Vene parlament kavatseb kaaluda uue määruse kehtestamist, mis annab riigile volituse konfiskeerida varasid, sealhulgas rahalisi vahendeid, väärtuslikke kaupu ja kinnisvara kõigilt isikutelt, keda süüdistatakse Venemaa sõjalisi operatsioone puudutavate “teadlikult valede andmete” levitamises, selgub ühe seaduslooja hiljuti tehtud avaldusest.
Vene parlamendi alamkoja ehk riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin postitas Telegrami märkuse, milles selgitas, et ettepanek oleks suunatud üksikisikutele, kes propageerivad “äärmuslikku käitumist” või soovitavad Venemaa vastu sanktsioone.
Samad tagajärjed ootavad ka Venemaa “sõjaväe mainet õõnestavaid teateid”, mis on ka praegu Venemaal kriminaliseeritud.
“Kõik, kes üritavad Venemaad hävitada, reedavad oma riiki, peavad kannatama väärilist karistust ja hüvitama riigile tekitatud kahju oma vara hinnaga,” ütles Volodin. Volodin lisas, et seaduse kohaselt ähvardab armee “diskrediteerimises” süüdi tunnistatud isikuid ka kõikvõimalike aunimetuste äravõtmine.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Tõde on sõja esimene ohver. Antud tähelepanek käibib tõesena kõikidel ajastutel, kõikides sõdades, kõikide osapoolte poolt vaadatuna. Parafraseerides USA legendaarset investorit Doug Casey`t, “kui sõjatrummid põrisema hakkavad, huilgavad inimesed vastanduvatesse leeridesse kogunedes šimpansikarjana ühes kooris” – ka see on kindlasti tõde.
Kohustus minetada aus, objektiivne mõtlemine ja lausumine ning saata sõjapropaganda poolt üles keerutatud vägivalla ja hirmuõhkonnas lakkamatult välja ametlikule narratiivile allumise signaale – ükskõik kui ebaloogiline, meelevaldne ja silmakirjalik see propaganda ka ei oleks – on inimväärikust eriliselt alandav ettevõtmine.
Tegelikkuses on igasugune arusaam, mille kohaselt riigil on õigus mis tahes tingimustel röövida inimestelt sõna- ja mõttevabadus, sõge ning sõna otseses mõttes inimsust hävitav, kuna võime mõelda ja hirmuvabas õhkkonnas mõtteid vahetada on omadus, mis teeb inimesest inimese. Röövida inimeselt võimalus olla inimene, sundida teda loomalikus hirmus korrutama võimutruud propagandat on mentitsiid ehk mõistusetapp, mille resultaadiks on sõdade luupainajalik vältamine, kuna sõdivate osapoolte valitsused on keelanud ametlikke valesid ja pooltõdesid paljastavate tõdede välja lausumise. Ning sedasi laibamäed kuhjuvad.
Mõistagi ei ole sõnavabaduse piiramine tsensuuri ja enesetsensuuri abil piiratud Venemaaga. See on sarnase mehaanikaga rakendatav ka tänaseks juba täiesti koomilisel viisil ennast “vabaks” tituleerivas Läänemaailmas, kus “valede” seisukohtade esitamine Ukraina sõja kohta või siis mingis muus küsimuses võib päädida inimeste tagakiusamise ja elude hävinemisega. Neid, kes söandavad aga oma südametunnistusele truuks jääda ka massiivse tagakiusamise ja repressioonide kiuste, on alati ja igas ühiskonnas tühine vähemus – ehk üks tuhandik elanikkonnast.
Mikroskoopiline protsent enda südametunnistusele truuks jäävad ning repressioonide kiuste tõtt rääkida söandavad isikud on aga alati sõgeduse ajastul kujutanud endast kaine mõistuse ning moraali viimaseid riismeid, kelle hävitamine sillutab reeglina teed õudusteni, mis sõgedusse langenud rahvaid siis juba paratamatusena tabavad.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: