Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Rusere Shoniwa
Briti kommentaator Rusere Shoniwa selgitab, kuidas väikese valitseva eliidi türannia saab teostuda üksnes tänu “poliitilisele keskklassile” – inimestele, kelle karjäär ja sotsiaalne staatus sõltub täielikult väga väikese valitseva grupi poolt ette dikteeritud poliitilise ja ideoloogilise programmi jõustamisest terve ühiskonna üle.
Enne mõttekäiguga alustamist toon esmalt välja põhimõisted, mida järgnevas kirjutises kasutan…
“Idioot” – siia alla liigitan enamiku Briti keskklassist
“Nemad” (ing They) – ühiskonna üle valitsev klass ja nende innukad käsilased. Inglise keeles võib sõna THEY vaadelda kui akronüümi sõnadest The Hierarchy Enslaving You (Hierarhia, kes teid orjastab).
“Innukad käsilased” – enamasti idioodid.
“Valitsev klass” – oligarhia või plutokraatia ehk globaalse finantskapitali viimase instantsi omanikud ja kontrollijad (OCGFC), „nende“ niiditõmbajad.
Sissejuhatus
Kas palju polemiseeritud “neljanda tööstusrevolutsiooni” abil läbi viidavat “suurt lähtestamist” on võimalik käsitleda kui klassisõda? Ja kui on, siis millisesse klassi te arvate ennast kuuluvat ja kas te usute, et elate selle “lähtestamise” ka üle? Kuidas me üldsegi peaksime määratlema “klassi” tänapäeva Lääne majanduses nüüd, kus kogu majanduses domineerib mitte tööstus, vaid teenindussektor? Ja kas “klassil” on tänaseks üldse enam mingit tähtsust ja kui nii, siis milles see seisneda võiks?
Kuigi klassisõda on kestnud terve ajaloo vältel, on praegused sündmused kulmineerumas otsustavasse faasi.
Rusere Shoniwa
Nõustun isiklikult David Hughesiga, kelle väitel on hetkel aset leidev tõepoolest käsitletav klassisõjana. Kuigi klassisõda on kestnud terve ajaloo vältel, on praegused sündmused kulmineerumas otsustavasse faasi, kus teostamisel on järjekordne eliidi poolt ja eliidi huvides läbi viidav “ülevalt alla” tüüpi revolutsioon, mis juhul kui see peaks õnnestuma, võib osutuda lõplikuks võiduks, mis pitseerib inimkonna saatuse.
Hughes kirjeldab momendil ühiskonnas aset leidvat järgnevalt: „Hetkel on toimumas väljakuulutamata globaalne klassisõda…, mille eesmärk on demokraatia kontrollitud moel lammutamine ja selle asemel globaalse tehnokraatia kui totalitarismi uudse, biodigitaalse vormi kehtestamine.“ Liberaalne demokraatia oli alati illusioon ja tänaseks on illusioonist loobutud, ehkki „demokraatiale“ viitav keelekasutus püsib visalt, samamoodi nagu koonduslaagri vangide hukkamisele saatmise taustaks mängiti vahel ülendavat muusikat.
Liberaalne demokraatia oli alati illusioon ja tänaseks on illusioonist loobutud.
Rusere Shoniwa
Inimesed, kes armastavad norme järgida, küsivad nördinult, „Mida te üldse mõtlete ‚nende‘ all?“, iga kord kui viitame selle asesõnaga meid valitsevatele psühhopaatidele ja nende innukatele käsilastele. Mulle tundub, et klassianalüüsi peamine mõte peaks olema arusaamisele jõudmine, kes kellele tänapäevastes tööstusühiskondades kotti pähe tõmbab.
Klassianalüüsi kui meetodi on algupäraselt välja töötanud vasakpoolsed, mistõttu tundub täiesti uskumatu, et ka peavoolu vasakpoolsete hulka kuuluvad idioodid küsivad: „Kes on siis ikkagi need ‚nemad‘?” Ma usun, et suurt lähtestamist läbi klassisõja läätse lähemalt uurides suudame „nemad“ siiski tõhusalt tuvastada. Antud meetod aitab ka paljastada, kuidas „nemad“ meid haneks tõmbavad, kasutades ära klasse igihalja “jaga ja valitse” põhimõtte rakendamiseks.
Mida tähendab üleüldse tänapäeval töölis- või keskklassi kuulumine? Kui suur lähtestamine on klassisõda ja te ei kuulu ei tööliste ega omanike klassi, siis kelle poolel te olete?
Rusere Shoniwa
Mida tähendab üleüldse tänapäeval töölis- või keskklassi kuulumine? Kui suur lähtestamine on klassisõda ja te ei kuulu ei tööliste ega omanike klassi, siis kelle poolel te olete? Nendele küsimustele vastamisel on esmatähtis majanduslik staatus, inimese tehtava töö liik, konfliktid üksikisikute vahel ja nende sees ning kelle huve te teatud viisil tegutsedes ja mõeldes teenite.
Ma ei kasuta käesolevas selliseid mõisteid nagu „väikekodanlane“ (pr petite bourgeoisie). Kasutaksin neid hea meelega, kuid ma ei taha, et käesolev Idioodi käsiraamat näeks välja nagu ka selle oleks kirjutanud idioot. Selle asemel püüan järgida John Spritzleri ja Brett Scotti hiljutisi artikleid hüppelauana oma mõtete jagamiseks teiste autorite mõtete kohta klassist ja klasside tähtsusest neljanda tööstusrevolutsiooni jaoks.
Käesolev artikkel on esimene osa sarjast, mis käsitleb küsimust, kes on lõplik ülemaailmne hegemoon.
Rusere Shoniwa
Käesolev artikkel on esimene osa sarjast, mis käsitleb küsimust, kes on lõplik ülemaailmne hegemoon. Küsimusele klassiobjektiivi kaudu lähenemine annab võimaluse analüüsida meid ümbritsevat segadust süsteemi perspektiivist, selle asemel, et lihtsalt loetleda organisatsioone, inimesi, ohvreid ja õelaid tegusid. Olen oma varasemates kirjutistes välja öelnud, kes minu arvates maailma asjades kõige rohkem võimu omab, kuid ma ei ole seda väidet veel täielikult põhjendanud, seepärast jätkan rohkemate tõendite avaldamist. Olen nüüdseks üsna kindel, et seni, kuni me ei ole täielikult teadlikud sellest, kes või mis teostab maailmas kõige kõrgemat võimu, eksisteerib alati oht, et me tõlgendame valesti sellele alluvate hegemooniliste jõudude tegevust. Esmalt aga mõned üldised mõtted klassist kui sellisest ja minu enda mõnevõrra vastuolulisest positsioonist selle kontekstis…
Kombates piiri töölisklassi ja keskklassi vahel, ei ignoreerinud traditsiooniline klassianalüüs kuni 1970. aastate lõpuni küll majanduslikku staatust, kuid asetas suurema rõhu politiseeritud klassiideedele, mis põhinesid majandusliku kihistumise asemel pigem identiteedil, ekspluateerimisel ja ühiskondlikul domineerimisel.
Alates 1970ndatest aastatest muutis neoliberaalse majandusteadusega kaasnenud nihe klassianalüüsi tehniliseks mõõtmisprobleemiks. Ometi ei ole klassianalüüs tänapäeval kuigi edukalt arvestanud neoliberaalsete turujõudude poolt esile kutsutud suure sissetulekute lõhega.
Seni, kuni me ei ole täielikult teadlikud sellest, kes või mis teostab maailmas kõige kõrgemat võimu, eksisteerib alati oht, et me tõlgendame valesti sellele alluvate hegemooniliste jõudude tegevust.
Rusere Shoniwa
See on aga viinud nähtuseni, mida Mike Savage nimetab „klassi paradoksiks“ – inimeste subjektiivne klassikuuluvus või -identiteet nõrgeneb sotsiaalse ebavõrdsuse kasvades. Lühidalt öeldes on klassikuuluvus muutunud tänapäeval segasemaks. Seda küsimust arutan lähemalt hilisemas osas, kus antud fenomen mängib “jaga ja valitse” põhimõtte juures olulist rolli. Eksisteerib veel üks paradoks, mille on tinginud neoliberalismi vajadused. Intellektuaalselt vasakpoolseid inimesi peteti seisukohaga, et klassil ei ole enam tähtsust; et klassisõda on lõppenud. Tegelikult jõudis klassisõda üksnes uude faasi. Just sel hetkel, mil intellektuaalselt vasakpoolsed oleks pidanud oma pingutusi kahekordistama, müüsid nad end valitsevale eliidile maha. Kuid nagu John Spritzler väga veenvalt väidab, oli selle põhjuseks asjaolu, et nii vasak- kui ka parempoolsed intellektuaalid on tavalistesse inimestesse ja töötavatesse vaestesse suhtunud alati põlgusega.
Klassiidentiteedi probleem ei ole kuhugi kadunud ning samuti ei ole rahva klassidesse jagamise idee minetanud oma kasulikkust valitseva klassi valitsemisinstrumendina.
Inimeste subjektiivne klassikuuluvus või -identiteet nõrgeneb sotsiaalse ebavõrdsuse kasvades.
Mike Savage
Minu isiklikuks sooviks on, et me ühendaksime oma jõud valitseva klassi vastu, kes on oma positsiooni kesk- ja töölisklassi vahelise piiri hägustamisega üksnes tugevdanud. Lühidalt kokku võetuna – “neljanda tööstusrevolutsiooni” ja “suure lähtestamise” vastupanuliikumise perspektiivist on „nemad“ endiselt peamiseks probleemiks.
Milline on siis minu enda vastuoluline positsioon? Ma ei ole kunagi kiitnud heaks ebavõrdsust (kuigi tunnistan, et olen sellest isiklikult kasu saanud), mis valitseb finantsspetsialistide ja koristajate või mõnevõrra eufemistlikult „külalislahkuse sektoriks“ nimetatud valdkondades töötajate tasustamises. Ma tean, et ei mina kui inimene ega ka minu töö kui funktsioon ühiskonnas ei ole tähtsam kui need inimesed või nende töökohad. Igasugune selle faktiga vastuolus olev olukorra ratsionaliseerimine on kogum valesid, mida räägitakse üksnes selleks, et õigustada meelevaldset viisi, kuidas süsteem jaotab ressursse ja ammutab väärtust kapitali omanike ja kontrollijate huvides.
Nii vasak- kui ka parempoolsed intellektuaalid on tavalistesse inimestesse ja töötavatesse vaestesse suhtunud alati põlgusega.
John Spritzler
Kuid samal ajal peame arvestama ka nende erinevustega majanduslikes hüvedes, mis lähtuvad sellest, et me kõik oleme indiviidid, kes ei püüdlegi elus samade sihtide poole. Näiteks kirjanik, kes kirjutab bestsellereid, saab selle eest rohkem raha kui keskmine raamatupidaja, kes vaatab terve päeva tabeleid, teeseldes, et teeb mõttekat tööd. See ei ole vale! Vale on elada süsteemis, kus pisikese, vaimselt haige kliki prioriteedid otsustavad ära selle, kuidas ressursid on ühiskonnaliikmete vahel jaotatud.
See süsteem määrab, kes saab hästi süüa ja kes mitte. Mul on hea meel, et bestsellerite autor saab endale lubada uhket uut autot, kuigi mina ei saa. Aga mulle ei meeldi samas, et mina saan endale võimaldada tervisliku mahetoidu tarbimist, samas kui teised ühiskonnaliikmed on sellest privileegist ilma jäetud.
Vale on elada süsteemis, kus pisikese, vaimselt haige kliki prioriteedid otsustavad ära selle, kuidas ressursid on ühiskonnaliikmete vahel jaotatud.
Rusere Shoniwa
Meie ärkvelolekuajale ja seega suurele osale meie elust on määratud mingi majanduslik väärtus. Ja see väärtus on otsustatud ära vastavalt süsteemi omanike prioriteetidele. Ütlematagi on selge, et nende prioriteedid ei ole kooskõlas enamiku inimeste prioriteetidega ega sellega, mis on eluterve. Näiteks kiirabibrigaadile, kes veedab oma elu teiste elusid päästes, makstakse palju vähem tasu kui farmakoloogiakorporatsiooni juhile, kes jälgib „vaktsiinide“ ja paljude teiste inimkonnale viletsust ja hävingut põhjustavate preparaatide tootmist ja levitamist. Farmaatsiaettevõtte juhi jaoks on sünnist saadik haige inimene eluaegne tuluallikas. Valitseva klassi jaoks on haige inimene kustutatud ohuallikas tema kontrollimaatriksile. See moonutatud väärtussüsteem on norm, mitte erand, sest süsteem teenib seda juhtivaid psühhopaate kõigi teiste arvelt.
Kui me ei suuda vaadata näkku tõele selle kohta, kui moonutatud on süsteem, milles me elame, ei suuda me ka tunnistada, et see killustab meid mitmel moel, demoraliseerib ja kujundab ebamoraalsust. Põhjendades, miks finantsasutuse riskijuht peaks saama rohkem palka kui näiteks füsioterapeut, toetame me intellektuaalselt süsteemi, mis on põhimõtteliselt rajatud kurjusele.
Meie ärkvelolekuajale ja seega suurele osale meie elust on määratud mingi majanduslik väärtus. Ja see väärtus on otsustatud ära vastavalt süsteemi omanike prioriteetidele. Ütlematagi on selge, et nende prioriteedid ei ole kooskõlas enamiku inimeste prioriteetidega ega sellega, mis on eluterve. Näiteks kiirabibrigaadile, kes veedab oma elu teiste elusid päästes, makstakse palju vähem tasu kui farmakoloogiakorporatsiooni juhile, kes jälgib „vaktsiinide“ ja paljude teiste inimkonnale viletsust ja hävingut põhjustavate preparaatide tootmist ja levitamist.
Rusere Shoniwa
„Nemad“ ehk valitsev klass
„Nemad“ on ilmselgelt omanike klassi kõige jõukam osa, kes pigistavad väärtust välja rikkuse tegelikelt loojatelt ehk töölisklassilt. Nad on see ülemine üks protsent, millest olete ehk kuulnud, või täpsemalt öeldes vähem kui üks protsent. Need inimesed hoiavad teadlikult madalat profiili. Kui mõned üksikud isikud välja arvata, ei ole nende nimed laialt tuntud.
Telenäod, valitsuse ja rahvusvaheliste institutsioonide tippametnikud ning mõttekodade juhid on nii funktsionaalses kui ka sümboolses mõttes “nende” esindajad. Ka kuulsad miljardärid, kes tõmbavad meedia tähelepanu, on “nende” esindajad, kuigi ulatuslikuma mõjuvõimuga kui väga kõrgelt tasustatud telenäod. Tänu oma mõjule ressursside jagamisel on neil koht otsuste langetamise laua taga ja nad saavad osaleda poliitika määramises. Üheskoos moodustavad nad kiskjate klassi, kuid mao pea moodustab siiski pankurite klass.
Tegelikud trooni tagant niitide tõmbajad on samad isikud, kes kontrollivad pangandussüsteemi – need on ülemaailmse finantskapitali omanikud ja kontrollijad. Just nemad kontrollivad juurdepääsu kapitalile ja rahapakkumisele, mis tähendab kontrolli selle üle, kuidas ressursse, sealhulgas inimressursse, jaotatakse.
Selle maailma Muskidel ja Gatesidel on oma roll kontrollisüsteemide ja -arhitektuuri ülesehitamisel – nad on vilepillipuhujad, kes meelitavad kangelasi kummardavaid emotsionaalselt kängunud masse hukatusse.
Tegelikud trooni tagant niitide tõmbajad on samad isikud, kes kontrollivad pangandussüsteemi – need on ülemaailmse finantskapitali omanikud ja kontrollijad. Just nemad kontrollivad juurdepääsu kapitalile ja rahapakkumisele, mis tähendab kontrolli selle üle, kuidas ressursse, sealhulgas inimressursse, jaotatakse.
Rusere Shoniwa
Selle maailma Muskidel ja Gatesidel on oma roll kontrollisüsteemide ja -arhitektuuri ülesehitamisel – nad on vilepillipuhujad, kes meelitavad kangelasi kummardavaid emotsionaalselt kängunud masse hukatusse.
Brett Scott selgitab kivisupi analoogia abil, et idee, nagu ehitaks miljardärid tohutuid tulutoovaid ettevõtmisi üles, on müüt, mille mõte on edendada omanike klassi huve. Parimal juhul algatab miljardär projekti. Märksa sagedamini kaaperdavad nad aga kellegi teise projektid ja veelgi sagedamini ei ole isegi projekti idee nende oma. Miljardäril on võimalik algatada ettevõtmist, sest tal on juurdepääs kapitalile, mis on vajalik selle rahastamiseks kuni projekti lõpuleviimiseni. Töötajad on need, kes toovad lauale supi koostisosad ning oma oskused ja energia ja just töötajad valmistavad tegelikult supi. Miljardärist saab keskpunkt, mille ümber töötajad ja juhid end organiseerivad. Ning lõpuks saab miljardär omale kogu rahva imetluse, sest väidetavalt tema „riskis“ kõigega ja „uuendas“ midagi.
Ma ei väida, et igaüks on suuteline ettevõtet rajama, kuid me peame mõistma, et sellised inimesed nagu Elon Musk ja Bill Gates ei ole elus seal, kus nad on, seetõttu, et nad on kartmatud uuendajad. Nagu Scott täheldab: mitte miljardärid ei loo töökohti, vaid töökohad loovad miljardäre.
JÄTKUB…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Milline on õiglane viis ühiskonnas loodud lisaväärtuse jagamiseks ühiskonna liikmete vahel? Sellisena kõlab küsimus, mida on esitatud ning jäädakse esitama läbi aegade, andes vastavalt ajastu vaimule ning poliitiliste jõudude formatsioonile alatasa erisuguseid vastuseid.
On ilmselge, et võrdsus kui selline on matemaatiline abstraktsioon, mida ei eksisteeri universumis kehastunud kujul kunagi. Täpselt nii nagu rannas ei eksisteeri kahte võrdset liivatera, taevast ei saja kunagi kahte identset lumehelvest ning metsas ei kasva kahte täpselt samasugust puulehte, ei ole maailma 8 miljardi inimese seas kahte isikut, kelle võimed ja tööpanus on kõikides inimtegevuse sfäärides samaväärsed.
Ebavõrdsete tööpanuste kiuste käsukorras võrdsete hüvede jagamise printsiip – mis on alati olnud kõikide sotsialistlike / kollektivistlike poliitiliste liikumiste keskmes – garanteerib tulemuseks mitte üksnes ebaõigluse, vaid ka vaesuse.
Adrian Bachmann
Inimeste võimekus erinevateks töödeks ning tahe ja valmisolek oma võimeid praktiliselt lisaväärtuse loomes realiseerida on vägagi erinev ning sellest tulenevalt on ka erinev nende panus rikkuse loomesse ning sellele ehituv moraalne õigustatus ainelistest hüvedest osa saada. Sellest tulenevalt garanteerib ebavõrdsete tööpanuste kiuste käsukorras võrdsete hüvede jagamise printsiip – mis on alati olnud kõikide sotsialistlike / kollektivistlike poliitiliste liikumiste keskmes – tulemuseks mitte üksnes ebaõigluse, vaid ka vaesuse.
Kollektivistlikud eksperimendid 20. sajandil on andnud praktilise eksperimendi käigus resultaadiks alati tulemuse, kus ühiskonna materiaalne tase jääb kaugelt alla selle reaalse potentsiaali. Kombinatsioon teadmisest, et sinu tööpanus rekvireeritakse jõumeetodil ning sinu loodud rikkus jagatakse käputäie võimuvertikaali tipu ligidal paiknevate siseringi mahhinaatorite ning arvukate laisavõitu moonakate vahel on täiuslik retsept apaatsuseks ning madalaks töökvaliteediks, kuna see surmab inimeses õigustatud omakasu motiivi (inimesel on õigus oodata hea töö eest head tasu), käivitades samas riivatud õiglustunde poolt sütitatud trotsi.
Kombinatsioon teadmisest, et sinu tööpanus rekvireeritakse jõumeetodil ning sinu loodud rikkus jagatakse käputäie võimuvertikaali tipu ligidal paiknevate siseringi mahhinaatorite ning arvukate laisavõitu moonakate vahel on täiuslik retsept apaatsuseks ning madalaks töökvaliteediks, kuna see surmab inimeses õigustatud omakasu motiivi (inimesel on õigus oodata hea töö eest head tasu), käivitades samas riivatud õiglustunde poolt sütitatud trotsi.
Adrian Bachmann
Kuigi inimeste võimed ning tööpanus varieeruvad erakordsel määral ning sestap on ebavõrdse tööga loodud ebavõrdsete tööviljade sunniviisiliselt võrdsustav ümberjagamine amoraalne, ei ole paremaks alternatiiviks ka teine äärmus, kus pelk kapitali akumuleerimine võimaldab spekulatsiooni teel ühe isiku vara eksponentsiaalset kasvu kõrgemale kümnete tuhandete tööliste reaalse tööga teenitud teenistusest.
Sedasi on samaväärselt amoraalne nii selline ühiskond, kus tuhandeid inimelusid päästev kirurg või miljonite inimeste tööviljakust mitmekordistav geniaalne leidur saab nautida üksnes pisut paremat ainelist elukvaliteeti kui tööpostil vegeteeriv päevavaras (NSV Liidu või maoistliku Hiina mudel), kui ka ühiskond, kus pelgalt vara omamise faktist rikastuv miljardär teenib ühes päevas rohkem rikkust läbi finantsspekulatsiooni kui sada tuhat töölist, kes loovad lisaväärtust, mis võimaldab kogu ühiskonna toimimise jätkamist. Ei maksa unustada, et me elame täna ühiskonnas, kus USA 50 kõige rikkamat inimest omavad rohkem vara kui pool Ameerika elanikkonda ehk 165 000 000 inimest – kuigi antud näide pärineb mõne aasta eest spetsiifiliselt USA kohta käivatest andmetest, eksisteerib analoogne rikkuse jaotumise skeem enamikes maailma riikides.
Ei maksa unustada, et me elame täna ühiskonnas, kus USA 50 kõige rikkamat inimest omavad rohkem vara kui pool Ameerika elanikkonda ehk 165 000 000 inimest – kuigi antud näide pärineb mõne aasta eest spetsiifiliselt USA kohta käivatest andmetest, eksisteerib analoogne rikkuse jaotumise skeem enamikes maailma riikides.
Adrian Bachmann
Seega on ebavõrdsete võimetega inimestest koosneva ühiskonna jagunemine radikaalselt erineva materiaalse positsiooniga klassideks ootuspärane. Küsimus ei seisne mitte selles, kas andekamad ja töökamad inimesed on teeninud välja oma oluliselt suurema rikkuse, kui on ühiskonna keskmise võimekuse ja töökusega liikmetel… vastus sellele küsimusele on jaatav. Kuid küsimus on disproportsionaalse tööpanuse ning disproportsionaalse kasu määras või täpsemalt käärides nende kahe vahel. Kas kümnekordselt andekamad ja töökamad isikud väärivad kümne või saja tuhande kordselt suuremat varandust kui keskmiselt töökas ja andekas ühiskonna liige? Selle positsiooni kasuks on juba keeruline argumenteerida.
Ent kui me elame maailmas, kus üks sajatuhandendik või isegi miljondik elanikkonnast omab üle poole rikkusest ning sisuliselt kogu poliitilise võimu, siis kuidas on neil võimalik antud positsiooni säilitada? See on küsimus, millele on võimalik vastata läbi poliitilise keskklassi mõiste, kelle funktsiooni ja olemust seletatakse täpsemalt käesoleva loo teises osas.
Kui me elame maailmas, kus üks sajatuhandendik või isegi miljondik elanikkonnast omab üle poole rikkusest ning sisuliselt kogu poliitilise võimu, siis kuidas on neil võimalik antud positsiooni säilitada? See on küsimus, millele on võimalik vastata läbi poliitilise keskklassi mõiste, kelle funktsiooni ja olemust seletatakse täpsemalt käesoleva loo teises osas.
Adrian Bachmann
Sellest, kui palju on väärt kogu maailma rikkus ja millised sotsiaalmajanduslikud mehhanismid on põhjustamas majandusliku keskklassi kadu ning ühiskonna polariseerumist rikaste ja vaeste vahel on võimalik lugeda käesoleva artikli lõpus lingitud artiklitest…
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: