AudioMaailmavõim & geopoliitika

Vene geostrateeg Alexander Dugin: Venemaale oleks suur sõda Läänega kasulik

Alexander Dugin
Alexander Dugin. Foto: LCV / Shutterstock.com

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 2022 jaanuaris, enam kui kuu aega enne Venemaa 24. veebruaril käivitunud Ukraina invasiooni.

Mõjuvõimas Venemaa geostrateeg Alexander Dugin avab Venemaa suure mastaabiga ja pikaajalise strateegia, millest Ida-Ukraina taashõlmamine Venemaa alla saab olema vaid esimene samm märksa ambitsioonikamast vastuseisust Läänega. See on vastasseis, mille ideoloogine lepitamatus saab ületama eelmise külma sõja intensiivsuse kordades. Dugin on mees, keda tuntakse persoonina, kes lausub välja asju mida Kreml kavandab, ent lühiajalise diplomaatilise manöövriavaruse huvides otse välja ei ütle. Sedasi väärivad tema väljalausumised tähelepanu Venemaa keskmise ja pika perspektiiviga sammude ennustamisel.

Vene-NATO kõnelused on viimasel ajal viinud kahe leeri vastasseisu uuele tasemele. Venemaa nõuab, et endiste NSV Liidu riikide NATO-sse kuulumisest ametlikult keeldutaks; Lääs on jäänud oma seisukohale kindlaks ning pakub kompensatsioonina Moskvale ainult ebavajalikku, ebaolulist või teisejärgulist.

Uue ja olulise detailina tuleb märkida, et Moskva positsioon ei ole ei reaktiivne ega passiivne, see on ründav.

Sanktsioonid, millega Lääs ähvardab, teevad ära ülejäänud. Venemaale ei ole olemas paremat vahendit reeturitest ja välisagentidest vabanemiseks.

NATO on Venemaale viimased 30 aastat, sealhulgas Putini 20-aastase ametiaja vältel aktiivselt survet avaldanud. Nüüd on Venemaa saanud piisavalt tugevaks, et sellele vastu seista.

Suures poliitikas on määrava tähtsusega üksnes jõud. „Tõsimeeli” tähendab „jõuga”.

Venemaa löögiulatus on lai ning nüüd ei ole võimalik enam tagasi astuda, sest mis mõtet oleks muidu üldse Läänele vastu lüüa. 90-ndate gängsterifilmid ja tänavakakluste põhitõed on meile õpetanud, et relva välja võtmine ja selle siis mittekasutamine võrdub enesetapuga. Kes on otsustanud rünnaku kasuks peab teadma, et see tuleb ka lõpule viia. Täpselt selles olukorras ma praegu olemegi.

Me võime piiri suruda kaugemale läände ning tuua 20 miljonit inimest tagasi nende idaslaavi maailma, kuid USA sõjaväebaasid on meie jaoks vastuvõetamatud, isegi teisel pool kallast.

Unipolaarse maailmaga on kõik. Hoolimata Bideni ja maailma eliidi meeleheitlikest viimastest katsetustest globalismi ja Ameerika hegemooniat päästa (s.o Bideni kampaania slogan „ehita tagasi parem” (build back better) ehk „tagasi 90-ndate unipolaarsusse” või Klaus Schwabi suur lähtestamine), ei ole aega võimalik tagasi pöörata. Venemaa ja Hiina esindavad juba kahte iseseisvat poolust, solidaarsust maailma suurte probleemide osas. Maailm on juba, täna kujunenud multipolaarseks.

Ajalugu näitab aga, et suured muutused maailma korras on aset leidnud läbi sõdade. Ilma nendeta ei oleks kaotajad mitte mingil tingimusel nõus ilmselgeid muutusi tunnistama. Sisuliselt on tegemist reaalsuskontrolliga.

Venemaal on suurepärane liitlane, Hiina, kellel on midagi sarnast elluviimata Taiwanis.

Tuleb välja, et meil (Venemaal) tuleb siiski ära teha see, mis 2014. aastal tegemata jäi. Jah, stardipositsioon on nüüd palju halvem, aga parem hilja kui mitte kunagi. „Mitte kunagi” peale ei looda enam keegi. Seda tõestas Venemaa-NATO kohtumine. Mõlemad pooled on valmis pingete eskaleerumiseks ning järele andmine tähendaks pöördumatuid kaotusi. Venemaal ei ole kavas järele anda ning NATO lihtsalt ei saa, sest see ei tähendaks mitte ainult häbi vaid ka lüüasaamise tunnistamist.

Nagu alati võttis Venemaal liikuma saamine aega, mis tähendab, et nüüd tuleb Moskval kiirustada.

Heidame hetkeks pilgu maailmale, mis on muutumas reaalsuseks.

Tuumasõda ei tule. Panused on liiga madalad, et Washington riskiks kogu inimkonna hävitamisega.

Venemaa on sõjaline koloss, Hiina on majanduslik koloss ning koos on nad võrreldavad Läänega, sellest isegi üle.

Teoorias peaks vastureaktsioon piirduma plaanitud sanktsioonide ja Venemaa lõpliku demoniseerimisega, tema Euroopast lõplikult lahtisidumisega ning katsega ta täielikult isoleerida (märkus: Dugini artikkel valmis enne Venemaa poolset Ida Ukraina separatistlikke regioonide tunnustamist, millele järgnevad reaktsioonid Lääne poolt tähendavad sisuliselt Dugini väite faktilist realiseerumist). Lääs loodab kui mitte saabuvat ennetada siis vähemalt selle tagajärgi kontrolli all hoida. See ei saa lihtne olema, aga on parem, kui Lääs on Venemaa vaenlane kui tema liitlane (sest see lõppeks, nagu on juhtunud korduvalt läbi Bütsantsi ja Venemaa ajaloo, reetmisega). Lääne enese tituleerimine üldiste väärtuste mõõdupuuks on läbi kukkunud, sest Lääs isegi ei usu seda enam. Teised rahvad ja tsivilisatsioonid ei pea jagama tema ajaloolist pessimismi ja täieliku perversuse pealetungi. Igal rahval on oma logos. Lääne logos on muutunud tuhaks.

Kuidas sündmused konkreetselt hakkavad lahti rulluma (kui need seda teevad, mitte ei jää taas pikaks ajaks pausile)?

Suures poliitikas on määrava tähtsusega üksnes jõud. „Tõsimeeli” tähendab „jõuga”. Venemaa löögiulatus on lai ning nüüd ei ole võimalik enam tagasi astuda, sest mis mõtet oleks muidu üldse Läänele vastu lüüa.

Kogu Ida-Ukraina saab olema Novorossia. Selles pole mingit küsimust. Hoolimata russofoobse propaganda väidetest on see idaslaavi maailma teadliku ajaloo jooksul alati nii olnud ning Novorossia ehk Dnepri idakallas ja Odessa on seda juba pikka aega oodanud.

See uus riik peaks kiiresti koos Venemaa ja Valgevenega astuma Idaslaavi Liitu.

Selle projekti jaoks on vaja uut Ideed, mille peamisi omadusi ei ole keeruline ette ennustada: slaavi renessanss (traditsioon, identiteet, ajalooline eneseteadvus) koos sotsiaalse õiglusega ehk parempoolse poliitika ja vasakpoolse majandusega on täpselt see, mida kõik ootavad. Kuues kolonn kaob kohe, kui esimene lask on kõlanud. Kedagi ei tule veenda, sest hirm paneb kõiki end ise hävitama. Liberalism ja läänelikud vaated kaovad ning kõik muu, nii vasak- kui parempoolne, jääb alles. Siis ongi ainsaks ülesandeks nende suurema eesmärgi nimel liitmine. Ja nii see läheb.

Ajalugu näitab, et suured muutused maailma korras on aset leidnud läbi sõdade.

Sanktsioonid, millega Lääs ähvardab, teevad ära ülejäänud. Venemaale ei ole olemas paremat vahendit reeturitest ja välisagentidest vabanemiseks. Ellu jäävad ainult patrioodid, kellel pole kuhugi põgeneda.  See saab olema nende tund, mida on seitse pikalt veninud aastat edasi lükatud.

Lääne-Ukraina küsimus on endiselt lahtine. Me ei ole kindlasti sinna oodatud. Aga kui me vabastame ruteenlased ja anname osa Kolomoiskõi struktuuridest üle Kiievi magnaatidele (mis asuvad Idas ning saavad seega juba alguses assimileeritud), siis annaks olukorda kuidagi lahendada. See nõuab aga lisaks sõjalistele jõupingutustele ka ideoloogilist tööd. Kui midagi ära võtta, tuleb midagi ka anda. Ida-Ukrainaga on kõik selge. Lääne-Ukrainaga pole mitte miski selge.

Selles peitubki peamine probleem: me võime piiri suruda kaugemale läände ning tuua 20 miljonit inimest tagasi nende idaslaavi maailma, kuid USA sõjaväebaasid on meie jaoks vastuvõetamatud, isegi teisel pool kallast. Kui aga maailmas leiavad aset muutused, avanevad ka uued võimalused. Kõige olulisem on tööga peale hakata.

Tuumasõda ei tule. Panused on liiga madalad, et Washington riskiks kogu inimkonna hävitamisega.

Ehkki peamine suunatähis on lääs, on oluline oma sammud läbi mõelda.

Lisaks Idaslaavi Liidule on oluline ka Euraasia Liit ellu viia. Ülestõusu katse Kasahstanis ja Taliban Afganistanis on meelde tuletanud, et Kesk-Aasias olukord on samuti ebakindel, mistõttu tuleb ka seal otsustavalt tegutseda. Sõpradel ja liitlastel tuleb kiiresti otsustada, kui tõelised sõbrad nad ikkagi on. Ning siis ka vastavalt käituda, mitte russofoobseid ministreid ametisse nimetada. Selle eest tuleb tasuda kõrget hinda.

Venemaal on suurepärane liitlane, Hiina, kellel on midagi sarnast elluviimata Taiwanis. Ka oma territoriaalne puutumatus Xinjiangis, Tiibetis ja piiritsoonis on neil kaitsmata. Hiina toetus on võtmetähtsusega. Lääs sõdib kahel rindel: Venemaa ja Hiinaga. See on harukordne võimalus, sest Venemaa on sõjaline koloss, Hiina on majanduslik koloss ning koos on nad võrreldavad Läänega, sellest isegi üle. Ja mis kõige olulisem, Lääs on ajalugu. Venemaa ja Hiina on tulevik.

On parem, kui Lääs on Venemaa vaenlane kui tema liitlane.

Oluline on kaasata ka teisi liitlasi, eriti Iraani ja Pakistani (kus toimuvad peagi tippkohtumised Venemaaga). Lisaks on oluline tagada vähemalt neutraalsus Türgi ja Indiaga, mis on peaaegu garanteeritud.

Ja siis võib alata…

Venemaa tugevuseks on otsene tegevus. Tema nõrkuseks on läbirääkimised ning aeg hakkab otsa saama. Pärast esimest otsustavat sammu algab uus reaalsus, kus kehtivad uued seadused.

Küll me siis välja mõtleme, kuidas edasi.

Venemaa pole kunagi tahtnud sõda. Aga me oleme alati sõdinud. Ja me oleme alati võitnud.


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.