Vene Föderatsiooni relvajõud on saanud oma kasutusse esimese täiskomplektse rügemendi S-500 tüüpi ülikaugmaa õhutõrjesüsteeme, mis annab Vene õhu- ja kosmosekaitse vägedele maailmas ainulaadse võime kõrgmobiilseks kaugmaa ballistiliste rakettide ja satelliitide tõrjeks.
Venemaa kindralstaabi juht Valeri Gerassimov kinnitas (alates 2009. aastast arendusjärgus olnud) S-500 süsteemi esimese rügemendikomplekti üleandmist, ent jättis täpsustamata lahingvalmidusse arvatud süsteemide täpse arvu.
S-500 tüüpi õhu- ja kosmose tõrjesüsteem on mõeldud saama osaks Vene integreeritud õhutõrjevõrgust, lisades süsteemi lähi-, kesk- ja kaugmaa õhutõrjesüsteemidele uue (ülikaugmaa ning kosmosetõrje) elemendi.
S-500 tüüpi õhu- ja kosmose tõrjesüsteem on mõeldud saama osaks Vene integreeritud õhutõrjevõrgust, lisades süsteemi lähi-, kesk- ja kaugmaa õhutõrjesüsteemidele uue (ülikaugmaa ning kosmosetõrje) elemendi.
S-500 pikendab oluliselt Vene õhutõrjevõrgu maksimaalset tõrjeraadiust hetkel kõige võimekama S-400 tüüpi kompleksi poolt võimaldatud 400 kilomeetri pealt hinnanguliselt 600 kilomeetrini ning võimaldab alla tulistada mitte üksnes lähi- ja keskmaa, vaid ka kontinentidevahelise laskeraadiusega ballistilisi rakette ning madalorbiidil lendavaid luure- ja sidesatelliite.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Massimeedias sisuliselt olematut kajapinda pälvinud, ent maailma sõjaväeluureteenistuste poolt päris kindlasti jälgitud S-500 süsteemi kasutuselevõtt väärib tähelepanu, kuna tegemist on ühega nendest sõjalistest arengutest, millel on potentsiaali mõjutada militaarbalanssi globaalsel skaalal viisil, milleks on suutelised vaid üksikud relvasüsteemid.
Massimeedias sisuliselt olematut kajapinda pälvinud, ent maailma sõjaväeluureteenistuste poolt päris kindlasti jälgitud S-500 süsteemi kasutuselevõtt väärib tähelepanu, kuna tegemist on ühega nendest sõjalistest arengutest, millel on potentsiaali mõjutada militaarbalanssi globaalsel skaalal viisil, milleks on suutelised vaid üksikud relvasüsteemid.
Adrian Bachmann
Uudise taustal tasub samas meeles pidada, et S-500 tüüpi õhu- ja kosmosetõrjekompleksi tarned Vene õhutõrjepataljonidele on alles algfaasis ning S-500 laiaulatuslik kasutuselevõtt võtab aastaid. Ühe S-400 süsteemi tootmine “nullist” kuni kõikide elementide valimiseni nõudis Ukraina sõja eelselt hinnanguliselt 2 aastat ning Vene õhu- ja kosmosekaitsevägede ümberrelvastamine S-300 süsteemide pealt S-400 peale on võtnud üle 10 aasta.
Kuigi Vene relvajõudude kasutuses olevate S-400 seniitraketikomplekside täpset arvu ei ole teada, jääb see hinnanguliselt 500-1000 mobiilse laskurmasina vahele (ühel kandurmasinal on laskevalmis 4 raketti, mille laskeraadius on sõltuvalt raketimudelist 40-400 kilomeetrit). Oluliselt võimekam – peamiselt kaugmaa ballistiliste rakettide, hüperhelikiirusel liikuvate sihtmärkide ning satelliitide tõrje eesmärgil loodud S-500 süsteem on aga alles seeriatootmise alguses ning tõenäoliselt ei ole seda relvajõududele hetkeseisuga üle antud rohkem kui mõnikümmend eksemplari.
Seeriatootmise täisvõimsusel käivitumise korral võib eeldada tarneid kümmekond kuni paarkümmend laskurmasinat aastas, mis suurendab lähitulevikus Vene relvajõudude strateegilist õhutõrjevõimekust olulisel määral.
Info selle kohta, millised on S-500 süsteemi tegelikud võimekusparameetrid (mis puudutab süsteemi laskeraadiust, tõrjutavate objektide maksimaalset liikumiskiirust, lennukõrgust ja manööverdusvõimet, süsteemi võimekust eristada ballistiliste rakettide lõhkepäid peibutuslõhkepeadest ning resistentsust elektroonilisele sõjapidamisele), on maksimaalsel määral salastatud ning teada parimal juhul vaid mõne riigi sõjaväeluurele.
Oluline on mõista, et S-500 on primaarselt mitte lennukite ja tiibrakettide vastane õhukaitse süsteem, vaid raketikilbi osaks olev kosmosetõrje kompleks, millel on ettenähtud tööparameetrite saavutamise korral võimekus mõjutada globaalset tuumatasakaalu tänu võimekusele tõrjuda ka vastase kaugmaa ballistilisi tuumarakette.
Adrian Bachmann
Oluline on mõista, et S-500 on primaarselt mitte lennukite ja tiibrakettide vastane õhukaitse süsteem, vaid raketikilbi osaks olev kosmosetõrje kompleks, millel on ettenähtud tööparameetrite saavutamise korral võimekus mõjutada globaalset tuumatasakaalu tänu võimekusele tõrjuda ka vastase kaugmaa ballistilisi tuumarakette. Tegemist on võimekusega, mida USA ja NSV Liit külma sõja ajal piirasid 1972. aastal allkirjastatud ballistiliste rakettide tõrjerakettide kasutuselevõttu piirava leppega, millest Ühendriigid taganesid 2002. aastal, avades sedasi tee uute ballistiliste rakettide vastaste tõrjerakettide välja arendamisele, nagu Vene S-500 ning USA SM-3/RIM-161.
Hüperhelikiirusel liikuvate aerodünaamiliste ning lähiorbiidi sihtmärkide – mandritevaheliste ballistiliste rakettide, liuglevate lõhkepeade ning satelliitide – tõrjevõimekust omavate rakettide välja arendamine kujutab endast militaartehnoloogiliselt kõige keerulisemat ülesannet, mis vajab ülimalt spetsiifilisi militaar-insenertehnilisi teadmisi erimaterjalidest, raketikütustest ja juhtimissüsteemidest. See on võimekus, mis on nõutaval tasemel olemas vaid Venemaal ja USA-l ning välja arendamisel ka Hiina sõjatööstuskompleksi poolt.
S-500 laiaulatusliku kasutuselevõtu korral omandavad Vene relvajõud lähitulevikus võime tõrjuda osa (kuigi mitte kõiki) USA ballistilisest tuumarakettidest, tulistada alla madalorbiidil lendavaid luure- ja kommunikatsioonisatelliite, muuta teostamatuks NATO õhujõudude tankerlennukite operatsioonid Vene õhuruumi läheduses ning vähendada arvestataval määral maailma väiksemate tuumariikide – Suurbritannia, Prantsusmaa ning Iisraeli, aga ka Põhja-Korea ja Hiina – tuumarelvastuse heidutusvõimet Venemaa suunal.
S-500 laiaulatusliku kasutuselevõtu korral omandavad Vene relvajõud lähitulevikus võime tõrjuda osa (kuigi mitte kõiki) USA ballistilisest tuumarakettidest, tulistada alla madalorbiidil lendavaid luure- ja kommunikatsioonisatelliite, muuta teostamatuks NATO õhujõudude tankerlennukite operatsioonid Vene õhuruumi läheduses ning vähendada arvestataval määral maailma väiksemate tuumariikide – Suurbritannia, Prantsusmaa ning Iisraeli, aga ka Põhja-Korea ja Hiina – tuumarelvastuse heidutusvõimet Venemaa suunal.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: