk ligikaudu 54 triljoni rublani.
Paralleelselt sõjaliste kulude kasvuga on Vene riigirahanduses toimumas teinegi kõnekas protsess – nimelt on Venemaa sõltuvus nafta ja gaasituludest riigikulude rahastamisel jätkuvalt kiiresti kahanemas. Kui 2018. aastal moodustasid nafta ja gaasitulud 46,4% riigieelarve laekumistest ning 2022. aastal 41,6%, siis 2027. aastaks prognoositakse nafta ja gaasitulude osakaalu riigieelarve täitmises vaid 16,2% peale.
Paralleelselt sõjaliste kulude kasvuga on Vene riigirahanduses toimumas teinegi kõnekas protsess – nimelt on Venemaa sõltuvus nafta ja gaasituludest riigikulude rahastamisel jätkuvalt kiiresti kahanemas. Kui 2018. aastal moodustasid nafta ja gaasitulud 46,4% riigieelarve laekumistest ning 2022. aastal 41,6%, siis 2027. aastaks prognoositakse nafta ja gaasitulude osakaalu riigieelarve täitmises vaid 16,2% peale.
2026. aasta esimese üheksa kuuga vähenesid nafta- ja gaasisektori maksulaekumised aastases võrdluses 17,2%, ulatudes 5,47 triljoni rublani. Samal ajal suurenesid muud maksutulud 18,8% võrra, jõudes 24,17 triljoni rublani.
Maksulaekumiste suurenemisele aitas muu hulgas kaasa käibemaksu tõstmine 2026. aasta jaanuaris 22 protsendini.
Väärib mainimist, et Venemaa 2027. aasta eelarve koostamisel lähtutakse (suhteliselt konservatiivsest) eeldusest, et arvestuslik naftahind saab tuleval aastal olema 50 dollarit barreli kohta.
Venemaa 2027. aasta eelarve üks tähelepanuväärsemaid jooni on sõjaliste ja tsiviilkulutuste järjest suurenev nihkumine esimese kasuks. Kui föderaaleelarve kogukulud kasvavad järgmisel aastal 10,6% võrra, siis riigikaitse rahastamine suureneb 41,5% ning sisejulgeoleku finantseerimine 12% võrra. Tsiviilkulutuste mahu langusest annab kõige enam tunnistust asjaolu, et mitmete tsiviilsfääri kulutuste maht on langemas ka nominaalnäitaja poolest, olles veelgi suurem kui arvesse võtta inflatsiooni, mida tulevaks aastaks prognoositakse ulatuvat 4-6%-ni.
Eelpool märgitut arvesse võttes tuleb samas arvestada, et märkimisväärne osa Venemaa sotsiaal-, haridus- ja tervishoiukuludest rahastatakse piirkondlike eelarvete ning pensioni- ja ravikindlustusfondide kaudu. Seetõttu ei anna üksnes föderaaleelarve kuluridade võrdlemine täielikku ülevaadet nimetatud valdkondade tegelikust rahastamisest.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Võttes arvesse sõjaliste kulutuste hinnatasemete radikaalset erinevust Lääneriikides ning Venemaal ei peegelda Venemaa vaid 11-12%-ni NATO kulutustest ulatuv sõjaline eelarve ligilähedaseltki tegelikku militaarbalanssi Venemaa ning Lääneriikide vahel.
Arvestades sõjatehnika, energiakandjate ning sõjaväelaste palgatasemete dispariteetsust on sõjalise ostujõupariteedi meetodil otstarbekas korrutada Venemaa sõjalised kulutused 3-4ga, et saada Venemaa militaarkulutuste ekvivalent lääneriikide hinnatasemete juures. Koefitsiendi kasutamise tarvidus nominaalkulude konverteerimisel sõjaliseks võimekuseks võrdluses lääneriikidega kehtib muuhulgas ka Hiina ning Iraani sõjaliste kulutuste hindamisel. Antud koefitsiendi kohaldamine annaks Venemaa reaalsete sõjaliste kulutuste ekvivalendiks 33-46% kõikide NATO liikmesriikide sõjalistest kulutustest.
Arvestades sõjatehnika, energiakandjate ning sõjaväelaste palgatasemete dispariteetsust on sõjalise ostujõupariteedi meetodil otstarbekas korrutada Venemaa sõjalised kulutused 3-4ga, et saada Venemaa militaarkulutuste ekvivalent lääneriikide hinnatasemete juures. Koefitsiendi kasutamise tarvidus nominaalkulude konverteerimisel sõjaliseks võimekuseks võrdluses lääneriikidega kehtib muuhulgas ka Hiina ning Iraani sõjaliste kulutuste hindamisel. Antud koefitsiendi kohaldamine annaks Venemaa reaalsete sõjaliste kulutuste ekvivalendiks 33-46% kõikide NATO liikmesriikide sõjalistest kulutustest.
Mõistagi on kaitse eelarvetest eraldatud vahenditega soetatud reaalne sõjaline kapatsiteet märkimisväärselt erinev erinevates valdkondades, sõltuvalt sellest milliste võimekuste alal hoidmist NATO riikides ning Venemaal prioretiseeritakse. Ning need prioriteedi eristuvad olulisel määral.
Kui ülemaailmse haardega pealvee laevastiku võimekuse poolest ei oma Venemaa isegi 11-12% NATO kombineeritud võimekusest, mida võiks (ekslikult) eeldada nominaalseid kulutusi kõrvutades, siis näiteks tugevasti eelisarendatud integreeritud õhutõrjevõimekuse või elektroonilise sõjapidamise poolest ületab Vene Föderatsiooni kapatsiteet eeldatavasti ka 46% NATO kombineeritud võimekusest. Sama printsiip kehtib muuhulgas ka taktikaliste ning strateegiliste tuumarelvade, õhudessantvõimekuse, jmt valdkondade puhul.
Mis puudutab Vene Föderatsiooni võimet taluda Ukraina sõja tõttu oluliselt kasvanud sõjaliste kulutuste koormat, siis objektiivsete hinnangute tegemisel on kõige otstarbekam lähtuda baasfaktist, et Venemaa sõjalised kulutused moodustavad ka tuleval aastal sõjas oleva riigi kohta vägagi tagasihoidlikud 6,9% SKTst. See on väljaminekute tase, mis on vaevu seitsmendik kulutuste tasemest mida totaalsõjas Venemaa kulutas II Maailmasõja käigus ning Ukraina tänasel päeval sõdimisele kulutab.
Mis puudutab Vene Föderatsiooni võimet taluda Ukraina sõja tõttu oluliselt kasvanud sõjaliste kulutuste koormat, siis objektiivsete hinnangute tegemisel on kõige otstarbekam lähtuda baasfaktist, et Venemaa sõjalised kulutused moodustavad ka tuleval aastal sõjas oleva riigi kohta vägagi tagasihoidlikud 6,9% SKTst. See on väljaminekute tase, mis on vaevu seitsmendik kulutuste tasemest mida totaalsõjas Venemaa kulutas II Maailmasõja käigus ning Ukraina tänasel päeval sõdimisele kulutab.
Vaadates sõjaliste kulutuste taga seisvat riigirahanduse suuremat pilti, siis tasub meeles pidada eeskätt kolme asjaolu.
Esiteks – Vene Föderatsiooni riigivõla suhe riigi kogutoodangusse on tänini (21% juures) viis kuni seitse korda madalam kui Ühendriikidel, Saksamaal, Ühendkuningriigil ning Prantsusmaal – ehk riikidel, mis annavad üheskoos ligikaudu 70-90% allianssi sõjalisest võimekusest.
Teiseks – Venemaa riigieelarve defitsiidi osakaal SKTsse on kaks korda madalam Ühendkuningriigist, kaks ja pool korda madalam Prantsusmaast ning neli korda madalam kui Ameerika Ühendriikidel.
Kolmandaks – Venemaa riigivõlast on vaid 12,9% nomineeritud välisvaluutas ning 87,1% rublades. Hetkeseisuga 731 miljardi dollarini ulatuvad Vene kulla ja valuutareservid on küllaldased, et maksta kogu Vene välisvaluutades nomineeritud välisvõlg kümnekordselt, samas kui Vene riigi välisvarade ja võlgade netopositsioon ületab tänaseks üle triljoni dollari. Mis puudutab riigi rublades nomineeritud võlgu, siis need on võimalik vastavalt vajadusele suuresti riigi omanduses oleva finantssüsteemi sees restruktureerida või – ultimatiivselt – rahareformi käigus anulleerida. Viimane on meede, mida sõjas olevad riigid on ajaloos ka korduvalt teinud.
Ehk summa summarum… vaadates Vene Föderatsiooni riigirahanduse fundamentaalnäitajaid, tööstuskapatsiteeti, energeetika ning toormeressursse, strateegilist taristut, potentsiaalselt sõjaotstarbeks mobiliseeritava tööjõu koguressurssi ning liitlassuhteid umbes 40% planeedi tööstusvõimsusest kontrolliva Hiinaga võib resümeerida, et Venemaa on vaatamata Ukraina sõjale endiselt rakendamas vaid murdosa oma sõjapidamise teoreetilisest maksimaalsest kapatsiteedist. See on kapatsiteedist, mille täielik rakendamine sõltub eeskätt sellest kas proxy sõda NATOga laieneb lähitulevikus otseseks totaalsõjaks ning ka sellest kas Kreml arvab oma poliitilist kapitali olevat küllaldase, et Vene populatsioon totaalsõjaks mobiliseerida.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: